Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Oh Kirby…


Maimiku dokfilmi “Müümise kunst” näitamine ETVs tekitas sügelised ilmselt kõigile, kes viimasel ajal erinevate asjade või teenuste, nähtuste või suisa nende sarjade ostu-müügiga kokku puutunud. Midagi müüa – telefoniteel, ukse taha tulles või esitlusele kutsudes – on püütud absoluutselt kõigile meile midagi. Amway fenomenist olen siin jutustanud. Telefonitsi on pakutud satitaldrikut, mu enese raamatut ja uut noorust, värava tagant on õnneks koerad kõik mistahes õnne maale toojad minema haukunud.
Ilmselt ajas “Müümise kunst” pärast tööpäeva nagu punkt i peal sügelema ka müügimehed. Seltskondlikes vestlustes võivad nad oma igapäevast müüki kiita ja elulaadi talutavaks jutustada, nii et usuvad seda ka ise mõnda aega – ent iga uus päev, mis sunnib jälle võtma telefonitoru ja alustama iga päeva loendamatuid kõnesid hõiskvel hurraaga, et lõpuks ometi saan teile tutvustada seda või teist toodet, muudab kardetavasti üha vastikumaks nii telefonitoru kui sellesse esitatava lugulaulu.
Telefonitsi kliente otsivad dispetšerid, kes oma agentuuri kauba esitlejatele kunded kokku helistavad, et esitlejad saaksid oma töö teha, ei kujuta ettegi, kui palju hingevaeva ja pika slepiga painajaid nad tülitatud inimestele põhjustavad. Vähemalt minusuguse kaas- ja ülitundliku puhul on abstraktsed ja absurdsed süümepiinad ja mitmekihilised enesesüüdistused ja –haletsus väga kauased ja krooniliselt õnnetuks tegevad. Tänini on kahju viasati-taldrikute müüjatest, kes helistasid mulle mitmeid kordi tagasi, enne kui otsusele jõudsin, et ei lase ei endal ega lastel telekava järgi elama hakata. Kirby tolmuimejatega läks veel hullemini.
Mõned nädalad pärast seda, kui olin jätnud viietonnise Amway-võrkturunduse-iga-asja-jaoks superkasti tellimata ja tarbimisahelaga liitumata, helistas meeldiva häälega neiu, kes soovis mulle tutvustada Kirby puhastussüsteemi. Ütles, et sai minu numbri ühelt Pärnu teatri näitlejalt. Ja kui mina jonnisin, et üht puhastusvahendite-kosmeetikumide süsteemi mulle just tutvustati, seletas, et seekord on tegemist tolmuimejaga. Võisin neiule ausalt öelda, et paaril lähinädalal ma nende Pärnu mõjupiirkonda ei satu. See lükkas tolmuimeja-jama oluliselt edasi. Kui mõnel järgneval helistamiskorral esitlust määramatusse tulevikku nügisin, ei hakanud ma võõrale tütarlapsele seletama, et Amway kraamist loobumist põen tänini – et inimesed nägid minu veenmisega tühja vaeva, et ma erinevatel põhjustel ei saa endale lubada pudinaid-sodinaid, mida nii kangesti kiideti, et ja et ja et. Ja see satikauss ka.
Aga ühel korral hakkas mul korduvalt helistavast tütarlapsest kahjum kui endast, kes ma järgmise kauba mitte-ostmist põdema hakkan. Lasin end meelitada esitlusele, kus pöörati ka üht teist “ohvrit” – nimelt tema koju. Ja lohutasin end, et esiteks võtan toimuvat ajakirjandusliku osalusvaatlusena, teiseks ei esitle vaene agent oma putsunutsit (tolmuimeja võru keeles J ) ainult mulle ning kolmandaks saan kohe jalga lasta, kui tahan.
Oli väike korter Pärnu südalinnas, kus elas üks töötav üksik naine koos tillukese karvase koeraga. Kusjuures tema kenas naiselikult peetud majas tuvastasin mitmeid tooteid Selecti, Yves Rocheri, Cellbes’i ja Hobby Halli kataloogidest. Mul endal on ka. Kusjuures kuigi kataloogikaupa ei saa enne ostu ergonoomiliselt tutkida, on mul möödapanekuid vaid üks kümnest. Materjal on näiteks kunstim, kortsuvam või lörtsim, kui pildil tundus. Üldiselt on vedanud.
Kirby tolmuimeja esitleja oli väheldast kasvu boheemlaslik hilisemas keskeas patsiga mees. Tema nimi oli Rünno Rostok ning boheemvälimus ja absurdne situatsioon – NASAs toodetud eritišefist metallist ja plastikust tolmuimeja tehniliste näitajate loetlemine kahele skeptilisele tädile, ühel titt kaenlas, teisel koeranäss jalus – tuletas meelde Kreisiraadios ühele tegelasele pandud nime Rünno-Richard Kasepats-Pidur. Kusjuures too patsiga Kasepats ei kaotanud närvi ega lootust, vaid võttis agregaadi karakteristikud häirimatult sõbraliku visadusega järjepanu läbi.
Sõjatööstuse kõrvalproduktina sündinud masinal oli jumet. Oi, kuidas. Tema tutvustamise käigus näidis-filtritega osutus perenaise netina näinud majapidamine räpaseks põssapesaks. Kusjuures tegelikult saame ka veerand tunni eest kasitud teleka-klaasilt ja maalipinnalt puuvillase lumivalge lapikese peale päris kindlasti igasugust äkat ka juhul, kui kasimiseks on kasutatud Kirby imemasinat. Kevadine päike näitab halastamatult välja, mis värk on. Seda küll, et see kerge ja purunematu riist töötas nii kiirete pööretega, et elektrikulu oli tavaimurist mitu korda väiksem, aga võimsus suurem. Ta oli kerge, liikuv ja käes supermugav.
Ja ta suutis kõike. Elementaarselt imedes keerutas ta tolmu-liiva kuitahes karvaste ja lootusetuna näivate materjalide seest (karvane vaip ja lambanahk) lendu ja samas tõmbas niimoodi oma suurde pugusse, et koristas tolmu ka õhust – tüüpilist “koristamise” ehk siis sooja tolmu lõhna ei tekkinud. Igasuguseid pindu, kus tekib staatiline elekter – ja neid on meie majapidamistes alates teleritest ja lõpetades arvutiekraanidega otsatult – puhastas ta metssea karvadest harjaga, mis liidus puhastusvahendiga võttis seda oluliselt vähemaks. Ta vahatas nii puit- kui linoleum- või plaatpõrandaid. Pehmet mööblit, vaipu ja nahku töötles ta lanoliini ja lavendliga. Ühtviisi nutikalt, erinevate režiimide ja otsikutega sai temaga kasida kardinaid ja kasse-koeri, raamatuid ja õlimaale. Vähe sellest, üks selle militaarmaailma tippude kõrvalprodukti otsikutest tegi meisterlikku massaaži – sellist, mis suristab seljast soolad-pinged ja pepu piirkonnast tselluka minema.
Ma kujutan seda küll ette, et üksildane daam koerakesega võib õuest tulles oma koerikut erinevate otsikute ja dustidega kasida. Mis tal muud ikka teha. Aga milline hobusekasvataja hakkaks kevadel hobuse talvekarva ja soojaandvat kõõma tolmuimejaga maha võta? Üks kummist otsik täpselt selleks sobiski! Kujutate ette end talli sammumas, kogukas tolmuimemissüsteem kaasas. Panete tehnika üles. Sätite hobuse platsi. Ja hakkate teda tolmuimejaga rookima. Vanasti muidugi muiati ka idee üle hobuseid raseerida ja solaariumis pleegitada. Aga tolmuimejaga kasimine tundub siinkohal siiski veel sürrim kui vaalapesula multifilmis “Haikala lugu”.
Rünno müttas erinevate manuste – lillede puhastamiseks ja auto armatuurlaua vahatamiseks ja… - võimeid tutvustades oma kaks tundi (kokku lepitud ühe asemel) ning tema kasuks toimis ka päikeseline ilm – korteri perenaise kenalt diivanikattelt paiskus valgusvihku soovitud tolmusammas ja põrandat katvate lambanahkade seest koerakarva ja liiva kaos. See juhtub ka täiesti tavalises seisus kodu koristama hakates – eriti päikeseline päev kipub tavapuhastuse suurpuhastuseks pöörama. Mees töötles igast võimalikust materjalist pinnast ära isuäratavad ruutdetsimeetrid, mis lausa karjusid: jätka ise!
Kevadel on tegelikult nagunii lausa olemuslik ja üdini süva isu kõike puhastada ja kasida, klaariks ja ilusaks teha – kodu ja kontor, kuur ja auto nagunii, aga tahaks kasida ka võõraste majade fassaade. Ühesõnaga kogu maailma tahaks kevadel sülle võtta ja ära vannitada ning nende meeleolude külge on üks Kirby imelihtne kinnitada.
Müüginumbrid, kui palju seda Kirby massinat viimasel ajal müüdud, olid aukartustäratavad. Kusjuures ostjateks Kasepatsi sõnul mitte miljokad – neil koristagu teenijad kuitahes viletsate vahenditega, kurtis ta – vaid vanaprouad ja pereemad. Säästude ja matuseraha eest.
Selle korteri, kus seekordne esitlus toimus, perenaisel juhtusid säästud olema – nad tegid esitlejaga kohe diili ära. Mina lihtsalt tellisin selle imeriista ära – lepingule veel allkirja ei andnud, palusin tehingu järgmisse kuusse jätta. Mõtlesin, et jõuan seni vabaneda hea esitleja lummusest ja kahe ohvri vahel tekkinud resonantsist. Tekib ju mingi loll massipsühhoos, mille puhul mõlemal on kindlasti seda asja vaja. Aga kussa. Lummus ja hea aparaadi tahtmine ei andnudki kuigi ladusalt järele.
Iga nädalaga aina enam hakkasin endale järjest rohkem tahtma seda professionaalset imeasja, mis erinevalt mu ühes kodus paigaldatud keskusimurist ja teise kodu paarist tavalisest jurrajast kasib süvamalt, töötleb ja puhastab pindu nii, et suurpuhastus on alailma, mitte paar korda nädalas. Iga kord, kui nüüd pärast selle masina nägemist oma kumbagi kodu kasisin, tegin mõttes selle super-relvaga juba kapitaalset puhastust nii mõlemas kodumajas kui abikaasa kirjastuses. Autodest rääkimata.
Ainus, mis häiris, oli mõte 50 000.- kroonist, mis minu jaoks miskipärast 43 peale pudenes. Rünno ütles, et selle masina patroonid on Andrus Veerpalu ja Kristina Šmigun – see häiris muide alateadlikult ka. Vaja tolmuimejat müüa, kasutame suuskureid pistiku pesadena, vaja Savisaart pähe määrida, jälle suusataja kepina kummaski käes. Risso rapsiõli ja klassikaline ahjukana – kõike müüvad head suusatajad. Brr.
Küllap võinuks ka mina oma teeneid pakkudes tolle olme-raketi hinda veelgi maha saada. Mu rahaliikumisi tõotavad tehingud hakkasid aga kõneka vihjena venima. Pidasin plaani ühe suurema projekti honorar elektriliseks koduabiliseks kantida – ent seda tööd tehes väiksemaid töid ei tee ja tagajärjeks olnuks nälg. Sel aastal on vaja finantseerida ühe mu romaani tõlkeid kahte võõrkeelde, ühte koju osta uued elutoa toolid, teise korralik köögipliit, uus fassaadivärv ning hobustele varjualune ehitada, pealegi lähen koos enamuse lastega oma 40. sünnipäeva Itaaliasse pidama, nii et…
Nii et tuli realistlikult kaalutleda, kui palju paremaks sellisest suurest väljaminekust ja sellele eelnevast-järgnevast närutamisest ikkagi koristamine muutub. Kas ma tahan koristajaks saada või? See aparaat ei tee ühtki operatsiooni, ei vaheta ainsatki otsikut, ei kasuta vedelikke ega tee isegi mitte tselluliidimassaaži ilma selleta, et ta tuleb endal valmis ja tööle panna.
Praeguste vahenditega koristades andsin endale aru, et täpselt samu liigutusi pean hakkama tegema ka uue imerelvaga – ja veel enamgi, sest ta sooritab oluliselt rohkem operatsioone kui tavamasin. Mina pean iga sellise protseduuri puhul ju selle masina küljes olema. Esimestel kordadel on huvitav, võibolla isegi lõbus. Edasi aga kujunen tasapisi koristajaks. Sellesse ostusse on programmeeritud vägagi märkimisväärne ajakulu – et hinnaline ost end õigustaks, tuleb teda hoolega kasutada, täie intensiivsusega kasutamine aga eeldab lõpuks ekstra spetsialisti palkamist, kes aina lanoliinitaks-vahataks-antistaadistaks-tuulutaks-süvakasiks. Muidu tuleb endal ümber spetsialiseeruda. Hakata ka teiste majapidamisi kraamima.
Vastuseks Kirby esinduselt saadud jõulukaardile saatsin pooleldi täidetud lepingu tagasi ja ütlesin agentuurile, et mul on jube kahju, aga muud kulud on olulisemad ja pakilisemad. Täiesti ausalt ja siiralt ütlesin. Nii ongi.
Ja A4-täie võimalikke ostjakandidaate saatsin ka. Kui agentuur neile helistab, ütleb ta, et sai numbri minult – nagu minu number saadi näitlejalt. Huvitav, kas näitleja loobus samuti ise ostmast? Ja kas tema tegeleb nüüd samuti igapäevase enesehaletsusega: näe, olenemata laste saamisest, aastaaegadest ja tervisest teeme piiramatu tööajaga tööd, aga ei saa endale võimaldada isegi tavalisest tublimat ja kallimat tolmuimejat, mis meid oma olemasoluga veel enam orjastaks – aga kui teda ei ole, on endast kahju, et maailmas, täiesti käe ulatuses, on ta olemas, aga mina ei saa, ja abikaasale pole ka mõtet sellest pakkumisest isegi rääkida, sest tema palgakene on oma asjadele planeeritud, ta ainult ärritub ja vihastab, et olen lasknud end uue aja potikaupmeestel ära nõiduda, ise arukas inimene…
Aga ikkagi on mul kahju, et ma ei saa endale prof-imurit-mõsurit ega ka võrkturunduse kvaliteet-kastitäisi lubada. Kasvõi sellepärast, et kui pakutav oleks vastu võetud, oleks edaspidi nende pakkumiste vastu immuunne – ehkki vajadus kasvõi NASA-nutsule puhastusvedelikke-vahasid varuda jääks. Ja ma tean, et veel aastate pärast hariliku lapi ja mopiga mehkeldades on mul ikka meeles see hõbeunelm, mis maksnuks kahe noore harrastushobuse hinna.
Mis puutub neisse inimestesse, kellele Kirby-omadel soovitasin masinat pakkuda, siis need hakkasid mulle järjest helistama. Nad ei pahandanud sellepärast, et olin nad ette lükanud. Ütlesid, et selline mäng praegu käibki. Sõpru on lõbus nöökida, sööta nad potetsiaalsete ostjatena ühele või teisele müügimeeste seltskonnale hambu. Mulle helistati hoopis sellepärast, et küsiti, kas ma tõesti ostsin, nagu Kirby-omad väidavad. Ah? Aga see, vot, mulle enam ei meeldi. Soovitasin nii palju potentsiaalseid ostjaid ja seletasin nii siiralt, miks ma ise ei osta, et nüüd pole küll enam kena potentsiaalsetele ostjatele luisata, et ostsingi. Siit sain üldjoontes vastuse ka küsimusele, kas Pärnu näitleja, kes mind soovitas, ise ka ostis. Ei ta ostnud midagi.
Nüüd on veel küsimus, kas Veerpalu ja Šmigun on tõesti patroonid. Tolmuimeja patroonid… Andrus suusatab, naine aina koristab, eks? Aga kes sel ajal koristab, kui Kristina suusatab? Hakkasin selle peale, et minu soovitatutele väideti, et mina ostsin – kuidas nad selle peale ei tule, et seda on ülimalt lihtne kontrollida!? – kahtlema ka nende patrooninduses. Ja välja käidud müüginumbrites. Või kuidas selle NASA-s tootmisegagi lood on. Hongkong äkki hoopis?
Naljakas, ühest pisikesest valest piisab, et tänada õnne, et nii suurt investeeringut ei teinud. Sest nüüd äkki ei usu enam ühtki teist juttu ka.
Kui raha peaks tõesti üle jääma, tuleb seda kasutada ratsutamise ja hobusetarvete ostmiseks. Sest ükski tolmuimeja ei mölla majapidamises ilma inimeseta. Ja inimesel on õigem möllata hobustega, kui ta pole just elukutseline koristaja. Ja üks suhteliselt rahakas inimene mu soovitatute nimekirjast muide ütles, et oli seda imeriista juba peaaegu ostmas – aga juba ainuüksi valetamise pärast, et Murutarimutt ostis, kui tegelikult ei ostnud, jätab tehingu katki. Vot just. Investeerime ikkagi edaspidi ka hobustesse, mitte müügimeeste leivasse, mille peale võiks tundub ka väike vale sobivat.


Loe kommentaare (5)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat