Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Ussid välja ja istak õigeks!


Juba mitme põlvkonna ajakirjanike ja ühiskonnategelaste vaimne ema Marju Lauristin ütles presidendi vastuvõtu ajal ETV otse-eetris antud lühiintervjuus, et teda häirib tänases Eestis enim, et me ei küsi enam ei üksteiselt ega endalt, “kes sa oled?”, vaid “mis sul on?” Sellest omamise-kesksest enese- ja üksteise määratlusest sain aimu ja pihta just samal päeval, kui mitmed hobuinimesed tõid oma noor-ratsud ja –ratsanikud Soome parima hoburavi-treeneri Anne Pakarineni trenni. Emand Pakarinen tuli vanaldase Volkswagen Passatiga ja jättis trenni ajaks oma väikese poja sinna esiistmele tuttu. Õpilased toodi erinevate sõiduautode ja hobuveokitega, mis iseloomustasid nende omanike elujärge.
No mis sa hing teed, kui pilk libiseb asjatundlikult teise inimese ja tema hobuste sõiduvahenditest üle ning mitu küsimust “kuidas läheb” jääb ära, sest osa vastuseid peitub neis esemetes. Mida on inimene võinud ja-või vajalikuks pidanud oma asjade ajamise tulemusel ja tõhustamiseks soetada. Näe, Rannaküla tallil on uus akendega veoauto. Mis siin siis ikka enam nii väga küsida – järelikult läheb kenasti, eksju.
Ometi tabas mind see Marjustini repliik bingomalt kui presidendi maksahaak “kambakapitalismile” – et Toomas-Hendrik pidas vajalikuks nii üksipulgi loetleda kinnisvara ostmisi-rentimisi-remontimisi, et nimesilti, kelle “ülbetest kommentaaridest” ja trahvimaksmistest jutt käis, polnud juurde vajagi. Seda enam, et Ilvese presidendiks lennutanud sotsiaaldemokraatide valimistepuhuses eriväljaandes on universaalvaenlased ja näidisnegatiivsed igal leheküljel nimeliselt kätte näidatud. Aru ma ei saa, mis kambakapitalismist võtab vabariigi vastne vapiloom rääkida, kui siin on kõik kõigiga semud ja seotud. Ta ise sõbrustab lähedaselt Kranichiga, kes sõbrustab lähedaselt Kruuda, Kanguri ja Seliga, kes sõbrustavad lähedaselt… Ja nii edasi. Kõike seda edasit polnud kutsutud. Tootsid jäid võibolla sellepärast koju, et sel õhtul kandis kahepeale ühist tehisbüsti Sõõruka sõbranna – miskipärast on ju seltskonnafotodel seni ühe daami dekolteed paisutanu nüüd teise daami kalli garderoobi all.
Aga kuna ma ühest patuoinast topise tegemise püüdest aru ei saanud, vaatasin pigem proua Evelini, kes oma skulptuurse soengu ja kleidi ühtsuses meenutas lausa ehmatavalt Eva Peroni. Ja mõtlesin samas, kui õigus on Marjustinil. Me ei vaata teise inimese riideid ja muud varustust hinnates mitte seda, kuidas kostüüm kandjat iseloomustab isiksusena, vaid vahendite omajana. Kleidid ja kunstjuuksed, kasukad ja tagavaratissid. Kole jah. Või noh, ilus – aga kole, kuidas me neid kasutame ja käsitleme.
Müüsin selleks ülearuse maajupi, et ennetähtaegselt tagasi maksta laenud-liisingud ja muud koormised, mis neuroosi tekitavat piitsa kannikate taga plaksutasid nõnna, et polnud mahti otsagi maha saada. Selle asemel, et värske vabaduse käes kergemalt hingata, vaatan nüüd rõõmsa murega oma olemises ringi – kõik on minu OMA. Kui Pärnu vanalinnas põles eile armas paari korteriga puitelamu, mille vahelaed ja seinasoojustus ei tahtnud mitmete tundide vältel kustuda ning hoolika omanikukäega neisse korteritesse paigutatud kardinad ja lambid lehvisid tekkinud lae- ja seinaakude vahelises tõmbetuules, mõtlesin otse loomulikult – nagu kõik möödujad – OMA kodule ja asjadele. Kui… ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla, siis… ptüi-ptüi-ptüi.
Aga materiaalne maailm on ju kehastunud mittemateriaalne. Me teenime oma oskuste ja teadmistega raha, mille eest ostame asju. Meist väljuv energia, millele anname lõpututes ostu-müügi tehingutes asise vormi, võib mõnel juhul nii mustaks kuhjuda, et ongi hea ja õige see maani maha põletada. Et saaks hakata uut ja puhast energiat asjadesse kantima. Ent mine ja ütle seda äsja paljaks põlenule…
Teise inimese riideid ja asju hinnates arvestagem siiski, et meie tähtsusjärjekorrad on võrreldamatult erinevad. Kui mind oleks presidendi vastuvõtule kutsutud, õmmelnuksin ise kleidi või valinuksin ta mõnelt Sepa või Lepa turult, kus on uskumatult kihvte asju – ma poleks ka sellisel puhul ju miskiteks disainer-tiluliludeks, kasukateks ega juveelideks teisendanud seda nutsu, millest minu käes saavad ehitusmaterjalid ja koeratoit, laste varustus ja hobusekraam. Ju sellepärast presidendi peole (veel?) ei pääsegi. Protokolliosakond aimas, et kätlemistseremooniat ähvardaks nurjata kodusel köögilaual 18 aastat vana Veritase masinaga õmmeldud samodelkina.
Anne Pakarinen, kes sagedastel Eesti-käikudel elab oma väikeses Kaagvere-korteris ja on siin tallist talli õpetama ja nõu andma sõites täiesti rahul vana Passatiga, ütleb asja kohta lühidalt: “Jos sinul on hevosed, pole sinul fantasit vaja. Ei miski liiaraha paigutamiseks. On hevosed – pole liiaraha.”
Ja ongi muide selline muhe eesti-soome – vajadusel ka inglise-saksa segakeelesupp, millega Anne Eestis trenne ja konsultatsioone andes täiesti ladusalt toime tuleb. Nende trennide ja nõustamistega täidab ta praegu tühikut mingi abstraktse, aga loodetavasti ükspäev siiski saabuva tuleviku huvides, mil Eesti riiklikud kutsutud-seatud hakkavad aru saama, miks ja milleks on hipoteraapia.
Oma ratsakooli omanik Anne ja tema kompanjonid – arstid, psühholoogid, füsio- ja psühhoterapeudid – teevad uurimistöid ja kaitsevad teaduskraade. Iga vähegi hobustega trehvanu teab, et need loomad mõjuvad maandavalt nii kõhuvalu, kurvameelsuse kui kaatri vastu. Aga meie haigekassa ega riigiülikool ei huvitu arenenud maailmas kaante vahele saanud uurimustulemustest, et hipoteraapia on nii vaimse kui füüsilise puude ja häda puhul palju protsente tõhusam tasandaja ja järje peale aitaja kui mistahes muu spordiala. Ükski ujumine ei tasakaalusta-ärata ihulist-hingelist võimekust nii mitmekülgselt, lausa müstiliselt, kui hobuse seljas loksumine. Sellest ametnike kanapimedusest hoolimata koolitatakse võõrsil või võõrsilt siia tulnud spetside abiga ka Eestile hoburavijaid, nii et tänu Anne-sugustele pole meiegi omadega vaakumis.
Selle ligi meeter üheksakümnese heleda emanda trenni pealtvaataminegi mõjub tasakaalustavalt ja tujutõstvalt. Ta timmib Eestis enda ümber kokku sõitnud noorhobuseid ja –ratsanikke – nii loomad kui inimesed kõik kokku üks üleüldine lasteaed – mingi erilise rahuliku hoogsusega. On selline paradoksaalne kombinatsioon. Trenn nagu trenn ikka. Aga mingid pisiasjad – need mittemateriaalsed ikka – panevad ime toimuma.
Ime, mis on silmale kohe nähtav, algab Anne puhul ratsaniku randmetest. Ta seab istaku õigeks just randmete nurga abil. Väike muutus käte asendis kandub randmetest läbi küünarnukkide õlga ja selga – ja ongi hoopis teine hoiak. Timmimine tähendab ka ühtaegu nii julgustamist kui maha rahustamist – flegmad lähevad Anne pilgu all endalegi üllatuseks hoogu ja liikuma, rabistajad tõmbavad tagasi, ilma et eriti palju sõnu vajagi oleks.
Kuna nüüd vastu kevadet kipuvad kõigi talli hobustel tagumikud turris olema ning ära nühitud sabajuured jutustavad kõhuussidest, soovitas Anne pastakuuri läbi teha. Mitte makaronide, vaid ravimivormi mõttes. Ta ise annab oma talli kabjukitele kolm korda aastas ussipulbrit – mis on oluliselt odavam, aga pole kaugeltki nii tõhus kui pasta – ja korra aasta, just kevadel, multifunktsionaalset pastat. See on retseptiravim ja sigakallis.
Tartu loomaarst Ain Erkmaa, kes minu poistele pasta välja kirjutas, rääkis aga tõsiasjast, mis jätab alfredhitškukinduse kitš-halenduseks. Silmaarstid on asunud veterinaare hoiatama õuduse eest, mis praegu levib ja laieneb. Kutsikasolkmed väikelaste silmapõhjades. Huuuuuuh!
“80 % koerapoegadest kannab solkmeid, kui neid ei vaktsineerita. Tõu- ja perekoerad jõuavad sünnikodust uute omanike juurde vaktsineeritu ja ussitõrjutuna. Aga neid pontusid, keda litakodus ei poogita ega roogita, on kaugelt rohkem kui hooldatuid,” hoiatab Ain. “Kutsikasolkme tekitajad võivad sattuda väikelaste – kes on oluliselt vastuvõtlikumad ja kaitsetumad kui suuremad inimesed – vereringesse ning sedapidi kulgedes armastavad eriti magusasti silmapõhja pesa teha. Seal liigutades teevad nad titele valu ning õgides põhjustavad pimedaks jäämist. Kusjuures inimlapse organismist välja saada on neid kohutavalt raske ja pikaldane ravitöö. Millest järeldub, et ussid tuleb välja ajada koerast – et nad lapseni ei jõuakski. Ja ehkki hobune ei laku last nii vahetult kui koer, on mõistlik ka hobused just laste huvides parasiitidest puhtad hoida. Rääkimata sellest, et lihtsam on hobune ussivabaks ravida kui teda lõputult mikrodega poputada, et tal oleks ikka võhma ja vahendeid usse toita.”
Tänu Annele, kelle innustusel läksin Aini juurde retsepti järele, avastasin Tartust väga lustaka loomaapteegi. See on avaturu Sadamateatri poolses küljes. Seda peab vana koolkonna loomaarst Hubert. Soe ja südamlik, humoorikas ja helge, nagu tegelane mõnest Oskar Lutsu teosest. Niisugust muljet ja paralleeli innustas takka teine vanaldane (andku härrad see sõna andeks!) loomaarst, kes Hubil apteegis külas oli. See teine põlis-vet rääkis, et vanasti aeti hobustest usse välja teatud klooriühendiga, mis lasti pika sondi abil võimalikult sügavale teate-ise-kuhu. Kui see nüüdne veteran-vet alles tudeng oli, tegid põllukooli tallis seda kloorirünnakut põhiliselt mustlased. Kuni meesmustlased hobuste perseid pritsisid, vaatasid naismustlased ühikas naistudengitel kätt. Ja mis tegid meestudengid? Rääkisid tsõgamuttidele üksipulgi ette ära, kes kellega ja mida värki. Need kui vapustava mälu, loovuse ja psühholoogiandega elemendid tegid selle infoga sada imet. Ja üsna võimalik, et tänu poiste palutud ennustuste ettelaulmisele tüdrukutele on Eestisse sündinud hulk lapsi. Vot sellised ussitõrje kõrvalproduktid J.
Huberti kasutamata talent ja inimliku eneserakenduse kõrvalprodukt on aga lapse hoidmine. Teadmiseks tema rohupoodi – kus on tegelikult varustust ja kraami hamstrist lehma ja kakaduu ravimite-hooldusvahenditeni, ot i doo, minejatele: kaardiga maksta ei saa. Ja kuni ma bussijaama bensukasse nutumüüri äärde lidusin, hoidis papa Hubi mu plikatirtsu. Kes oli seal leti peal kõõludes ütlemata rõõsk ja rahul. Tema varasesse mällu ja alateadvusse imbus sümpaatia vetapteegi vastu – selle omanikust rääkimata – mistõttu pole asja imestada, kui ta 18 aasta pärast elukutset valides tahab loomaarstiks või apteekriks saada. 
Samuti loen Anne kahe trenni, kus mu tütred seekord käisid ja kuhu Anne taas Eestisse-tulles tingimata veel ja veel lähevad, põhiliseks teeneks lisaks istaku timmimisele ja temperamentide tasakaalustamisele motivatsiooni tekitamist. Seda niikuinii, et noorhobust ratsastada ja temaga koos kasvada on lapsele võrreldamatult huvitavam ja ammendamatum kui valmis ratsuga ringitamine. Aga Anne ütles mu 15aastasele tütrele, et tema võik eestlasepoiss on tulevane ideaalne teraapiahobune – rahulik ja rahustav, väga hea pea ja kiire õppimisega, õige suuruse ja sooja värvusega ka veel. Mispeale tütar uuris üksipulgi, mis ja kuidas selle hipoterapeudiks õppimisega õigupoolest on. Arvake ära, mida ütleb sellise motiveerumise peale ema süda, mis on vahepeal üsna mures olnud, et pesakonnas leidub jõnglaseid, kes raamatutest ei huvitu – ei saa filoloogi kombel küsida “kuidas läheb” tähenduses “mida loed”, hull jama jah! – ja kellekski saada ei taha. Nüüd tahab. Oi, kuidas tahab. Ja selle eest tahaks ma omakorda Annet kätel kanda, kui ta ligi kaks meetrit pikk ei oleks.
Küllap seda naist kannavad südame süles ka kõik need Eesti hobusekasvatajad, kes on tema kaudu oma noori, ratsakooli ja teraapiahobusteks sobivaid kasvandikke Soome müünud. Neid pole pehmelt öeldes vähe. Nagu pole vähe ka see, kui saad järsku lahetagant ühe eriti armsa e-kirja. Koju jõudnud Anne kirjutas, et Eesti teeb teda õnnelikuks. Ta saab siin käies oma kodustest porobleemidest (ongi selline väljend!) distantseeruda - ja vaatamata sellele, et annab siin paljudes kohtades mitmeid trenne päevas, tunneb end siin kui parimal puhkusel. Me siin oskavat olla hoopis vahetumalt ja inimlikumalt sõbrad kui sealpoollahtsed. Mistõttu ta kibeleb esimesel võimalusel meie juurde tagasi. Kusjuures taas tulles on tal karm ja kindel plaan seekord maneeži seina ääres nihelenud emmed ka sadulasse kupatada. Lapsed leegivad seni huilates – ja töö käigus Anne väikesele pojale sujuvalt eesti keelt õpetades – ümber talli ringi, nii et vaatepilt näeb välja nagu eriti äkiline mini-vestern.
Anne kirja peale, kui hea ja armas tal Eestis olles on, vaatasin ka ise värske pilguga järele, kes me siin siis õigupoolest oleme. Ja jälle jäi paratamatult silma – õigus, õigus on Marju Lauristinil! – ühtlasi ka see, mis meil on. Sõitsin oma Liu kodust mööda Pärnu lahe serva Pärnusse Jan Uuspõllu filmi vaatama ja avastasin, millisteks hoogsateks erinevate kulukate ja nõudlike alade harrastajateks on eestlased saanud. Kohe mu köögiakna taga merejää peal harrastatakse kalapüüki vahendite ja varustusega, millest viis aastat tagasi, kui siia kolisin, unistadagi ei teatud. Veidi Pärnu poole möllati jääpurjekatega. Veel veidi linna poole müttas hulk jääsurfi harrastajaid. Mu kodust seitse kilti edasi – õigemini linna poolt vaadates tagasi – Sassi talli juures näitasid arvukad autod, et hobuomanikud on hulgi maneežis trennis. Enne Valgeranda oli võsavahe euronõuetele vastavalt rõivil ajujahimehi täis. Valgerannas tehti autodega jäärajasõitu. Vana-Pärnu kohal lendasid harrastuslikud eralennukid lusti. Ja Pärnu jõe peal vana silla all peeti jäämotokrossi. Nõnda et meil on meie elulaadi kohta vägagi palju ütlevaid harrastusi, mis näitavad, et me omame tänu sellele, et oleme tublid ja väärt oskajad, tänu millele saame omada.   


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat