Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Ehastu Ennu molekulid


Ehastu Ennul on humanitaarkallakuga inimese kõrva jaoks tegelikult naljaka kõlaga nimi. Eesti näitekirjanduse klassikas on üks tegelaskuju Erastu Enn, kelle kohta kaunis peategelanna karjatab: “Ennem hüppan ojasse kui Erastu Ennule lähen!”
See R ja H tähe vahe muudab kõik. Tema naine on temale tulnud küll. Ja suuremat sorti oja, lausa jõe ääres elatakse, sinna ei hüpata. Elatakse Ennu esivanematekodus, mis läks vahepeal ilma hooleks olles nii käest ära, et nüüd saab Enn ilmselt elu lõpuni teda üles ehitada. Ehitamisel peab enda ja naise prioriteedid sedamoodi reastama ja sobitama, et kumbki ei tahaks ojasse hüpata. Ja ehitamise peab sobitama oma tegeliku tööga. Sest Enn on ju tegelikult hobumees. Tuntud värkija, ratsastaja ja ette panija. Ses mõttes, et hobuse panija. Jumal küll, hobuse vankri või saani ette rakendaja – kuramuse rikutud mõtlemine ja väljendumine on meil! – nii keeruline on asjalikku asja sõnastada, ilma et muigama võtaks.
Tavatsetakse väita, et Enn elab Nõos. Nii võib see paista gloobuse mastaabis vaadates. Tegelikult elab ta Voika tagumises otsas. Nõo vallamaja poolses servas algab Voika tee. Mis assotsieerub paratamatult vendade Voitkade nimega – no missateed, kui üht sõna on palju aastaid nii palju korrutatud! Selle Voika tee ühes korterelamus elavad muide Andres ja Esta Tamm. Andres peab kaasaegset piimaveiste farmi. Esta on Tartu maavanem. Üks naljakas asi on, et see paar AndrEstamm eelistab elada korteris. Mugavuse, ökonoomsuse ja farmis rahuldatud omandivajaduse tõttu, mis muud. Teine nali on, et Eestis on ka teine paar AndrEstamm. Mees on Pärnu jahtklubi juht, meretarvete kaupmees, professionaalne purjetaja – ja uuemal ajal ka järvede täishoolduse pakkuja roolõikamisest paadikaide tekitamiseni. Naine elukutselt raamatupidaja, aga pühendumiselt Eesti tulemuslikemaid projektikirjutajaid – tema kirjutatud projektid on toonud raha tervele rodule praegu ehitatavale väikesadamale, Otepää keskväljakule, Pokumaale jne jne jne. Teda on kutsutud ka mitme hobustega seotud kavatsuse juurde projektikirjutajaks, nii et nimekiri täieneb üha. Kusjuures see projekti-Esta rõhutab ise, et oli koolis napilt neljaline kirjandite kirjutaja – projektikirjutamisel pole verbaalse loovusega midagi ühist, selleks on vaja hoopis teist liiki, täiesti erilist talendikust.
Maavanem-Esta majast mööda, Voikasse sõites aga tuleb tunde järgi vasakule hoida. Seal vasakul on ühes teeristis miski MTJ, aukohal Niva kombain. Ja kena kodu, mille värava peal on oma enese koerast tehtud foto pealt muljutud bernhardiinipilt. Noorperemees, kellelt teed küsisin, ütles, et nende bernhardiin on Tartu Aksberna kennelist. Hehee, aga minu Tobias pistis hiljuti ühe Aksberna järglase paksuks! Ja ühe It’s Sverana kenneli oma ka. Pärast oma koera enneaegsete kutsikate sündi – kellest nüüd ligi 100kilone Tobias oli kõige äbarikum – olen kuulnud, kui reeglipäraselt suurte koerte tiinused äparduvad, kutsikad aia taha lähevad ja litad pidevat kõrvalt bonnemist vajavad. Jamasid on rohkem kui normtiinusi-poegimisi-üleskasvatamisi. Ja ikka nad paaritavad ja loodavad, et just neil läheb kõik hästi. Ohjah. Ptüiptüiptüi!!!
Igatahes just selle bernhardiinipildiga värava ja Niva-kombaini eest sõidetaksegi otse maailmalõppu – noh, või vähemalt selle tee lõppu. Seal, tsivilisatsioonile ometi ju nii lähedal, asubki Ennu uskumatu segasummasuvila. Pooleldi lapitud-topitud elumaja koosneb vähemalt kümnekonnast erinevast materjalist. Kõrvalhoone, kus on söödahoidla, tall ja riistakuur ridamisi, veel enam kui kümnest.
Peremees põhjendab oma mõisa rabavat väljanägemist sellega, et vahepeal loobuti mõttest esivanemate kodu taastada, aga siis võeti asi uuesti ette, ja need vahepealsed ajad tegid temaga sada imet, mille heastamise-ühtlustamisega peremees nüüd tegelema peabki.
“Näed, heinaküün seisab ümber heina koos – kui heinad seest otsa saavad, kukuvad seinad kokku. Sel suvel tahaksin hobustele tegelikult ka kobedama talli ehitada. Vähemalt üks kuu läheb kindlasti jälle heinateole – viljad on mõistlik viljakasvatusele spetsialiseerunute käest osta, aga heinad tuleb ise teha. Ja kui on raske suvi, peenike kõrs, siis lähebki ka nii väikese hulga – alla kahekümne ju – hobuste talveheinade varumiseks kuu ära,” kirjeldab Enn. Kes näeb hämmastusega, et sellest vanast tuntud tõest hoolimata on mõned hobusekasvatajad ikkagi jätnud talveheinad varumata ja loodavad pallhaaval kokku krattimisele. Mis teeb elu ärevaks ja ületalvepidamise kolm korda kallimaks kui ette arvestamise ja valmistumise puhul oleks olnud. “Nagu enamuses majapidamistes, on lisaks kõigile töödele, mis mind suve poolt ähvardava müürina ootavad ja varitsevad, ka minu ja naise tähtsusjärjekorrad ja tahtmised vastandlikud. Ma tahaks talli ja söödahoidla ehitada. Naine nõuab veega vetsu ja dušituba ja tegelikult on see täiesti arusaadav ja inimlik tahttmine – kusjuures enamuses taludes ongi nii, et mehed ehitaksid aina hoidlaid-lautu-talle-angaare, naised tegeleksid elumaja kõbimisega ilusaks ja mugavaks. Kuna kõigil on nii, ju siis mul peab sellest teadmisest kergem olema.”
Ennu tegelik töö peaks olema hoopis hobuste müügieelne väljaõpetamine. Raske ja pikaldane töö. Tema väikeses kasvanduses mõõdukalt massiline ka, kuivõrd ta teeb seda üksi. Kolmeaastaseid, keda sõitma hakata, on tal praegu seitse, lisaks neljased, kes juba müügiks sobivad. Ennu kasvanduse see hobune, kelle peale minu silm jäi – et ikka igas tallis mõni lemmik oleks – on aastane VEFist tehtud tumekollane hobutükk. Ega neis talvistes kasvandustes, kus ratsutamisteenust ega turismust ei pakuta, pole tegelikult hobusel erilist šanssi silma jääda või üldisest massist eristuda. Kuna kogu kari on noortest, omavahel sünnist saadik tuttavatest sõpsidest koosnev kehand, hoitakse hobuseid ühes suures ruumis, mida kasitakse nii palju kui vajalik, nii vähe kui võimalik. Hobuste harjamisele-nunnutamisele mõistagi sedasorti kapis rõhku ei panda. Ja seepärast on niisuguse molekulide kogumina peetav ja müügiks küpsemist ootav hobu-juugend otsekui tärkamist ja puhkemist ootav peenar.
Jüri Somelari kasvanduses Kikiveres, kus küll käivad ka treeningud, mille käigus hobused saavad end näidata ja teostada, täheldasin samasugust puhkemiseelset seisundit. Ilusad isikupärased eritõulised hobused – kes tulevad turule kevadel, kui ka kõik muu puhkeb ja õide lööb. Mustlasplikat meenutav kõdiseva kõhuga väike eestlane Viki Viksi tütar saab siis Soomrale koju jõudes näidata, milline isiksus ja karakter ta tegelikult on. Siis, kui saab olla sõber ja persoon, eriline ja eristuv. Hobusekasvandustes on selline ootel sõprus ja avanemata isiksus embrüonaalses seisundis. Ja hea ka. Kui kõik Jürid-Ennud ei peaks ehitama-varuma-korraldama, vaid võiksid iga oma kasvatatud hobusega silmast silma ja südamest südamest suhelda, oleks pärast paratamatult järgneva lahkumineku tõtu palju murtud südameid. Kui aga pole emotsionaalselt kokku tuldud, siis ei saa ka lahku minna ja miski ei murdu. Ei inimese süda ega hobuse isiksus. Avamata pakend.
Mis puutub kokkutulemistesse, siis läinud pühapäeval kogunesid Pärnus Chaplini keskuses kultuuribussi peale istunud sotsiaaldemokraatidest poliitik-kultuurikud, kes sõitsid uue kunsti muuseumist edasi Lihulasse ja Haapsallu ja järgmisel päeval Viljandisse, kus kassikaku kostüümi kandev Mark Soosaar lavalt alla lükati ja õla põrutusega haiglasse lamandati, ohsinaarmasaegküll. Sotsiaaldemokraadid pidid sellise kultuuribussi peale minema sellepärast, et muud valimiskampaania moodust neil seoses raha puudumisega ei ole. Kruuda ei anna ka, sest sotsid on just täpselt suurkapitali vastased. Vastutasuks on sotside erilehes Kruudast saanud universaalvaenlane, kes ongi just täpselt see, kelle vastu kogu parlament ja Eesti üldsus võitlema peab. Oma kihutuskoosolekutel oli neil põhiline külakost Mark Soosaare dokfilmilooming. Reklaamipausiks see Manija kassikakkude (päris, mitte kostümeeritud!) ette kantud valimispropa, mida sotsid võimaluse piires ka teles näitavad. Hästi armas ja vaimukas mu meelest. Ringvaateks “Vesine pühapäev” kaks aastat tagasi mere alla jäänud Pärnust – aga see, kes lainemurdjaid ei ehita, Pärnut tammi taha ei varja ja tuuled vettkergitavasse suunda keerab, on kahtlemata võimulepressinud suurkapital, mis seal võimul üldse olla ja käituda ei oska. Kusjuures põhiroog – Soosare dokfilm “Vabatahtlikud” kolmest rahvusest vapsidest-soomepoistest oli tegelikult absoluutselt kobe. Selge, et ajastatuse tõttu tiba kiirustades kokku muljutud ja seepärast ka mõnevõrra üle vajutatult aateline ja emotsionaalne. Aga elus ja efektne töö ikkagi. Mis siis, et vaese mehe aseteleviisor.
Ma ei tea, miks mulle see sotsindus nii vastukarva on – võibolla lapsepõlvest pärit tõrke tõttu sõna “sotsialism” suhtes, millega see assotsieerub. Aga võibolla sellepärast, et mulle ei meeldi, kui kultuuripäevale kutsutuile küpsiseid pakkudes korraldajad seletavad, et praegu on need küpsised ikka nii kuradi kallid, vali meid – ja tule meie parteisse – sest siis lähevad küpsised odavamaks. Ma siis pigem ei söö noid. Ei istu mulle see tule-meie-boksi-värk.
Seal sotside hulgas oli hobusekasvataja Jüri lellepoeg Peeter Somelar. Suurepärane meremaalijast kunstnik, kes on asutanud nii Kohtla-Järve kui Pärnu lastekunstikoolid. Peab maikuus nii suurt juubelit, et läheb erru. Ja see tundub ehmatav. Alles see oli, kui see kool asutati, alles me lõpetasime selle esimese lennu – ja korraga on õhtu käes.
Ja sotside hulgas oli Ülle Lichtfeldti kaasa Indrek Saar – teatrijuht, kelle kõrvalseisvast hinnangust sain tänuväärset hingepidet seoses monoetendusega, mis Rakveres valmimas on. Kui Ülle ja lavastaja Toomas Suumani esimeses proovis käisin, oli lisaks laadivale mõttetalgule ka Piisoniga Kohtumise päev Ulvis. Mistõttu tahan aprilli alguses esikapeo raudselt sellesse piisonifarmi nügida. Aga üldiselt ei käi teksti autor ju proovides suskimas, kui lausa ei kutsuta. Ja siis tekib mure, kas nad on su kirjutatud materjaliga endiselt õnnelikud – või nutavad ja mängivad. Aga sots-Saar ütles, et sära on naisel silmis ja võti on eneseirooniliselt küüniline, nii et hurraa.
Ja sotside hulgas oli äsja Indias käinud europarlamentäär Marianne Mikko, kes on tuttav Indira Gandhi lapselastega. Seda kuuldes otsustasin sekundi murdosa jooksul – nii, nagu jõuludeks vana pallaslase Alfred Kongo maalide kataloogi saades otsustasin hetkega, et annan oma kadunud venna Aarne Vasara 60. sünniaastapäevaks ületuleval aastal välja tema maalide ja karikatuuride kataloogi – et sõidan oma Indiraga esimesel võimalusel Indiasse. Mariannelt saan vägivallatu maailma igatsenud pühak Mahatma laste koordinaadid. Ja viin väikese Indira suure Indira hõimu juurde. Usutavasti mõistavad Gandhid, kui ilus on, et meie Minni teine nimi on Jeesuse ema nimi Maria.
Ja sotside hulgas olnud Peeter Kaljumäe mängis väikesele Maria Indirale, kes tema ees tiibklaveril kõhutas, “Vaata, Maria!” Pärast seda, kui oli mänginud “Stenka Razinit”, mis “Vabatahtlike” filmis taani noorukite üles võetuna Jaan Tätte laulduna kulmineerus ja klaveri abil suletava uue kunsti muuseumi saali kandus. Kui seda nüüd ikka suletakse – Viisitamm andis abilinnapea Mart Allikule, kelle põhiteeneks kippusid kõikvõimalikud kolimised-sulgemised kujunema, eile kinga. Mark lükati Viljandis lavalt haiglasse, nii et äkki ta solvus nüüd niimoodi Mulgipealinna peale, et ei tirigi Chaplini keskust tükkis peata Leniniga sinna?
Ja seal sotside hulgas Merle Karusoo ja Andres Tarandi vahel heade tuttavatega üle pika aja kohtudes mõnusasti juttu ajades, poliitilistest teemadest hoidudes ja siis, kui see enam ei õnnestunud, jalga lastes, mõtlesin taas kord, mis napakas maailm meil ikka on. Mis parteid ja klikid, mis kihistumine ja vastandumine. Nõme, nõme, nõme!
Õnneks on loomad. Nende seltskond, nendega sõbrustamine ja nende ligi hoidmine leevendab kõike. Ahjah, mis ma sinna Ehastu Ennu juurde läksin? Selge, et segasummasuvila ülesehitamiseks jõudu ja pikka iga soovima – et kõik selles elus valmis saaks ja naine rahul oleks ja hobusekasvatus edeneks – ning tema hobusekarjale kui Browni liikumises pilku heitma. Aga tegelikult kutsusin ta lihtsalt EQ ja Monti kapju värkima. Ometi üks intriigidevaba ja keeruliste tagamaadeta asi :-)


Loe kommentaare (36)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat