Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Aaspõllu eksklusiiv


 

Eksklusiivne on see lugu siin ses mõttes, et Sõmerpalu mõisnik Lauri Aaspõllu ei anna ühelegi üldavalikumale väljaandele intervjuusid, et mitte olla kestvalt värske pasteedimaterjal. Ka mõistev-sõbralik lugu ärgitab uusi kambakaid. Lauri on Oliver Kruuda kõrval teine kaanepoiss, kelle tegemiste võõrastamise-hurjutamiseta ei saaks igapäevane roosakas-kollane ajakirjandus ilmuda. Lauri senistest tegevusvaldkondadest, unistustest ja ideedest koos nendega kaasneva filosoofia ja teadmistega võite läbilõikelise ettekujutuse saada minu raamatust “Džungliseaduste vangid”. Meie ühiskonnas – nii eht-eestilikus kui inimkarja keskkonnas üldse – valitsevad seadused on visionäär Aaspõllu vangistanud enesekaitsesse, pideva üle-seletamisega kaasnevasse energeetilisse vampiiramisse. Tema ümber on tekitatud olukord, kus juba paigal püsimiseks on vaja pidevalt üles-alla hüpata. Edasiliikumiseks tuleb seega topeltkiiresti joosta.

Telefonis on Lauri mul nime all Astelpõllu, sest Aaspõllu nimi paikneks arvatagi esimeseks ning esmanumbrile kiputakse teatavasti telefoni peale istudes või telefoni-pidi tite kätte jäädes lakkamatult helistama. Härra Astelpõllul on aga tänapäeva tavade juures – eriti veel inimese kohta, kellel on pehmelt öeldes probleeme - haruldane komme tagasi helistada, kui ta näeb, et keegi on helistanud. Õige mõte. Ehkki – teate ju küll seda tunnet, kui näete vastakaid tundeid tekitavat, võõrast või salastatud telefoninumbrit – hõõ, ma’i võta parem, äkeste rikub päeva ää! Kui helistaja tahab probleeme juurde tekitada, on õigem need kohe blokeerida või lahendada. Ja kui helistaja tahab häid sõnumeid tuua või abi pakkuda, oleks jabur seda takistada.

Samasugune kaunis komme on muide äsjastel parlamendivalimistel Eesti kroonimata kuningannaks valitud Laine Jänesel, kes sai kuningas Ansipi ja Savisaare järel naispoliitikuist enim hääli. Ka Jänkutädi helistab alati tagasi, loeb alati ise oma meilboksi laekunud kirju ning vastab neile reeglina ise. Nii peabki. Selle eest armastatakse ja valitakse.

“Väga karm on,” iseloomustab Lauri küsimuse peale, kuidas tal meedias mullitatava kõrval ja peale tegelikult läheb. “Selle asemel, et töötada süvenenult turu tekitamise, sordiaretuse ja laboritööga – mida me nagunii teeme – pean kogu aeg sõdima mingi absurdse istikuärisuli renomeega ja kõike loogiliselt, lihtsalt ja lahtiselt niigi seletatut ja üle seletatut veel kord selgitama, selgitama ja selgitama. Väga palju edasiminekuks vajalikku energiat pannakse sedamoodi magama.”

Aaspõllu sõidab homme Jaapanisse järjekordsele messile, kaasas esinduslikud tootenäidised. Tokyosse-sõit on ülimalt teretulnud ja meeldiv ka selles mõttes, et mitu aastat Moskvas ja Pariisis elanud mees pääseb siinsest konnatiigist mõneks ajaks eemale ja saab ennast turgutada keskkonnas, kus inimene ja idee, heaolu ja turvalisus, progress ja koostöö on elunorm, mitte hävitamisväärsus. Mees püüab mingil määral ka siinseid ajakirjanikke mõista. Sel ajal, kui kõigil on poliitikast ja valimistest siiber, otsitakse neutraalseid, ent samas teravaid teemasid. Äripäeva kuli tuhnis sensatsiooni otsides mööda ladusid ja istandusi, laipa leidmata kloppis oma palga õigustamiseks vana, eksitavat ja kallutatud vahtu uuesti üles. Üllatav on, et näiteks Aaspõllu naaber ja üsna ulatuslik astelpajukasvataja Ivari Padar ja teised prominendid, kes on A-marja tegevuse ja taustadega põhjani kursis, tema kaitseks sõna ei võta. Nojaa, aga valimised võtsid väe. Ja Aaspõllu teeb tööd nagunii edasi, nii et las meedia pargib tema nahka veel ja veel.

“Väga valus on,” kinnitab Lauri lihtsalt ja inimlikult. Sest kuitahes paksu naha ebaõiglane, aga selle eest pidev peks inimesele kasvatab – ikkagi on paha lugeda ja isiklikes vestlustes üha kummutada süüdistusi ja kahtlustusi samal ajal, kui mees paneb igal aastal uuringutesse-aretusse-kasvatusse-töötlemisse sisse vähemalt 20, tagasi saab esialgu vaid 4 miljonit.

“Eesti Ekspressis mõne aasta eest ilmunud õel pooltõdedele rajatud lugu kleepis mulle külge sildi, millest on võimatu vabaneda. Google’i otsingumootor jookseb selle sama kuritegeliku loo juurde lahti – ja minu tegelike tööde renomee jookseb mõistagi niimoodi ikka ja jälle kokku.”

Mind isiklikult paneb imestama, et Hans H. Luik ei pea aateliste ärimeeste solidaarsusest lähtudes vajalikuks Aaspõllule löödud haava omal algatusel ja samade vahenditega ravida ja heastada. Lauri möönab, et pidanuks EE siis ja Äripäeva nüüd teistele hoiatuseks kohtusse andma. Aga kuna oma aladel sisulise töötamisega on meeletult tegemist, ei taha ta kohtuskäimisse veel ja veel energiat matta. Sest siis googeldab ja netib avalikkus ju tema kohtuskäiku kui “neutraalselt teravat teemat” kajastavaid artikleid. Mille autoriteks on need, kellega ta kohut käib. Vastu tuult ja bumerang, ühesõnaga.

“Mul on suuri lootusi Oliver Kruuda käivitatavale uuele meediale,” kinnitab vanade olijate käest inetu kambaka saanu. “Ühest küljest pakub ta minusugustele tribüüni. Teisalt kutsub uue meedia sünd korrale senise ajakirjanduse, stimuleerib ka seda eetilisemalt ja aktiivsemalt tööle. Nii Kruuda kui minu peksmine aga tõestab taas ja taas, et inimene on tüüpiline kariloom. Kariloomadel on instinktiivne tarvidus tipud maha lõigata – ka taimed moodustavad tugevate tüvede ümber väändudes ja neid õgides samalaadseid kooslusi – tippe ei tohi oma mõjuväljast kõrgemale ja välja lasta. Kari vajab jõuliste isendite mõistust ja jõudu ning hoiab instinktiivselt neid üha rünnates ja nõrgestades neid oma haardes, et nad karja maha ei jätaks. See on karja ellujäämise vaistu väljendus.”

Astelpaju – ehk Hippophae rhamnoides’e – kodukal www.astelpaju.ee kirjas olev kehtib ikka: “Kõik meie tooted on ökoloogiliselt puhtad, ei sisalda säilitusaineid ega kunstlikke maitse- ja lõhnaaineid ning sobivad kasutamiseks nii ilutoodete- ja ravimitööstuses kui ka toiduainetööstuses. Toodete nimekirjas on praegu: külmutatud astelpaju marjad, mahl, moos (marjad koos seemnetega + glükoosi-fruktoosisiirup ja pektiin). /-/ Kuivõrd nii Eesti kliima kui pinnas on astelpaju kasvatamiseks väga soodne, on TÜ A-mari suurimaks missiooniks astelpaju kasvatamise populariseerimine. Astelpaju kasvatus on keskkonnasäästlik, lihtne ja tulus. Tänu aastatepikkusele tööle on meie eripäraks just see, et lisaks kvantiteedile suudame pakkuda ka ainulaadselt kõrget kvaliteeti. A-mari istikute ning soovitatavate kasvatamis-korjamis-säilitamistehnikate tulemuseks on kvaliteetne pärlmari, mis on koristatud täisküpsena, painutatud (erandina ka painutamata) okste lõikamise ja marjade külmutatuna oksast eraldamise teel. Selliselt koristatud marjade kest jääb täielikult terveks ja marjade bioaktiivsed omadused ei muutu – ideaalne kvaliteet!”

Ülemaailmsed messid, millel osalejana A-mari end tutvustab, on: InterFood (St. Peterburg), Gastro-Helsinki, Foodex (Jaapan), ProdExpo (Moskva), Bio-Fach (Nürnberg ja Tokyo), Anuga (Köln).

Mis puutub hobusekasvatusse, siis oli Sõmerpalu mõisahärral plaan oma kasvandusse koondada eesti ja tori tõugu hobuste paremiku genofond. Näitustelt ostiski ta omal ajal kõige paremaid ja tulemuslikumaid, võrdles omamaiste tõugude säilitamist ja aretamist laulupeoga. Ja ühtlasi andis Sõmerpalu terve ühe põlvkonna lastele koha, kus hobuste läheduses sehkendades ja tasapisi trenni tehes inimeseks kasvada.

Töö- ja pereelu tõttu elab Lauri ise praegu põhiliselt Tallinnas – või on igasugustes jaapanites. Lausa kinni pole mõisahoonet löödud – seal käib kütja hoidmas temperatuuri, mis hoiab autentselt ennistatud arhitektuuriväärtust sooja ja kuivana. Tallis käib üks mees hobuseid söötmas-jootmas. See üks mees on pidevalt vahelduv, sest need, kes on usaldusväärsed, edenevad mujale tööle ja kes pole usaldusväärsed, vajavad pidevat üle kontrollimist ning see pole mingi mõistlik majapidamine, kus igal seapoisil on toapoiss. Kontrollimas käib lapseootel Reelika Väimelast. Motivatsiooni ka järgmist Sõmerpalu laste põlvkonda hobuste läheduse abiga inimesteks kasvatada, pole – lapsi lihtsalt ei ole. Ja Aaspõllu kurdab ka, et pole pärast eelmise emanda meheleminekut ja ärakolimist leidnud ka adekvaatset talli juhatajat.

“Ma tean küll neid katastroofiteateid, mida hobuinimesed minu talli kohta levitavad,” kinnitab Aaspõllu. “Esiteks on hobusekasvatajad üldse haruldaselt kurjad, negativistlikud ja lammutavad tegelased – ma pole kuulnud, et ükski hobusekasvataja teise kohta iialgi midagi head ja tunnustavat ütleks. Teiseks on tahetud Sõmerpalust hobused liha hinnaga laiali tassida – kui ma ei anna, ollakse kurjad ja laimatakse.”

Külajutud ja linnalegendid Sõmerpalu hobusekasvatusse tänaseks jäänud 13 hobuse kohta tipnevad mõistagi sellega, et jutustatakse nälginud-haigetest-piinatud rontidest. Veidi mahedam variant on, et ka neile, kes lihtsalt selle pärast muretsevad, et head eesti ja tori genofondi kandjad seisavad kasutamata boksides kinni, kutsutakse miilits, kui nad talli tungivad. Järgmiseks väidetakse, et keegi (kõik nimed teada, ei viitsi muuta J ), kes Aaspõllult terve pundi kasvanduse jääkhobuseid isegi peaaegu ära ostis, viis need tagasi, sest paberid olid lootusetult korrast ära. Teateid on toetustest ilma jätmisest. Ja üks igas mõttes professionaalne hobuinimene tõdes, et on Sõmerpalu vahet sadu mõttetuid kilomeetreid maha sõitnud, sest juba ilmet võtnud kaup on katki jäänud kahel põhjusel: esiteks hindab Aaspõllu oma hobuseid üle – Eestis sünnib igal aastal peale nii nende esivanemate järglasi, keda hõlmab tema talletatav genofond, kui tallis varjul olevad kuitahes väärtuslikud suksid ei ole töös ega käi näitustel, langeb nende väärtus kujuteldamatu kiiruga (sugutäkk, keda ei näidata, kaotab regaalid ja kunded, sugumära, keda ei kasutata, pole sugumära – ja spordiks sobiv hobune ei jõua kunagi kuhugi, kui temaga seda va sporti ei tehta, isegi piiavalt liikuda ei lasta); teiseks hakkab Sõmerpalu mõisahärra kohe, kui märkab reaalset, homme tegudeks pööratavat huvi, hinda kruvima ja tahab aadelliku visonääri meelelaadile vastavalt säilitada kontrolli nii hobuste üle kui ostja raha üle.

“Praegu teeks viimase karjajupi äraostja suure teene – enne nende hobuste töösse-aretusse-müüki jaotamist oleks vaja nende lihased taastada, kabjad värkida, elementaarne õpetus anda või olnu ennistada,” loetleb see professionaal.

Mida Sõmerpalu tallis nägin?

Hobuste hooldus ja olme on täiesti kenasti korras. Loomad on pädevalt toidetud ja peetud – ainult et boksides kinni jah, selle asemel, et vabalt liikuda, tegutseda ja oma eeldusi kasutada ja arendada. Mõned kohalikud tüdrukud käivad omal käel nendega sõitmas, mis säästab näiteks sport-torikat lausa alla käimast, ent see pole mõistagi see. Kui lasime hobused koos nendega aeg-ajalt tegelevate koolitüdrukute abiga koplisse jooksma, et neid vaadelda, nägime vabadusse pääsemisest pööraselt õnnelikuks muutuvaid sukse, kes jooksid vaimustunult, püherdasid ja möllasid, suhtlesid üksteisega ja jooksid, jooksid, jooksid, püherdasid, möllasid ja suhtlesid. Kuni jätkus vaikelu boksides. Mistõttu oli varssadest mõistagi hale – nad tahavad boksi-lapsepõlvest puhata ja mängida, kevad ajab ka kõik soliidsemas eas elusolendid lendu – värsked tuuled, erutavad lõhnad, pulbitsevad veed ja mahlad. Ja mõni siis sellises ooteasendis.

Eks see anabioosis nahistamine mõjub kõige ohustavamalt Sõmerpalu kahe täku munadele. Eestlane Absoluut on vahva must täkk küll – aga igal aastal sünnib peale uusi tegijaid, kes käivad näitustel ja saavad kõrgeid hindeid. Raskepoolne torikas Piparmünt põlvneb külla Pärnast ja on igavesti uhkelt tagajalgadel, kui märad temast mööda õue kõnnivad – aga Toris ja Ares, Topi mõisas ja Kaldil Pärnas on valida tagasihoidlikult väljendudes mitmeid tori täkkusid.

Mis siis saab? Küll saab. Kuna tegemist pole “nälginud rontidega” – kaugeltki mitte! – peab mõni missioonitundega idealistlik tegudeinimene (nimed teada J )Lauriga kindlasti läbirääkimised lõpuni, viib viimase hobustekimbu nende võimeid ja eeldusi rakendama – ning mõisahärra võib talliuksed sulgeda, jätta külajutud ja linnalegendid maitsva materjalita ning süveneda astelpaju-aatesse, mis vajab kogu tema jõudu ja tarkust, optimismi ja kannatlikkust. Mida talle soovimegi.

“Mina sooviksin, et sa teeksid filmi – või vähemalt kirjutaksid raamatu – sellest Eesti hobusekasvatajate-vahelisest Gabrovo-telefonist, mis meil siin toimib. Saaks neist kuulujuttudest, intriigidest, üksteisele keeramisest ja õelutsemisest mingi reaalse tulemi – film või raamat võiks olla humoorikalt realistlik, ja juba tunduks uskumatu, et niimoodi on. Üks rääkis teisele asjast, mis oli ühtmoodi, oma versiooni, mille teine keeras kolmandat pidi ja asja eneseni jõudis ringiga tagasi kahekümne kaheksas versioon…” ütles Lauri mulle.

Ja mina vastasin, et selline röökivalt naljakas tõsielukas on mul juba mõnda aega koostamisel. Materjali pole üldse vaja otsida, see voolab uskumatute seikade ja sõlmedena ise igast allikast peale – muudkui vaatle ja töötle, jäädvusta ja kirjasta!   


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat