Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Kuningas Oidipus


Ainuke asi, mis ta mäletas, oli kaks õlut. Rohkem mitte midagi. Sokid vedelesid voodi kõrval. Naist ei olnud. Koer oli mureliku näoga, medal rinnas. Suus oli ilge sita maitse. Kribu oigas. Koer sattus oigest masendusse,  jooksis ahastaval ilmel Kribu juurde ja torkas talle lipsti keele suhu. Nults kolas keelega suus ringi, silmad kinni, ja värises pisut, sest ta arvas, et Kribu annab kohe otsad, kui ta suud saastast ära ei puhasta. Kribul polnud jõudu vastu hakata. Ta hoidis suu pärani nagu hambaarsti juures, püüdis mingitki tükikest eelmisest päevast kokku panna, aga see oli sama raske kui Oneginit peast ette lugeda, kui pole raamatut ennast näinud. Niisiis – Kribu pani endale mõttes kahe, lükkas koera õrnalt kõrvale, sest Nultsi keeletöö oli ennastsalgav – nii kohutavat lehka polnud Kribu enda suust enne tulla lasknud.

Kribu loivas peldikusse, koer järel. Kui Kribu esimese laari välja pakkis, pistis Nults südantlõhestavalt ulguma ja oleks kindlapeale kiirabi kutsunud, kui ta telefoniga helistada oleks mõistnud. Kribu toppis pea veel sügavamini potti, sest uue raksuga, mis tast välja paiskus, lendas peldikust alla osa soolikaid ja pisut muud sisikonda. Nii vähemalt tundus. Kribu tegi silmad lahti – õnneks verd ei tulnud. Pohmelliga on surmahirm. Sellise pohmelliga on jube surmahirm. Kribu kõmpis tuppa, viskas diivanile, peitis pea padja alla ja palus Jumalat, et see selle päeva kiiremini mööda saadaks kui teised, siis ta ei võta enam kunagi tilkagi.

Mis siis õieti juhtus?

Vaevalt oli ta selle kohutavalt keerulise küsimuse endale sajandat korda esitanud, kui telefon helises.

“Nults, too toru siia, palun!”

Uskuge või mitte, seda tegi Nults esimest korda elus. Ta oli küll sokke naabri aeda vedanud ja sussi bussipeatusesse viinud, aga toru ei olnud ta kunagi suutnud Kribule kätte tuua, alati kukkus see poolel teel maha. Nüüd tõi ta selle otse Kribu värisevasse kätte ja liputas ise heameelest saba.

“Hallo,” ütles Kribu väga ettevaatlikult.

“Kuule, ma olen täitsa pilditu, kas sina tead eilsest midagi? Kus ma olin?”

Kribu mällu, milles oli senini valitsenud pilkane öö, hakkas paistma kogu selle jubeda päeva esimene valguskiireke.

“Oota, sa ei mäleta ka midagi?” kraaksus Kribu peaaegu et rõõmsalt.

“Nagu vikatiga on pühitud,” ütles Väints krobelisel häälel.

“Järelikult!” ütles Kribu väga õpetlikult.

“Mis saadana järelikult?”

“Järelikult ei tea me kumbki midagi, ja seetõttu võib arvata, et meil oleks justkui midagi ühist!”

“Ma ei saa aru, kuidas see meid rohkem aitab, kui me kumbki midagi ei mäleta,” ütles Väints.

 Väints oli kaks meetrit pikk ja seetõttu vihastas kiiremini kui lühikesed mehed. Tema võis. Ta jätkas veel vihasemalt: “Kui sina mäletaksid mingit osa ja mina mingit teist osa, oleks meil kahepeale võimalik pilti kokku panna, aga kui kumbki ei tea midagi, siis kaks mälukat teevad kokku ühe väga suure mäluka, selge!”

Väints oli õppinud inseneriks ja oskas seetõttu väga hästi arvutada, ja kindlasti ei jõudnud ta täna tööle, võttis Kribu mõttes asja kokku.

“Aga meil on põhjust arvata, et me olime eile koos, onju?”

Nults pistis rõõmsalt haukuma, ta tahtis kangesti rihma otsas õue.

“Ma võtan koera kaasa ja tulen sintsi, ah?”

Väints ei tahtnud kodus olla. Sellest sai Kribu suurepäraselt aru. Kodus tundud endale justkui kurjategija.

Nad leppisid kokku, et lähevad Muuseumi, et Kribu võtab koera kaasa, ja seal üritavad selgusele jõuda, mis siis õigupoolest eile juhtus. Kindad ja müts tundusid olevat jäljetult kadunud. Kribu oleks tahtnud veel  rahakotti piiluda, aga mõtles ümber. Milleks endal tuju rikkuda.

“Ma ei julge pangaarvet vaadatagi,” ütles Väints.

“Sa loed mu mõtteid!”

“Ja oled sa kindel, et ainult eilne päev kadund on, järsku on mitu, järsku on terve nädal!”

Väints oli jälle vihaseks saanud. Aga Kribu lohutas teda siva: “Ära pabista, üleeilset ma tean. Ma käisin Nultsiga koertenäitusel, ta sai kõige kenama krantsi medali!”

“Oled sa kindel?”

“Absoluutselt,” vandus Kribu. “See on tal ikka veel kaelas.”

 

Nad said Muuseumis kokku. See on üks kõrts. Suht odav koht, kus keegi ei taipa või ei julge käia, sest tavaliselt istuvad seal Kribu ja teised temasugused, Väints satub sinna harva. Seal saab kirja panna, kui raha ei ole, ja üldiselt on see üks mõnus koht.

Väints tuli jala. Nad said ukse ees kokku. Väints oli morni ilmega, käed taskus, Kribu oli koeraga.

Nad võtsid kaks õlut.

“Millest me siis alustame?” küsis Kribu võimalikult reipal häälel. Talle tundus hetkel, et just tema on see nii-öelda tugevam pool, isegi väepealik, kes viib masendusse sattunud taganeva rügemendi lõpuks ikkagi tormijooksule. Järsku oli ta veel täis?

“Alustame sellest, et mul on arvelt kümme tonni läinud!”

Nii vihast Väintsi polnud Kribu tükk aega näinud.

“No ega su arve tühi ometi ei ole?”

“Tühi ei ole, aga kümme tonni olen ma välja võtnud ja umbes kolm oli mul sula ka, nii et kokku kolmteist on justkui läinud.”

“No kolm on loogiline, kolm me jõime maha... ma arvan,” ütles Kribu. Väejuhi tunne hakkas teed andma jefreitori tundele. Kribu lootis vaikselt, et ta ei pea hakkama Väintsi kaotust kinni maksma.

“Me peame lihtsalt selgeks tegema, mis juhtus, kuhu sa selle papi torkasid, ja kes teab siis?”

“Mina torkasin? Sa ise ütlesid, et me olime koos!”

“Ma ei öelnud, et me olime koos, ma ei mäleta midagi, ma lihtsalt enne oletasin, aga nüüd ma selles enam nii kindel ei ole!”

„Nüüd, kus sa tead, et kolmteist on läinud, sa ei olegi enam nii kindel!“

“Sa ise ka ei mäleta midagi!”

“Mis lahti, mehed?”

Ene tuli väga õigel ajal. Kribu oli ennast üsna lollilt sisse mässinud. Ene on seal muuseumis baaridaam. Täitsa mõnus mutt, vahepeal võtab ise ka. Vanasti töötas ta Volgas. Nüüd teeb Muuseumi.

“Me arutame eilset päeva,” ütles Kribu vaikselt.

“No mis te arutate, te olite eile ju siin.”

“Kas mõlemad?“

“Sina ja Kribu olite siin. Kribu oli ilma koerata. Tule, Nults, siia, ma annan sulle konti!”

Nults, medaliga pärjatud kasvatamatu loom, sai eesti keelest kohe aru ja tormas leti taha. Inimkliente sinna ei lubatud, koeri küll.

”Näed siis,” ütles Kribu.

“Mida?”

“Hakkab tulema. Me leiame su raha üles. Tuleb välja, et me alustasime siin, aga kuhu me edasi läksime? Siin peaks kuu aega jooma, et kolme tonni ära juua, nii et me läksime kuhugi. Ene! Mis sa veel meist tead?”

Nults kobis leti tagant rahuloleval ilmel välja, medal viltu kaelas, kont hambus. Ta hakkas seda meeletu mõnuga järama ja kõõritas Väintsi ja Kribu poole, justkui oleks tal hirm, et kont käest rabatakse. Väljanägemise järgi oleks võinud mõlemast seda karta – Kribu ei julgenud peeglisse vaadatagi.

Ene nõjatus vastu letti ja ütles: “No sina, Kribu, tulid kõigepealt, ja siis oli siin veel teisi ka, Varblane ja Müür, ja hiljem tuli Leif ka. Enne seda oli täitsa tühi, ma mõtlesin, et ei tulegi kassat ega midagi. Aga siis tuli Väints ja kõigepealt te võtsite kaks õlut...”

“Nagu ikka,” hüüatas Kribu. Talle tegi pöörast rõõmu, et mõnes mõttes oli see eile justnagu iga teine päev – mitte midagi erilist.

“Noja siis te hakkasite viskit ja Jägermeistrit vahele jooma.”

“Kui palju?”

“Nagu tavaliselt, mitte väga palju, noh, aga te läksite edasi!”

“Stopp!”

Kribu kargas nõelatult püsti.

“Paned tähele, Väints!”

Väints ei jõudnud Kribu tuhatnelja kappavale mõttele kuidagi järele. Tal oli üsna juhm ilme.

“Mine perse, räägi siis!” ütles Väints.

“Võta mulle enne üks õlu, mul on raha otsas!”

Väints võttis veel kaks õlut. Kribu kahmas piraka lonksu, tundus, et masin tema sees hakkab küll suure kriginaga, aga siiski tööle.

“Me läksime edasi,” ütles Kribu hoolimatu võidurõõmuga.

“Ja siis?” küsis Väints, kellele tundus, et paljalt selle avastuse eest polnud Kribu veel oma õlut välja teeninud.

“Edasi on loogiline. Kui oli nagu tavaliselt, siis me tellisime Müüri või Tõnni, nüüd tuleb teada saada, kumb meid ringi sõidutas, ja siis on pilt ees. Ja kujuta ette, mulle hakkab meenuma, et me olimegi eile siin!”

“Tundub tuttav koht?”

Väints oli asjata irooniline. Kribu pea siiski töötas, pealegi oli ta pisut mures, et kui ta selle eilse liiga hästi välja uurib, ei jõua ta oma osa kinni maksta. Aga selle peale oli juba hilja mõelda, sest Väints helistas Tõnnile. Tõnn ütles, et tema sõitis viimane kord Kribuga krantside näituselt tagasi ja rohkem ta neid näinud ei ole.

Siis helistas ta Müürile. Müür ei võtnud tükk aega telefoni vastu. Kribu pani kõrva vastu toru, et ta ise ka kuuleks. Müür võttis alles kahekümnenda helina peale ja oli julmalt väsinud häälega.

“Kuule, Väints, ma olen väsinud, ma magan veel!”

“Küsi, kas me sõitsime taga, küsi-küsi!”

“Kribu käsib küsida, kas me sinuga sõitsime eile?”

“Hommikuni välja. Ma magan praegu, ma olen tõesti väsinud.”

Müür pani toru ära. Asi oli selge. Kui nad Müüriga hommikuni välja sõitsid, oli kõik selge. Nad leppisid kokku, et teevad veel ainult kaks õlut ja mitte rohkem, et tsükliks ei läheks, ja helistavad Müüri üles ja uurivad välja, mis radu siis lõpuks sai matkatud, ja kui võimalik, leiavad üles Väintsi kümme tonni või vähemasti koha, kus see ära kasutati. Väintsile tundus piinavalt valus rahast nii ilma jääda, et ta selle eest midagi vastu poleks saanud, ja mis veel hullem, et ta isegi ei mäletanud, et ta selle eest üldse midagi oleks saanud.

“See on lausa pillamine,” ütles Väints.

Siis tuligi Müür.

 

Müür on taksojuht. Väintsi sõber või peaaegu et isegi sugulane. Selline mõnus mees. Õigemini on ta Väintsi naise õe poldi vend või midagi sarnast. Ta on isegi mõnikord jõulude ajal Väintsi pool olnud. Siis kui hani on olnud. Muidu mitte. Aga mõnus mees.

“Täna küll sellist päeva ei tee,” ütles Müür esimese hooga, kui sisse tuli. Müür on heasüdamlik. Nults imbus kohe nurgast välja, surus end vastu Müüri jalga ja nõudis, et teda sügataks.

“Palju mul taksoarve läks?” küsis Väints nobedalt.

“Ega sa ei maksnud ära ju. Sul ei olnud lõpus enam raha, sa pidid täna ära andma.”

Väints sisistas midagi arusaamatut läbi hammaste.

“See pole võimalik,” ütles Kribu.

“Sina ole vait, sina üldse magasid. Väintsil olid veel silmad lahti, kui ma ta ära viisin, aga raha tal ei olnud.”

“Kus perses me siis käisime?” küsis Kribu õnnetult.

“Ega ma ukse taga ei oodanud. Kui Väints helistas, siis tulin uuesti ette ja viisin edasi. Viimane sõit oli Saksa juurde, aga siis polnud teil kummalgi pilti ees. Vähemasti mulle tundus.”

Müüri jutus ei olnud midagi nii ebaselget, millest poleks olnud võimalik aru saada. Hoolimata sellest vajusid Kribu ja Väints pikaks ajaks mõttesse. Kribu nägi ennast kuradi peeglis ja talle tundus, et seal ei istu tema ja Väints, vaid Vishvanatan Anand ja Fischer raske seisu juures keerulises partiis.

“Millistes kõrtsides me käisime?” küsis Väints.

“Kõikides,” ütles Müür pikalt mõtlemata, “kõikides, ma mõtlen, kus alati. Ja siis ma tahtsin teid ära viia, aga te läksite hoopis Saksa juurde.”

“Maale?” küsis Kribu näoga, nagu ta ei mäletaks enam, et Saks seal elab.

“Maale jah. Kell oli siis kümme umbes.”

Müürile ei paistnud need küsimused maalesõidust eriti istuvat. Ta oli üsna kidakeelne, haigutas pidevalt, ja oli arvatavasti üsna kohe mitme väga olulise põhjusega lagedale ujumas, miks ta täna maalesõitu korrata ei viitsi. Kribu heitis Väintsile vihjavaid pilke, millest Väints aru ei saanud, sest koos eilse mäluga oli mingi osa ajust tal üldse töötamise lõpetanud.

“Mille eest su peni medali sai?” küsis Müür, kes oli tegelikult hea inimene ja armastas loomi.

“Ah igasugu asju, ta näiteks tõi mulle hommikul toru, kui ma ei jaksand ise liigutada, pesi mu hambad puhtaks...”

“Jälk!”

See oli muidugi Väints, kes karjuma pistis. Tal oli tükk maad jahedam süda kui Müüril, nagu ikka meestel, kes oskavad väga hästi arvutada. Lõppude lõpuks ei saa inimene igal alal tugev olla. Matemaatikas ja koeraarmastuses. Müüril oli endal ka peni. Tema sai aru.

“No sõidame siis?” küsis Kribu lootusrikkalt.

Müür silitas Nultsi ja ei teinud küsimusest üldse välja. Hakkas rahast rääkima.

“Teil on veel eilne arve maksmata...”

“Väints maksab ära,” ütles Kribu. “Sest praegu ei ole asi üldse rahas, me peame lihtsalt teada saama, mis juhtus. Kuhu kadus kümme tuhat muidugi ka, aga me peame teadma, mida me oleme oma elus teinud, eks, Väints? Et viimasel eluminutil ei peaks kahetsusega mõtlema päevadele, mida sul pole olnud. Siis tuleb välja, et elasid küll, aga ei mäleta, kus ja kuidas, eks Väints?“

Kribu hakkas meeletult härdaks muutuma. Ta võis oma jutu peale nutma puhkeda. Eriti teisel päeval, kui ta kolm õlut ära oli joonud. Väints tavaliselt selliste tundepuhangutega kaasa ei läinud, ja see oli seda enam mõistetav, et suurem osa arvest jäi millegipärast tavaliselt tema kraesse. Seekord oli Väints siiski nõus. Lõppude lõpuks oli tal mingigi lootus vähemasti teada saada, mis on kümnest tonnist saanud. Nad leppisid kokku, et Müür sõidab uuesti Saksa juurde ja õhtul saab nii eilse kui tänase päeva raha ilusti kätte.

 

Nad istusid Müüri autosse.

Müüril on vana kirsipunane Mercedes. See ei ole tema oma, vaid mingi kuti, kellele ta maksab tööpäevade eest renti. Nults istus esimesele istmele, sest tema ja Müür ei suitsetanud. Väints ja Kribu istusid taha ja tegid kohe tuhatoosid lahti. Nults vahtis aknast välja. Kribu oli ikka veel nutu äärepeal, talle tuli järjest kurvemaid asju meelde, nendest asjadest, mis tal üldse meelde tulid, ja ta leidis, et arvatavasti on kõik rõõmsamad hetked elus mäluaukudesse maetud, aga kurjem osa on millegipärast meeles, justkui see oleks olnud eile. Aga isegi nii ei saanud ta öelda, sest eilset ju ei olnud!

Varsti jõudsid nad linnast välja. Algasid põllud. Oli parajasti kevad ja juba päris muhe olemine, mitte et just lausa päike oleks välja tulnud, aga midagi sarnast oli küll. Vähemasti ei pidanud enam kottpimedas ringi trampima. Saksa taluni oli pohmelliga hiigelpikk maa. Kribu ei jõudnud ära imestada neid metsasid, mis kõik teele jäid. Ja pikad lagedad põllud esimeste törtsuvate traktoritega, lustakas suits torudest välja pahvimas. Kibe tunne kurgus puges salaja silmadesse ja Kribu nühkis käega põske ning nuuskas nina. Ning seal traktorite järel lendasid künnivaresed, tont, need olid tõesti künnivaresed, see tähendab...

“Ega me litsimajas ometi ei käinud?” küsis Väints mornilt.

“Mina küll ei pannud tähele,” ütles Müür.

...see tähendab, et varsti, juba väga varsti, niipalju kui Kribu loodusloo tunnist mäletas, hakkab uusi võrseid sündima, maa puhkeb õitsele ja selle halli metsa esisel hakkab rohetama ja kolletama talinisu. Enne Saksani jõudmist oli veel hulk üleujutatud metsa, langenud puid, Kribule tundus, et ta nägi kuldnokka ja oravaid, hunte ja...

“Aga kaarte mängimas?”

Nüüd ei saanud Väintsi toonist hästi aru, kumb variant talle halvem oleks tundunud, kas litsid või rulett. Kümme tuhat oli nii ehk naa kadunud. Ükstapuha siis, kelle taskusse.

“Ma ei usu,” ütles Müür, “siis te oleks öelnud. Ma arvan küll, et te lihtsalt jõite. Kaardimängust ju mälukat ei teki. Litsidest samuti mitte. Ma arvan, et te panite ikka tina.”

Väints, kes armastas, nagu öelda loogikat ja selgust üle kõige, pidi tahes tahtmata Müüriga nõus olema.

Varsti hakkaski paistma Saksa talu. Saksal on kakssada hektarit maad ja sada hobust. Niisiis üks hobune kahe hektari peale. Ta on selline lühem ratsamees. Teeb hirmsalt palju tööd. Kohe kahju vaadata. Õhtuti on täitsa väsind.

Kui auto Saksa õuele keeras, pistis Nults klähvima, sest ta nägi hobust, Kribul oli nägu pisaratest märg.

“Mis sa töinad?” küsis Väints peaaegu et kaastundlikult.

“Kurb hakkas,” ütles Kribu. “Jää sina, Nults, autosse, muidu obesed talluvad su ära.”

Nults oli sellega nõus ainult Kribu nutuse ilme tõttu. Ta vist arvas, et Kribu kardab ta elu pärast. Seetõttu jäi ta üsna vagusi esiistmele ja vahtis sealt pealt, kuidas Kribu ja Väintsi ja nüüd siis ka Müüri ühine uurimisretk jätkub, ja kas nad ikka saavad teada, mis eile juhtus, või ei tule neil midagi välja. Nultsi pea liikus meeste järel mitte sujuvalt nagu inimestel, aga niiviisi jõnksudega, sektori kaupa, nagu varesel.

          Ta on väga terane peni.

 

Kui nad autost välja ronisid, nägid Kribu ja Väints midagi sellist, mida nad iial varem polnud näinud – maailma kõige pöörasemat täkku. See seisis, õigemini lendas, lendles, hüples ja korskas, just seal esimese talli esises koplis, mille ümber küll Saks oli ehitanud kahemeetrise aia, kuid see tundus küll väga hädine vahend selle looma kinnihoidmiseks, kes seal parasjagu sees oli. Täkk oli tohutult kõrge. Väints seisis just kopli kõrval. Täku turi oli peaaegu Väintsi silmade kõrgusel, aga Väints ei olnud isegi ränga pohmelli ja mälukaga kunagi lühem kui kaks meetrit.

Loom oli lausa pöörane. Ta jooksis tulistvalu viiskümmend meetrit aia teise otsa, pidurdas järsku ja tardus siis oma viieks sekundiks nagu kuju kuninga all. Siis pistis padavai teisipidi ajama, kargas keset aeda kahe meetri kõrgusele õhku, lõi esimesed ja tagumised kabjad plaksti kokku nagu Tiit Härm, siis punus edasi ja viskas neli korda perset üles. Aga hull ta ei tundunud olevat, sest silmad olid tal rõõmsad. Ja siis, kujutage pilti! Ta oleks justkui maha rahunenud. Või mis rahunenud, ta muutus justkui väärikaks ja läks hästi kergel tantsival traavil, nii et jalad peaaegu maad ei puutunud, Väintsi ja Kribu nina ette, kes teisel pool aeda  hobust jõllitasid. Ta jäi Kribu ja Väintsi ette seisma ja vaatas neile kõrgilt ülevalt alla nagu isand orjadele.

“See ei saa tõsi olla,” ägises Kribu. “Sellist obest ei ole olemas...”

Väints nii luuleliseks ei läinud. Ta vaatas täkku oma vaatevinklist ja arvutas päris siva välja, et sellise hobuse seljas ei istu ta ei lähemas ega kaugemas tulevikus kindlasti mitte. Aga Väints on selline mees, et kaotab silmapilk huvi kõige vastu, mida ta osta ei jaksa. Niisiis pööras ta ükskõikselt selja. Kribu aga vastupidiselt Väintsile on selline unistajatüüp. Noja veel purjus ka.

Tema nõelus pilgu hobusesse ja nägi end juba vaimusilmas hobusele väga head sadulat selga panemas, samal ajal kui teised ratsanikud, kellega täkul häid suhteid ei ole, vahivad Kribu saduldamist kadedalt pealt. Kribu imala ilme peale pööras jälle täkk selja, tegi veel paar rahulikku sammu ja kargas siis uuesti kahe meetri kõrgusele õhku ning hirnatas nii kõvasti, et Saks ärkas.

Saks tuli õue, sinised dressipüksid jalas. Ta oli veidi ujeda ilmega, nagu poleks eriti maganud.

“Pole ammu näinud,” ütles Saks ja surus Väintsil kätt. Kribu vahtis endiselt hobust.

“Müür ütles, et me olime eile siin käinud,” ütles Väints.

“No siis ma ju peaks seda teadma,” arvas Saks, aga nii väga kindel ta selles ei paistnud olevat. Lausa vastupidi, sest miks ta muidu hakkas Müüri käest igasugu asju küsima.

“Müür, sa tõid nad siia eile?” küsis Saks.

“Jah.”

“Ja ma ajasin nendega juttu ka?”

“Te läksite koos sisse. Meestel oli kaks liitrist viskit veel kaasas. Te läksite koos sisse,” ütles Müür. Talle tundus, et nüüd on tema süüdi. Müür tunneb end alati ise süüdi, mitte nagu taksojuhid tavaliselt.

Saksa nägu muutus Müüri jutu peale kuidagi valvsaks. Väints oli hea arvutaja ja hea inimesetundja, kui asi tema rahasse puutus. Talle tundus, et midagi on valesti.

“Kuule, Saks, kas sa sellega sõita annad?”

Kribu purjus silmad põlesid vaimustusest. Ta on täis peaga alati innukas ratsanik, aga kui on välja maganud, ei põlegi nii väga soovist kõige tulisema looma selga hüpata. Kui üldse.

Kribu küsimus ajas Saksa sedavõrd naerma, et ta kõõksus tükk aega, hakkas luksuma ja siis alles vastas: “Tead, Kribu, esiteks ma tahan, et sa ellu jääksid, ja teiseks – see hobune maksab miljoni!”

Maksab miljoni, ütles Saks rõhuga, rahulolevalt, õnnelikult ja veel nii, et Kribu võis välja lugeda, et ta võib rõõmus olla, et midagi sellist üldse näinud on, aga käega katsumiseks on ta juba liiga vaene.

“Ütle vähemalt, mis ta nimi on?” nuris Kribu. Nults muutus seda kuuldes rahutuks ja hakkas armukadedusest haukuma, sest isegi tema sai aru, millised kuumad tunded Kribu peas ja südames ringi sööstsid.

“See on Belgia täkk, viieaastane. Nädal tagasi ostsin.”

“Mis ta nimi on?”

“Mingi kuningas... kuningas... mingi kreeka kuningas, kuule, ma pean paberitest vaatama.”

“Oidipus,” pakkus Kribu umbropsu.

“Jah, kust sa teadsid?” küsis Saks õnnelikult. Ta ei olnud eriti tugev antiikkirjanduses, vaid rohkem hobustes, seevastu Kribu oli mõlemal alal hall keskmine, nagu ta ise arvas.

Kuningas Oidipus jalutas samal ajal aias ringi ja nägi vaimusilmas oma kuulsusrikast tulevikku nii võistlustel kui märade seas.

“Tead, ta üleeile paaritas, ma mõtlesin, et esimest korda teeb, et järsku ei saa hakkama, aga tal oli vänt, kurat, poolteist meetrit pikk, mära pistis heameelest kiljuma, tal pritsis kõrvadest välja!” ütles Saks.

“Kuule, räägime nüüd sellest, mis eile oli. Sina ju tead?” küsis Väints.

Saks vajus hetkega kössi.

“Ma ei mäleta,” ütles Saks.

“Bingo!” psistis Kribu röökima. “Nüüd on kindel, et me olime siin.”

“Ma ju ütlesin, et te olite siin,” ütles Müür, aga keegi ei kuulanud teda nagu ikka.

“Nüüd on see kindel, sest sa ei mäleta seda ja kui sa ei mäleta, siis me olime siin, eks ju, Väints!”

“Tundub küll, jah,” ütles Väints.

“Ma ei mäleta kohe mitte midagi,” ütles Saks nüüd juba üsna murelikult. Sest ta oli, nagu juba öeldud, kõva töömees. Need ei tohi ju juua. Nii palju.

Paistis, et Saks muutus pärast nii olulise asja teadasaamist nagu Kribu ja Väintsi külaskäik mõnevõrra murelikumaks ja sama palju rõõmsamaks, nii et tema nägu kiskus kiiva nagu kahe poolega teatrimask, millest osa säras ja teine oli tsiba morn. Saks pani käed tasku, kui täpsem olla, siis siniste dressipükste tasku ja seisis nagu mees, kes oleks tahtnud veel midagi öelda, aga noh, veel ei ütle. Väintsi kiituseks peab ütlema, et tema oli üldiselt rahulik, kuigi oli, nagu välja tuli, eelmisel päeval ilma jäänud umbes viieteistkümnest tonnist, kui Müüri taksojuhtimine otsa liita. Ja see oli isegi Väintsi jaoks üsna suur raha. Kribu oli niisama juhmilt rõõmus. Tüütas täkku oma sütitavate pilkudega, nii et vaene loom põgenes aia teise otsa nagu printsess, kes peab Quasimodode eest põgenema. Igasugu küürakad võivad ju armsad olla ja heasüdamlikud nagu Kribu, aga aeg-ajalt muutub nende tundetulv talumatuks. Õnneks oli Kribu ja hobuse vahel aed, millest Kribul polnud lootuski üle saada, ja hobune, kuigi oleks võinud, ei tahtnud. Esimest korda aegade jooksul oli tara vahetanud oma mõtet, see ei olnud mitte hobuse vangistamise, vaid Kribukaitse tara. Kribu oligi juba üsna vingus näoga ja tiirles ümber Saksa, kes oli sussides ja hoidis käsi ikka veel taskus.

“Kuule, Saks, ma viin ta korde otsas jalutama, luba!”

“Anna miljon ja võid ta üldse koju kaasa võtta, aga muidu vaata niisama.”

“Kuradi miljon,” ütles Kribu, “ega raha pole elus peamine.”

“Seda arvad ainult sina,” ütlesid nüüd Väints ja Saks ühest suust, ja Müüri näost oli näha, et ta ütles mõttes sedasama.

“Aga lähme sisse,” ütles Saks, “ja nagu öeldakse, üritame koos pildi kokku panna.”

Nad läksid sisse.

Lähme sisse tähendas tegelikult – lähme kööki. Kuigi seda ei peaks isegi seletama. Sest tavaliselt, kuhu Kribu ka sisse ei läinud, tähendas see kööki. Saksal on muidu päris suur maja, neli tütart, sada hobust, koer ja mõnikümmend kassi ja no naine ka.

Arvatavasti pole kõik eestlased siiski mitte saunas elanud, vaid ikkagi köögis. Seepärast ei raatsi nad ka pärast seda, kui on raha köögi kõrvale tubasid ehitada, oma armsaks saanud pottide ja pliidiga toast minema kolida. Elavad ikka köögis.

“Näed, siin nad on!” ütles Saks.

Kraanikausi kõrval maas oli hunnik tühje viskipudeleid, mida polnud isegi mõtet üle lugeda.

“Kõik eilsest?” küsis Kribu.

“Tundub küll,” ütles Saks.

Nad istusid ümber laua. Kribu ja Väints jõid õlut. Saks ei joonud kahte päeva järjest kunagi. Sest ta pidi hobuseid söötma ja tema naine ei sallinud joomist. Ja kui juba naine ei sallinud, siis tütred ammugi mitte. Õnneks ei olnud neid kodus.

“Ja siuke pull veel...” alustas Saks pärast pikka vaikust.

Aga ei lõpetanud lauset.

“Mihuke siis?” küsis Kribu.

“No sihuke, et...”

Saks ei suutnud kuidagi rõõmu varjata, ta nägu läks heameelest roosaks: “Ja ma olen teeninud kümme tuhat krooni, ainult ma ei tea, kuidas. Aga raha on külmkapi peal!”

Väints, kes ei olnud vahepeal sõnagi öelnud, tõusis nüüd enda kohta ikka väga siva püsti, läks külmkapi juurde, võttis sealt rahapataka – see oli ilus sinine sajaste pakk – nuusutas, viskas lauale ja ütles Saksa meelehärmiks olulised sõnad, nagu suurmehed on neid ennegi öelnud. Ainult, et Väints ei rääkinud õhust, päiksest ega valgusest ja pääsukesest, mida ei saa muuga mõõta kui luuletustega, vaid ütles oma surematu lause:

“See on minu raha.”

Hau. Pealik oli rääkinud.

“Kust sa aru said, lõhna järgi või?” küsis Saks nördinult.

“Mõistad, Saks, Väintsil kadus eile kümme tonni nagu tina tuhka, aga me ei mäletanud, kus see sai. No ülejäänud me jõime maha, aga see kümme tonni, seda ei joonud. Aga kuna sina ei mäleta, kuidas sa ta said, ja Väints ei mäleta, kuidas ta sellest ilma jäi, siis on asi selge!” ütles Kribu.

“Et kui Väints ei mäleta, kuhu ta raha jäi, siis tuleb see minult tagasi võtta?”

“Just nimelt, aga sa ütled seda vale alatooniga, Saks. Mitte sinu raha ära võtta, vaid Väintsile tema raha tagasi anda.”

Saksal oli köögiseinal püss – kaheraudne Tuula, raud lahti murtud, padrunid sees. Kunagi oli ta rääkinud, et tal on seal mingid metsseahaavlid. Kindel on see, et Kribule oleks seda olnud üle mõistuse palju ja Väintsile täpselt paras laeng. Aga Saks tõesti heitis vaid pilgu, millest siiski piisas, et Kribu pisut jahutada.

“No ega me seda raha nüüd jõuga ka ära ei võta!” hüüdis Kribu. Ta tahtis väga elada. Talle meeldisid hobused ja Nults ootas autos.

“No seda arvan mina ka,” ütles Saks. “Tahate veel midagi või?” küsis Saks hääletooniga, mis ümbertõlgituna tähendas, et tõmmake nüüd nahhui, mehed.

Väints ja Kribu tõusid püsti. Kribu heitis veel viimase vesise pilgu rahapakile, millega tal endal ju suurt pistmist ei olnud. Väints oli kuss. Tema ilmest ei olnud midagi aru saada. Müür seisis juba ukse juures ja tahtis ammu koju.

Veel enne, kui Kribu ja Väints kingad jalga said, tuli Terje koju. Terje on Saksa naine. Seesama, kes ei salli joomist.

Terjel oli poekott käes. Ta tuli kööki, ütles vaikselt tere. Ladus külmkappi igasugu träna.

“Nad lähevad kohe ära, Terje,” ütles Saks.

“Ma mõtlesin, et tulid hobusele järele,” ütles Terje.

“Mis hobuse?”

Saks hüppas pisut õhku, kui seda küsimust oma naisele esitas. Väints peatus. Kribu ajas kaela õieli.

“Kas te siis ei tea või?”

“Me olime jube täis, Terje!” ütles Kribu.

“Siis võtke oma täkk kaasa ja minge!”

“Oota, mis kuradi täkk?”

Saks võttis esimest korda käed taskust välja ja pisut vehkis nendega. Terje ei pannud neid käsi tähelegi, tuli keset kööki ja teadustas nagu telediktor, selge maheda häälega, ühesõnaga – armsalt.

“Nii, Saks ja teie ka, mehed! Kuulake! Eile öösel, sina, Saks, müüsid ära selle Belgia täku, Oidipuse, ja teie ostsite selle kahepeale ära, kümne tuhande krooniga!”

Saksal võttis õige pisut aega, enne kui ta röökima pistis. Aga ta kogus kõvasti õhku ja hüüdis siis üle köögi: “Eiiiiiiiiiii!”

“Jaaa!”
Ütles Terje.

Kribu tundis magusat juga kõrvade vahel, Väints ei näidanud midagi välja, Müür läks morniks, sest kojusaamine näis määramatusse aega lükkuvat, Nults hakkas autos ulguma, sest tal oli kohutav kusehäda.

Saks oli meeletult kiire inimene, kui tarvis oli. Ta oli ise kunagi kõva ratsutaja, sõitis kolmevõistlust ja oli mitmeid kordi krossis kukkudes hobuse alt pääsenud – tänu hiilgavale reaktsioonile. Nüüd oleks justkui vanad ajad tagasi tulnud. Saks hüppas, rabas laualt raha ja sööstis sellega Väintsi juurde, aga Väints, kellest ainult tundus, et ta ei mõtle midagi, oli peas vahepeal terve hulga tehteid teinud ja peitis nüüd käed lipsti selja taha.

“Kuule, Väints!” ütles Saks. Tema ilmet ei ole mõtet kirjeldadagi.

“Võta oma raha!” ütles Saks.

“Tead, Saks, sa ju ise ütlesid, et...” rääkis Kribu.

“Sina ole vait!” käratas Saks Kribule.

Kribu oli mõttes juba tehingu tühistanud, sest see oli ju sulaselge hobusevargus, aga nüüd sai ta pahaseks ja ei oleks tähelepanu pööranud isegi metssealaengutele.

“Teil on paber ka. Väintsi taskus. Rinnataskus,” ütles Terje. Ei tea, kas ta oli Saksa peale vihane või? Sest Väints leidis selle paberi kohe üles. See oli mingi nutsakas, kägardatud vihikuleht, aga ometi oli sinna käekirja järgi arvates siiski väga täis peaga kirjutatud, et Saks on Väintsile ja Kribule müünud Belgia soojaverelise täku, viieaastase kuningas Oidipuse kümne tonniga. Ja veel lisa – sõpruse märgiks.

“No kuidas ma seda sain teha?” küsis Saks taevast, selles mõttes, et vaatas köögilakke. “Miks sa mind ei keelanud?” paiskas ta Terjele näkku kibeda tõe. Aga Terjel oli see iidne vastus valmis. Ta alustas nagu ikka:

“Tead, Saks. Ma mõtlesin, et tee, mis tahad. Müü oma miljon kümne tuhandega maha, kui sa muidu aru ei saa, et juua ei tohi. Sest sinu purjus nägu nähes ei ole mul ühestki rahast kahju, et see joomine ükskord lõpeks.”

Väärtuslikud sõnad, leidis Kribu.

“Ma lähen hobust vaatama,” ütles Kribu. Talle ei meeldinud olla peretülide tunnistajaks. Eriti teiste omade. Eriti siis, kui tal oli hobune, millest ta võis vaid unistada. Kribu lipsas välja.

 

Nultsil oli kohutav kusehäda. Ta oli juba tükk aega haledalt vingunud ja oleks mõni hetk hiljem Müüri kirsipunase Mercedese nahkistmele loigu lasknud, kui ta poleks näinud midagi kummalist. Nults hüppas esijalgadega armatuurlauale, keeras pea viltu ning nägi – kõigepealt tuli majast välja Kribu, kes ei jooksnud mitte autoust avama, vaid tormas koplisse selle suure hobuse juurde ja üritas teda kallistada. Siis tuli uksest Väints, kes oli justkui veelgi pikemaks kasvanud, ja kohe tema järel, nagu oleks see üks ja sama mees, tuli Saks, kellel oli käes rahapatakas, mida ta püüdis kõigest väest Väintsile anda. Ja siis mängisid nad sellist rahamängu, millist Nults enne näinud ei olnud. Nad viskasid rahapakki kiiresti edasi-tagasi – Väints Saksale ja siis Saks Väintsile, ja mõlemad üritasid seda mitte kinni püüda, nii et võitja tundus olevat see, kes rahast ilma jääb. Lõpuks kukkus raha muidugi maha.

Nultsile uus rahamäng pikalt huvi ei pakkunud. Ta otsustas veel pisut kannatada, enne kui autosse kuseb. Kasvõi medali pärast. See rippus tal ikka veel kaelas ja nägi ilus välja. Nults oli sellega väga rahul. See oli tal esimene ja ainus, ning ta polnud uneski näinud võimalust, et võiks kunagi midagi nii kuldset kanda. Sest ta oli kutsikast peale kasvanud teadmisega, et krantsidele medaleid ei anta.


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat