Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Ratsu kappab päikese poole VI


 
Prantsusmaa ratsaspordi suurkuju on Pierre Jonqueres d’Oriola, 1947. a. kuningas George V kuldkarika võitja. 1952. a. startis ta Helsingis hobusel Ali-Baba ja võitis takistussõidus kuldmedali. Siis tuli vaikus. P. J. d’Oriola nimi kustutati favoriitide hulgast tervelt 12 aastaks – sportlane lihtsalt ei leidnud endale head hobust.
1963. a. sattus täiesti juhuslikult tema kätte ratsu, kellega üks noor prantslanna oli tulnud oma maa meistriks. Tokio eel olid Prantsusmaa ratsaspordijuhid üksmeelselt d’Oriola olümpiamängudele saatmise vastu: „Ükskõik kes, ainult mitte tema!“ Olümpiamängude viimasel päeval sai Prantsusmaa oma ainukese kuldmedali – selle tõi 44-aastane Pierre J. d’Oriola. Ning 1966. a. kuldas d’ Oriola end lõpuks ka maailmameistriks. Mehhikos kuulus 48-aastane veteran Prantsusmaa hõbedase võistkonna koosseisu.
Varasematel olümpiamängudel saavutasid paremaid tulemusi Prantsusmaa koolisõitjad, kes võitsid võistkondlikult ja individuaalselt aastail 1924-1952 palju medaleid (kuld 1932. ja 1948. a., individuaalselt 1932. a.). Silmapaistva stabiilsusega esines läbi aastakümnete Andre R’Jousseaume, 1938. ja 1951. a. maailmameister, 1932. a. – 5., 1936. a. – 5., 1948. a. – hõbe, 1952. a. – pronks ja 1956. a. oli veel 5. kohal ... 62-aastasena!
„Fortuuna on ikka tige inglaste peale,“ kirjutas V. Heuer oma Tokio-raamatus. Tõsi, ratsaspordi emamaa on seni saanud kõigilt olümpiamängudelt kokku vaid kolmel korral võistkondlikud kuldmedalid – 1952. a. takistussõidus, 1956. ja 1968. a. kolmevõistluses (lisaks võideti 1920. a. polo). Individuaalselt pole saadud aga ühtegi kulda. Tokios oli Richard Meade kolmevõistluses kahe ala järel liider, kuid jäi 3. päeval suhteliselt lihtsas takistussõidus 31. kohale. Mehhikos jäi ta neljandaks.
1960. a. võitis takistussõidus pronksmedali David Broome, kes ratsasõiduga alustas ... 2-aastasena (ponidel muidugi). 1968. a. olümpiamängudel sai ta jälle pronksmedali. Euroopa meistri tiitel on kuulunud temale aastatel 1061. 1967. ja 9169, kuningas George V kuldkarikas 1960. ja 1966. a., rääkimata paljudest võitudest rahvusvahelistel turniiridel. 1970. a. sai ta maailmameistriks.
Inglismaal on teisigi häid ratsutajaid, nagu 1964. a. olümpiamängude pronksmees takistussõidus Peter Robeson, 1968. a. Euroopa meister David Parker, samade võistluste pronksmees 1963. a. ja hõbemees 1967. a. ning 1970. a. MM-võistluste pronksmees Harvey-Smith takistussõitudes, 1968. a. olümpiamängude hõbemees kolmevõistluses Derek Allhusen.
USA-s on suurepärased võimalused selle spordiala harrastamiseks ning nende ratsurid esinevad suure eduga rahvusvahelistel turniiridel. Kuid olümpiamängudel on ameeriklastel ikka viltu vedanud – kas jäädakse napilt-napilt ilma kullast või üldse medalita (1948. a. kolmevõistlus siiski võideti). Nende takistussõiduvõistkonnas on kindlalt sees naised ja olümpiamängude esimene naine kolmevõistluses oli USA-st Helena du Pont 1964. a. Tokios. Pidevalt kuulub võistkonda (1960. a. peale) Frank Chapot, kes 1964. a. Tokios jäi 7. kohale ja 1968. a. Mehhikos napilt neljandaks. 1966. a. kuulus talle EM-võistluste hõbemedal.
USA ratsaspordi kuulsaim mees on praegu 44-aastane William Steinkraus, kes alustas ratsaspordiga 5-aastasena. Tema kontos on kaks kuningas George V kuldkarikat – 1956. a. ja 1964. a. Mehhikos olid Steinkrausile viiendad olümpiamängud. Ja lõpuks tuli see, mida visa sportlane 16 aasta jooksul oli üritanud – kuldmedal takistussõidus.
Šveits on loorbereid lõiganud koolisõiduga. Võistkond on saanud hõbemedalid 1952. a., 1956. ja 1964. a. olümpialt, 1968. a. jäädi kolmandaks. Alati ollakse medalisaajate hulgas ka Euroopa ja maailmameistrivõistlustel. Paremad sõitjad on 52-aastane ohvitser Henri Chammartin (1964. a. olümpiavõitja ja viiekordne maailmameister) ja 55-aastane Gustav Fischer (1960. a. OM hõbe).
Rootsi kuulsus ratsaspordis on säilinud tänu legendaarsele kahuriväemajorile Henri St. Cyr de Revetonyle. Klassikalist ratsutamiskunsti õppis Henri St. Cyr Prantsusmaal, kuulsas Seamur’i ratsaväekoolis. Andekat õpilast autasustati kooli kuulsusrikka aumärgi – kuldkannustega, mille kõlinat kuuleb väga väheste ratsutajate kannustel.
1936. a. ratsutas H. St. Cyr esmakordselt viie olümpiarõnga all. Ta jäi kolmevõistluses 20. kohale. Ala andis talle vähe võimalusi oma koolisõidualaste võimete demonstreerimiseks. 1948. a. Londonis võitis Rootsi meeskond koolisõidu – Henri St. Cyr sai oma esimese olümpiakulla (individuaalselt oli 5. kohal). Ent pärast Rootsi võitu tehti kindlaks, et vahtmeister Persson osutus elukutseliseks, kuna ta polnud ohvitser. Ja 1953. a. (!) tuli Rootsi kuldmedalid tagasi anda. Vananenud ja tolmunud eeskirjad võitsid edukalt esinenud sportlase, kuna ainus süü seisnes selles, et ta polnud ohvitser.
1952. a. sai Rootsi ikkagi kuldmedalid ja Henri St. Cyr kuulutati olümpiavõitjaks. 1956. a. võitis jällegi Rootsi (meeskonnas ka 1948. a. fiasko peasüüdlane Persson, keda vahepeal oli auastmes edutatud). Teist korda tõusis kõrgeimale pjedestaalile 54-aastane Henri St. Cyr. Roomas jäi St. Cyr 4. kohale.
H. St. Cyr kavatses Tokios võistelda, kuid auto alla jäämine Pariisis purustas need unistused. Peaaegu kuu aeg oli 62-aastane mees meelemärkuseta. Tema tervislik seisund halvened üha ja arstid kaotasid igasuguse lootuse. Kuid St. Cyr tuli teadvusele! Ja esimesed sõnad olid: „Millal võin istuda hobusele?“ Karastunud organism ja tugev elutahe päästsid kuulsa ratsutaja.
1967. a. Eestisse saadetud kirjas teatas H. St. Cyr, et on heas vormis ning tahab võita Mehhikost oma kodumaale veel kord kuldmedali. Ent Mehhikos St. Cyri polnud.
Teistel ratsaspordimaadel on üksikuid ässasid, kes alati kõrgete tiitlite ründamisel kaasa rääkida võivad. Näiteks takistussõitjad Fransisco Goyoaga Hispaaniast (1953. a. maailmameister), dr. Hugo Arrambide Argentiinast (1966. a. EM-võistluste pronks), leitnant Manuel Malta da Costa Portugalist, Nelson Pessoa Brasiiliast jt. N. Pessoa on võistelnud oma maa nimel juba 30 aastat (alustas 8-aastasena, välismaa mõiste järgi väga hilja), osa võtnud olümpiamängudest kolmel korral (parim tulemus 1964. a. – 6. koht), kolm korda võitnud Hamburgi derby’l ja esimese mitte-eurooplasena tulnud Euroopa meistriks (1964. ja 1966. a.). Kolmevõistluses tegi furoori Austraalia farmer Lawrence Morgan, kes tuli Roomas olümpiavõitjaks ... 54-aastasena.
 

(Järgneb)

Edasi 18.11.1970

 


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat