Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Alati ei ole arukas hobust omada. Nii enese kui hobuse pärast.


Ma mäletan, kuidas Luunja ratsakoolis Sven Shoisi juures seisis päevi ja päevi boksis tume läti sorti täkk, kelle nimi oli Mister X ja kes kuulus sarmikale näitlejale Üllar Saaremäele. Et peremees elas, lõi ja lehvitas hoopis Eesti teises otsas, oli üks väheseid sündmusi, mis Iksi elus juhtus, see, et ühel päeval tegi Tiit Siiboja tema ruunaks. Ja siis ta muudkui seisis ja mõtiskles jälle. Päevad läksid ja hobuse elu aina kulus, ilma et ta hobusetööd teha saanuks. Sest kõik said ju aru, et peremehel polnud aega.
Tänu taevale, Kentauride klubi asutajaliige Üllar Saaremäe sai ise ka aru, et kogu armastuse või isegi kire juures hobuste vastu pole alati arukas hobust omada. Looma elu läheb sisutult raisku ning omanikku ennast vaevab alaline süümekas. Müüs ära. Palju õnne!
Veel mäletan ühest nirust seltskonnakroonilisest saatesarjast lõiku, kus harakast saatejuht ja üks hobusehuviline tibi kätsatasid ümber tumeda tori hobuse, kelle nimi oli Vuks. Selle hobuse oli ekspankurist koolipapa Hannes Tamjärv kinkinud oma kunagisele tennisistist armastatule Helen Laupale. Ükskõik kas siis armastuse lõppemise tõttu ei tahtnud neiu enam elus kingitust näha või polnud tal pealinna elutempo juures aega hobusega suhtlemas käia. Mis see ikka meie asi on. Fakt oli lihtsalt see, et noor kena loom seisis hipodroomil kasutult ja mõttetult.
Ja nende loomsõprade käekäiku vaadates mõtlesin, et minu pärast ei pea küll ükski loom sellist elu elama. Aga te ei kujuta ette, kui lihtsalt ja paratamatult see võib juhtuda, kui hõivatud inimesel pole oidu lihtsalt ratsutamas käia ja hobuste seltskonnast ilma neid omamata rõõmu tunda, siis kui selleks aega on. Õnn on, kui ühel hetkel endale aru annad, et nüüd on õigem loom asjalikumatele müüa.
Ei, ikka on inimesel vaja kõigepealt omada. Kust sa selle kogemuse muidu ikka saad. Tuleb selline õpetlik faas hobuste fänni elus läbida, enne kui talle kohale jõuab, et see ei ole alati arukas. Ja see kohalejõudmine on üpris hapu ja aeganõudev protseduur, tean ma oma kogemusest. Kahju ka ju.
Ilmselt oli oluline põhjus, miks mina isiklikult tahtsin ka tingimata hobust omada, tingitud sellest, et linnalapsena polnud ma nende sulniste ja vägevate elukatega üldse kokku puutunud. Ainult neist unistanud ja neid joonistanud. Ja kui neli aastat tagasi ühe hobustekambaga lähestikku elama sattusin, oligi kohe üht unistustehobust omama tarvis hakata. Kohe vaja unistus ära omastada ja erastada!
Suure sümpaatia ja vaimustusega omastasin noorukese värvilise mära ja õppisin ise metsa vahel ratsutamist, et saaks kena olevust ikka põhjalikult ja tagumikutsi omama hakata. Aga ei jõudnudki. Sest mära astus just jõulu eel naela jalga, sai teetanuse ja suri.
Aga minul oli ikka vaja omada - nüüd ostsin noore mustjaskõrvi täku, kelle puhul oli ülitähtjas see, et ta oli sälueas mu surnud märakese parim sõber olnud. Tegelikult oli ta ka selle seltskonna kõige ilusam, tõulisem ja kallim hobune ka, aga see polnudki nii tähtis. Peaasi, et oma!
Algasid kaks aastat, mille käigus ma olin sõna otseses mõttes hädas, nagu - vabandage väga - lits latsega. Kuna (aja)kirjanikutöö kihutab mind üha mööda ilusat isamaad ringi, tassisin oma hobust kah sabas. Vaja ju sõita ja tegutseda temaga. Ükskõik, milline töö- või pereelu graafik endal parasjagu on.
Ah jaa, pärast kõhklusi ja süümekaid ruunasin ta ära ka. Sellel kaalutlusel, et tal endal inimlik - või siis ikkagi loomalik? - nojah, ühesõnaga mõnus elu oleks ja ei peaks oma sugutäkuks sobimatute munade tõttu aknast vahtima, kuidas teised hobused koplis kaifivad. Ega koos äsja ratsastatud temaga märadele järele ja selga karata ka väga mõnus ei olnud.
Nii et tõin ta Tartusse Luunja ratsakooli. Et Tartus töötades temaga ratsutamas käia. Käisin ka. Püüdlikult, ustavalt ja usinalt. Aga see tähendas seda, et mul läks iga tööpäeva magusaimast osast oma kolm tundi maha. Boksirent ka. Ja kujutage ise ette, kui mõnus see ikkagi on, kui ratsutamas käimisest saab kohustus. Tükati vastu tahtmist vead end kohale. Ja pusid oma hobuomandusega üsna üksi - sest töö ajal sõidukaaslasi ei ole. Aga pärast tööd tuleb ju oma lastele emmet teha, mitte tallis mütata.
Vahepealseks ajaks, kui välismaal olin, palkasin hobusele Luunjas mõnusa treeneri Piia sõitjaks.
Ja kui Pärnusse mõneks kuuks tööle läksin, tassisin kalli looma muudkui aga kaasa. Panin ta elama Sassi talli. Ja triikisin aga iga päev seda paarikümmet kilomeetrit. Jälle sama jama: töö ajal pole sõiduks kaaslasi võtta. Niimoodi tuututadki üsna päikeselõõsast ägades üksi mööda platsi ja lased proffidel oma oskamatuse üle irvitada. Mis on hoburahva seas miskipärast väga levinud. Justkui üks kolmekümne viie aastane tädi ei võiks lihtsalt hobitasandil ratsutada. Ikka peab lausa sportima ja eiteakellega võistlema, muidu naerdakse halastamatult välja. Võeh!
Sain hobuse kui omandusega ka ühe töllakusega hakkama: kuna Sassi tallis oli nii palju sõitjaid planeeritud, et oma hobustest ei piisanud, palusid Eesti-Rootsi tallipidajad minu hobust kuuks ajaks laenuks ja mina ju andsin ka. Ikka selle mõttega, et mu kohustav omandus saab kuu aega liigutada ja tegutseda ja mina ei pea vahepeal omanikukohustust täitmas käima. Et puhkus hobist või nii…
Väga lollakas otsus oli. Sain rootslaste käes sõita olnud looma tagasi peast segase ja jalust vigasena. Väga enesekindel rootslannast treener oli mu hobusega kasutanud millegipärast erakordselt peenikesi ja valusaid suulisi, mitte ta enda omasid. Nii et kui poisi koju tagasi tõin, kartis ta paaniliselt suud ja raius tagant üles. Mida ta ka päris ratsastamise alguses kunagi ei teinud. Rääkimata pärast väljasõitmist Piia poolt, eks ole. Nüüd on jälle korras ega arva, et igaüks, kes selga ronib, teeb kohe haiget.
Ja jalad olid niimoodi preis, et nende ravimine võttis aega pool aastat. Aru ma ei saa - seal tallis oli ometi hobuste dushiruum ja mis kõik. Aga jube prei oli kaasas ikkagi. Nojah, lisaks ajale läks ravimise peale muidugi jälle tuhatkond krooni. Ja see tall küsis just terveks ravitud hobust jälle suveks kasutada… Halb nali, ma ütleksin.
Heldeke, selle omamise-arutuse jutu juures on mõttekas arvutada ka. Õigemini summasid nimetada. Või nimetamata jätta, et masendus keset kena kevadet peale ei tuleks.
Pidamise eest kuus tonn kuni kaks. Lisaks porgandid ja õunad. Hobuse värkimise ja rautamise hinnad on üldteada. Siis veel vaktsineerimine. Ja traumade ravi, mille eest minul on kokku oma kümme tuhhi küll ära läinud.
Et hobuse omamisel lisaks pidevale kuklas tiksuvale kohustustekoormale ka mingi lust ja rõõm küljes oleks, siis käisime mitmel jahiratsutamisel. Igaüks neist läheb osavõtjale vähemalt tonni maksma. Tegelikult rohkem, sest neljajalgne omand on ju vaja kohale ka viia.
Näiteks Võrtsjärve äärest Palmsesse… Vaatamata sellele, et minu elukutse juures teenitakse - tänan küsimast - sitasti, ostsin ikkagi ürgaegse hobusevedamise veoauto. Teised naised ostsid kasukaid ja kosmeetikat, mina sihukest staffi.
Ja ega see, et ma ühtedeks jõuludeks oma mehele ka hobuse kinkisin, kaost ja vart lihtsamaks ei teinud. Hullemaks ikka. Sest nüüd oli ju mehel ka kohustus igal vabal hetkel tallivahet jõlkuda ja hobust liigutada ja seltsitada.
Kui vanim poeg ka veel sünnipäevaks hobuse sai, oli ikka täitsa pael. Esiteks kippus kolme hobuse pidamine mind isiklikult küll alla neelama. Teiseks ei saa paja ühes nurgas putru keeta, kuna ülejäänud pajas keeb supp. Et juhtusid olema rasked saagiaastad ning seal kodu juures tallis, kus hobuseid pidanud olen, oli küll heina, küll kaera, küll mõlemaga essusti, muretsesin terve jõugu pärast, mitte ainult omade asjus. Kohutav maksmine. Ja oma lastele seletamine, et raha ei ole, mis siis, et emme vahet pidamata töötab. Ja kolmandaks oli see kodulähine tall üha laienevale kambale liiga väike, nii et hädasti oli uut talli vaja. Mis siis, et see minu asi otseselt ei olnud - ikkagi viskusin sõtta Rõngu vallast Võrtsjärve äärde talli leidmise nimel.
Kohtasin kirjeldamatut kadedust, väiklust, õelust, korruptsiooni ja kõiki neid teisi vastikuid sõnu. Sest see, kes peab hobuseid, on ju vihkamist ja torpedeerimist väärt rikkur, teadagi. Lühidalt öeldes talli, mille oleksin olnud valmis oma kulul ostma, et koos meie hobustega ka teistel hobustel hea oleks, ma ei saanud. Küll aga sain paranoia. Praegugi jõllitan autoga sõites kõikjal mööda Eestit lösutavaid tühje ja lagunevaid kolhoosilautu. Oh kui palju hobuseid sinna panna saaks…
Aga siis kukkus mu mees koos oma hobusega. Kummaline, et ta oma vastupandamatu kimamishasardi juures varem üle pea lennanud ei olnud. Ei niisama metsas kihutades, Vidrike galoppidel, jahtidel ega hüppamistel. Juhtus nii, et metsa vahel oli kelts veel libe ja kui mees oma hiiglaslikku kasvu majesteetliku märaga lendu läks, käisid külili mõlemad. Ja mehe rangluu… on nüüdseks juba paranenud. Tema hobune läks aga pooleks aastaks - kuhu mujal kui Luunja ratsakooli Piiale sõita.
Paraku jäi mu uhkest uljaspeast kaasasse sellest korralikust kobarast ikkagi hirm ja tõrge. Mõned korrad olen teda küll ratsutama meelitanud. Aga ta ei kaifi seda. Pühendas hoopis kogu oma aja, tähelepanu ja raha uuesti jäägitult spordile, millega ta lapsest saadik tegelnud on: purjetamisele.
Kui nüüd eesseisvale suvele vaadata, siis on päris selge, et minu mees ei jõua oma hobusega mitte kordagi ratsutama. Kogu aeg on regatid, laagrid ja muidu avantüürid purjede all. Poeg enda omaga käib küll usinasti. Timmo tallides laagriteski käib oma noorukese märaga. Nii et hobuveoki omamisel on ikkagi mõte alles veel.
Ja mina?
Mind pani asjatu hobuseomamise üle mõtlema mu tulevane laps.
Mehel pole oma hobusega tegelemiseks aega ega kuraasi. Mina ei saa augustini kõhukese pärast ratsutada. Siis tuleb juba libe ja laga ja kodu juures meil maneezhi arvatagi ei ole. Mis meil on? Suurepärane võimalus selle arutu omamise eest muudkui maksta ja süümekaid tunda, omada ja ahastada. Jube tore.
Tänu oodatavale jumbule seadsin asjad loogilisse tähtsusjärjekorda. Ja sõnastagem see nii: olulisem kui hobuse omamine on tema heaolu ja sisukas elu. Mõne aastaga on ära kogetud, mäherdune ogar kammajjaa on hobuste pidamine põhitöö kõrvalt. Nende ringi tassimine ja kramplik kasutamine tohutute summade eest. Kusjuures selge on ju, et keskealisena ratsutama hakanu pole mingi sportlane.
Ei peagi olema. Ja kulukas-kurnav omamine ei pea harrastamise lusti kuradile keerama.
Ja hobust omama ka tingimata ei pea.
Igas Eestimaa punktis on piisavalt talle ja ratsaturismitalusid, et esimese isuka neelatuse peale sinna minna, hobune rentida ja isu täis sõita. Ilma et peaks päevast päeva põdema ja mõtlema, kas talveks on ikka piisavalt kaera, kas värkija kutsuda sel või järgmisel nädalal, millal ussirohtu sai antud, kas, mis, kuidas. Ja aina maksa, maksa, maksa. Sinna juurde paratamatult kuuldes, kui ka mitte kuulates, kui inetult ja sõjakalt hobusekasvatajad üksteisest räägivad ja ratsanikud üksteist mingil arusaamatul põhjusel naeruvääristavad.
Tänan, aitab!
Mis muud kui et nii minu ruun kui mu mehe mära on müügis. Ja ma loodan, et Sven Shoisi abiga saavad mõlemad tööle ja tegutsema mõnda asjalikku ratsakooli. Meie aga täname neid omamise lastehaigusest paranedes uhkete elamuste ja kogemuste eest - ja ratsutamas käime ikka. Kusjuures nüüd ei põhjusta teistes linnades ja riikides ratsutamine enam süümekat. Et kuidas ma siin nii, kui oma hobune kodus puha sõitmata. Ja kõik see skisofreenia. See on möödas.
Ahjaa, enne pean muidugi maha saama, siis asun omamiseta hobustamist harrastama.


Loe kommentaare (4)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat