Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Ratsu kappab päikese poole XV


Rootsi major H. St. Cyr, kellest eespool juttu oli, kirjutas 1967. a. Eestisse oma kuulsast olümpiahobusest nii: „July on praegu 24-aastane. Ta elab minu mõisas pensionil ...“ Või võtame Saksamaa maailmakuulsa Tora, kelle hind oli 19 000 marka. Saksa DV-s väljaantud raamatus „Võitjad sadulas ja kaarikul“ kirjutatakse: „ ... Kes oli kordki Torat näinud, see ei saanud teda unustada. Warandorfi olümpiakomitee talli, kus ta veetis mõtlikus vaikuses oma eluõhtuid, saadeti peaaegu iga päev suhkrupakke, millel ainus sõna „Torale“ ...“. Tora suri infarkti ühel novembripäeval. Tema haual on mälestusplaat võitude loeteluga ja aastaarvudega 1924-1953.
Pariisis Seine’i saarel asub kõige kummalisem kalmistu maailmas – koduloomade viimane puhkepaik.
Lääne-Saksamaa kõrgushüpperekord (220 cm) kuulub 1953. aastast Hannoveri hobusele Jaspisele Magnus von Buchwaldi all. Jaspis tõi oma maale palju võite aastail 1950-1955. Ühel võistlusel murdis ta jalaluu. Inglased kirjutasid: „“ ... Ehkki jalaluu oli purunenud tükkideks, tehti Hannoveris neljatunnine operatsioon ja hobune on väljaspool hädaohtu. Elab peremehe mõisas ja laseb turistidel ennast vaadata.“ See jalaluumurd oli suur hoop Lääne-Saksa ratsaspordile: Jaspist peeti parima hüppevõimsusega hobuseks.
1968. a. võiduajamistel esines Prantsusmaal silmapaistvalt NSV Liidu hobune Zagre. Edasi sõideti Saksa FV-sse, kus Kölni hipodroomil läks mängu Euroopa karikas. Zagreb võistles ka siin esikoha pärast. Finiši ees ta viskus ettepoole, komistas ja murdis vasaku esijala. Kolmel jalal läbis ta finiši veel kuuendana (!). Ka Eesti ratsaspordivõistlustel on nähtud meeste pisaraid murtud jalaga hobuse pärast...
On olnud juhtumeid, kus ratsud ei kannata välja lennukisõitu, hakkavad märatsema, lähevad hulluks ning lastakse maha. Mehhikosse lennates oleks säärane saatus äärepealt tabanud hiljem kuldmedali võitnud Ivan Kizimovi Ihhor. Piloot haaras juba relva.
Ajakirjas „Konevodstvo i Konnõi Sport“ kirjutas Leningradi koolitüdruk Galja Timofejeva, kuidas ta maal vanaema juures olles Orlikusse kiindus. Kord haigestus hobune. Tüdrukuke hoolitses tema eest, kuidas oskas, ja Orlik paranes. Suvevaheaja lõppedes sõitis Galja ära. Ise ta kirjutab lahkumisest nii: „ ... Ta tuli minu juurde, pani pea mulle õlale ja tema suurtes silmades nägin ma kurbust ja mulle näis, et ta nutab. Orlik oleks nagu tahtnud öelda, et enam me teineteist ei näe. Ja tõepoolest, mõne kuu pärast sain ma teada, et ta oli antud lihakombinaati ...“
Ma ei hakka siinkohal nimetama (elavate asjaolude pärast) konkreetselt neid Eesti spordihobuseid, kes ratsanikke ausasti teenides on võistlustel või treeningul parandamatu vigastuse saanud, ja kes oleksid väärinud humaansust ainsa püstolilasu näol, kes aga on veel tundide kaupa pidanud ootama lihakombinaadis järjekorda. Siiski, tartlaste kuulsaim takistussõiduhobune Sõber (tegi 1957. a. Jüri Villemsonist Balti vabariikide parima takistussõitja, 1962. a. Albert Rästast meistersportlase, 1965. a. Aleksander Puusepast ja 1966. a. Ülo Kepist meistrikandidaadid), kes mõni aasta tagasi jooksis ratsaniku käest ära ning põrkas maanteel kokku kihutava taksoga, pälvis humaansema lõpu. Kurb, aga õnneks kiire oli ka Raigo Kollomi kuulsa Hamburgi lõpp – 1969. a. augustis tabas teda võistlustel infarkt.
 
XI
 
... uhkeim ja suursuguseim kõigist neljajalgsetest, võib-olla õilsam ja ilusam isegi inimesest. Igatahes inimese kõige väärtuslikum kaaslane – hobune. (T. Mayne Reid)
Varsake saab aastaseks ja nüüd nimetatakse teda säluks. Juba tuleb hakata tähele panema, mida teevad täiskasvanud hobused, sest peagi astutakse nende asemele. Veel on noorus oma muretuse ja lakalehvitusega, veel on päevad otsast lõpuni täis päikest. Aeg aga kaob kiiresti.
Kui pole kohal loodusriigi valitsejat – inimest, peab hobune ise otsustama, kuidas elada, nagu võib lugeda ka R. Gallegose raamatust „Donja Barbara“: „ ... Punapea oli hele mära, peene kondiga nagu haigur, kõige kaunim kogu karjas, aga tal oli juba aeg karjast lahkuda, sest oma isaga koos elada ta ei võinud. Must Lakk tõmbas kõrvad lingu ja ajas hambad irevile, püüdes neiule selgeks teha, et nad ei või enam koos elada, ning Punapea jäigi üksinda savanni maha ning vaatas järele oma lahkuvale perekonnale, kuhu ta enam ei kuulunud, saledad jalad üksteise vastu surutud, roosad mokad värisemas ja kurb pilk selgeis silmis.“
Tööhobustele on määratud hingata sama õhku hobustega, kes joovad bensiini, anda neile teed, vedada koormaid seal, kust tehissuguvend end läbi ei suuda murda, ja seal, kust ta läbi ei mahu. Ent külma rauatüki naljalt hellitama ei kiputa. Ja kui seda silitadagi, siis erutavat vastuhirnatust ei kuule. Pärast väsitavat päevatööd tulevad hobused tagasi oma kohtadele tallis – higised, näljased, janused, hingeldamine ja õõnes oigamine seest. Ehk kangastuvad unenägudes pildid varsapõlve muretusemaalt, pikkamisi muutub hingamine ühtlaseks ja rahulikuks ning hobuse näole tuleb naeratus ... Hommikul läheb ta reipalt oma leiba teenima.
Kauboi ütleb oma jõulupalves:
 
ära jäta kedagi näljaseks oma heal jõuluööl
ei meest, ei last, ei naist ega neljajalgset.
 
Ja kuulatas oma peremehe kurba laulu, aitab hobune teda kogu hingest, sest hobune on loomu poolest hea, temale meeldib õnnelik naeratus inimeste nägudel. Ent elu, sageli täis karmust ja kurjust, sunnib nii mõnigi kord jagama oma muresid tumma sõbraga, et leida tema tugevuses endale lohutust, kergendust.
 
Tule mu kurbusetundide sõber,
tule ja lohuta mind. Ütle välja,
lennuta mind, et ma tunneksin ainult
kõmavat kiirust su tiivutuis jalus,
et läheks meelest kõik piinav ja valus.
 
... Tänan, et sa mind värskendad nõnda ...
 
Ent oled häbigi mulle sa teinud
selle mu julmuse hulluse pärast –
näinud olen, saapaile pöörates pilku,
neil ja su kubemeil verevaid tilku...
Andesta mulle mu kihk; üles vaata,
pisaraid näed sa mu laugudel... Sõber,
kui minu nuuksumist kuuled sa ainult,
pista siis jooksu ja lehvita lakka,
ära siis kannuseid ootama hakka!
(Jose Maria Heredia)
 
Võib vaielda selle üle, kas hobune nutab vahel. Kas sädeleb rõõmust? Igatseb neljajalgset või kahejalgset sõpra? Kes on hobustega tegelnud, vastab jaatavalt. Ja kui nad on oma sõpra mõistnud, on nad ka tundnud, kuidas hobune oma pea neile kaenlasse paneb, nagu on kirjutanud Erni Krusten:
... Mina olen hobuse kaelast kinni hoidnud!
Tema on pea minu kaenlasse pannud!
Olen tema silmades näinud oma nägu.
Olen hobust oma sõbraks pidanud;
tema on seda tõeliselt olnud ...
 
Kannatlik vaikija astub ka oma viimset teekonda väärikalt, üksnes kurbus ausates, selgetes, truudes loomasilmades. Hästi on mõistnud teda jällegi Erni Krusten:
 
... Olen näinud neid kannatlikena koorma ees,
väsinutena koorma ees,
mahalangenutena koorma ees
ja mässu tõstmas – koorma ees.
... Olen näinud teda, hobust, oma sõpra, pekstavat,
talle vastu nägu löödavat,
ja näen teda vahel praegugi unes.
... Olen näinud neid käimas viimset teekonda,
ilma raudadeta ja peas päitsed,
mida tagasi enam ei nõuta;
olen vaadanud, kui närused nad on –
need päitsed, ja see viimane lugupidamise avaldus ...
 
Tihti osutuvad loomad inimsuse katsekiviks ja mõõdupuuks. Ma ei mõtle siin sentimentaalset võistluste pealtvaatajat, kes looma pingutusi nähes ahhetab. Arvan, et keegi ei unusta hetki, kus ratsanik on väljakult ära toodud kanderaamil või kus on kajanud lask, mis jalad murdnud ratsu elu kustutas.
Miks heita mustlaselegi ette nende vigureid? Nad oskavad kindlasti kõige paremini hinnata uhket looma ja anda temalegi rohkem vabadust. Joseph Kesseli jutustuses „Ratsanik“ ütleb vana mustlanna: „Ilus hobune nagu ilus nainegi kuulub sellele, kes oskab armastada teda tõeliselt.“
Kõige vahetumalt viivad hobuse endaga kaasa ikkagi need, kes hobusetallide lõhnu aastaid sisse hinganud on – nagu kirjutab Tartu Ratsaspordibaasi kunagine kasvandik, poetess Linda Ruud:
Kui olnu saab ebareaalseks
nagu kaugusevines mäed,
siis hobuse sooja kaela
sada aastat veel tunnevad käed!
 

(Lõpp)   

Edasi 01.12.1970


Loe kommentaare (2)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat