Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Maakera on ümmargune ja teed toovad tagasi


Kaks asja on selged. Esimene – kõiki Eesti talle ja ratsatalle pole võimalik läbi käia, sest neid tekib rõõmustava järjepidevusega üha juurde. Eriti kui juurde lisada need majapidamised, mis on leidnud mõne muu sfääri, millega turule tulla ja elatuda, aga peavad enese rõõmuks ja täiuslikkuse saavutamiseks ka hobuseid. Teine – mõnda ratsatallu või talli satud üsna ootamatul kombel tagasi. Seda tõsiasja, et mõnda satudki selle ühe korra, mis sa seal just parasjagu oled, on samas hea mitte teada – lõplikud tunded pole mõnusad. Lahkudes iga talli kõige sümpaatsemat hobust patsutades on siiski meeldivam öelda nägemist kui jumalaga.
Kuusekännu ratsatalu on täpselt Arbavere talli ja kunstnike Mildebergide vahel, piltlikult öeldes nende mõlema kõrvaltänavas. Läsna küla servas, Tallinn-Narva maanteelt maha keerava Tapa tee ääres. Kui Mildeberg mu sinna juhatas, avastasin väravasse jõudes rõõmsa üllatusega, et olen seal juba olnud. Koos kolme hobusega ja selle vapustava hobuveokiga, mida kirjeldan põhjalikult oma romaanis “Ettevaatust, Emma!” Mille tõlked nii vene kui saksa keelde saavad umbes homme valmis ja lähevad trükki, muide.
Anneli ja Indreku majapidamisse taas sattudes – ja igal sammul rõõmsalt üllatudes ja meeldivaid avastusi tehes – oli mul parasjagu peal paras haledustunne kolmanda, neljanda ja kümnenda Eesti suhtes, mille elustandardid, mentaliteedid ja mannetus võivad lausa nutma ajada.
Pidin paar faili välja trükkima. Võtsin nad mälupulga peale ja asusin teele. Kolgata teele. Mõne kilomeetri kaugusel elav näitleja Jüri Vlassov oli küll linnas mingi Kokkola-tüki peaproovis, aga tema naine Ilona oli just Moskvast koju jõudnud. Ilona on Amway-võrgu üliedukas agent, kes siin ka mu selleteemalist kirjapanu kommenteerimas käis. Aga Ilonast polnud suurt kasu ses mõttes, et printer oli omadega õhtal – ja ka Elion oli teda juba kuu aega netiühendusega kottinud. Aga mida see tähendab võrkturunduse korüfee elukorraldusele, on väga lihtne ja kurb kujutleda. Lindi raamatukogu, mis on postkontoriga ühte, sügiseks valmiva kool-lasteaia vastas asuvasse majja kolinud, oli sel päeval pärast lõunat lahti. Nii et sealsele printerile ka ligi ei pääsenud. Lindi praeguses koolis askeldas õpetajate toas just üks õhetav pedagoog printeri kallal. Minult küsis, kas mul ikka isiklik paber on kaasas, et oma fail välja printida (viis lehekülge…!!!) – aga oma printimise käigus kiilus riigiraha eest ostetud paberilehed sedasi kavalasse aparaati kinni, et mul poleks kaasa võetud paberitega halligi teha olnudki. Järgmine võimalus, laintantsu esiema Kaie Seger, oli loomulikult tööl, mitte kodus oma printeri kõrval. Ja olingi vallavalitsuses. Mingi ametnikutädi ütles mulle ühe printeri kõrval seistes, et üle tee asuvas raamatukogus on ametlik võimalus printida. Ma läksin siis trepist üles teise kabinetti. Vot ei taha olla ametlik. Aga kõik see elamustik ühe ainsa doku väljapainamisega seoses näitas nii palju hädiseid ja armetuid allhoovusi, et homme sõidan Pärnusse ja soetan endale ise väikese printeri, mis säästaks liiga süvalt ja kurvastavalt kuuenda ja seitsmenda Eestiga tutvumast.
Ühtlasi ostan pojale tema peatseks 18. sünnipäevaks väikese Fordi. Üks Saksast pruugitud autode tooja tahab platsi puhtaks saada, et uusi autosid peale tuua ja hinnad on tal nii vapustavalt maas, et see ei saa lausa võimalik olla. Poisile auto kingin selleks, et ta sõidaks oma liikumisvabadust ja minu usaldust kasutades aegsasti sellisesse Eestisse, kus ühistranspordi imede keskel teiste dikteeritud kellaaegade ja meeleolude käes väikseks ja lootusetuks ei muljuta, kus väike auto kui laiendatud jalgratas annab iseseisvuse, ettevõtmise julguse ja eneseväärikuse, mis ei laseks manduda mentaliteetidesse a la kas-oma-paber-on-kaasas või minge-siit-printeri-juurest-raamatukokku. Sundolukorrad teevad inimese väikeseks ja vastikuks. Pojale auto kinkimine pole miski snobismus ega lapse hellitamine – pean pliitide välja vahetamiseks seda žesti tehes uue raha teenima – vaid palav soov ilmale toodud ja üles kasvatatud esiklaps võimalikult mõistlikku starti lükata.
Ja Kuusekännu sugused talud aitavad ka hinge küljest kogetud armetusest kleepunud väkki maha raputada. Sest selle seitsme-kaheksa aastaga, mis on möödas ajast, mil oma hobuste ja veoautoga seal talus parajat kino saime, on see majapidamine ütlemata mõnusasti edenenud. Üks nendest, mille sugusesse Reporteri igaõhtune kodukäija võiks vabalt külla minna – ega linnakorterites ega ka linnahäärberites kui ikkagi lihtsalt magalates nigulejatega pole tühjagi rääkida.
Indrekul ja Annelil on väga ilus kari, mille seas leidub ratsusid igale oskamisele ja jalgade pikkusele. Mitmed hobused on sellest aastatetagusest ajast, mil nad oma ettevõtte käivitasid. Nüüd on talli ukse kõrval suur stend – sama suur, kui see, mis Elistvere keskuses Vooremaa kõiki võimalusi tutvustab! – mille peal on talli nii faktide kui suhtumiste, nii praeguse seisu kui vahepealse toimumise asjus iseloomustavad litsentsid ja teabelehed.
Kõigepealt on näha, milliseid koolitusi ja kursusi pererahvas on viimastel aastatel läbinud. Teenindus ja turundus, ehitus ja keskkonnateadlikus. Seinast seina. Mees ja naine on läbinud erinevad, teineteist täiendavad õppetükid. Nii et moodustub tervik. Just nagu peab. Teenuste paketis on märkimisväärne pikki matku. Järelikult on Kuusekännu omad üle võtnud – või paralleelselt tekitanud, aga nüüd monopoli saanud – sedalaadi mastaapsete matkade korraldajana, mida siin varem Merike Pallas tegi. Et hinnad on eurodes, siis järelikult on ka turg Eestist laiem. Ja et kellelgi poleks mingit kobisemist, et tema ei teadnud ja keegi ei hoiatanud, on talli seinal ainulaadse nähtusena nimekiri kõigest, mida hobused teha võivad. Koplisse kilekotti krõbistama roninud võhiku ära tsentrifuugimisest alates – ja peatselt tööd alustava polügooni poolt kostvate kõmakate peale ehmatamisega lõpetades.
Kui seesama tall alles sisse seati, olid meie hobused seal pärast Palmses peetud jahti öömajal. Kõik lõhnas värske värvi järel ja omanike endi hobude essugi polnud veel tallis sees. Jaht ise oli juba paras kinupilt. Küll mõõdukas tempos ja üliturvaline, nagu nõudsid ja tahtsid korraldajad Merike Pallas ja Riina Pill. Aga – nagu nüüd kirjas ka Kuusekännu seinal – hobustega ikka juhtub. Ühel pikal galopisirgel oli meie ees keegi nooruke venelanna oma märaga, kelle pärakas oli kohutavas põletikus. See painaja tegi mära tuju pahaks ja ta pani minu noorele ruunale järsku tagant üles korraliku pläu pasunasse. Ruunakene ajas end ehmunult tagajalgadele ja mina kaotasin jalused. Pealtnägijad kirjeldasid, et suutsin kord ühele, kord teisele küljele libisedes end korduvalt sadulasse tagasi sebida, enne kui maha lendasin. Aga see tagasisebimine ületas tegelikult füüsikaseadused, sest sadul oli mul tookord eriline superniper. Ostsin selle – möödunud sajandi alguse rivisadula – ühelt mustlaselt, kes tuli seda talli müüma tulles ühtlasi mulle näitama, et teab, kus ma hobuseid hoian. Sellepärast, et parasjagu siis olin tulises tegevuses tabori välja saamisega oma Raeküla majast. Seda sadulat ostes püüdsin end vabaks osta, mis muud. Puuduvad polstrid õmbles erilisele vigurile alla mustlasest kingsepp Singhi, kes Tartu põlenud vaksali kõrvalt nüüd kuhugi ära on kolinud. Aga üldkuju neist polstreist ei muutunud – seal, kus normaalsel sadulal on lohk, on sellel muhk, nii et üks pidev mäe otsas turnimine tutiluuga. Nüüdseks on see rariteet ühele kollektsionäärile ära kingitud. Temaga kaasnevad lood polnud küll nii painavad, et temaga ühes majapidamises poleks saanud elada, aga ratsutamiseks ta nagunii ei kõlvanud.
Tolle kukkumise eest tuli pärastisel jahiballil kehakeelega esitada märksõna “täku munad”. Mare Väljataga laulis ja kõik oli ülikaunis. Kuni järgmisel hommikul oli vaja hobused just sealt Kuusekännust, kus nooruke pererahvas hoolimata pühapäevasest päevast aina ehitas ja rügas, peale panna ja kaasa võtta ja koduteed alustada. Siis läkski lõputu koom kinupilt käima. Panime kolm hobust veoautosse, kiitsime uhiuut talli, soovisime pererahvale edukat talli käivitamist ja õnne isiklikus elus – ja saime mõne kilomeetri Tapa poole sõita, kui üks tagumine kumm läks katki. Vähe puudus, et oleksime end selle üllatuse peale kraavi keeranud. Kuna veoautodel on teatavasti paaris rattad taga, õõtsusime tasakene Kuusekännusse tagasi. Hobused maha. Varuratas alla. Hobused peale. Mõne kilomeetriga selgus, et tagavararatta kumm oli oluliselt paksem kui vaja. Paarisrattad hõõrdusid omavahel kokku ja läksid suitsema-haisema. Kuusekännusse tagasi. Hobused maha. Ja noorperemees Indrek sõitis siis selle katkise kummiga, mis meil kõigepealt maha sai nibitud, kuhugi tuttava juurde kummi parandama. Muidu jäävadki hullud tema õue peale hobuseid muudkui peale ja maha kõnnitama.
Viimasel korral ei tahtnud kolmest, muidu hästi kuulekast hobusest ükski enam õieti peale minna. Kaua võib. Milleks. Minge muhvi. Ütlesid nad kõik tõrkudes. Viimane musimusi-kallikalli pererahvaga polnud ka endal enam kuigi veendunud. Tea, kas ongi mõtet enam kuhugi minema hakata, õhtu käes ka juba ja… J
Selge siis, et üle aastate ootamatult jälle sellesama õue peale sattudes venib suu iseenesest kõrvuni, nii et ei saa hobukaugele kunstnikuhärrale Jüri Mildebergile, kes naabertänavasse kohale eskortis, õieti seletadagi, misasi see nii kangesti nalja teeb.
Kangesti hea meel oli mitme asja üle. Kõigepealt muidugi, et see talu on nii kenasti käima läinud. Siis et meil kõigil on vahepeal lapsi ja varssasid ja kutsikaid juurde sündinud. Ja et – erinevalt eelmisest korrast – pohmakat ei ole. Kujutage ise ette, kui olete öö otsa pidutsenud, hommikutundidel tiba tudinud ja siis alustate, eemal igasugustest poodidest, sellist lõputut hobuste peale-maha kõnnitamist, aga tegelikult tahaks õlut. Mida enne õhtut kätte ei saa. Tervise ja mudila pärast pole ma üle kahe aasta üldse mitte mingisugust alkoholi enam oma sisemisse illu sobitanud. Aga mälu on mul hea. Ja rõõmsatele napsitamistele järgnenud päevad on täpselt need asjad, mida tagasi ei tahaks. Aastatega õpitakse ka vihastamisi ja rõõmustamisi täiesti kaine peaga üle elama – selgub, et vanasti peetud sanitaarpäevi ja ülevoolavate tunnete ühtlaseks timmimist pole üldsegi vaja. See on nähtus, mida ei saa paraku teistele inimesele selgitada ega soovitada. Igaüks jõuab elu talumiseni kainena ise – või ei jõua üldse. Kuidas kellelegi antud. Lugedes kokku kõik suured kurvastamised ja rõõmustamised, külaliste kutsumised ja külla minekud, juhtme kokku jooksmised ja tähistamisväärsused, mis mitme aasta jooksul napsiga tempimata on jäänud, saan kokku nii märkimisväärselt suure summa, et võin pojale väikese pruugitud auto osta küll. Ju nende väljavahetamist ootavate pliitide jaoks uus nuts teenitakse. Pole vaja vahepeal õlle järel käia ega kedagist – sest tegelikult ei pea ega tohi elada nii, nagu kirjeldab Tarmo Teder romaanis “Onanistid”. Seal on ka maakera ümmargune ja teed toovad tagasi – ainult et jubedus on aina jubedam ja sopp aina sügavam. Erinevalt tõhusalt edenenud hobutalunike juurde tagasi toovast kirkast talveteest.


Loe kommentaare (4)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat