Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Tänavahobused ja õnneseened sidrunite ja kapsaste vahel


Hästi meeldivalt ohutu on arutleda võõramaiste asjade üle – keegi siinmaistest ei tunne end sel juhul solvatuna. Hobusekasvatajate puhul peab niisugust värki teatavasti ülihoolsalt jälgima, sest risti-rästi tülitsemised, selja taga ja näkku halvasti ütlemised, üksteise maha ja taha tegemised on ses seltskonnas nii normiks, et need hobuinimesed, kes kolleegide-konkurentide kohta pahasti ei ütle ega mõtle, näivad eksemplaridena pesupulbrireklaamist: “Kui tavaline pesupulber söövitab värve ja vanutab kangakudet, siis see pesupulber… õieti nagu polegi pesupulber.”
Meil on kujunenud oma sõpruskonnas juba reegliks, et kui keegi hakkab mõne (pseudo)rivaali kohta hullusti ütlema, manitseme teda: “Ära ole tavaline pesupulber!” Ei ole üks “pesupulber” sellest parem ega rikkam, kui teist maasse taob – ning tegelikult on siin ilmas igale vahendile oma pesu ja pesule vahend. Ning rahu maa peal ja rahvaste vahel.
Välismaa asjadest on aga ka sellepärast vahel vaja rääkida, et mõnda nähtust tõepoolest Eestis pole – aga võiks olla. Samalaadse saatusega hobuseid, nagu nägin Itaalia-reisil Vatikanis ning Colosseumis igapäevast turistikäru vedamise orjatööd tegemas, on ka Eestis paratamatult järjest rohkem. Aga sellist enesestmõistetavat hobusepidamise üldlevinud harjumust ja tava, nagu kõikjal Itaalias, meil siin paraku pole.
Itaalia on sõna otseses mõttes kaetud hobuliiki õnneseentega, kes elavad loendamatute kodude juures oma õnnelikku elu. Kui majapidamine jääb Rooma või mõne teise linna südamest vähegi nii palju eemale, et maalapp on juures, on selle peal ka hobune. Igasugust värvust, suurust ja tüüpi – aga on. Kui aiakesse mahub juba oma kapsas ja sidrunipõõsas, maitsetaim ja apelsinipuu, mahub sinna itaallase arvates ka hobune. Itaallane tahab olenemata erialast ja ainelisest järjest selle kapsa ise kasvatada ning õuemuru pügada just hobusega – lambad-kitsed polegi nii tavalised.
Liialdamata öeldes on igas teises elamises kaks kuni viis hobulooma. Tavalisemana kui õuekoerad, sehkendavad hobused suurte teede ääres, raudteejaamade kõrval, äärelinnade vahelistel haljasaladel. Lõuna-euroopalik arusaam ja suhtumine pole neile tekitanud valgeid aedikuid ja punakaid selgepiirilisi talle-varjualuseid, nagu Põhja-Euroopas tavaline. Olenemata muu majapidamise jõukusest ja kobedast elujärjest, on hobuaedikud lihtsatest looduslikest lattidest, mis on reeglina viltu ja kuidagi eriliselt vaba joonega paika pandud. Varjualused on seoses sellega, et päris talle neil ju meie mõistes ja moodi vaja ei olegi, enamasti kolmeküljelised kuudid, mis näivad ka viimase ohke peal jeeli-jeeli püsti püsivat, iga külg ise nurga all kikeriti. Kusjuures sellistes sarades peetakse väga noobleid ja verelisi hobuseid. Tähtis pole vorm, vaid sisu, sinjoorid!
See sisu annab kogu Itaaliale aga kuidagi rõõmsameelse ja helge alatooni. Vulkaanikraatri veerele ehitatud Bracciano linnakese ümber igas suunas nähtavad paari kaupa mõnulevad oma-kodu-hobused. Keskseid ratsaklubisid-tallikomplekse seetõttu muidugi ka oluliselt vähem kui Skandinaavias, kus hobuseid kodumajade juures reeglina ei peeta. Ent mulle istub olemuselt just see oma kodu ümbritsemine oma hobustega. Kuivõrd viin selleks suveks oma hopad just sellisel itaalialikul kombel ümber kodumaja rannakarjamaadele nahistama, mõjus itaalialik kergelt ja lihtsalt, loomulikult ja massiliselt võtmine hobupidamises vägagi julgustavat.
Eesti linnades päevi aiste vahel veetvatel turistilõbustajatel samas vaevalt et väga lohutav teada on, et Itaalias vaevlevad suguvennad samamoodi. Näe, on selle hopsieluga sama jama, mis inimese omaga – võid olla küll ilus ja sihvakas, nutikas ja töökas, aga ikkagi – või just selle pärast – sattuda orjaelu elama. Samal ajal kui teistel, võibolla üldse mitte nii kenadel ja taiplikel, mööduvad päevad kapsaste ja sidrunipuude vahel õilmitsedes.
Eks selle aiste vahel nigulemisega ole ka jällegi nii, et mõnel hobusel on sedasorti rutiini kergem taluda kui teisel. Pärnus oli varasematel suvedel südalinnas üks jässakas vankrihobu – Paju vist oli ta nimi – kes konutas lontiskõrvul, poolunes, letargiliselt ja üpris rahulolevalt küll hotell Pärnu ees, küll teatri taga. Ei põdenud vihma ega päikest, kui kliente oli, astus vastutulelikult, aga õieti üles ärkamata ükskõikselt oma raharingi ära ja molutas siis edasi. Aga selleks peab eriline närvikava olema.
Hipodroomil on üks eraldi, miskipärast eriliselt sünge tunduv tall, kus elavad need hobunad, kes vanalinnas turiste lõbustamas käivad. Tall on sünge. Igapäevane teekond hipokalt vanalinna on pikk ja jube. Munakividel klobistamine kole. Selline on minu emotsionaalne hinnang. Rõõmsad tibid, kes seda tööd teevad, näevad asja kindlasti oluliselt reipamast vaatenurgast ning on loodetavasti oma eluga võimalikult rahul. Ega vankri ees käimine iseenesest ju hobuse nöökimiseks ega alandamiseks ole mõeldud – Toris on see terve kunst ja oskusnišš, mida meistrid õpilastele edastavad, milles võisteldakse. Ja ikkagi. Kui Tori üks treeneritest, Jaanus näitas kaht väheldast eestlast, kellest nende juures paarisrakendit õpetatakse, et nad saaksid suvel piki Pärnut pakse porosid kõnnitada, tekkis mul selle mõtte vastu ikkagi tõrge.
Võibolla need hobused ei ole õnnetud. Äkki naudivad tööd ja tegutsemist. Ehk õpivad isegi linnamelust rõõmu tundma. Ikkagi eeldab see, et hobune saadetakse linnakividele klobistama, hoopis teistsugust suhtumist kui kodus kapsaste ja melissi vahel nosivasse või treeningplatsil töötavasse hobusesse. Mõne aja eest arutles mu vanim tütar, kas ja millist tööd ta võiks oma Eq’ga teha. Küla peal lapsi käe kõrval sõidutada? Seda kümnekat ei saa ju papa käest enne, kui see õlleks teisendatakse, kuidagi kätte. Linnas turiste lõbustada? Esiteks kipuvad kulud selle töö juures tuludest suuremaks. Hobune tuleb iga päev treileriga linna ja tagasi sõidutada. Talle tuleb järele panemiseks vanker soetada. Spets, kes ette panemist õpetab, tahab ka töötasu. Teiseks ei tahtnud mu tütar kujutledagi oma hobust priskete, mitte eriti kainete põhja-lõuna-ida-läänenaabrite ette rakendatuna. Järelikult tuleb ikkagi suurkooli minna ja mõni selline ala õppida, mis laseb hobust säästes koos hobusega teha tööd, kus hobune aitaks elatist teenida. Nii lihtne ongi.
Seda, kui erinevalt üks ja sama töö erinevatele loomadele mõjub, nägid mu tütred ju Itaalias samuti ära. Mõni rakendi-gladiaator laseb end rahumeelselt nuusutada ja imetleda – nagu Vatikanis endasse hingatud hobune. Mõni tahab meeleldi pai – nagu Colosseumi juures olnud üks-kaks hobust. Aga mõnel on närvid vaatamata silmaklappidele ja kõrvatroppidele sealsamuseski. Justkui tol tüübil, kes vana Rooma varemete ääres kõrvu lingutades ohvrit ootas – ja kuni tema kutsar mu vanimale tütrele silma tegi, hambad mõnuga kintsu lõi. Ometi mingi väljund, midapidi talumatust olukorrast kuhjunud pinget välja pureda. Mõistetav, aga valus. Igas mõttes.

Seesinane sobimise ja sobimatuse teema on mulle isiklikult praegu üsna hingelähedane ja värske. Nii, nagu mõnele hobusele sobib suht talutavalt ka tänavasillutisel klobistamine ja mõni on sündinud jorjenite-vaheliseks õnneseeneks, on ka õnne asi, kas ta kohtab inimest, kes talle sobiva elulaadi võimaldab. Ja inimesel omakorda peab ka õnne olema, et oma vajadusteks õige kabjaline kaaslane leida. Selle vedamisega on umbes nii, nagu abikaasa leidmisegagi – 7 miljardist pooled on vastassoost isendid, kelle seast valida. Aga vaid ühel – või mõnel – on lisaks üldistele omadustele külges see Miski, mis teeb temast Selle. Et seda teada saada, pole vaja ülejäänud miljardeid ometi läbi katsetada-kaaluda-proovida ju. Ja hobusega on midagi analoogset – mõni on selline, et tema kõrval kõndides juba kibeled vastupandamatult sadulasse, paari traaviringi järel tunned, et nüüd võiks… ja ta tõuseb su tundmise peale lambist galopile, tajub kanna ja puusa mikrovirvendust. Siis muudad sa rahulikult ja otsusekindlalt ära nii mõnegi senise plaani ja ühendad oma tuleviku selle hobusega, kes näib ka sinu seltskonda ja sinuga mängimist nautivat. Kus ta enam pääseb, kui inimene on otsustanud, et just see sobib ja just tema pakutav elu peab sellele loomale klappima. Aga see on minuga liiga äsja ja jõuliselt ja ootamatult ja oodatult ja uskumatult juhtunud lugu, et seda kohe teiega jagada. Enne pean seda pisut seedima – ja jutustan järgmises loos hoopis Olgiata rikkurite hobukeskusest Rooma eeslinnas.   


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat