Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Oliver äratas ajakirjanduses omaniku- ja ohutunde


Läinud pühapäevases ETV saates Aeg Luubis püüti suurkapitalist Kruudale sooritada praeguste ajalehtede peatoimetajate kambakas. Meediasse investeerimisele kui tema uuele ettevõtmisele kurja kuulutades lähtusid Merit Kopli, Igor Rõtov ja Aavo Kokk haigest eelarvamusest, justkui asuks tööstur ise neid väljaandeid peatoimetama, mille ta ostis. Veel enam – justkui kirjutaks need ise ja iseendast täis ka. See meenutab jonnivate laste kanapimedust. Jonn teebki ka täiskasvanu lapsikuks. Ja lapsikus ei lase mõistuslikult arutleda.
Kokkupuude uue ja ootamatuga äratab ka ühes inimeses tundeid ja omadusi, mille olemasolust ta ei teadnud. Mis siis veel rääkida ajakirjandusest kui inimeste kogumist, kes armastavad end nimetada ja pidada neljandaks võimuks. Või lausa teiseks. Suurkapitalist Oliver Kruuda juba alanud ja edaspidi üha mahtu koguv investeerimine meediasse teeb ta ajakirjanduse ammendamatust objektist subjektiks. Kui ta on žurna-äris, on rivaalideks saanud meediahaidel tülikas ja ebamugav teda rappida ning mugavalt paigas väljaannete-maastik muutub. See torgib nii omaniku- kui ohutunnet sedavõrd, et ei tööandjad ega –võtjad žurnalismuseturul pole suutnud juba mõnda aega omavahelistel kogunemistel õieti muust, näiteks oma asjadest, rääkidagi kui kommi-Kruuda nahhaalsest algatusest.
 
Paha poiss?
Härra Kruuda on jahmunud, et tema, alles alustatud investeeringust ajakirjandusse on nii palju kära. Lammutamist, kahtlustusi ja a priori häda kraaksumist. Justkui ühe asja juurde tegemine teeks teisi sama liiki, varem olemas olnud asju väiksemaks. Mina leian, et kui konkurendi teke seniolnut pisendab, on viga selles mugavdunus-hangunus, keda tarvidus tõsisemalt tegutsema hakata ärritab ja hirmutab.
“Kui Rein Kilk tuli toiduainete tööstusse, siis meedia ja avalikkus tervitas teda. Mina meediatööstusse tulla ei tohi. Miks?” küsis Oliver ning sellele küsimusele vastates ma põhjusena selle omaniku- ja ohutunde välja pakkusingi. Sest tegelikult on äri ju toodangu liigist olenemata ikka äri.
Aga meedia ei taha endale saada konkurendiks – kelle tuuseldamine satuks nüüd senisest hoopis teisemasse valgusse – maiuspala, keda on võinud järjekindlalt esikülgedele taguda alates sellest, et tema merekaater oli liiga suur, lõpetades puudelangetamisega koduakna tagant. Vahetult pärast raietöid filmitud dramaatilisi kaadreid kasutatakse nüüd Kruudast kui potentsiaalsest meediamogulist “objektiivse” pildi kujundamiseks ka.
Oliver on suunatult tegus ja loovalt mõtlev isiksus, kelle ebatraditsiooniline toimetamine on olnud liiga maitsvalt värvikas, et selle valimatust sõimamisest jonnimata loobuda.
Mis puutub paljumälutud maastikuhooldusse, siis igaüks, kes on mingit uuendust ette võttes ametkondadega rähelnud, teab, kui aeglane, väiklane ja kohmakas on bürokraatia masinavärk ning kui palju väikseid inimesi saab ettevõtjat väntsutades tähtis olla ja oma palka täiega õigustada. Minagi olen oma talu ümber koos naabrimehega uut detailplaneeringut sooritades nii palju ametnikke ja väiklast ülbust õhkavaid asjapulki pidanud pehmitama, et oleks mulgi vähegi võimalik, asetaks nende aeglasele laiamisele samuti elundi.
Aga ajalehed on saanud hulga igapäevast täitmist vajavat lehepinda Kruuda puudelangetamisega katta. Meediaärisse tulek ei anna mõistagi puutumatust, aga tema kui ajakirjanduse senise temaatilise omanduse käsitlemisele seab uued eetikamõõdud küll.
ETV saate “Aeg luubis” jaoks küsiti minult, kas Kruudale on sellepärast vaja oma ajalehte (ja mitut ajakirja erinevate elualade katmiseks ju ka), et oma mainet puhastada. On seda üldse vaja puhastada? Fakt, et näiteks Sotsiaaldemokraadid on oma valimiste-eelse eriajalehe peategelaseks, universaalseks negatiivseks näiteks, kelle vastu on kavas parlamenti pääsedes võidelda, on pigem halenaljakas kui tõsiseltvõetav poliitiline programm.
Kui Oliveril ongi tarvis üldsusele mingeid asju selgitada, siis ei saa ka isiklikku päevalehte päris kindlasti kasutada mingi üks-ühese reputatsiooni-pesu-masinana. Igapäevane kohustuslik juhtkiri või rubriik või mis see pesupulbri ja tsentrifuugi funktsiooni täitma peaks? Trükipinna täitmise võimaluste üle muigas Oliver juba ära, ostes järjekindlalt päevalehe esikülge selleks, et sinna suurelt oma tegemiste või ilmavaatega seonduvat elegantset nalja trükkida. Tema enese päevaleht ei saa aga kindlasti olema väljund a la seni üsna isetegevuslik seltskonnaajakiri, mille asjaarmastajast peatoimetaja igale teisele leheküljele ennast paigaldab.
Kruuda komplekteerib professionaalidest meeskonna, kellest moodustada toimetused – ei hakka ta ei ennast igas oma väljaandes pildi peal näitama ega ise lugusid kirjutama. Ja minu meelest on puhta lehe – igas mõttes - tegemine ajakirjanikele ainulaadselt magus võimalus. Täiesti algusest peale. Vanu olijaid ahistava ringkäenduse, ristpistes seotuse, omanikunõuete ja rutiinita. Esimesed jäljed värskel lumel, mitte kulunud suusarada. 
 
Ohus pühadus
Mitu kõrgkooli väljutab igal aastal kümneid noori ja kuumi ajakirjanikke, kellest enamus võiksid sellist unelmatestarti ja supervõimalust igatseda. Küllap palkab Kruuda endale ka tuntud nimega tegijaid, kelle kiiluvees värsked ja vurtsu täis algajad raamistatud tegudele tõugata.
Nende nimekatega jällegi on selline lugu, et kutsehaigus kipub ka tuntud ja tublid tegijad ära tädistama. Küsisin ühelt Pärnu žurnakorüfeelt, temaga muid asju ajades, teel lastega Munamäele kelgutama, kui kinni ta Pärnus on ja mismoodi suhtuks tööpakkumisse uude väljaandesse. Kultuuriajakirjanik ütles, et Pärnust ei lahku, võimalusel ei vahetaks väljaannet, vaid elukutset – ja sellega jutt justkui lõppes. Ainult et lehemees lidus kohe mu väljudes oma praeguse peatoimetaja juurde ja rääkis, mida talle pakuti, mispeale peatoimetaja võttis raadio pressitunnis hoobilt teema üles. Mull jälle valmis.
A mina vä? Minule ei sobiks töö ei päevalehes (proovitud) ega seltskonnaväljaandes, mis eeldab seltskonnatamise nautimist (ei vinni) – müün omanimelise OÜ alt pikki lugusid väga mitmetele väljaannetele ja ostan selle isemajandamisega endale võimaluse kirjutada raamatuid ja näidendeid. Oliver leiab kindlasti hulga tublisid tegijaid, kes pühenduvad üleni ühele väljaandele.
Praegu aga on naljakas see, kuidas nii meedias töö andjad kui võtjad ainuüksi tema algatusegi peale kihavad. Pole ju õieti midagi juhtunud – tema juhib endiselt oma ettevõtteid, millele on üks uus lisandunud – ümber tema aga hüpatakse hoogsalt üles-alla, nii et vahtu lendab ja müüdimullid pulbitsevad.
SlÕhtulehe peatoimetaja Väino Koorberg oletab, et meediamagnaadiks hakkamisega õrritamine oli Kruudal mõeldud naljana, aga praegune käärimine sunnib juba põhimõtte pärast ja täie rauaga asja ära tegema. Nagu möönab ka Aavo Kokk, teeb Kruuda oma asju väga jõuliselt ja õpeltikult.
Mida müstilist siis mõne väljaande lisandumine või olemasolevate teisenemine nii kangesti sooritada võiks? Mõnikümmend inimest saab igapäevase lehetäitmise ustavat-alalist tükitööd. Stabiilset seejuures, sest investeering on kavandatud pikk ja pidev. Aga magnaatide-mogulite senine pühadus-puutumatus-väljavalitus on muidugi tiba ohus.
Olid jagatud mõjupiirkonnad, paigas maastik ja omavahel seotud-tuttavad inimesed – kursusevennad-kolleegid-võitluskaaslased ülikooli ja maleva ajast – kes on ühiselt tekitanud illusiooni meediarahva erakordsusest. Neljas võim on püüdnud tunduda ligi- ja sissepääsmatu – inimeste ainumõeldav liikumissuund on olnud ajakirjandusest ära, pii-ärrideks ja kopiraiteriteks. Väljast sisse tulek kui pühaduseteotus vangutab troonijalgu. Epakast tööstur meediakontserni tekitama? Miks mitte, kaadrid otsustavad kõik!
 
Hirm tundmatu ees
Kruuda enese puhul on pea iga tema tegevusvaldkonna puhul räägitud, et ta ei tea sellest midagi, on investeerinud selleks, et soovitud ringkondadesse pääseda. Umbes nii, et ise hobuseid kartes on endale need tundmatud loomad ostnud, et jõukusega seostatava ala kaudu noblessi kuuluda. Selle kadeda pläägutamise saatel on Oliverist saanud arvestatavaim-massilisim-teadlikem ratsasporti investeerija.
Küllap läheb ka ajalehtimisega samamoodi – äkki ostabki sellepärast, et kardab? – ja ületab end kartusest kõrgemale ostes ka senised kenad keskmised mõõdud ja määrad.
Võimalikud töövõtjad ehk siis toredad leheneegrid meenutavad mulle – antagu andeks järgnev kirjanduslik kujund – kohati valvekoeri, kes keksivad kimbatunult koha peal, kaaludes, kas karata kõrri või kausi kallale. Uue kaelarihma sisse pea pistmise ees on sellepärast hirm, et kui nad värske toidukausi pakkujaga kaasa lähevad, satuvad äkki vanade olijate silmis musta nimekirja. Äkki läheb Kruudal lehetegu vussi, mis sa hing siis pärast kõrbemist teed, eks ole.
Seniste tavakonkurentide – Postimees, Eesti Päevaleht, Äripäev, SlÕhtuleht – ja meedia-maastiku-kujundate vahet ringlemine on normaalne tööjõu voolamine, aga mine tea, kuidas uuele põllule põikamisse suhtutakse. Erinevates väljaannetes töötavate kolleegidega vesteldes olen täheldanud lisaks hirmule, mida arvatakse, ka ootamatult suurt mugandumist. Uus väljakutse eeldab enese mobiliseerimist, tõestamist, rakendamist – ei viitsita! Need, kes igatsevad midagi muud, tahavad hoopis uut elukutset. Arusaadav ka – igapäevane mäng täidan-täidan-lehte on kurnav ja tühjendav ning palgad (kogu oma suhteliselt suure diferentseerituse juures) väiksemad kui need, mille pärast arstid streigiga ähvardavad.
 
Müüdid
Võimalik, et liikvele läinud müüdid Oliveri-pakutavatest palganumbritest on mu enese põhjustatud: olen end kolleegide teenistuse skaalaga kurssi viinud ning isukas avalikkus on haaranud jutuks olnud skaala ülemas otsas makstavast, mis on tegelikult tänane taks, mitte uustulnuka lubatav. Küllap uustulnukas diferentseerib ka oma palgaskaala üsna samade reeglite järgi, mis kehtivad ka rivaalide seas ja mille ulatuse võib iga huviline kasvõi meie ametiühingust ehk siis Eesti Ajakirjanike Liidustki järele küsida.
Erakonnastumise, õigemini K-konnastumise ja kohukese-saaga mastaapsema jätkumise müüdi lükkas investor Kruuda juba eos ümber kasvõi valimisvõitluse finantseerimise taktikaga. Kõik kolm suuremat said poolteist milli. Oleks võinud rohelistele sama palju anda, aga kesse teadis, kuidas Reiljani maha mängitud hääled tema erakonnalt teistele libisedes jagunevad. Selleks sotsidele toetuse maksmine, et nad temast hr. Universaalnegatiivset ei ehitaks, poleks küll küünlaid väärinud.
Nüüd on iga kampaania-raha-saanu oma süsti iseenese tarkusest kasutanud. Vastavalt oma sihtgrupile. K-füürer on valinud lammutava stiili, kus oravad peaksid olema negatiivne vastand sarjast “tavaline hambapasta”. Meie sõpruskonnas toimib selline vinguv ilkumine vastupidiselt taotletule, aga igale rahvakihile oma, selge see.
Kuni Kruuda oli meediale kõigest materjal, temaatiline omand, lubas ta, et viskab praeguste valimiste puhul kohukese farsist veel uljama vimka. Värske väljaande käivitamine ka mõne vimka – seda oskasid papad Jannsen, Grenstein ja Tõnissongi ju!
Kuivõrd ta nüüd teemana ise enam nii väga volilt võtta ei ole, vabaneb ta ehk ka tükkis oma kunstlikult kujundatud paha poisi immitsaga järjekindlast järamisest. Hiljaaegu, kui tegin kunstnik Navitrollaga intervjuud, kirjutas menukunstnik alla Tanel Padari pahameelele selle suhtes, kuidas igasugused tropid tuntud inimest enda omaks peavad ning rämeda kohtlemisega kummi tühjaks lasevad: lähed välja sööma ning mingi säga ruigab, et ise nii kuulus ja kah kõht tühi, aga su viimane töö oli tegelt ilge jama. Otsekui Padari-Navitrolla tüdinud urisemise illustratsiooniks: kui sõin lastega ühes Põltsamaa kohvikus, ilmutasid kohalikud tüübid just samasugust omanikulikku pealetükkivat äratundmist ja kohvikukrapis jagas täpselt samal ajal mingi mölaraadio Oliverile selle eest nädala tegija tiitli välja, et ta oma teenekale abilisele Porsche ostis. Oleks ometi temalgi õnne end sellisest küündimatust käkerdamisest vabaks osta.
 
Aga minu Porsche?
Mul pole midagi selle vastu, et mind peetakse Oliveri nõunikuks. Müüt on selline, et Savisaarel on Priimägi, Kruudal Kati. Las siis olla. Oliver on nii meeldiv isiksus, et temaga seostatud olemine ei tee paha. Ehkki meil pole ühtki lepingut, mis meie sõpruse töösuheteks vormistas ja minu teadmistele, mida temaga lihtsalt inimlikust poolehoiust jagan, hinnasildi külge paneks.
Oleme teekaaslased seoses hobustega. Tema investeerib neisse, mina kirjutan neist. Praegu juhtun lihtsalt olema selle eriala inimene, millesse ta uuemal ajal investeerib. Loogiline, et selgitan, kui küsitakse, ühendan inimesed omavahel ning olen rõõmus, kui mõnest soovitatust asja saab. Kruudal on mitmeid teisigi nõustajaid iga eluala jaoks, millega ta tegeleb. Pole mingit müstilist staapi ega võrkude koomale tõmbamist, vaid mõnusad konstruktiivsed vestlused, enamasti telefonitsi.
Jajaa, eks ma niiviisi – ja ka umbusklike kolleegide Kruuda-teemalisele küsimustele vastates – oma Porschet teenin. Ainult et mulle paluks see välja mõõta isikliku hobusetalli kujul, ratsud sees ja nende vedamise treiler ukse ees. Ai, ettevaatust selliste naljadega – avalikkuse omaniku- ja ohutunne on pöördvõrdeline huumorimeelega. Puhaskasu, mis mina seni olen seoses küsimustele vastamisega värske pilguga meediamaastikul ringi vaatamisest tegelikult saanud, on ülevaade, kuidas püsikohal töötajad end üheski toimetuses tunnevad. Kuidas on paigas tagumiktund ja milline on lojaalsuse hind. Kõik on hästi. Kui vaid seda omaniku- ja ohutunnet nii palju ei oleks. Aga ses suhtes pole ajakirjanikud erilised – eestlastel ongi üldine komme kõigi asjade pärast muretseda, nii nagu kõiki hangitavaid asjugi meil siin miskipärast muretsetakse, mitte ei rõõmustata.


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat