Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Ratsu kappab päikese poole XI


Alates 1946. a. võttis taas osa meistrivõistlustest, saavutas 1953. aastani, millal ta 41-aastasena võistlemise võidukalt lõpetas, rea tšempionitiitleid ning teisi medaleid. Nüüd on tema käe all meie noored takistussõitjad, kes Euroopa noorte meistrivõistlustel on üpris edukalt esinenud.
Teisi naisässasid sadulas tollest ajast: teeneline meistersportlane Galina Gvozdejeva, Antonina Gromova; hiljem takistussõitudes veel Tatjana Kulikovskaja. Viimane lubas endale vahel ka sellist luksust, et saabus taksoga võistlusväljaku juurde vahetult enne starti, istus oma hobuse sadulasse (kaaslased olid vahepeal suksule soojenduse teinud) ja ... võitis.
Kuuekümnendate aastate järel on kerkinud esile koolisõitja Jelena Petuškova Pepelil. Ta on NSV Liidu koolisõiduvõistkonnas kahel viimasel olümpial medalile tulnud (Mehhikos individuaalselt 5. koht). 1970. a. saavutas bioloogiakandidaat ja amatsoonide seas Miss Euroopa tiitli saanud J. Petuškova oma suurima võidu – maailmameistri tiitli! (järgnesid L. Linzenhoff ja I. Kizimov – üks Euroopa meister, teine olümpiavõitja).
Eestis on samuti olnud ja on vapraid naisi, kes meestele hirmu teevad. Minevikust: Olli Toome, Irene Toming (otsustas hiljem mootorispordi kasuks) jt. NSV Liidu tšempionidest oli juba eespool juttu.
1970. a. vabariigi meistrivõistlustel jagasid järjekordselt esikohti 37-aastased meistrikandidaadid koolisõidus Maie Kelle (oli 1952. a. NSV Liidu naiste meistrivõistluste pronksi omanik kõrgema klassi takistussõidus) ja Viive Viira, kelle tšempionitiitlite arvu tähistavad nüüd numbrid 10 ja 14. Ikka võistlevad meie mastaabis edukalt umbes samaealised Evi Trillo Paide rajoonist (1963. a. võitis ta Eesti meistrivõistlustel meeste ees kaks takistussõitu), Helga Oxford Tartu rajoonist. Ka Aino Jüssi Tallinnast (kunagi oli ta Balti matšide parimaid takistussõitjaid) pole veel loobumist pähe võtnud. Neid toetab nooremasse põlvkonda kuuluv Reet Laev Rakvere rajoonist.
Eesti kõigi aegade parimaks naisratsasportlaseks tuleb aga pidada 41-aastast Mall Kirsipuud, kes juba 21-aastasena tuli NSV Liidu armeeklubide tšempioniks kolmevõistluses. Järgmisel aastal oli ta liidriks krossi viimase kolmandikuni, kus kukkus ja murdis jalaluu. Et sõitja krossi lõpetada suutis ja järgmisel päeval ka takistussõidu ning sellega end hõbemedalile võitles, see räägib ise selle väikese ja hapra, kuid samal ajal raudse naise eest. 1951. a. tuli ta taas tšempioniks – takistussõidus NSV Liidu karikale, ning sai lisaks veel kaks pronksi (kolmevõistluses ja raskemas klassis).
Vahepeal, kui naisi raskematelt aladelt kõrvale tõrjuti, tegeles Mall Kirsipuu koolisõiduga ning oskas võita ka sel alal. 1962. a. oli ta saanud endale hea hüppehobuse, Balletil tuligi NSV Liidu maanoorte tšempioniks. Veel 39-aastasena edestas enamikku meie paremaid mehi sadulas ja võitis vabariigi meistrivõistlustel takistussõitudes kaks pronksi. Küsimusele, mida peab ta oma suurimaks võiduks, vastas Mall: „Et üldse veel võistlusspordiga tegelen! See tähendab – võit eelarvamuste üle. Olen püüdnud tõestada: kui naistel on käes meesega võrdsed ratsud, siis suudavad nad täpselt samuti esikohti rünnata.“
Mall Kirsipuu pani aluse ka Tartu rajooni ratsaspordi paljudele individuaalsetele ja võistkondlikele võitudele vabariigis. Tema juhendas selliseid meistreid nagu Erich Hõim (meistersportlane 1964. a.), Einar Ruber (meistrikandidaat 1966. a., kahekordne vabariigi tšempion kolmevõistluses), Avo Annamaa (1968. a. kahekordne NSV Liidu noortetšempion).
Mall Kirsipuu juhtlauseks on elus ikka olnud: „Ma leian tee või teen selle!“
 
 
 
VIII
 
Inglismaal vaatab mõnda võiduajamist korraga 250 000 inimest.
Pardubice suurt jahivõidusõitu jälgib igal aastal umbes 50 000 inimest. Ega Jüri Villemsoni Poolus 1963. a. Roomas ilmaasjata esimestel võistluspäevadel närveerinud – tribüünidel mitukümmend tuhat pealtvaatajat, kes kõik kärarikkalt kaasa elavad. Muidugi on ka vähem-sportlikke numbreid, mis publikut ligi meelitavad. Jesse Owens oli esimene inimene maailmas, kes võitis jooksurajal traavlit. Jim Hines oli teine.
Välismaal ilmub tohutul hulgal ratsaspordiajakirju, -raamatuid (Inglismaal näiteks mõnikord kuu aja jooksul kümmekond nimetust!), paremate ratsasportlaste fotosid postkaartidena, kauamängijaid heliplaate loengutega ratsaspordi metoodikast, pikki üksikasjalisi ülevaateid võistlustest jne., rääkimata muudest lihtsalt hobustega seotud väljaannetest (USA-s näiteks sadu erinevaid uusaasta postkaarte jms.). Kõik on seletatav sellega, et ratsasport on oma eksisteerimisest peale tohutult populaarne. Klaaskatustega sisemaneežide tavalised mõõtmed on 80x60 m, kõrgus 4,3 m. New Yorgi üks suuremaid maneeže mahutab tribüünidele publikut 1700, tallidesse hobuseid 450; Toronto 30x70 m maneežis peetavaid võistlusi saab jälgida 8000 (!) pealtvaatajat; Roomas on ratsutajate päralt 33 ha, linnast 35 km eemal, aga 1000 ha. Ratsaspordivõistlusi oli näiteks Saksa FV-s ainuüksi 1968. a. jooksul 801. 1968. a. suured ratsaspordivõistlused enne Mehhikot peeti Inglismaal nende tähtsuse tõttu Wembley staadionil. Ka Leedu NSV-s toimuvad suuremad ratsaspordivõistlused Vilniuses peastaadionil. Meie ratsaspordijuhid pidid punastama, kui 1968. a. suvel Tallinna hipodroomile saabunud välismaa (SDV ja Poola) ratsasportlased küsisid: „Kus teil võistlusväljak on?“ (Tõsi, nendeks võistlusteks taotleti Komsomoli staadioni, kuid saadi eitav vastus.)
Eestis on kõige suuremal hulgal publikut kokku ajanud ratsavõistlused Toris (umbes 4000), korra Võrus (6000) ja mõnel korral Rakveres (umbes 2000), seevastu on nii mõnedki vabariigi meistrivõistlused Tallinnas või Tartus peetud umbes 50 inimese ees ...
Kas süüdistada kehva reklaami? Ala vähest propageerimist? Võistluste puudulikku korraldamist (on isegi Eesti meistrivõistlustel Tallinnas juhtunud, et puudub võimendus informatsiooni andmiseks pealtvaatajaile)?
Fakt on see, et maainimesed on meil rohkem huvitatud ratsaspordist. Maarahvas elab ka soojemalt kaasa võistlejate edule ja ebaedule. Hea on meenutada 1967. a. Kureküla karikavõistluste publikut. Helga Oxford tegi raskema klassi takistussõidu 1. voorus latiga muldvallil ebaõnnestunud hüppe, millele järgnes väga raske kukkumine. Publikut üllatas see, et vapper sõitja 2. voorus üldse starti ilmus. Sedasama õnnetut tõket hüppasid ratsanik ja hobune nüüd lausa hiilgavalt – tore tunne oli publiku sõbraliku aplausi kuulates (tavaliselt ühe hüppe eest ei aplodeerita): inimesed mõistsid sportlast, seda, et ta pani võib-olla just sellesse hüppesse kogu oma arvestamisoskuse ja jõu.
 

(Järgneb)

Edasi 25.11.1970


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat