Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Vooremaal pole kassid kaader – rebased aga küll


Kõige valem, mida teha võib, on endale armetust ligi lasta. Ei tohi ühegi ilmaga jääda närutamise meelevalda kössitama – see võib saada elunormiks. Nagu on salakavalalt ohtlik ka enese võrdlemine mannetumatega, kui oleks võimalus edeneda – aga nii paljud ju pole kuhugi jõudnud, mis magi punnitan. Parem kirun koos edasijõudmatutega vaesust, ilma ja edenenuid.
Ka kärekülma ilmaga tuleb liikumises püsida, kui auto vähegi käima läheb ja sund-aresti ei korralda. Koju kükitama jäädes tekitab pakase keskele lõksu ahistatud eksistentsiaalse hirmu. Õues paistab päike ja mängib härmatisega. Aga toas tundub seda pimedam. Ja siis kujutled seal kössitades ja hagu ahju ajades, mis kõik juhtuda võib, kui sinuga siin midagi juhtub ja keegi mööda ei juhtu. Liikveleminek taastab olukorra peremehe tunde ilmast hoolimata.
Kolmekuulises novembris ligunedes tahtsime ju lund ja külma – saime. Nüüd on ometi võimalus ka kargest olustikust parim võtta. Sõita kellelegi külla või lihtsalt vaatama, kuidas inimestel läheb. Ma tegin mõlemat. Mis siis, et pakasega on nii enese kui tite rõivile pakkimine tüütu ning mulle käivad vastu nahka sügelevad villased vammused hirmsasti närvidele – kodus käivad rohkem kui tegutsedes ja tähelepanu väärsustele suunates. Ja kui ka rehkendada, kui palju rohkem võtab auto iga külmakraadiga kütust, on kindel, et pärast ärakäimistele raha kulutamist on pärast palju lihtsam-energilisem-sisukam teenida nii kulutatu tagasi kui tegususe dividendid peale.
Selle talve kõige külmemal päeval tundsin, kuidas armetus hiilib ligi. Puude tassimise ja kütmise, riidesse toppimise ja tite tatise nina tohterdamise, laste kooli kuutimise ja kirjastuse postkasti külge kinni külmumisega väga-vara-hommiku järel tuli Tartusse Eesti Klubi eestvedaja Andrus Helenurm. Rongiga. Tartu põlenud raudteejaamas poevad kütmata rongist väljuvad kringel-inimesed kitsast majadevahelisest praost mööda hooldamata ürglibedat katkist treppi ülikoolilinna. Ja praegu ma küll ette ei kujuta, kes võiks tõsiselt võtta jutte, kui palju mugavam ja ökonoomsem on ühest linnast teise rongiga liikuda. Miinuskraadilistest vagunitest jaamahooneta linna pudenejad on nagu sõjapõgenikud. Eelhäälestus on juba selline, et mingit suurelt mõtlemist ega optimistlikku toimekust sedamoodi reisivatelt tegelastelt vähemalt selleks päevaks küll eeldada ei saa.
Eesti Klubi eestseisja õnnestus kirjastuses teega lahti sulatada, aga ega ta selliseid möödunudsajandilisi olmekoledusi südamesse võtnudki. Aated olid kõige tähtsamad. Mees, kes on (olnud) ka Eesti vaegkuuljate liikumise eestseisja, rajas selle klubi mõnikümmend aastat tagasi koos Ülo Vooglaiuga. Liikmeskonda kuulub enam kui sada väga nimekat inimest ning ühendus peaks parteide ja erakondade üleselt liitma inimesi, kes meie rahvusriigi püsimajäämise pärast muretsevad. Ühinenud nimed on ikka tõesti väärikad. Ja idee kah kaunis. Ainult et see jäi mulle hämaraks, kuidas seda kord-paar aastas kogunedes sooritada loodetakse. Ükski asi ei saa tekitada sünergiat ja ühisvälja, kui selle osalised kokku ei puutu – ja kui ka kodukas on nii algeline ja hooldamata, nagu www.eestiklubi.ee - ja kui reaalsetele tegudele lootvad parteiülesuse jutlustajad midagi tegelikku ei soorita. Ei tea. Astusin küll klubisse ära, sest seltskond oli soliidne ja kahju sellest sündivat ei tundunud – midagi pidi hullusti külmetanud mees ju oma kannatuste eest saama või nii. Peale meega tee. Võibolla lastakse mind kunagi selle humanistliku akti eest maha. Ma ise tundsin, kuidas mannetus hiilib ligi. Tatine titt, kes lepib igasuguste hädadega, olgu see nohu või tuulerõuged, autos tukkudes oluliselt paremini, aitas hädast välja. Lihtne oli öelda, et mul on nüüd vaja ühte talli sõita, kui vigisev imik rohkem Eesti asja ajada ei lasknud.
Sõitsin ka. Kena kombekas vanahärra jäi kirjastusse, uhiuued lumivalgest toatuhvlid jalas. Tal oli sel päeval ees veel mingi emakeele päästmise üritus ja niimoodi ta oma papudega sinna miinuskolmekümnesesse Tartusse minust jäi.
Tunni aja pärast võsast väljunud kirjastajahärrat ehk siis minu abikaasat tabas seetõttu jälitamismaania. Mees oli ohvitseridekooli järgmise lennu sõjarditele vabatahtlikult vaenlast mängimas käinud. Koos Hannes Võrnoga. Imelikud mehed. Magamata pakaseöö järel oma kirjastusse jõudes on tõesti kummaline kedagi valgete papudega härrat eest leida. Onkel rääkis kirjastajahärrale sama jutu, mille mina ära kuulasin – Eesti Klubi saamislugu ja eesmärgid, nimekad liikmed ja väljavaated – aga minu mehel pole seda kaastunde määra, mis minul, et selgest kaastundest liituda klubiga, mille nimekirja kuulumine vähemalt esialgu mingit häda ei ähvarda teha.
Igatahes ma tänasin õnne, et sõitsin koos mõnusasti tudule jäänud titega vabadele lumeväljadele, kus ei räägita midagi isamaa päästmisest, kus end heast peast pakaselises öös oimetuks luuranud mehed ei arva, et ka tsiviilis kõik just nimelt neid jälitavad. Kuhu ei ulatu ammugi mitte praeguse Pärnu järjekordne absurd, kus üldrahvalikuks naljandiks kujunenud linnapea Mart Viisitamm ütleb aselinnapea Mart Allikule kinga andes: “Asi pole parteis, vaid inimeses – me ei saa Alliku-suguse inimesega edasi asju ajada – järelikult alustame nüüd IRL asemel koalitsiooniläbirääkimisi Reformierakonnaga.” Hästi loogiline. Ja väga mõistlik paar nädalat enne valimisi. Fih.
Päikeses sõna otseses mõttes kiirgavad lumeväljad võivad sellistel, armetuse pealetungimise hetkedel mõjuda tõelise hingelise kompressina. Eriti kui autos on soe, magama jäänud imik ei vingu – ja valgetes papudes papile pole valetatud ka, sest kurss ongi talli peale. Alati, kui on vaja vaheldust või leevendust, hingepidet või –ülendust, tuleb mõnda talli sõita.
Tartust Saadjärve poole sõites jääb tee äärde nähtusi-viitasid, mis meenutavad küll siiski veel hea tahte minimõõtmeid (soomepoiste muuseumtuba… oi…), aga talvel peetakse Saadjärve peal pidevalt rahvusvahelisi jääpurjekate võistlusi, nii et selle järve lähedus aitab maailma ja tema võimalused enda jaoks uuesti suuremaks ja ilusamaks tunnetada igal juhul. Seda ei pea ju meenutama, et 19 aastat tagasi, oma abikaasaga äsja kihlununa, kogesin maikuist allikateküllaselt hirmkülma Saadjärve liigagi lähedalt – kutt tahtis näidata, kui kõva purjetaja ta on, tegi ootamatu paudi, pruut sai poomiga piki pead ja pudenes üle parda, laserpurjekas lendas kummuli ja nii nad mõne kuu pärast abiellusidki.
Tooma tall asub kohe pärast Saadjärve, Kukulinnast tiba edasi, Vooremaa alguses. Teeristi järel künka otsas. Maailma tagasi suureks tunnetamise vajadusega pakasepäeval pole absoluutselt oluline, kas Andres Trei ise on tallis – või teenib hobusepidamiseks kui kulukaks hobiks kusagil mujal ja muuga raha. Olulised on puutumatud lõputud künkalised lumeväljad. Otsatud koplid, mille lindid on härmatisest paksud ja sillerdavad. Talvekarvast mütsakad ja kaisukarulikud hobused, kelle puhul talvel muutub üsna tähtsusetuks, mis tõugu keegi neist on või mis eesmärgil kedagi neist kasutatakse. Peaasi, et neil on nende paksu aluskarvaga soe ja hea ja et nad kevadeni vastu peaks.
Kui tallis tuli sissejuhatuseks vastu üks härmas sõnnikukäruga poiss, kes hakkas teate peale, et mina olen loomakaitsest, mõõduka muhedusega naerma, läks pisikeseks kiskunud tunne juba päris heaks. Kõik need hiina karusloomakasvatajate vastu piketeerijad Tallinnas ja samas uudistes näidatavate riidesse pandud ja ehitud lemmikloomade paraadid, mille ürglooma-vaenulikkuse vastu keegi ei protesteeri, muutus naeruväärseks ja kaugeks ja tühi temaga.
Kukulinna-tagune Toma tall on meeldivate puitboksidega, avar ja sõbralik ja silmnähtavalt kenal järjel. Sildid boksidel näitavad mõnd soomlasest hobuomanikku ja tutvustavad üht Jupiteri-nimelist hobust islandlasena. See ei tähenda, et ronid võõraste hobuste sekka koplisse ja ütled nende seast üles otsitud islandi hobusele: “Kuule, näita tölti! Kuidas see eriline allüür sul käib – näita!” See tähendab, et meenub maikuine kavatsus Islandile sõita. Endine Vanemuise laulja, väga suurt kasvu Mait Trink on seal juba mitu aastat olnud muusikaõpetaja. Selle kõrvalt rajanud kalaimpordi-ekspordi firma. Ja kuna tema naine pole väga nõus enam lõputult kahe väikeriigi vahet elama ja rändama, pole kindel, et mees enam kauaks sinna jääb. Olgu selle Pärnu järjekordse võimufarsiga, kuidas on – kui märtsis on koos kõigi lastega Roomas käidud, ja enne kui sügisel oma Indiraga Indiasse Gandhidele külla sõidan, tuleb maikuine Islandi-retk. Autoga läbi Skandinaavia. Tagasiteel kõik see suur Trink pardal. Vot sellised muhedad väljavaated meenuvad Saadjärve ääres islandi hobust nähes. Ning maailm on jälle suur ja ilus.
Tallirahva töö- ja puhkeruumi uksel oli kiri, et see koht on ainult personalile ja kassid ei ole personal. Mingit kass-kaadrit polnud tegelikult üldse nähagi. Kõikjal väljadel kogu Vooremaal oli hoopis üliarvukalt rebaseid. Ilusad, väga hea kasukaga – mitte krae, vaid loomade hea tervise mõttes! – ja toimekad. Kaunite tervete rebaste jälgimine kõikjal mõlemal pool teed tekitas ühe paralleeli. Rebast peetakse selleks kärntõbiseks marutõve kandjaks, kes maanteede ääres tuigub ja autode ette kakerdades spoileri ära lõhub. Jajah, selline rebane on ka masendavalt arvukana olemas. Aga tegelik rebane on ilus, elegantne, tark ja osav loom. Ja paralleel on venelaste ja nõukogude okupantide omavaheline ärasegamine. Meil peetakse okupatsiooniga Eestisse siginenud rahvarämpsu, kellel pole tegelikult ei rahvust ega isamaad, venelasteks. Tegelikult on venelane esinduslik kultuurrahva esindaja, kes ei läbusta ümber võõra riigi südalinnas asuvate skulptuuride. Nõukogude jäänukid sõimavad ka integreerunud kultuurvenelasi ju sigariga salongiinimesteks ja härra ameeriklasteks.
Vooremaa terved ja elurõõmsad rebased on ka need sigariga härrased. Ja nende organiseeritud hiirepüük näeb väga lahe välja. Kaks või enamgi rebast on lumelagendiku erinevatesse servadesse jagunenud. Hüppavad üles-alla. Saavad lume all hiired liikvele. Ja tänu jagunemisele saavad lolli peaga jooksu läinud hiired igal juhul kätte. Hästi lustakas ja tujutõstev on sinivalgel põllul neid üles-alla karglevaid ja hiiri välja kaevavaid repse näha. Midagi organiseeritult mõistuslikku. Tegelikku.
Saadjärvest seitsme kilomeetri kaugusel, otse üle Vooremaa väljade asuvas Elistvere loomapargis pole mõistagi miinus-väga-paljuga mõtet autost välja minna. Piisab härmas hirvedele lehvitamisest läbi sooja ja külma, karvutu inimese mõistes elu ja surma eraldava autoaknaklaasi.  
Elistvere keskuses on täiuslik turistide stend. Seletab lisaks ööbimis-sööbimiskohtade loetlemisele ka, misned voored üldse on. Igijää küntud vaod eelmisest jääajast. Issanda küünejäljed emakese Maa paljunäinud näol. Seda viimast seal stendi peal siiski ei öeldud. Aktiivse puhkamise ratsutades veetmise variantideks öeldi Miko ja Mokko talude tallid. Tooma oma miskipärast mitte. Pärast paari megamõnusat ringisõitmise tundi – aeglaselt, teisi liiklejaid segades, petlikult sulni päikese käes peesitades tuleb neid ratastel jalutamisi sooritada – vaatasin internetist järele, mida kujutavad endast need Vooremaa südames viidatud talude tallid.
Änkküla kandis asuv Mokko turismitalu pakub grillõhtuid ja saunateenust, paadilaenutust ja jalgrattaid ning ratsutamist nii platsil kui maastikul. Palamuse maadel saab aktiivselt puhates Oskar Lutsu meenutada, peas talurahva käest hinna sees saadud kiiver. Aga vot ilmade soojenedes lähengi. Selle asemel, et lugeda praeguste kirjanike päevaraamatuid, mida hea kirjanduse pähe vastastikku üles kiidetakse. Kaus kiidab Tederit, Mutt kiidab Vahingut, vastastikuse kiitmise käigus tekitatakse miski õõnes kultus. Aga neid nelja autorit lugedes – eriti veel järjest ja ühtejutti – hakkab lihtsalt halb ja õudne. Mis püüdlusetu-mannetu vaakumine ja soikumine. Jõle nii kirjeldatud elulaadina kui kirjeldamiseks kasutatud kirjasõnana. Nende raamatute ostmise asemel on tõesti õigem minna mõnda turismitallu ja kasutada sama aeg hobustega.
www.hot.ee/mikotall kodukas pani aga mõtlema, mis sindrima Eesti Klubisse ma ikkagi sel hommikul astusin. Samal ajal, kui kogu rahvusriiki päästa lubav klubi ei suuda omale õieti internetikeskkonda tekitadagi, on Margit Ränduri ja Urmas Truutsi talul järjekindlalt peetud ja täiendatud suurepärane neti-seinaleht. Teenustena loetlevad nad hobuste müüki, väljaõpet, tallikohtade renti ja ratsamatku Jõgeva ümbruses. Talli kirjeldamist alustavad oma kolme lapse tutvustamisest, koerte loetlemisest ja põhiliselt jalgrattaga Jõgevalt talli sõitvate trennilaste väljunditest. Seda, kuidas järjekindlalt trennis käiakse, kujutavad kõik ette – talli traditsioonid, võistlustel käimine ja seltsielu iseloomustab talli aga tegelikult.
Kusjuures ainuüksi hobusenimede lugeminegi sel kodukal võimaldab assotsiatsioonidest pakatava ümbermaailmareisi – Adidas, Amigo, Artist, Audi, Dombra, Ebola, Eduscho, Fiasko (no ei ole see rahvas seal ebausklik!), Finaal, Finants, Fiva, Foobia, Friday, Futura, Futurama, Halifax, Kevalia, Mercedes, Nivera, Riki, Sheik, Shrek, Sitron, Suzuki, Venelli, Veritas. Haigused, õmblusmasinad, kohvisordid ja kütusefirmad läbisegi, ühesõnaga. Mis ei tähenda, et sinna talli ei lähe. Tingimata tuleb minna. Võimalikult liikumises püsida, et maailm püsiks suure ja ümmargusena, taustsüsteemid ja tähtsuse järjekorrad paigas.


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat