Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Pääsu ja Tubrik


Meeldivate inimeste ja loomade saatuselöögid lähevad rohkem hinge kui õnnestumised, oma kogetutega sarnastest kannatustest läbi tulnud inimesed ja loomad saavad lähedasemateks teekaaslasteks kui rõõmu ja edu jagamine. On selline paradoks. Fredi ja Aire kodus Tartu lähedal Reola taga Lätikülas on laias laastus, plusside ja miinuste summana ja pealispindsel pilgul tegelikult küll kõik väga viis.
Nende talu on planeeringuga, millelaadset ma kusagil ega kunagi varem näinud ei ole. Passaaž. Koridor. Suuremalt teelt elumaja ja tallini keerates on nende oma tee ääres rida kõrvalhooneid, varjualuseid ja väljas olemise kohti. Neist mitme ees ja küljes mõni omatõugu peni. Väga eriline asetus ja lahendus, mille kõik võimalused ilmutavad ja näitavad end otse loomulikult pigem suvel.
Talu ja talli peremees Fredi on ametilt maamõõtja. Aire on 9kuuse põnniga kodune – mis tähendab tegelikult pikki, mitmekesisesse oravarattasse ajavaid tööpäevi. Mida võib ette kujutada igaüks, kellel on olnud väike laps. Ja tall. Või mõlemad. Igal sammul Aire jalge ümber põrklev ja kõrvadega lehvitav spanjel on Black. Mitte Blacky – emane koer ei saaks perioodiliselt vastu boksinurki ja heinapalle märgistamiseks jalga tõsta. See lokiline heatujuline mustikas saab. Ja kummutab oma hoogsa toimekusega spanjelitega kaasneva eelarvamuse – mis on ka bernhardiinidel ekslikult küljes – et nad on vaiksed flegmad. On nad jee!
Esimest korda kohtusime Fredi ja Airega selle aasta 1. jaanuaril totaalses paduvihmas, kus toimetasime asju, mida normaalsed inimesed sellisel päeval ja eriti mitte sellise päevaga ei sooritaks. Mu tütred koos oma hobustega pidid sõitma Setumaale Vana-Vastseliinasse Piia Raamatu juurde koolivaheaega veetma. Nende isa hakkas selle nimel hommikul aegsasti Pärnumaa kodust Tartumaale liikuma, et Rõngus rendikopsik oma 807 taha haakida ja valges noile kitsaile-käänulistele teedele jõuda. Aga enne Karksi-Nuiat läksid mootoris mitu rihma korraga – polnud roolivõimu ega genekat ega veel mitut asja. Ja mõte ka minu Eksperdile haagisekonks panna oli sel hetkel arvatagi kohane, ent mõnevõrra hilinenud. Ühised tuttavad suunasid mu Fredile helistama. Kujutage ette, uue aasta esimesel päeval olid nad Airega valmis paari tunnise orgunniaja järel Rõngu sõitma ja sealt edasi Setumaale kulgema! Olid koguni nii lahked ja vastutulelikud, imelike olukordadega kohanevad ja mõnusad, et saatsin poisid-tüdrukud – need esimesed treileris ja need teised autosalongis – ilma endata teele. Kui silmavaade ja olek näitab väga usaldusväärseid inimesi, pole mõtet mitme autoga kütust põletada, topelt energiat ja aega kulutada.
Aga aasta esimene päev kipubki meie jõugul reeglina kreisiks pöörama. Mullu jätsime külalised oma Liu-koju ärkama ja ahjusid kütma ning sõitsime ise Rohukülla esimese praami peale, mis Hiiumaale viis. Läksime Hillar ja Kati Kuke juurde Kassarile Orjaku sadama juurde Tuletorni villasse. Teed kattis pasteediga kaetud klaas. Tuiskas. Mina olin tookord titelastis, ja võibolla suurendas ka autot täitev lastelast ettevaatlikkust. Igal juhul Lihulasse jõudes oli kindel, et praamile me ei jõua. Eelmist ööd kõrvalistmel välja magada lootnud mees pidi end kaardilugejaks kokku korjama. Hankis kõigepealt sadama numbri, kust sai praami kapteni mobiilinumbri. Ütles kaptenile, et proua (mina!?) vajutab küll, nagu jaksab, aga loodusjõud on meie vastu ja me hilineme vähemalt veerand tundi. Praami personal rääkis pärast, et selliste kõnede peale peetakse tegelikult üsna sageli laeva kinni, sest see riist on inimeste, mitte sõidugraafiku jaoks. Nii armas. Ja peale meie oli selle 1. jaanuari laeva peal täpselt kaks muud reisijat ka, nii et eriti palju kannatajaid ei olnud. Mu vanamees kobis tänuviskiga kapteni manu ja hullult meeldiv päev oli otsast otsani. Hilisõhtused põdrad, kes tagasiteel Audruranna metsa vahel maanteelt ära minna ei mõelnud, kaasa arvatud.
Ja nii ka sel 1. jaanuaril alanud ogar orgunn alustas seni väga produktiivselt ja muhedalt kulgenud aastat. Võrdlusvõimalustega. Ega võhik ei taipa ega oska treilerite materjale ja muid omadusi vaadata ega hinnata. Oma kalleid Fredi ja Airega teele saates nägin küll, et nende kopsik on suur, uus – oligi äsja Saksamaalt toodud – üleni kõvast materjalist, mitte riidekattega – ja omanikega kooskõlaliselt usaldusväärne. Setukaid Setumaalt tagasi tooma läksin rendikopsikuga ja oligi võrdlusvõimalus mõlemas käes.
Esiteks võttis rendilepingu vormistamine bensukas poole rohkem aega kui Fredi ja Airega kõigi juttude mõnus ära rääkimine. Teiseks oli kopsikut auto taha aitav vanamees suisa kehastunud vastumeelsus. Kolmandaks selgus Setumaal hobuseid peale panema hakates, et eelmine kasutaja oli tagumikkudetagused torud valet pidi kinni ramminud ning nende lahti muukimine paksus lumesajus nõudis hullult aega ja jõudu – fotograaf Aldo Luud, kes oli õnneks Kodukirja jaoks Piiat pildistamas kaasas, tegi ses asjas meest, aga samas oli tal endal tagasi Tartusse korvpallimängu pildistama tuline kiire. Neljandaks tiris kipakas kopsik jää ja lume, tuule ja kurvilise-künkliku tee koosmõjul autot kogu aeg võsa poole. Viiendaks ei pääsenud me kottpimedas, tagasi oma talli ees, enam kopsiku esiuksest sisse, et pärast kaldtee alla laskmist hobuste ette ohelikke lahti siduma jõuda. Mistõttu mu vanem tütar ronis üle hobuste selgade tagant ette. Siis keeldus EQ end targu üldse liigutamast, kui Monti oli maha kõnnitatud, tahtis EQ end mahaminekuks ümber keerata ja kiilus kerra kopsikusse kinni. Mis pole kahtlemata kopsiku viga. Siis selgus, miks eelmine laenutaja eelistas ahtripõõnad tagurpidi kinni rammida – niipidi oli palju lihtsam. Ja nii edasi.
Ühesõnaga otsustasime seoses kevadsuviste arvukate sõitude lähenemisega sõbrannadega kamba peale Fredilt ja Airelt kobeda kopsiku osta. Aire ütles, et odavad presentkattega kipakad treilerid ei jookse hästi järel, ka soojal aastaajal võib tuul ja vihm riide all veetavad hobused viiel erineval moel haigeks retsida, ning seal pole ka sadulaid-värke kuhugi panna, nii et mõistlikum on rohkem investeerida, aga üleni korralikust materjalist ja panipaikadega haagis hankida. Suure ja korraliku esiossa hobuste ette saab muide ka näiteks varsa parkida. Fredi lisas pärast telefonitsi, et kestvus-mugavus-turvalisus tasub suurema hinna üsna kiiresti ära. Jutt jumala õige. Nii et laseme neil endale Saksamaalt tuua keskmise hinnaklassi, aga keskmisest kõvasti parema hobusõiduki ja asi tahe ja tihe.
Tagasihoidlikkus kaunistab inimesi. Aga see, kui Fredi ja Aire ütlevad, et neil on väike tagasihoidlik mõne hobuse tallikene, on ilmne liialdus. Õigemini vähendus. Neil on üsna suur ja väga korralik kahetiivaline. Ühes tiivas on poisid. Täkutoad on alles tegemisel, aga ruunaread – Poedinoki, Casanova ja Madrigali pojad – on juba vägagi esinduslikud. Teises tiivas on iseloomukamad tüdrukud.
“Oleme kuus aastat seda talli pidanud, aga alles nüüd viimasel aastal saime teada, et elu ja elu jätkumine pole sugugi enesestmõistetav. Õnnestumised pole ainumõeldavad. Hing on märade pärast viimastel aegadel nii haiget saanud, et pisarad on mitmeks ajaks ette ja taha ära nutetud,” tunnistab Aire nüüd juba rahulikult, suurtes heledates silmades valusasti targaks saanud leppimine. “Üks mära läks kopsude, teine tiirude tõttu, kusjuures mõlemad olid Palladiumist tiined. Nüüd ootab meil siin üks mära viimaseid nädalaid Palladiumi viimset varssa. Kui saaks, hoiaksin teda süles, et jumala pärast enam midagi ei juhtuks.”
Igaüks, kes on hobuse kaotanud, teab, mis tunne see on. Ja veel tiined… Ai. Ai!!! Viimast otsa tiine mära, kelle kustutasid nõrgad kopsud, lahkus une pealt ja vaikselt. Pererahvas ei lasknud teda juba sellegi pärast lahata, et sündioodanu nii koletul kombel päevavalgele ei tuleks. Mingu tasakesi koos emaga – ja puhaku nad mõlemad rahus. Tiirud viisid teise mära tõenäoliselt just tiinestununa. Ta oli kena märavarsa ilmale toonud. Aga varrekesel tuli kole tagumise jala liigesepõletik. Nii et just siis, kui emme uuesti paaritati – seekord Palladiumiga – võideldi samas varsa elu ja jala eest.
“See, kui mära natuke aega pärast paaritamist soolekeeru kätte suri, oli täielik katastroof – haige jalaga varsa orvuks jäämine resoneerus “pisiasjaga”, et just samal ajal sündis mul endal tita. Meil oli siis kaks beebit. Varssa toitsime lutipudelist päeval iga tunni, öösel iga kahe tunni järel. Jalg paranes tal õnneks kenasti ja kahjustusteta. Aga iseloom sai kohutav.
Üks teine mära võttis ta küll nii palju omaks, et kaitses ja valvas teda. Aga tissi ei andnud. Ja kuna väike plika pidi ise toime tulema, kalestus ja metsistus tema hing, nagu lastekodu orbudel. Kui inimene tema boksi juurde tuleb, ilma et midagi annaks, läheb ta mitte kurvaks, vaid kurjaks – kõrvad plaksti vastu pead, ja hammustab. Täitsa tõsimeeli.”
Kui meie kasvatasime üles nüüd Ihaste tallis elava Lady Terbi (Derby), oli tema orvuks jäädes neljakuune, nii et karakter ei keeranud koloonikasvandiku omaks. Keegi võõras ei pea nii erilisest lapsepõlvest tekitatud iseloomuga varsast juba tasapisi säluks sirguvat isiksust lepitama ega ümber kujundama – Pääsu jääb otse loomulikult Airele ja Fredile. Nii, nagu minust polnud lutipudeliga alla poolest kilost nüüd 100kiloseks kasvatatud Tobiase ära andjat. Nii, nagu Topsik oli puberteeti suubudes proportsioonitu ja – kõrvalseisja pilgule! – kole, on ka Pääsu praegu punnis kõhu ja kohmakate jalgadega kikerdis. Aga temast tuleb midagi väga vägevat, sest ema – rahu tema põrmule! – oli sama, kes Epicurosel ja isa on Pittsbourgh.
“Enne, kui endaga pole õudusi juhtunud ja kaotusi kaela sadanud, ei pane õieti tähele, kuidas teisedki siin ilmas elavad. Alles oma kaotused lähendavad teistega, kellel on samad kogemused. Sellele, kes kaotab oma lapse, varsa või kutsikad, räägivad saatusekaaslased hingepidemeks oma kogemusest. Ja nii selgub, et rasedus-tiinus ja uue elu õnnelik ilmaletulek ja kaela kandma kasvamine pole reegel. Tohutu õnn ja kingitus on, kui kõik läheb hästi,” teab Aire nüüd. “Mõtlesin ju ka, et inimeste sigimine on lihtne ja ilus enesestmõistetavus – aga nüüd on nii paljud tuttavad rasestumisega hädas. Ja ajalehest avastasin, et üks mu lapsepõlvetuttav katkestas samas tolmuimejaga oma kahe kaksiku kandmise…”
Kuna mu enese esimese hobuse lahkumisel teetanuse läbi oli üks hullemaid asju tema matmine jäätunud maasse ja tänini meeles seisev hauaküngas, tuli mõistagi jutuks, mis surnud hobuse kehaga tänapäeval tehakse. Sensatsi-janused võsapetsid võivad küll raipetehase teemal võhiklikult ruiata, aga Väike-Maarja suurasutus lahendab väga paljude niigi õnnetute inimeste probleemi vähemalt ses mõttes, kuhu maised jäänused panna. 500 kiloni on äravedu tasuta ka. Ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla!
Samavõrd kui pirts ja sõjakas punnkõhuline Pääsu liigutas ja oma olemasoluga pisara silma tõi, läks südamesse Tubriku-nimeline nelja-aastane eestlane, keda otse loomulikult Tõbrikuks kutsutakse. Temalgi on ideaalsest mõnevõrra erinev lapsepõlv ja assotsiatsioone tekitav taust. Lisaks on ta sellist sumedat tooni kõrb, kes mõjub miskipärast alateadvusele väga turvaliselt, südamlikult ja omalt. Tükkis oma tuustis tuka ja altkulmu pilguga, nagu neil eestlastel on.
“Ta ei pidanud absoluutselt karjust,” selgitab Aire, miks Tubrik on tõbrik. “See eestlane on pärit Sõmerpalu tallist – tõime sealt anabioosis seismast ära teisigi hobuseid. Tubrik aga veetis lapsepõlve lihtsalt tallis seistes. Kui need järjest meedias kloppida saava ja unistuste purunemise käes rappuva Sõmerpalu mõisa hobused haruharva üldse välja lasti, jooksid ja kargasid ja möllasid nad, nagu arust ära. Hobusele on ju liikumine vähemalt sama tähtis kui toit. Paigal pidamine on – eriti noorele opale – sama hull vägivald kui näljutamine.
Sellest hoolimata on see ruunapoiss tõeliselt armas turvahobune, kelle selga kümneaastane lapski võib kartmatult õnnelikku lapsepõlve veetma ronida. Tubrik ronis läbi nii karjuse alt – kui rinnaga läbi karjuse. Harjutasime tal selle kombe – loodetavasti jäädavat – välja nii, et piirasime ta kordesse ja kõnnitasime järjest ja järjest, veel ja veel karjusesse. Mõikas.”
Mul seisab sama kunstkopp ees Montiga, kes peab suvel Lius ringi paigutatavat karjust pidama hakkama, et rannaniitusid mahehooldada.
Lauri Aaspõllu on olnud – vähemalt Äripäevas, aga ka teistes väljaannetes – teine kaanenägu, kes pretendeerib Universaalnegatiivse teisele preemiale. Meediasse on ta sattunud seoses astelpajuäri ümber keerutatud jamadega. Ka ühiste tuttavatega vesteldes kuuldub tema kohta uudiseid, mida võiks nimetada rindeteadeteks. Üle-eelmisel suvel küsiti minult Aaspõllu moblanumbrit, et pankrotti läinud tallist hobused üles osta. Mees pidas ju torikaid ja eestlasi, kelle genofondi talletamine ja tulevikku viimine oli tema sõnul võrreldav laulupidudega, nii et nüüd tahtsid hobusekasvatajad seda tema asemel teha. Miks ta viimastel aastatel hobused talli tolmuma jättis – ja miks üldse kõik tema tegevusalad on muutunud katastroofiteadete allikaks, ei tea. Kunstnik Navitrolla ütleb, et asi on kõrkuses. Mees on nii jahe ja üleolev olnud, et pole seetõttu moodustanud meeskonda ega ole tal seepärast ühelgi alal toetajaid. Sõpru pole sellel, kes ise kedagi ei vaja. Ja kui vajama hakkab, on hilja. 
Mul on ammu olnud üks mõte. Juba saatesarja “Lähme külla!” 60 saatest on arhiivi jäänud tegelasi, kelle praegust käekäiku oleks mõtet koos tagasivaadetega nüüd üle vaadata. Raamatus “Džungliseaduste vangid” on palju portreesid, mille peategelased on kohati juba nüüdseks totaalse kannapöörde teinud. Tallinnasse kolinud ja kinnisvaraärri sukeldunud Alar ja Milla Sööt ehitavad jälle Tartumaale kodu ning on seni Tallinnas härra ja proua Peugeot. Lauri Aaspõllu, kelle astelpaju ja hobuste, forelli ja palkelamute äri, mõisa taastamine ja külakeskuse rajamine on mu raamatus kui kaunis muinasjutt, on nüüd… Kes ja kus ja mis ta siis õieti on?
Miks ma talle ei helista ja temalt eneselt ei küsi, kuidas selle kõigitise hävinguga siis nüüd õigupoolest tegelikult on?
Oodake üks hetk… “… is switched off.”
Proovin uuesti. Aga musta auku helistamine nõuab alati tohutut enesesundimist ja põhjust. Küsin, kas lapilist Vanessat saaks osta või? Ja helistasingi. Ja küsisingi. Kõiki mitme aasta jooksul küsimata asju küsisin. Esimesel võimalusel panen kirja, kuidas asjad on Lauri enese poolt vaadates – mille vastu kõmunäljane meedia miskipärast eriti huvi pole tundnud. Kes saab poksikotiks, sel on sellest saatusest raske, et mitte öelda võimatu pääseda.


Loe kommentaare (4)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat