Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Helga Oxford- kes ta on?


Nii küsisid veel viie-kuue aasta eest ratsasportlased väljaspool Tartust. Isegi tartlastest ratsamehed ei teadnud sageli uudistajaile vastata. Kui mõni juhtus poetama: “On meie rajoonist, vist ka sõitja, mingil kolhoosihobusel…”, siis jahtus küsijate huvi. Nojah, see Oxford või kuidas ta nimi nüüd oligi… Kolhoosist, sõidab tööhobusel… Sellest oli küllalt, et nii nende kui ka järgmiste võistluste ajal uhkete ratsahobuste uhked peremehed ei pööranud imeliku nime omanikule tähelepanu.
 
Ei tea, mida mõtles tollal Tartu treener Martin Kutti. Aga kui Helga Oxford vahel oma vana tööhobusega Nõo sovhoosist Tartusse tuli (ratsa muidugi!) ja ühtteist õpetada palus, siis juhtnööre ta sai.
 
1963. a. lõpupoole, kui Helga Oxfordil hobust enam polnud, ohkasid tema töökaaslased kergendatult: “Nüüd jätab ometi naljategemise järele!” “Nüüd ma alles alustan!” oli Oxford kuraasi täis. Sest juba oli Tallinnast teel pisike traavlinäss Kopeer, mis sest, et tagasihoidliku välimusega, ja, nagu hiljem selgus, ka tige ja kapriisne, kuid ikkagi sporthobune.
 
1964. a. suvel Elvas peetud Eesti maanoorte meistrivõistlustest osavõtjate hulgas olid siis lõpuks see imeliku nimega sõitja ja Kopeer. Mis juhtus, seda mäletavad asjaosalised tänini: Kopeer keeras mõlemas sõidus otsa ümber juba enne esimest tõket. See-eest näitas ta oma iseloomu harjutusväljakul- kui ei saanud just mõnda hobust lüüa, siis lõi hambad säärde sõitjaile. Muiati varjatult ja avalikult, ent ühes oldi kindlad- midagi head sellest küll ei tule.
 
Helga Oxford ja Kopeer läksid tagasi koju, ikka oma jalal (kui sageli talusid nad vaikides majandi juhtide ükskõiksust, kes isegi autot hobuse transpordiks ei andnud). Kui lihtne oleks olnud loobuda! Avalik vastuseis selle ala harrastamisele sovhoosis, endal tervisehäired mootorrattaavariist, aastaid ka juba kolmkümmend… 
 
1965. a. augustis olid Valguta ratsaspordipäeval kahekümne Tartu linna ja rajooni võidujanulise sõitja ning hobuse seas ka Helga Oxford ja Kopeer. Esimese ala starti läksid nad otsustanult: kas kõik või mitte midagi! Neli sõitjat lõpetasid vigadeta ja asusid ümberhüpetele. Oxford ja Kopeer ei sõitnud, vaid lendasid. Ülekaalukas võit! Teise ala võitja pidid otsustama tervelt kuue sõitja ümberhüpped. Ja jällegi ei olnud kellestki Oxfordile-Kopeerile vastast. See oli sensatsioon. Esialgu küll ainult tartlaste jaoks. Oma hobust silitades pomises sõitja: “Nad on kogu aeg meie üle naernud, varsti naerame meie.”
 
Napilt kuu aega hiljem asusid Oxford ja Kopeer starti oma elu esimestel vabariigi meistrivõistlustel. Taas küsisid vabariigi sõitjad: “Oxford- kes ta on?”, ent märgarava kõhklusega, sest lõpudefileel laskis Kopeer armulikult kinnitada oma valjaste külge kaks sinist rosetti- kahe teise koha eest. Ja kuigi Oxfordi ja Kopeeril tuli ka seekord (ometi olid nad Tartu “Jõu” parimateks) jalgsi kodusovhoosi tagasi minna, hakati ka Nõo sovhoosis aru saama, et inimene, kes nii jäägitult pühendab end põhitöö kõrvalt spordile, ei tee siiski nalja vaid tööd. Võib-olla isegi kõige raskemat…
 
1966. aasta. Põltsamaa, Rakvere kolhooside-sovhooside spartakiaad Vinnis, Kureküla, Rakke, Nõgiaru, Paide- igalt poolt tulid Helga Oxford ja Kopeer tagasi koju auhinnaliste kohtadega. Nii paljud diplomid võtsid lõpuks ka tõsise direktori Heino Robeni muhelema.
 
Sõitja suurpäev oli aga maanoorte spordimängudel Viljandis, ratsaspordivõistluste kahevoorulises takistussõidus. Mõlemad voorud vigadeta! Ent jällegi pidid otsustama ümberhüpped. Siin läks sõitja juba hasarti ja kuigi Kopeeri aeg oli parim, jättis napp mahaajamine nad ilma kuldmedalita. Kuid ka “hõbe” oli suurepärane saavutus.
 
Teine eesmärk- esimene spordijärk- oli aga ikka saavutamata. Hooaja lõppvõistlustel oktoobris, jälle Viljandis, jäi sellest napilt puudu- kõigest 0,5 karistuspunkti lubatust rohkem. See tähendas ainult kaks sekundit ülekulutatud normiaega võistlusplatsil. Alati optimistliku Oxfordi hääl värises kahtlaselt, kui ta ütles naabritele: “Oh, oleks keegi seda mulle vähemalt hõiganudki, oleksime Komuga (Kopeer) selle igal juhul välja pigistanud.” Ent määrused ei halasta.
 
1967. aasta. Eesti maanoored selgitavad meistreid Rakkes. Vastikult vihmane oli juunikuu algus, palju jõudu nõudis sõitjailt ja hobustelt libe väljak. Ja siis pisike Kopeer väsis… Jooksid arstid, jooksid kohtunikud. Helga Oxford jäi lebama, ainult Kopeer rabeles püsti. Oli omajagu tegemist, et sõitja kramplikult kokkupigistatud sõrmede vahelt ratsmed ära kiskuda ja teda ennast kiirabiautosse viia. Hiljem, kui kergekujuline halvatud järele andis, läks Oxford agressiivseks: “Miks te mind ära viisite? Ma tahtsin edasi sõita, ainult ei jaksanud tõusta, mõtlesin, et puhkan natuke.” Helga Oxford oli Rakke haiglas, kui Tartu rajooni ratsaspordivõistkonnale anti kätte üldvõitja karikas. Ainult võistlejad taipasid, miks Tartu “punakuued” sel rõõmsal momendil nii kurbade nägudega olid.
 
Saatus otsustas seda vaprat sõitjat veel kord proovida. Kuu aega hiljem peetud Kureküla karikavõistlustel viis hirmus kukkumine Helga Oxfordi pikemaks ajaks Elva haiglasse, ja nüüd juba elukardetavas seisukorras. Kaaslased, kes teda seal külastasid, olid vapustatud: nende alati naerul näoga ja füüsiliselt tugev Tšumik oli veel vaid iseenda vari. Mida tahtagi inimeselt, kellele arstid ennustavad halvimat, kui ta sellest “hirmsast” spordist ei loobu, kes närveerib nii oma Komu pärast ja kelle käes ei taha kuidagi liikumisvõimet tagasi saada…
 
Ühel neljapäevasel päeval sai Oxford haiglast välja. Kohe järgmisel pühapäeval ta võistles! Isegi edukalt- viis kaasa kolmanda koha. Hing, just nimelt tohutu võistlejahing, mis isegi surma trotsib, tõi Helga Oxfordi tagasi rivisse.
 
Edasi võitis ta Olustveres Tartu linna kangemate ees, oli parim Türil. Oktoobri algul tegi kaasa Nõgiaru sovhoosi lahtistel meistrivõistlustel Põltsamaal ja oli kolme esikohaga edukaim.
 
Nii oli loomulik, et suurel põllumeeste pidupäeval Paide rajoonis kaitses Tartu rajooni au ka Nõo sovhoosi sportlane Helga Oxford. Ja tema oma Kopeeriga oligi Tartu “Jõu” parim kõigis neljas sõidus. Auhinnalist kohta küll ei tulnud, kuid 10. koht avatakistussõidus kolmekümne osavõtja seas (tahapoole jäid ka kolm Ungari RV ratsutajat!) on võib-olla sõitja karjääri parim saavutus. Parim? Jah! Sest lõpuks ometi alistasid Helga Oxford ja Kopeer esimese spordijärgu, ja seda vabariigi rangeimate kohtunike silmade all. Pealegi on Helga Oxford selle saavutuseni jõudnud täiesti iseseisvalt, treeneri juhendamiseta.
 

Helga Oxford- kes ta on? Arvatavasti lugejad seda enam ei küsi.

Edasi, 15.12.67


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat