Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Iga hobune on sündinud õigele inimesele – õnnelikke kohtumisi!


Hobuseparisnikud tavatsevad optimistlikult kinnitada, et eranditult igale hobusele leidub ostja ja õige omanik. Kui õige omanik aimab, et kusagil eemal pakutav loom on tema jaoks Minu Hobune, tormab ta pidurdamatult ja mõnikord isegi meeleheitlikult – sest enamasti on see tulevane omanik naisterahvas – teele, et endale määratu koju tuua.
See õige hobune võib paradoksaalsel kombel puudu olla ka inimesel, kellel on justkui juba terve kari igasuguseid pudulojuseid olemas. Üks vilunud hobusekasvatajanna kihutas paar päeva enne oma viienda lapse sündi teise Eesti otsa, et ära tuua sealt juhuslikult avastatud süsimust tori mära. Endal on kodus kolme kohalikku tõugu karjades kokku pea poolsada hobust, aga see üks ja õige ja päris oma sattus tema teele, ja ta pidi selle kohe ja kindlasti koju tooma, enne kui pesamuna-poeg ilmale tuli. Päris omale järele tulles olid naisel uhiuued päitsed kaasas ja pidulikud rõivad seljas.
Teine naine kihutas tütardele hobuseid viima kolmel rattal hüpeldes – ei teinud sellest välja, et autol oli üks kumm tühi, sõitis tühja ribadeks, et õiged hobused õigete laste juurde viia. Kolmas naine leidis neti-kuulutustest ühe, mis tekitas ainuüksi lugemisel äratundmise värinad ning tuhises samuti teise Eesti otsa, lükates kõiki muid kohustusi kõrvale, edasi ja kokku, sest oma õige oli vaja kätte saada. Ometi on tal kodus lapiline hollandi ponimära vahva varsaga, mustade ponide paar, torikas ja eesel. See päris oma hobune, kellega sõita, oli puudu ning sisetunne kinnitas, et kuuluts pakub just Teda.
Pihlaka taluloomaaia perenaine Katrin palus enne teele asumist, et vaataksin üle, kas see märakene võib tõesti olla just See. Ta ei vajanud niivõrd hobusetundja kuivõrd paigas tunnetusega vaatleja pilku. Ja sellise austava ülesande täitmine on muu seas ka vaatlejale endale õpetlik, laadiv ja valgustav.
Teise inimese jaoks hobuse üle vaatamine lubab oma elust ja isikust eemalduda. Annab põhjuse süveneda sõbra olemusse ja ellu ning empaatia abil selle kõrvale paigutada hobust, keda osta kavatsetakse. Teise inimese ja tema tulevase hobuse taustalt avaneb selge ja värske pilk ka oma elulaadile.
Soomra taluloomaaia perenaise majapidamisest on läbi käinud rohkemgi kabjalisi kui tal neid seal praegu on. Nii raskeveokaid kui väikehobuseid. Kõrvuti kulgedes on neil selgunud, et iseloom ja omadused pole need. Mitte et hobusel midagi viga oleks. Nad on inimesega lihtsalt erineva raja käijateks osutunud. Ja sellistel puhkudel on ainuõige vabaneda omanikukirest ja ihnsusest ning anda vabaks loom, kes on päris kindlasti teel oma õige peremehe juurde. Võõra hobusega koos elamise kogemuse võrra rikkamana tunneb inimene aga veelgi teravamat igatsust Oma Hobuse järele.
Katrin oli selgeks tunnetanud – suuresti ka kukkumiskogemuse tõttu kõrge hobuse seljast - , et tema Päris hobune peab olema väikest kasvu ja üsna kindlasti mära. Et oleks madal kukkuda ja naiste omavahelise klapi vahendusel hõlbus teineteist mõista. Ei tähendanud manitsemine, et väikeste hopside iseloomud on tegelikult teadagi-millised ja äkki oleks parim üks suur aus küps ratsu – naine teadis sisimas, keda otsib.
Faktide poolest on see paar kriba üle meeter kahekümne kõrge – või madal – kohe neljaseks saav eesti omatõugu mära, kes elab Jüri Somelari tallis Tartu-Jõhvi maantee ääres Kikiveres. Üsna Tartu külje all on vanemate tondilosside ja uuemate elumajade taga ja vahel vanast kolhoosilaudast kohendatud tall. Või mis ta nii kohendatud on – hobuseid peetakse boksideta. Aga ka Stockholmi esinduslikes kuninglikes tallides on hobused lõas, nii et miks mitte. Maneeži esialgu pole, tunnus ja kaubamärk on vana põllukividest silohoidla. Ning vaatamata sellele, et trennid käivad iga ilmaga õues, nagu muiste, oli üpris külma ja tuulise ilma kiuste mu sealkäigu päeval üsna palju trennilapsi seal õiget asja ajamas ja õnnelikud olemas. Umbes viiekümne hobusega – kes moodustavad seal Kikiveres erinevate tõugude-suuruste-käitumiste totaalse paabeli – majandas treener Ringa.
Kaheaastase sitikmusta väga väikese sälu kohta, kes külalisele kohe ülinõudlikult lähenes, ütles Ringa, et sealt on oi-millist iseloomu tulemas, see tilluke ilusake nõuab kõva kätt. Mida on väikest kasvu ratsanike küljes, kes nii väheldase hobunaga sobiks, harva leida. Järgmiseks tulid võõrast üle vaatama kaks kaunitari, kes laveerisid end ülejäänud karjast ette ja mõjule mitte jõuga ega tugevama õigusega, vaid elegantse osavusega. Üks oli väga kõrge trakeeni-hannoveri ristand. Teine puhas trakeen. Märgisteta, sihvakas, läikiv. Oleks mul vaja olnud nende poolesaja hobuse, kes brauni liikumist meenutava pulbitsemisega koplis ringlesid-suhtlesid-kehtestusid, hulgast endale meeldivat valida, võtnuksin kõhklematult ja ainult selle. Mis siis, et mu oskuste ja vajaduste jaoks olnuks teda kaugelt ja kõrgelt palju. Ja tühja sellestki, et kõik, kes on trakeene pidanud, kipuvad kogu oma kiindumuse ja kenade mälestuste kiuste seda nõudlikku-pirtsakat tõugu kiruma, et on nõudlik nagu aadlipreili ja tikub rohkem pidama peremeest kui peremees teda. Meeldis – ja kõik. Mõistus teadis, et vaja on vaadata, mida kujutab endast loom, kelles hea teekaaslane Katrin endale loodut aimas. Aga sisemine mina tundis sitket, erksat, soonelist trakeeni vaadates Midagi ära. Nagu mõnikord ikka juhtub. Mõnes loomas kehastub see alge, mis sinus eneses hetkel teistele algetele peale jääb – ja seda ära tundes tekib tõmme ja ühtekuuluvus. Beebi sünni järel ise pontsakam-aeglasem-raskepärasem olles, vahtisin leebe äratundmisrõõmuga raskeveokaid ja tasakaalukamat sorti torikaid. Ikka selliseid, kellega oli ühine mõõdukas-kaalutletud emalik kõik-neli-jalga-maas olek. Nüüd on laste gripid ja tuulerõuged, vanema koera ootamatu tervise-kataklüsm, pidevad tormid ja kuhjuvad kohustused teinud nii, et endal on ribid väljas ja sooned peki alt esile plõnksanud ja närvid pingul, järelikult tekib äratundmine sihukeste trakeenidega. Võid muidugi neid trakeene-araablasi-sport-torikaid ja teisi sitkeid keksutisi silmitsedes ära tunda inimlikke jooni, millega need tüübid resoneeruvad – aga tegelikud vajadused-sobimised-võimalused on ka nende valitseva ürgalgega kokku kõlades midagi muud. Elulaad dikteerib harmoneerumise tööhobusega ja punkt.
Küll on õnnelikud need naised ja neiud, kelle olemus ja elulaad on endale sobiva hobutüübiga – või laiemalt loomaliigigagi – realistlikus kooskõlas. Ja küll on hästi, kui need sobimised kestavad. Sest hobuse ja koera elu on teatavasti oluliselt pikem kui inimese mõni eluetapp või mood. Tütardele õigeid väikehobuseid ära tundes rehkendasin ju ka sellega, et nad jäävad pärast neiude väljakasvamist omasoodu küpsedes ja vananedes mu enese kaaslasteks.
Siis tõi Ringa Viki. Ja ei mingeid trakeenide ümber meelisklemisi enam. Ülimalt oluline on vahet teha, kas hobust vaadatakse enda või kellegi teise jaoks – sel teisel juhul tuleb kogu oma empaatia abil teise inimese nahka kaduda ja igasugused peibutavad ürg-alged ja enesega haakuvad elemendid kõrvale jätta. Hea harjutus.
Viki isa on Tori hobusekasvanduse eestlaste uus sugutäkk Viks, kes teeb Elkari asemel nüüd väiksemaid, poni võistlusklassi mahtuvaid järglasi. Tundub ise sireda hõbedase Carry’s Soni vastasboksis eriti väikesena. Ja nagu näha mitmelt juures olevalt pildilt, on üsnagi dominantsete geenidega. Somelari tallis on üks ristand, kelle Viks tegi omal algatusel torikale sohilapseks – ja ikka on äratuntavalt Viks. Viki ema on üsna kogukas kollane mära. Aga Viksi väheldane kasv, tõmmusus ja kena kompaktsus domineerivad ka selle üle.
Kikivere omad kasutavad sugutäkuks ise Elkari pojapoega Eltonit, kellega võrreldes väike keksakas Viki meenutab samuti mustlasplikat. Kena väikese pea ja hästi vormitud kaelaga, eestlase kohta üsna peenikeste jalgade ja hapra rinnaga. Ligi neljase märakese esimene kehapool on peaaegu sõbralik ja usaldav. Kohati ligipead tõmbuvaid kõrvu võib tõlgendada pigem ebaleva küsimusena mis-sa-vahid-mind, mitte ähvardusena. Aga tema tagumine kehapool on totaalne kõdi. Mis tegi mõnevõrra nõutuks, arvestades, et tema poole liikuv tulevane perenaine loodab rahulikku ja usaldusväärset ratsut. Väike hobutükk andis küll hoogsalt kõiki jalgu, ent külgedelt ja kubeme eest puudutamine pani ta vastupandamatult nahka väristama. Ringa, kes kinnitas, et selle mustlasplikaga sõidab üks üheksa-aastane laps, väitis, et Viki kollane emme väristab samamoodi. Kui sadulatekile kohe sadulat otsa ei vajuta, väristab paari võdinaga teki turjalt tagumiku peale.
Nüüd, kus potentsiaalne perenaine on ka ise käinud ja veetleva väiksekese ära näinud ning tal ka prooviks seljas istunud, võeti tõmmu jupsakas “kaup” tõsisemalt töösse. Küllap see tema kõdisid ja pelglikku tagakeha lepitab ja kodustab. Peaasi, et Oma ära tundnud taluperenaine temaga ikka tõepoolest ka sõitma hakkab. Muidu ununeb õpitu ja kaob koolitatus ning tagakeha kõdi ja kõrvade kahtlustav lingutamine pääseb jälle hariduse alt pinnale. Ju ta sõidab. Mida suure talu perenaisel, kellel on mitusada karvast ja sulelist hoolealust emmeda, muud ikka teha on.
Igale pereemale oma hobune – see üleskutse kõlab maitsvalt. Aga tõepoolest – millal me ratsutame? Pihlaka taluloomaaed on end tänaseks nii sisse töötanud, et Soomral on pidev klientide voorimine. Tullakse nii lumetuse puhul – kuna kuhugi mujale pole vastiku ilmaga minna – kui lume puhul, sest siis on ilus ja mõnus. Millal leiab kümmet tõugu jäneseid, maatõugu lehmi, kitsesid ja lambaid, paljuliigilisi linde, sigu ja nutriaid pidav emand aja võtta lihtsalt mõni tund endale ja minna hobusega kahekesi metsa ära?
Ilmselt selleks, et see aeg saaks võetud ja kõigi kohustuste kõrvalt ja kiuste ikkagi ka metsas käidud ja inimeseks jäädud, ongi Vikit vaja. Ja ponid jäävad koos eesliga järele vaatama, kui Pihlaka perenaine oma väikese Viki saduldab ja asjalikus kaksinduses uttu tõmbab. Palju õnne neile mõlemale ses kaksinduses.


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat