Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Ratsu kappab päikese poole XIII


Siis võib juhtuda tõesti nii, et hobune ei jookse ära ratsaniku kukkumise korral, vaid laskub tema kõrvale. Spordihobused on kasvatatud hobusekasvandustes või majandites ja hiljem laiali saadetud ratsakoolidesse, kus nendega mitu inimest tegeleb. Sõidab tallimees, tohterdab loomaarst, ratsasportlane vaid treenib ja võistleb temaga. Pealegi on hobune siis juba varsapõlvest välja kasvanud. Arusaadavalt jääb selline kontakt – kuigi sportlane tegeleb hobusega umbes pool päevast – lõdvaks, et hobune truu varjuna ühe inimese kannul käiks. Peale selle on spordihobused üldiselt väga närvilised, kergesti erutuvad ja täis ootamatuid „mõtteid“, mida nad sageli ka ootamatult kõige ebasobivamatel hetkedel avaldavad – sageli nii, et sõitja sel korral kindlasti kaotajaks jääb.
Sportlane peab olema alati valvas, peab püüdma ennetada hobuse halbu kavatsusi. Alati seda ei suudeta, sest hobune on loomu poolest kiirem ja mõnel juhul ka kõvasti kavalam. 1969. a. vabariigi meistrivõistluste eel Tartus juhtus õnnetus ühe Tallinna noormehega. Tema ratsul tuli äkki tahtmine vallatleda ja ta lõi kõvasti tagant üles. Ratsanik seisis hobusest tagapool, ta jõudis vaid käe näo kaitseks tõsta.
On sageli ratsutajaga juhtunud viperusi, kuid enamasti on neid võimalik vältida. A. Kuprini jutustuses ütleb vana kihutaja nii: „ ... peab olema palju võtteid, et rahustada hobust, ja kõige tugevam neist – see, mida ei saa üle anda sõnadega: kui tahate, see on hüpnoos – oma tahte pingeline üleandmine närvilise ja teadliku looma tahtmisele. Seda oskavad teha need, kes on sündinud maailma ratsutaja kutsumusega või läbi teinud pika kannatliku katsumuse.“
„Hoia hobust kui sõpra!“ – sellesse nõuandesse on kätketud väga palju. Asjatundmatu võib arvata, et välismaa sportlastel on hobustega paremad suhted, sest neil on hobused isiklikuks omandiks, mitte nagu meil, et hobune ostetakse ja antakse kätte, kui vaja, saab jälle uue. Saksa DV ratsutajatel, kes 1968. a. Tallinnas võistlesid, ei olnud ka isiklikud hobused. Paljud pealtvaatajaist ei taibanud, miks esimesel võistluspäeval oli parkuurist välja jäetud tsementeeritud põhjaga, lai, vett täis kraav. Külalisratsutajad keeldusid takistust hüppamast. Ülehüppamisel on vigastamisvõimalused välistatud, aga kui juhuslikult ei hüppa üle? Nimelt seda – igakülgselt vältida hobuse vigastamist – tuleks alati silmas pidada. Sellel päeval jäi see takistus niisiis välja. Järgmisel päeval oli kraav vooderdatud kummimattidega. Sümpaatiaga võis jälgida külalissportlasi, kes enne võistlust parkuuriga tutvudes käised üles käärisid ja vee alt kraavi põhja läbi katsusid. Alles siis nad hüppasid seda takistust!
 
*
 
Meistersportlane Raigo Kollom on öelnud: „Ratsaspordiga ei tohiks tegeleda see, kes tunneb, et hobune on temast rumalam.“ Hobusel on väga hea mälu aja, sündmuste ja kohtade meelespidamiseks. Peale selle on hobune väga taiplik. Sõitja võib teda eksimuse korral karistada ja hobune saab aru, et see oli asja eest. Mitte kunagi ei unusta hobune aga põhjuseta toorutsemist. Kui see oli hetkeline enesevalitsuse kaotamine, võib hobune andestada ja isegi unustada. Kui seda juhtub aga alatasa, siis ei ole ka andestamist. Ja seda vähem võib selline ratsutaja oma hobusele kindel olla, sest armastust ja usaldust vägivallaga ei saavuta mitte kusagil ega mitte kunagi. Raamatus „Poni Pedro“ kirjutab Ervin Strittmatter: „On hobusemehi, kes ütlevad, et kui hobune on nii halvasti kasvatatud, siis aitab veel ainult üks abinõu. Ja missugune see abinõu on ? Läbi nüpeldada. Näidata, kes on peremees. Hobune peab värisema, kui sa tema latrisse astud.
Minu meelest ei kõlba see toores meetod kuhugi. Nuudihobustest tulevad, ilma et nad süüdi oleksid, vastikud olevused. Kui inimene on looma oma nõrga tahtejõu tõttu valesti kasvatanud, peab ta teda järjekindluse ja tahtejõuga suutma ümber kasvatada. Peksmine on vaimulõtvus.“
Mis seal salata, on olemas tugeva vaimuga spordimehi sadulas, keda publik võistlustel imetlemata ei saa jätta. Aga mida teeks seesama publik, kes sageli õigustatult pahameelt avaldab, et hobusele võistluse käigus ratsapiitsaga asja eest paar sirakat antakse, kui ta näeks ja kuuleks, mida nende lemmikud enne või pärast võistlusi või treeningul teevad? Kõige ebameeldivam on muidugi näha võistlejat, kes võistlusväljakul ise vale takistuse hüppeks valib, võistlustest välja langeb ja siis hobust karistama hakkab. Kas poleks aeg meie võistluste kohtunikel ka harjutusväljaku poole tähelepanelikumalt vaatama hakata? Võistlusmäärustik lubaks toorutseja võistlustelt kõrvaldada. Muidugi, ka peksmisega on hobuseid sõitma pandud. Aga selline hobune veab esimesel võimalusel oma sõitjat alt – usaldamatusest. Aumeistersportlane Jüri Villemson ütleb: „Tõeline ratsasportlane on see, kes peale hea tehnika ja taktika omab täielikku usaldust oma hobuse vastu. Usaldada tähendab aga teda tunnetada, temast aru saada.“
 

(Järgneb)

Edasi 27.11.1970


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat