Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Gunnari vanem koer hammustab!


Mille muu kui tähelepanu tõmbamiseks keset infotulva sai Klettenbergide hobutalu lugu niisuguse pealkirja. Gunnari ja Katri ligi 15aastane tallivalvurist hundu laksutab omavoliliselt hobuste juurde kippujate peale tõepoolest ühemõtteliselt kihvu. Aga selle loo pealkiri võiks olla ka “Rentnikureelt oma koju”, “Gunnar pole pops”, “Eurovisiooni telk”, “Kukkumine keelatud”, “Pesamunaks pojake” või “Rahulolev koduperenaine”.
Gunnari ja Katri kodu Viljandi külje all Saarepeedil on hiilgav näide sellest, kuidas mõni väike sündmus annab edasisele elule tegelikult õige suuna ja kulgemise ning elumuutus osutub vedamiseks ja õnnestumiseks. Mitu aega Vana-Võidus rendipinnal elanud ja töötanud Gunnar võinuks sedasi pooliti õhku edasigi töötada, ent ebakindla poolne objekt läks müüki, ja jumal tänatud! Päris oma kodu Taarikülas, mida Klettenbergid on kaks aastat rajanud, on nii õige ja paigas maja- ja tallipidamine kui üldse olla saab. Kuivõrd pereisa saab sügisel 40aastaseks, oli ka aeg üürnikupõli peremehe-seisuse vastu vahetada.
Eestis on praegu selline aeg, kus kõikvõimalike erialade esindajad – kunstnikud ja projektijuhid, kirjanikud ja teadlased, muusikud ja turundustegelased – kolivad vääramatu voona linnadest ära küladesse või lausa metsa sisse. Teevad seal oma tööd, mille tulemusi müüvad linnas, jäädes tänu inimväärsele elamisele ühtlasi terveks ja õnnelikuks. Ja annavad maal asuvatele kodudele üha uusi mõõtmeid ja funktsioone. Eesti kattub rõõmustava järjekindlusega loome- ja teadustaludega. Samas võiks ju mõni maa-majapidamine täita ka klassikalisi funktsioone.
Klettenbergide talu teeb seda. Ent pole mitte pelgalt hobusekasvatuse ega ratsatalu, nagu neid Eesti turismitalude nimistus kümneid, et mitte öelda sadu reastub. On tippspordi ja eliithobuste talu, mille “toodangust” lihtsurelikud saavad aimu ratsaspordi esindus-uudiste kaudu ning mis on kogu maailma tasemelgi unikaalne juba seetõttu, et seda talu peab Gunnar Ise. 
 
Rentnikureelt oma koju
Viljandi Tallinna-poolne naabervald on Saarepeedi. Seal, Mulgimaa pealinnast vaid mõni kilomeeter Kolga-Jaani poole asub Peedi bussipeatus, kuhu paistab ära hiiglaslik kiletelk ja mitmete kõrvalhoonetega asjalik talukompleks. Klettenbergide elamine on nii hobustele kui inimestele – või kummapidi ühe normaalse hobuinimese tähtsusjärjekorrad seisavadki – mõnusaks koduks ehitatud vaid kahe aastaga.
Õdusat elumaja ning kolme talli ja söödahoidla vahele moodustuvat tegusat õue vaadates tekib kiusatus oleks-poleks-tehnikas heietada, et Gunnar ja Katri võinuks juba ammu rentnikuelu asemel oma kodu rajada. Ent õigesse tallu sattumistega on selline lugu, et juhtumiste õige aeg annab võimaluse õige kohani jõuda. Ei saa enne tulla, kui selleks on valmis nii koht kui tulija.
“Kes pole mõnda aega rendipinnal elanud, ei oska ka pärisperemehe tunnet tõeliselt hinnata,” teab Gunnar. “Selle kogemuse soetamisega tuleb samas õigel ajal lõpp teha, sest üürnikuelu teeb varem või hiljem üsna kindlasti haiget. Elades pinnal, mis ei kuulu sulle, suhtud temasse paratamatult ikkagi kui kodusse. Investeerid sinna raha ja energiat, tundeid ja unistusi. Ühel hetkel aga rebitakse kogu su õhku-investeerimine sinu küljest julmalt lahti. Sellepärast tuleb, kui vähegi võimalik, osta oma asi.”
Eesti – ja üldse Euroopa – ühe tipptegija renomeega mingi popsielu tegelikult kokku ei sobikski. Värske ja mugav, kaasaegne ja turvaline tagala annab tööle uue hoo ja mineku. Tõestus sellest, kui õige oli oma kodu rajamise aeg ja koht, on fakt, et seal Taaril on sündinud Klettenbergide kolmas laps, pärast nüüdseks juba üsna suuri tüdrukuid pesamunaks perepoeg.
 
Gunnar pole pops
Olemuse ja hoiaku poolest aristokraatlik ja esinduslik paar on lisaks muhedale elumajale ruttu ja leidlikult sisustanud kolm talli kokku umbes 27 hobusele. Kui elumajas on kombineeritud traditsioon ja tänapäev, siis tallides kombineeritakse hobuseid omavahelise sobivuse ja sujuva elukorralduse järgi.
Tallidesse kõndima minna on mõistlik vaid koos Gunnariga – esiteks sellepärast, et hobused ise ennast teatavasti ei tutvusta, teiseks sellepärast, et kui suur noor must peni teeb kõigest kurja nägu, siis vanurist valveveteran hammustab ikka päris tõepoolest.
“Rahvasuu kipub rääkima, et see siin on kah ühe suurkapitalisti omand ja investeering,” muigab peremees Gunnar oma isikliku õue peal. “Mu EPA-aegsel kursusevennal Oliveril ongi eriline eeldus ligi tõmmata nii liialdatud kui lausa mööda tõlgendusi. Ta peab pidevalt selgitama ja õiendama, kuidas asjad tegelikult on. Oma kodu kohta võin ise selgitada ja õiendada, et see on minu talu ja äri ja eneseteostus. Kruuda peab siin rendiboksides üheksat oma hobust, kelle väljasõitmine ja võistlustele viimine on minu lepinguline selgete piiridega töö ja teenistus. Et müügiedu ja aretusele mõtte andmise huvides hobuseid mööda maailma sõidutada ja võistlustel näidata, selleks on talli juures käepärast Kalevi kirjadega veoauto – nagu Urmas Raagil ju Luunjaski. Aga Urmasel Luunja ja minul Taari tallid on ikkagi oma ettevõte, millelt hobustesse investeerijad ostavad teenust.”
Gunnari tallilt ostavad teenust teisedki. Tartust käib Saarepeedile pea iga päev ratsutama üks noorteklassi kuuluv tüdruk ja üks täismees, kelle kirjadega hobuveo treiler seisab kenasti Kalevi-kirjalise veoki kõrval. Juba ainuüksi masinapargi tõttu ei näe Klettenbergi tegus õu kaugeltki mitte popslik välja.
Elementaarse talliolmega toime tulemiseks on tallu palgatud mitu tallimeest ja ka Türi põllukooli kõrgharidusega abilisepiiga. Seda, kui oluline “pisiasi” ja samas haruldane õnn on oskuslike ja usaldusväärsete hobuteenistujate ja tallikaadri leidmine, teab iga hobusekasvataja. Gunnar kinnitab, et tal on oma abilistega väga vedanud – neil temaga ka, sest lisaks tööle maailmatasemel hobustega saavad vajajad Klettenbergide helges majapidamises ka elada.
 
Eurovisiooni telk
Mis puutub noisse maailmatasemel hopsidesse endisse, siis need ei peenutse vaatamata aadellikkusele oma argipäevades põrmugi. Kuna Taari hobunobless on endale mõne üksiku erandiga paksu talvekarva kasvatanud, veedab viisteist neist ka külmimaid päevi karjamaal nagu suksud muiste.
Mullune Eesti parim ratsu Novesta ei tee oma hinnalisusest-teenekusest erilist numbrit ka tallis külaliselt pai norides ja kõige tavalisemat hobusemusi pakkudes. Teises tallis hoitakse lauspakase eest mõnevõrra siiski varjul Lõuna-Euroopast toodud kuumaverelist Pia Diam nimelist mära, kes tuli Klettenbergide juurde legendaarse Favoritase asemele. Favoritas oli mäletatavasti see sell, kes pärast parkuuri läbimist nii iseloomulikult tagant üles lõi, et universaal-kujur Tauno Kangro voolis temast inspireeritult ka auhinnakujukese. Nüüd teeb ta Lõuna-Prantsusmaal ka täkutööd. Vahetuseks tulnud Piale annab algteadmisi ratsutamisest pereema Katri
“Meil on temaga eriline side ja teineteisemõistmine. Kuna eelmine omanik suhtus Piasse samuti väga isiklikult ja lähedaselt, saadan talle pilte, kuidas rohelistel väljadel võrsunud märakene meil siin lumes möllab ja õnnelik on,” kirjeldab Katri, kuidas hobused ühendavad inimesed üle maailma üheks, energeetiliselt igavesti ühendatud perekonnaks.
Iga tõsiseltvõetava talli tunnus on – meie kliimavöötmes kohe lausa ilmtingimata – maneež. Suurel osal aastast ei laseks ilmad ju muidu päev otsa trenni teha, nagu on ainumõeldav ettevõttes, kus viiakse tasemele ja hoitakse latti ligi 20 hobusega paralleelselt. Gunnari olme-arendus-ehituste järgmised peatükid on reastatud niimoodi, et sel aastal tuleb lõpuni ehitada söödahoidla ja rajada kapitaalne maneež.
“Sellel, kes heina ise ei tee, on mõistlik see osta kohe, kui ta on tehtud. Iga ümbertõstmine tõstab hinda ja langetab kvaliteeti, kevadeks on kõik see üle-eestiline lehm kogu heinavaru nii nahka ära söönud, et allesjäänu hind kolmekordistub võrreldes suvel varutuga,” teab Gunnar. “Telkmaneež aga, mis mul praegu üleval seisab, on äärmiselt ajutine lahendus. Nii hobuste kui ilmade pärast.”
Peedil maanteele ära paistev maneež on sama telk, mis püstitati Tallinnasse Eurovisiooni Eestis käimise ajal. Maneežina kasutati teda juba järgmises püstipüsitamise kohas, Saaremaal. Üheks nädalavahetuseks sellise viguri rentimine maksaks koos ülespanekuga oma 60 tuhat krooni, püsiklient saab mõistagi soodukat.
Aga püsiklient saab ka täiusliku valiku elamusi ja üleelamisi. Kilekoda, mis võib ju esmapilgul tunduda päris vahva lahendusena, võtab arvatagi tuule alla, kuitahes korralikult ta ka püstitatud poleks. Jaanuaritormide ajal tiriti teist käimashoitud mootoritega traktorite abil maa peale tagasi.
“Iga väike tuulepuhang paneb seina siit-sealt plagisema ja värelema. Nüüdseks olen juba veendunud, et hobused ei harju sellega iialgi. Mis tähendab, et sadulas ei või ainsatki hetke lohakas olla. Hobustel segab ehmatamine ja pidev põgenemisvalmidus aga tööle keskendumist,” kurdab Gunnar. “Ühe talvise elektrikatkestuse ajal juhtusin maneežis olema hollandi soojaverelise seljas, kes sattus järsku saabunud kottpimeduses täielikku paanikasse. Minu ülesanne oli pimesi ringi rabeleva hobuse seljas püsida. Lõpuks õnnestus mul märatseva looma seljast maha hüpata – ja siis koperdasin täiesti ise ja omal jalal ennast tõkete otsa ninuli ja siniseks.”
Katri tunnistab, et nii krõbisev telk, vahelduv vool kui lihtsalt fakt, et ratsutamine on riskantne spordiala, hoiab teda Gunnari pärast harjumuslikus alalis-ärevuses. Mis samas ei lase armastatud inimese olemasolu enesestmõistetavaks pidada.
 
Kukkumine keelatud
“Me peame enesestmõistetavaks ka seda, et oleme terved ja heas vormis,” arendab Gunnar teemat. “Võtame endale koormuse ja kohustused selle arvestusega, et nii tervis kui olukorrad lasevad täisvõimsusega töötada. Sellise võimete piirini kuhjamise juures võib iga pisimgi prohmakas taluvuse piiri ületada, ajalise ja jaksulise selgroo murda.
Mistahes erialal on nii, et kasvõi nohust tulenev paha enesetunne ja vähenenud võimekus takistab tööd, graafik jookseb kokku. Minu alal varitseb aga pidev, võhikulegi arusaadav traumade oht. Nii hobuse kui ratsaniku mistahes vigastus tähendab pausi treeningutes. Küüniliselt öeldes auhinnafondi minekut teistele. Nii et – kukkumine keelatud!”
Mistahes erialal on mõistagi ka töö- ja pidupäevad võrreldamatult erinevad. Pidupäevaks nimetagem oma töö tulemustega avalikkuse ette tulemise hetki. Argipäevadel pole valgeid pükse, laitmatuid kuubesid, kulda-karda ega võidupasunaid. On praktiline riietus ning hommikust õhtuni töö-töö-töö. Mis nõuab seda suuremat enesesundimist, mida üksim on inimene seda tehes.
Suurtes ratsakoolides ja ratsaspordi keskustes treenivad paralleelselt mitmed sportlased. Gunnari-sugused iseenese peremehed töötavad enamuse ajast üksinda. Seda küll, et hobusega kahekesi. Aga neid tunde, mil Tartust õpilased treenerile maneeži seltsiks saabuvad ning meeleolukat taustsüsteemi pakuvad, on tohutult vähem kui neid, mil üksik ratsanik on ise endale taustsüsteem ja sundija, vigadeparandaja ja kiitja.
Enamusele inimestest on nagunii keeruline, paljudele lausa võimatu, üksinda töötada. Ennast ise käskida-keelata-analüüsida. Individuaalne töövõtt argi-talli erakluses on aga suisa imetlusväärne.
 
Pesamunaks pojakene
Võimete piiril töötamise olulisim impulss ja motivatsioon on arvatagi lapsed. Klettenbergide vanim laps Kertu   on juba 18aastane ning ema kirjeldab tütart säluna, kes ühel hetkel peab pidulikke kõnesid sellest, kui suur ja täiskasvanud tema kõik on – järgmisel hetkel aga käitub jälle nagu tavaline laps
11aastane Grete – nagu kõik Taari Klettenbergid – oskab loomulikult ka ratsutada, ent eelistab tegelikult tantsimist. 
“Kertul on turvavest mitu kukkumist, mis võinuks muidu vägagi karmiks kujuneda, kergeteks sopsatusteks maandanud,” kiidab Gunnar. “Ühel võistlusel, kui tüdruk arvas, et on nüüd juba piisavalt suur, et enam mitte vesti kanda, tuli ta aga maoli maha, nii et kannab nüüd jälle täiesti vabatahtlikult neid leidlikke asju, mis kaitsevad asjatute haigetsaamiste eest.”
Katri on aga paljude Viljandi-kandi emadega koos tohutult õnnelik selle üle, et neil on Eve Noormets. Ülimalt pühendunud tantsuõpetaja Eve teeb oma stuudios nii pühendunud, mitmekesist ja elusat tööd, et tema abil tantsujumala mõju alla sattunud lapsed kiinduvad ja neelduvad sellesse eneseväljenduse vormi jäägitult.
Emaga koos kodus kogu ümbruskonnale mõtet ja valgust andev väike päike on pesamunast pojakene. Georg on põlise ja teenelise perekonnanime edasi kandja, kes on sündinud nii elusasse-ilusasse lapsepõlvekodusse, nagu võib kõigile maailma lastele soovida ja soovitada.
 
Rahulolev koduperenaine
“Ma olen hariduselt proviisor ja võiksin nüüd, kus Georg on üsna suur poiss, jälle apteekriks minna. Aga Viljandisse on tehtud nii arutult palju apteeke, et igal inimesel on varsti oma rohupood. See tähendab, et igale proviisorile jätkub mõistlikust oluliselt vähem tööd ja teenistust – väga jabur on inimtühjas apteegis kliente oodata, kui sind ennast on kodus väga vaja,” teab Katri. “Gunnar on lisaks kodus tehtavale professionaalsele tööle väga palju ja pikalt võistlusreisidel. Nendeks aegadeks peaksime koju emanda palkama, kes kogu meie üsna suurt majapidamist ohjaks. Tallide ja kodu majandaja eeldaks suuremat palka kui ma apteekrina teeniksingi. Ja nii hästi kui ise tehtuna, kõik ikka ei saaks.”
Nõnda siis on Katri otsustanud püsida Taari küla kutselise koduperenaisena. Menukas telesarjas on meeleheitel koduperenaiste kõrvale unustatud kirjutada üks, kes on vahelduseks näiteks üpris veendunult rahulolev. Elu ise on õnneks lisaks Katrile mitmeid teisigi omas elemendis rõõmsaid emandaid valmis kirjutanud.
Klettenbergide köögis näeb lõuna aeg välja selline, et samal ajal, kui naine keedab kiiresti, vilunult ja mõnuga perele suppi, vaatab mees teises nurgas arvuti taga internetist järele, mis suppi maailma ratsaspordis, ilmastikus ja muudes huviväärsustes keedetakse.
Edenevad olud ja võimalused keedavad maailma üha väiksemaks, mistõttu võib ennustada, et Gunnari-suguse korüfee tall saab järjest enam olema tippu rühkivate edasijõudnud ratsasportlaste pealetungi sihtpunkt. Tullakse õppima ja täiendama. Mida on paigas ja rahuloleva pere mõjuväljas topeltmõnus teha.
Kui seoses mõne suurvõistlusega näete telekas Gunnarit, teadke: see on üks õnnelik mees, kellel on kindel seljatagune ning kogenult soe ja teadlikult lootusrikas suhtumine nii olevikku kui tulevikku, hobustesse kui inimestesse. Ja kui talli koos peremehega siseneda, siis ei hammusta ka vana koer.


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat