Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Hobune


Kalevite kallis poega,
märssi seljas, mõõka puusas,
seadis adra aisadelle,
pani hobuse adra ette…
“Kalevipoeg”
 
Hobune on inimese abiline ja sõber. On olnud seda kaugetest aegadest peale. Ükski teine koduloom pole inimest nii kaua teeninud ja talle kasu toonud, aga ükski teine loom pole ka inimese käe läbi  nii palju kannatada saanud.
Raske oli kaevandusehobuse elu, raske oli voorimehe hobuse elu. Otse looma piinajaks kujunes Tallinna tänavaraudtee. Tänavakividel ärapekstud jalgadega pidi hobune hommikust õhtuni vagunijuhi piitsahoopide all vaguneid vedama. Ega hobused seal kaua vastu pidanud, nad haigestusid ja surid varsti. Ka mõisa tööhobused olid vaevatud ja piinatud, said alatihti nahutada. Sõiduhobuste elu oli hulga kergem, see möödus kalessi või tõlla ees.
Talumees hoolitses hobuse eest, nad olid enamasti head sõbrad. Mõnikord pidi loom küll kaua külma vihma või pakase käes kõrtsi ukse taga lasipuu küljes ootama. Sõjas on hobune pidanud surema koos seljas kantud sõjamehega. Eriti muistses sõjas oli sõdalasele “armas haljas mõõka, kallis kangepea hobune”, loeme “Kalevipojast”.
*
Lõke põles puude praksudes, tuli leegitses pimeduses ja tõusis kõrgele üle põõsaste. Tontlikud varjud liikusid põõsaste vahel ning sügavas mustavas taevas särasid tähed: Suur Vanker, Koot, Reha, Sõel. Ja sädemed! Neid pustas karjaste lõke kõrgele üle puude latvade.
Hobused sõid rohtu, sõid sama lõkke läheduses, sõid künnihärjad Küüt ja Punu. Sõid heinakopli mahlakat ädalarohtu. Siia toodi tööloomad igal õhtul pärast pikka tööpäeva. Neil tuli üles künda rukkikõrs, odrakõrs, ristikusööt, tuli teha veod ja pahmata vilja rehe all. Ega see olnud kerge ei tööloomale ega künnipoisile, kes väsimusest tihti lõkke äärde magama jäi. Töö algas varahommikul, alles hilisõhtul vabastati loom rakmeist ja viidi koplisse sööma ja puhkama.
Meie Must vedas üksinda raudsahka kesakünnil ja seemnesahka, teda paarimehena kahehobusesaha ette ei rakendatud. Temaga aeti ka kartulivagusid, temaga mullati kartuleid ja aeti sügisel vaod lahti. Temaga äestati, rulliti, tema vedas heinamaal saod kokku, tõi koju heinakoormad, viis peremehe linna ja randa, oli pulmade ja varrude puhul rõõmus sõidutaja vankri või saani ees ning väärikalt viis ta kirstus puhkava inimese kodutalust surnuaia väravasse.
Sõbralikult soksutas ta, kui rehe alla läksin, ja ta ootas mind sõime ääres, et võib-olla viin talle leivaviiluka. Suhkrut ju polnud mul temale anda. Aga leiba oli. Selle oli meie Must ära teeninud tööga. Kohe küünitas loom oma pea ja ma tundsin, kuidas hobuse pehmed siidised mokad minu kätt puudutasid. Ja tema suured pikkade ripsmetega pungis silmad vaatasid mind sõbralikult ja usaldavalt.
Hobuse jõujook oli kaerajahurokk. Seda sai klopitud ja joogivee hulka pandud. Kaeru sõi ta puhkehetkil kaela riputatud torbast ehk peakotist. Nüüd oli hobusel jaksu pingutavateks vedudeks ja künnitöödeks. Peale selle ristik- ja aasahein. Muidu jäid hobused lahjaks ning põllutööd kannatasid selle all. "Töö- ja sõiduloom peab olema tugev, mitte piitsaga sunnitud setukas," ütles isa. Ja meie hobused ei vajanud piitsa, minu kodus seda ei kasutatud.
Suure kivi või taraääres laskis meie Must selga ronida. Siis sai ratsasõitu. Seepärast olin kärmas teda pärast rakmeist vabastamist koplisse viima. Teinekord ei lasknud ta mind selga ronida. Kivi või tara äärde juhitult raputas loom pead ja hakkas kiiresti edasi minema, kiskus oheliku lahti ja kappas mööda teed kopli väravasse. äi siis mind ootama, kuni talle järele jõudsin ja ta koplisse lasksin. Ka koplist kojutoomisega juhtus seda, et ta mind sõidutada ei tahtnud. Aga seda juhtus harva, kui loom tujust ära oli.
Märtsis 1918, kui sakslased Virtsus maale tulid, sattus üks väeosa mu kodukülla. Üksuse ülem nägi rehe all meie Musta. Loom meeldis ja ta võeti väevõimuga. Isa ei tahtnud hobust ära anda, ta haaras päitsetest kinni. Siis ähvardas sakslane isa täägiga läbi lüüa.
Sügisel kadusid sakslased. Oli hiline õhtu ja mürinal veeresid voorid läbi küla suure maantee poole. Läbi mürina kostis vali hirnumine. See oli tuttav hääl. Aga kui me isaga õue jooksime, kuulsime hirnatusi juba külast eemal. See oli meie Musta hüvastijätuhüüe kodustele paikadele. Ja ka inimestele.

Hobune armastab inimest ja inimene hobust. Loom kardab lähenevat võõrast, oma sõpra aga ta hoiab. Ta mäletab hästi varem käidud teed ja oskab ka kõige pimedamal ööl koju tagasi tulla.

Edasi 04.02.1970


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat