Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Püha Franciscuse korraldatud kohtumised


Iga kohtumine juhtub selleks, et midagi olulist meelde tuletada või õpetada. Püha Franciscus näib inimeste ja loomade-lindude kohtumisi korraldavat selleks, et inimesele midagi tähtsat kätte näidata või teatavaks teha. Inimesel, tühjal, pole loomale midagi sellist anda ega õpetada, mida loomale vaja oleks. Kodustatud loomale-linnule õpetab inimene ju kõike seda, mida on talle, inimesele tarvis. Kohtumine mitte-inimese ja inimese vahel võib vaid sellistel harvadel puhkudel mitte-inimesele tarvilik olla, kui mõni siiam on puu otsa vareste kätte jäänud või loomalapsed kotiga metsa surema visatud.
Nojaa, kui loomad-linnud nendest, Püha Franciscuse korraldatud trehvunksidest ka midagi – oletame, et energeetiliselt – olulist saavad, siis igatahes ei oska nad seda õnneks või kahjuks sõnastada ega kirja panna. Nii siis jääksin arvamuse juurde, et loomade-lindude kaitsepühak on püüdnud ikkagi inimesele läbi looma-linnu midagi selgitada. Miks muidu jäävad mulle igasugused karvased ja sulelised palju eredamalt ja olemuslikumalt meelde kui mistahes võimas kultuurisüst või arhitektuuriline imposantsus?
 
Vatikani hobune
Ükskõik, kui soovitud kohta ei lendaks ja kui täiuslikuks see koht ka ei osutuks – hetketi käib ikka kallal igatsus millegi-kellegi koduse järele. Või koju jäänud kõige armsamate olendite järele. Mõne aja eest tegin koos lastega nädalase reisi Itaaliasse ning kohe esimesel Rooma-päeval põikasime teise riiki – Vatikani. Mööda paavstide hauakambrit hiljuti lahkunud Johannes Pauluse rahupaigale lähenedes nägin eemalt, et inimesed põlvitavad ja nutavad selle juures, ent ei oletanud ilmaski, et minu enesega midagi erilist võiks juhtuda.
Aga juhtus. Pisarad lausa purskasid silmist. Ja süda tõmbus nii tugevasti ja otseselt kokku, et ka rinnust vallandus piim. Mu 10kuune tütar on endiselt elusa toidu peal. Ainult loomakasvatajatele võib midagi nii kummaliselt psühhofüsioloogilist jutustada – loodusvõõras kivilinnarahvas ei saa sellisele jagamisele pihta.
Sedasi vapustatu ja emotsioonidest sõna otseses mõttes lüpstuna astusime koos samuti liigutatud lastega tagasi pühale väljakule ning nägime Vatikanist välja viivate väravate juures vankriga hobust. Sellist tavalist tänavahobust, kellele võib piltlikult öeldes mündi peppu pista ja küll tema sõidab. Täiesti sõnatul kokkuleppel astusime tütardega otsejoones hobuse juurde. Keegi meist ei sirutanud kätt – kolmekesi, justkui ühtse käsu peale, sirutasime ninad ette ja… nuusutasime hobust.
Meeleliigutus Vatikanis tuletas meelde kõige parema, mis kodus on – koerad ja hobused. Seal seisiski üks hobune. Võõras, silmaklappidega ja suhteliselt sandi töö peal, nagu need linnakive pidi kooberdavad sunnitöölised ikka. Aga ikkagi hobune. Ta oli sõbralikult üllatunud, kui kolm eriealist naisinimest teda vaikides nuusutasid. Hobumees hakkas naerma ning jagas üldjoontes matsu, milles asi. Ning see oli juba naljakas tühitähi, et samal ajal hakkas vutimuna suuruseid raheteri sadama ning sitikmustad sägad, kes seni kaubitsesid maha laotatud kaka-Gucci ja võlts-Versacega, kukkusid võluväel vihmavarje müüma. Uskumatult kitsastel tänavatel, mis Hispaania treppide poole looklesid, pritsisid närvilised Fiatid viimse hambaaluse märjaks – aga kui sul on südames hetk Paavstiga ja ninas Vatikani hobuse lõhn, siis see ei tähenda.
 
Veneetsia tuvid
Tahtsin just Veneetsia linnas 40aastaseks saada, sest mu esimene hobune, kes üheksa aastat tagasi teetanusse suri, kandis seda nime – ning pikalt vinduva, lõpuni põdemata leinaga ühele poole saamiseks oli vaja sellesse linna minna. Püüdsin juba Horvaatias automatkates sealsetelt saartelt paadiga üle Aadria sutsata, aga ülejäänud kambal polnud nii suurt huvi, jäi edaspidiseks. Lius oma talu ja sadama vahele jääva maatüki nimeks panin ka Veneetsia – põhiliselt küll sellepärast, et sügis-talvised tormid ujutavad ta üsna jõuliselt vee alla. Natuke muidugi ikka hobuse mälestuseks ka. Või palju.
Juba teepealsed lennujaamad – mis veel Rooma linna turistidevoost rääkida – tuletasid asjalikult ja tõeselt meelde, milline väike ja tähtsusetu molekul inimene oma Maa pealses kulgemises tegelikult on. Veneetsia vägevaima, Püha Marcuse väljaku tuvid aga meenutasid inimeste kui browni liikumises molekulide ümber omakorda veel väiksemate molekulidena sagides kogu seda kosmilist tühisust veelgi.
Erinevalt inimestest, kes üsna selle kolossaalse väljaku kõrval tuiates teed küsisid, kuidas sinna jõuda ning käigu pealt hüpnotiseeritult igasugust jama kokku ostsid, teadsid tuvid täpselt, mida nad teevad. Kõik see linnuvaip pidas silmas seemnemüüjat ja sellele lähenevaid lapsi. Tühjade taskutega inimeste peale nad jõudu ei kulutanud – minusuguste mõttetute tühitaskurite peal oli lihtsalt hea jalgu puhata. Aga seemneid ostnu matsid hallid sulgmolekulid lihtsalt enda alla.
Linnugripi peale polnud aega ega tahtmist mõelda. Võimas oli jälgida olendeid, kes oskavad midagi tõeliselt hästi teha. Matsakad linnalinnud pikeerisid juveliiri täpsusega, kellelegi nokatsi silma kinni ei lennanud ja kummalisel kombel ka kedagi meist täis ei sittunud. Nad ajasid oma asja filigraanselt ja professionaalselt – ning kuna päeva jooksul käib sellelt platsilt tuhandeid turiste läbi, oli viimne kui Veneetsia tuvi ka kobedas toitumuses ja heas tujus.
 
Veneetsia kutsikas
Kõigi põlvkondade linnalastel on üks ühine unistus. Päris oma elus soe ja siiras loom. Olgu ta Karlsson, kutsikas või vanaema õunapuu otsas. Mina tunnen üht väikest, praegu mõne aasta isa töö pärast Itaalias elavat poissi. Johannes on minuga samal päeval sündinud ja küsib vanematelt juba praegu järjekindlalt ja sihiteadlikult: “Kas jõuluvanad koerakutsikaid ka toovad?”
Johannesel on oma praeguse kodu lähedal üks snautserist sõber, kes kohtleb tõepoolest poissi armastuse ja austusega – ehkki nad ei tea teineteise nime. Pole oluline. Veneetsias kohtas see väike poiss kolme-neljakuist väikese koera kutsikat, kes kiindus temasse lennult ja hoobilt, õhust ja esimesest pilgust. Ei teinud perenaise viginast väljagi, vaid mähkis end ümber jõmmi jalgade.
Tegelikult on vanemad jummalast nõus jõuluvanaga seda kutsika asja arutama. Asi vaid selles, et nad peavad palju reisima – koer ei tohi teatud kaalu ületada, mis on lubatud lennukisalongi kaasa võtta ning nende kodumaised sugulased peavad uue pereliikmega nõus olema. Kuni kõiki neid asju kaalutakse, veedavad Johannes ja tema paps iga ühise minuti loomaraamatute taga ja loomafilme vaadates, unistavad ja fantaseerivad, kuidas nad võiksid olla hoopis loomaaedadele loomade püüdjad ja vinged safari-sepad.
Aga nad on need, kes nad on. Kaks üleinimlike nõudmistega üle kuhjatud meest. Isa töölaua puit ei paista paberivaiba alt välja – nii kui osa pabereid eest ära lahendab ja korraldab, rullitakse värske dokumendivaip asemele. Poeg käib napilt 6aastasena inglise süsteemis kooli esimeses klassis, kus ta peab juba kirjatähtedega ingliskeelseid etteütlusi kirjutama.
Siis tulebki Veneetsias üks võõras kutsikas, tõuseb väikese poisi najale püsti ja ütleb tasakesi: “Ära lase neil endalt lapsepõlve ära võtta – seda ei saa pärast kusagilt tagasi!” 
 
Olgiata poni
Olgiata küla on Rooma eeslinn, selline roheline ja jõukas asula, kus elavad saadikud ja vipid ja keskmisest kõvasti paremal järjel olevad itaalia perekonnad. Mõni on oma villale torni püstitanud, et kõik näeksid, kuidas rikas mees kaladele pekki paneb (tsitaat Jaan Tätte laulust, teate küll J), mõni on vaikselt rikas.
Keset asulat – õieti suisa väikest linnakest oma poodide-haiglate-autoteeninduste-koertevärvimiste süsteemiga – on Olgiata Ippicenter. Ehk siis hobukeskus. Tänu sulnile kliimale on seal kõik ehitised kerged ja lihtsad ja vähekene liiba-laaba, nagu Itaalias kõik olema kipub – natuke värvi kohe peab siit-sealt narmendama – nõnda et miski rikkus ei paista eemale väljagi.
Seda küll, et klientide limod jutustavad selgelt, kes ratsutama tuli, et talliomanike masinapark räägib oma rõõska rahajuttu. Prsonaalsed treenerid – mõnel ratsanikul suisa kaks korraga – poleks ka seisusekohased ega tõsiseltvõetavad, kui neil poleks hõbeniitidega ratsapüks ja seestpoolt kullatud kaska (nali, nali, nii hull see asi ei ole, aga varustus on hirmus kallis tõepoolest). Heinad-kaerad on nii rikastel kui vaestel ühesugused ikka. Aga on midagi, mis… pole tegelikult üldse tähtis.
Maneežis treenisid koos kõrge ja elegantne hispaania soojavereline, sihvakas kaunitar seljas – ja väike raudjas ponikene, jupsakas blondiin sadulas. Millegi pärast pälvis just see ponikene nii laste kui mu sõbratari sümpaatia – mina uurisin samal ajal ülinaiselikult, mismoodi maneež ehitatud on. Sest nii paljud sõbrad Eestis ehitavad praegu maneeže.
Ponide talli juures selgus pärast trenni, et sümpaatia oli vastastikune. Ka väikesed poisid ja tüdrukud meeldisid ponile kangesti. Ta sirutas oma sooja südamliku kaela nende vahele ja pööritas usinasti pead, et iga last näha ja puudutada. Väänutas ja kenitles, korjas paisid kokku ja puristas mõnuga. Ja jäi ilmselt lastele alateadvusse elulõpuni poni-sümpaatiat ja seletamatut nostalgiat tekitama. Mis tõugu ta oli? Lihtsalt poni.
 
Bracciano koerapaar
Ühel vihmasel ja jahedal päeval sõitsime rongiga Roomast väiksesse Bracciano linna. See on see vulkaanikraatrisse tekkinud järve kaldale ehitatud iidne linn, mille südames asuvas lossis abiellusid Tom Cruise ja Katie Holmes. Selle linna kivine lossiümbrus oma kitsaste tänavate, keeruliste treppide ja muu arhitektuuriga on mõjuv. Kõik sellest väljapoole jääv aga räämas, auklik ja narmendav. Mida kaugemal turistide epitsentrist, seda koledam.
Braccianosse sõites istusime kõigepealt valele rongile, sõitsime sootuks Cesanosse ja nuumasime konduktorit vasakule-rahaga, mille ta kasseeris, kuna Olgiata rongijaamas ei töötanud piletiautomaat. Cesanos hakkas mu teismeline tütar nii halastamatult mu närve saagima ja ebaloogilise julmusega minu kallal nüsima, et röökisin ennast ta peale korralikult tühjaks.
Aga Bracciano uduvihmasel linnamäel, lossi taga päris vulkaanikraatri veerel, maalilise vaatega järvele, elas koerapaar. Ühe imposantse maja trepi peal ja all. Meeskoer oli helekollane ning paljastas inimestele naeratades, nina kirtsutades hambad – mis üldjuhul tähendab koerte keeles midagi hoopis muud, aga tema tõepoolest naeratas püüdlikult. Kusjuures ta meenutas väga üht peni, bullmastifist tuletatud segaverelist, kelle ma Rannaküla talli perenaise Heli nooremale pojale kinkisin. Samasugune inimsõbralik lastelemb.
Naiskoer oli süsimust lontkõrv, nisad maani – järelikult parasjagu kutsikad trepi all või kusagil mujal kodus. Kõigepealt avastas papane peni, et mul magab piimalõhnaline Minni kärus. Kutsus proua vaatama. Ajasid oma innukate moludega tite üles. See vahtis kahte võõrasse koeranäkku ja mugistas naerda: võrreldes meie bernhardiinidega sihukesed kääbikud ju!
Nagu mu sõbratar ütles, asusid koerad kahekesi Minnit adopteerima.
“Võtame selle kutsika omale, kangesti magusasti lõhnab teine!” – “Meil on omalgi palju kutsikaid!” – “Aga siukest ei ole ju veel!” – “No olgu peale, võtame – Romuluse ja Remuse ajast polegi ükski koerlane inimese last üles kasvatanud, Rooma linn on na vanaks jäänud, see kutsikas võiks ju edaspidi mõne uue linnagi rajada, kui teist korralikult toita ja õpetada…”
 
Colosseumi hobune
Euroopa Liidu 50. sünnipäeva puhul oli Roomas kõigi liikmesriikide telkide rivi, taidlejate lavad kummaski otsas. Iga riik jagas ennast tutvustavat nänni. Kuna meil on hästi väike saatkond, tutvustas meie riiki härra suursaadik Andres Tomasberg isiklikult – kõige minevam kraam olid aga Kalevi šokolaadimedalid. Konkurentsitult.
Euroliidu hümn ajas vaprusevärinad selgroo peale, väiksemad lapsed läksid mängulinnakusse end tühjaks põrkama, ümberringi olid ehtsad Rooma varemed, inimverega üdini kastetud Colosseum ja roheliseks oksüdeerunud Cesari kuju.
Vankrite ees igavles kolm tüüpilist turistilõbustajast orihobust. Ikka klapid silmadel, pead norgus ja kõrvad lääpas. Mu tütred olid juba üle nädala oma hobustest eemal olnud ning Eq ja Monti järele igatsedes läksid noid vaesekesi näppima. Esmalt oli vanem tütar õhinas selle pärast, et kutsarid tegid talle vaimustunult silma. Seejärel aga hakkas miskipärast väga innukalt kintsu hõõruma. Sest üks hobustest hammustas teda, ilma et oleks seejuures oma klapitagust silmagi pilgutanud.
“Uh, mul on paha tuju. Mitte keegi ei tule sõitma. Liikudes oleks vähem sitt – teistmoodi sitt – aga ikka sitt. Nii et mul oleks siis ka paha tuju, kui keegi sõitma tuleks. Jess! Mingi kints ilmus mu vihase nina ette.  Just seda oligi vaja! Ometi mingi ventiil, kus end välja elada. Amps! Hmh, vähe kiunus, sindrima tugev materjal see teksa, järgmine kord pean kõvemini naksama,” porises hobune.
Ja meenutas mulle mind ennast, kui olen liiga pikalt ja vastu tahtmist arvuti taha sunnitud.
 
Väravaposti kass
Mu Roomas resideerivad sõbrad elavad aedlinnakeses roosas villas, mille ümber luusib kümmekond hulkuvat kassi. Need kakendavad häbematult keset äsjapügatud muru, väristavad otse pererahva nähes vastu elutoa klaasist aken-seina sabasid, tungivad tuppa toidukraami ümber jagama ning peavad öösiti häälekaid pulmi, et neid ikka rohkem saaks. Ja et väesalk sääraste tempude sooritamiseks jõudsamaks kosuks.
Kui villa juurde sõita, istub enam-vähem alati väravaposti otsas üks triibuline keskmisest tiba karvasem kassirajakas, silmad vidukil ja saba losakil.
“Mis hunnikud murul? Mis animaalne dekadents? Kes kuseb aknasse? Kes siin üldse pererahvas on?” näib ülbe ilmega tavatriibik küsivat. “Mina isiklikult olen kõigest sellisest maisest kõrgelt üle. Mina pole mingi kusekott, olen kass kui niisugune. Mina, kass kui niisugune, olin siin enne kui teist keegi üldse siia tööle või külla tuli – ja mina või keegi mu poegadest, jälle kass kui niisugune, kestab siin posti otsas kirjeldamatult kauem kui teie kõik.”
Ja sellel kassil on lausa halvavalt õigus.
Selliseid asju tahtis Püha Franciscus selle Itaalias-käigu ajal näidata.


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat