Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Tallivõistlus kui esimese lume piknik krunditud hipodroomi mälestuse peal


Nädalavahetuseti erinevates tallides peetavad “külavõistlused” on otsekui harrastuskaaslaste ühised piknikud ja laiendatud intensiiv-treeningud, mis muudavad samas Eesti arenenud maailma sarnaseks. Nagu igasugustes rootsides, tähistavad ka Eestis puhkepäevadel mööda isamaa’n’teid õõtsuvad hobukopsikud elu edenemist ja arvukate pere- ja sõpruskondade võimalust lemmik tegevusala taktis omavahel kokku hoida.
Läinud nädalavahetusel rassisid treilerid-hobuveoautod läbi lumetuisu mööda libedaid teid Ihaste talli juurde. Kuna oli esimene selle talve tõeline lumepäev, ei kirunud ilmselt keegi väga südamest seda tuisku ega libedat. Kui oled veetnud ilmastiku pooles kolm novembrikuud järjest, on nüüd selline tunne, nagu hakkaksid jõulud tulema. Need kuu aja tagused olid otsekui mingid kokkuleppelised naljatused mudas.
Neil inimestel veab, kel on lähiajal sünnipäevad. Ka asutused võiksid nüüd paindlikkust ilmutada ja mõned mõnusad lumised firmapeod maha panna. Talverõõmud on ju sel aastal puha kätte saamata. Et ennast laadida ja elust rõõmu tunda, selleks ei pea pärast teadmata kadunuks kardetud lumekohale jõudmist enam mingitele kariibidele putkama. Eelmistel nädalatel oli ju üsna kindel, et kui keegi su kirjadele-kõnedele ei vasta, on kaks võimalust – ta on kas põhja pool lumetunnet toomas või lõuna pool kauge kevade äraootamist väljakannatatavaks loomas.
Pärnu lahe ääres vahetult enne külmale minekut järjestikustest tormidest üle ujutatud rannakarjamaad on nüüd otsekui käigu pealt lainelisteks liuväljadeks jäätunud. Erakordselt ilus, karge ja sume näeb välja. Aga enne oli vaja ikka rannarahva õued roo-muda-mereandide moodustatud mere-lamu täis loopida, aedade merepoolsed küljed maha lüüa ja inimesi nädalate pikku ähmis hoida. Igasugused Tallinna-ummelased võivad ju Vikerraadios vigiseda, et neil suvatseb olla kõrini tormihoiatustest ja paanika külvamisest. Mereäärsete inimeste poolt vaadates on selline kõrini-jutt linlikult tölp, sest me siin oleme nädalaid koos tõusva, natuke taanduva ja siis veel enam tõusva merega stressilainel loksunud. Nüüd on hingetõmbehetk. On Pärnu sadamasse loovivate kaubalaevade suurejoonelised tuled kargel merel. Ja koduküla kakuamid kalavetel. Mis on jaanuari lõpus siiski mõnevõrra absurdne pilt küll. Vähemalt mõnda aega ei pea olema asjad-lapsed-koerad pidevas stardiasendis, et kümne liigse tõusuvee-sentimeetri puhul evakueeruda.
Ilmajaama ja kriisikeskuste kallal vääksuvad ummelased, kellel raadiomaja stuudiovaikuses on soe ja kuiv küllalt, meenutavad üht vana head inglise anekdooti. Söör joob kamina ees teed ja loeb ajalehti. Teener kuuleb köögis raadiost hoiatust, et tsüklon tõstab Thamesi jõe üle kallaste, läheneb peremehele, et seda tagasihoidlikult edasi öelda – aga isand tõrjub viisakat teenrit korduvalt: teejoomise ajal ja ajalehti lugedes tema mingeid kõrvalisi uudiseid kuulda ei taha. Ja siis viimaks avab teener kandu kokku lüües elutoa ukse ning teadustab põikpäisele söörile tulijat: “Saabus Thames, söör!”
Väheke veidrad ja üksteise silmis imelikud oleme siin ilmas tegelikult kõik. Samavõrd kui mõnele võib kummaline tunduda kakuamide voorimine mööda kodulahte praegusel aastaajal, teeb asjalikele kalameestele omakorda nalja toimekas tädi, kes lumisel majaka ja sadama vahelisel teel üht last vankriga ees lükkab ja teist kelguga järel veab. Kuni me oma veidrustega teistele halba ei tee, on samas kõik okk.
Harjumatult libedatel teedel, kus füüsikaseadused on karmid ka juhul, kui libedus oleks harjumuspärane, jätsid sel nädalal mitmete tallide omanikud ja treenerid targu oma hobused Ihaste poole vedamata. Rohkesti oli ilma hobusteta tulnud pealtvaatajaid. Sest hobustega tulemine kippus sedapuhku mõningane hulljulgus olema tõesti.
Ma ka ei taha enam mööda jääd hobutreileriga matkata. Ühest tänavusest kogemusest piisab. Tütred olid oma hobustega koos äsjasel koolivaheajal Setumaal Piia Raamatu juures Piiri tallis. Uue aasta esimesel päeval sinna minnes oli harilik soe paduvihm. Seal Vana-Vastseliinas kohapeal oli lühidalt öeldes võrratu. Sest Piia on teatavasti armas, soe ja turvatunnet sisendav nii inimeste kui hobuste suhtes. Ja tema tädi peetav külalistemaja, kus tibid tudisid, seal kõrval on kodune-stiilne-kaunis. Piia tegi pliksidega iga päev kaks trenni – ühe nende eneste hobunoorukitega, teise oma hobustega. Viimasel päeval vahetult enne lahkumist oli külalis- ja oma hobuste ühine trenn. Kuivõrd meie poisid on teiste, variatsioonidega harjumata hobuste jaoks ärritavat värvi – üks hele võik ja teine suisa lapiline – said Piia muidu nii rahumeelsed märad närvivapustuse. Lõid eest ja tagant üles ja kablutasid trennilapsi kahte lehte puistates platsil ringi – eks neile blondidele meestele oli vaja näidata ka, millised mõnusad mutid siin tegelikult elavad. Aga tagasitee kippus olema tõeline viimnepäev. Just nende paari tunni jooksul, mis meil lapsi täis autoga, treiler taga, mööda kitsaid käänulisi ja künklikke teid Setumaalt Rõngu talli tagasi oli vaja sõita, sadas kleepuvat lörtsi, mis moodustas tee peale kohe jäite ja klompis autoakende külge. Auto ja treiler ujusid küljelt küljele kumbki omas rütmis, vastutulijad olid iseendaga hädas – ja ühesõnaga edaspidi ma selliseid õudseid sõite väldin. Neid, kes läbi stiihia koos hobustega võistlustele rühivad, imetlen ja mõistan – vaja!
Seda, kui nukker see tegelikult välja näeb, kui Võsal on õigus, võib igaüks Ihaste talli kõrval kohe sissejuhatuseks näha. Üks asi on kuulda, kui Villemson räägib, et Ihaste vana hea hipodroom jagatigi kruntideks. Teine asi on näha, et vaatamata mõne aasta eest räägitud rahustavatele juttu ongi Vallikraavi kinnisvarabüroo sinna eeslinna püsti lükanud reklaamtahvlid, mille pealt võib imetleda enam kui paarikümneks krundiks hakitud hipodroomi. Nii, nagu ministeeriumirahvas oskab viiel erineval moel musta valgeks rääkida, et Tori hobusekasvanduse juurde kuuluva metsa müükipanek on hoopis muu asi kui tundub ja et see muu on kõigile kangesti hea, võib see, kes sedasorti äri pealt hästi teenib, ka Hipodroomi elurajooni tekkimist kindlasti õigustada ja väita, et uue hipoka võib ju rahva rikkuse edaspidise kasvamise puhul mõnda teise kohta rajada. Asi ta siis ära ei ole. Money talks, bullshit walks.
Ikkagi näib juhtunu nõmedalt arrogantse raiskamisena. Arrogantne tähendab maakeeli teatavasti ülbet – see sõna tuli peene ümber-ütlemisena kõnepruuki mäletatavasti siis, kui presidendi valimiste ajal arvustati Ilvese poose ja hoiakuid. Rahva rahakus on aga uuemal ajal armsasti edenenud küll. Ühtses voos kulgedes ei pane enesestmõistetavat uute asjade ja vahendite ostuvõimet ju tähele, kui seda voogu mõnel hetkel kõrvalpilguga vaadelda, võime ju imestada sellegi üle, millistes kodudes elab, milliste autodega sõidab, milliseid harrastusi rahastab mee endi sõpruskondki. Nädalavahetuse võistlustele kogunenud pered on ka veel üsna hiljuti meinstriimina valitsenud sam-kompunni asemel oma hobustele ja ratsutavatele lastele ostnud fantastiliselt mõnusaid asju, asju, asju. Tekke ja kaitsmeid ja kõike, mida veel äsja asendati mingite naljakate koduste vahenditega. Ja see on ütlemata hea ja õige asi, kui edenevat elujärge sedamoodi kanaliseeritakse.
Hea ja õige on, kui pered on mõne oma liikme hobuharrastuse üle uhked ja õnnelikud. Kohtasime võistlusi vaatama minnes Kivastik Nooremat – tuntud hobukirjanik Mardi venda Toomast. Tema tütar harrastab mitmevõistlust ning Ihaste talli ühe boksi ukse peale kirjutatud Kivastik tähistabki Toomase suguharu. Hobuse enese nimi on Favora ning kui teda nimetada tütre hobuseks, siis perepapa ägestub ja korrigeerib väga suurte ja punaste tähtedega: see on Meie Pere Hobune! Mõne pereliikme hobusest distantseeruda – lähedaste hobidest end eemal hoida üldse – ongi võimatu. Meie paps püüab küll nägu teha, et tütarde hobutükid ei puutu temasse, las lapsed mängivad… Aga kui on vaja viia ja tuua, hoolitseda ja maksta, on ka distantseerumine lõppenud. Ja eks viia-tuua-hoolitseda-maksta ole omakorda kergem, kui distantsi – mis peaks kaitsma haiget saamiste eest - ei hoia.
Ihastes elab üks parimas eas märakene Lady Derby. Tema ema oli Võrtsjärve-äärne raskeveokas Terbi, kes vajus turbakraavi, kui väike Terbi oli neljakuune. Kasvatasime põnni – kellel pole emaga mitte midagi ühist, on koopia oma isast, kes on nime poolest Lokomotiiv – üles ja meie vanim poeg sõitis temaga varateismelisena, kuni purjekad ja judo polnud teda lõplikult ja jäägitult hõivanud. Siis sai noor Terpsu prioriteetide paikaloksumise loogilise jätkuna Ihastesse koolihobuseks müüdud ning poeg ostis saadud raha eest oma esimese laser-laevukese. Märakene, kellel on ideaalse välimuse kohta tiba pikk kere ja lühike kael, oleks praegu ligi kahemeetrisele mehele totaalselt väike ning tüdrukute kasvamist oodates, järjestikku tittesid saava pereema teoreetilise hoole all jõude seistes poleks hobunal mitu aastat funktsiooni olnud – nii et kõik on õigesti. Tühi temaga, et hobutüki paberites seisev Lady Terbi on teisenenud õigekeelsuse ja terminoloogia seisukohast igati õigustatud Lady Debyks. Uued ajad ja inimesed, uued seosed ja sõnad.
Teatakse ja mäletatakse erinevaid asju. Igaks mälestuseks on oma seltskond ja ühisväli. Ihaste tüdrukute seas lühidalt Leediks kutsutud märaga aga juhtus meil mitme aasta tagant sedasorti kohtumine, mida võib võrrelda eksistentsiaalse süvaraputusega, mis toimus Piisoniga kohtudes Virumaal. Loomadega sünnivadki sellised ühe hetke energiasööstud, vapustavad väljade põimumised, mille joaks on vaja vaid üht ajatut hetke. Loomadega ei pea õhtute kaupa veini jooma ja lamisema, et jõuda neist Päris Asjadest rääkimiseni. Piisab hetkest.
Esmane ühisesse ruumi jõudmine nägi välja nii, et meie vahtisime tütarde ja sõpradega õielikaelu tribüünil, kuidas väike Terpsu, vabandust, Lady Derby, tegi noorukese ratsaniku pusa tõttu nurikatse – ületas juba ava-kavaletid määrustevastaselt ja diskvalifitseeriti. Läksime titega kahekesi talle tere ütlema soojendusmaneeži, kus ta teise plikatirtsuga järgmiseks stardiks valmistus. Oli ähmis ja mitte väga heas tujus. Kusagil sealsamas kõrval ohjasid oma õpilasi Võsa – kes käib Ihastes lisaks Kaldi-talli põhitööle erahobuseid sõitmas – ja Annika Veerpalu, selle talli maskott-hobune. Aga sellel polnud sel hetkel tähtsust. Seisime ja vaatasime teineteisele otsa – ja siis pani võõraks kasvanud, aga mingitel süvatasanditel midagi meelde tuletanud mära natuke vahuse koonu mulle krae vahele kõrva ja õla vahele. Siis kadus ajataju. Nende sekundite jooksul, mil loom hoidis nina mu kaela vastas, vahetasime temaga omavahel kõike-kõike-kõike. Selliseid asju on võimatu sõnadega kirjeldadagi, seletamisest rääkimata. Aga juhtuvad niisugused meelteülesed vahetamiste vood, et imed ühe viivu jooksul endasse kogu teise olendi olemuse, sellega toimunu, selle värvid ja varjundid. Mingeid veiniõhtuid pole vaja. See on midagi süvamatki kui lapsepõlve sõpradega kohtumised, mil mõistetakse ka üksteist poolelt silbilt, ükskõik, kui palju aega on koos kasvamise aegadest möödas.
Kui väike Terpsu võttis vastu ka minupoolse vibratsiooni ja infokose, siis sai ta teada, mis juhtus äsja ühe koeraga, keda tema ei tunnegi. Meie teed ja elud hargnesid, enne kui bernhardiin Barbara meie perega liitus. Barbara hakkab nüüd lähiajal nelja-aastaseks saama, aga ülinapilt läks, et tema sünnipäev oleks pidamata jäänud. Peame oma kallite lähedal ja olemas olemist nii enesestmõistetavaks, et selle olemasolu piiripealne rebenemine tuleb alati šokina.
Barbara poolteist aastat vana poeg Tobias nuuskis viimastel päevadel enne, kui Vändra lähistele oma esimest kutsikatepesakonda meisterdama läks, üllatunud uudishimuga mamma Barbi sabaalust. Ja päästis sellega tema elu. Koerad loevad üksteise – ja ka inimeste, kes seda kangesti häbenevad ja fuihitavad – tervislikku olukorda, toitumist, fertiilset seisundit. Ehkki Barbara tervisega ei tundunud midagi valesti olevat, lõi Topsiku süvenev huvi mul ohulambikese põlema. Läksin Pärnusse Tarvi Marksoni kliinikusse teda sellele samale Helile näitama, kellega tutvusime poolteist aastat tagasi kutsikate draama ajal. Järgnes päev ülijõulist antibiootikumirünnakut ja ülejärgmisel päeval operatsioon. Näiliselt täiesti terve koera emakas – mis on üks piklik ja keerukate sarvedega imevigur – oli mäda täis. Veel mõni aeg selle pommiga ringi kõndimist ja… Sepsis. Lisaks mädasusele tegi olukorra keeruliseks tõuomane eripära, et bernhardiinidel – ka väliselt kontkõhnadel – on sisikonnas soliidsed rasva-reservuaarid. Mu kalli lapilisekarvase õe lõikus kestis kolm ja pool tundi. Heli ütles telefonis just, et õmbleb kõhtu kinni ja kõik tundub nüüd korras olevat… kui Barbara süda jäi lõikuslaual seisma. Ei pidanud nii pikka narkoosi vastu – sest bernadel on tõuomaselt ka masendavalt nõrgad südamed. Ka see ei aita, et pojaga koos müttab ja möllab mamma iga päev nii reipalt, et on nagu üks üleüldine musklikubu. Süda jäi seisma ikka. Läks õnneks Heli ja tema assistendi Ingridi oskusliku tegutsemise peale uuesti käima ka. Nii et järgmisel päeval sain oma kalli pärast unetut ööd kliinikust juba kätte. Selle unetu öö jooksul küsisin, kas vaene tüdruk on arvanud, et tema pojast hoolitakse rohkem, et poega kui uuemat ja suuremat imetletakse rohkem – kas sellepärast mõtleski ära minna? Kallis Barbara, see, et meie äbarikust, kes nädalaid 510 grammi kaalus ja vendadest poole väiksem oli, on saanud enam kui 90kilone vägilane, ei tähenda, et sinu seitset kümmet kilo selle võrra vähem armastatakse! Sina oled ikka ainus ja erakordne ja väga hoolitud sina! Ja see on hea, et emand Jürindi tegi sulle kõhu peale kolmekordse teksapükste-tagumiku õmbluse – peab paranemiseni kenasti vastu ja me elame sinuga veel palju aastaid õnnelikult koos, usu mind!
Kui olin väiksele Terpsule sõnatult selle loo vastu ta tumeda kakao värvi põske hinganud, ohkasime hobusega mõlemad. Korraga ja sügavalt. Andsime musi ja läksime laiali. Hopsik võistlema, mina sõbrale rohtu andma ja kanamaksasid keetma. Jajah, kogu turvalisena tunduv üksteisel olemas olemine võib ainsa hetkega rebeneda. Olge jumala pärast oma autodega ja treileritega ja üldse ettevaatlikud, et te üksteist endast ilma ei jätaks, kurat võtaks!
Just neil päevil käis Eestis Usuteaduse Instituudis eksameid tegemas kirikuõpetaja Valdo, kes töötab veel kevadeni Kesk-Inglismaal Leicesteris ja on koos naisega meie Minni ristivanemad. Ütles, et üle mitme kuu jälle isamaal olles näeb koledaid metamorfoose, mis on meie liikluskultuuriga juhtunud. Kui mõne aasta eest hakkas eestlaste autojuhtimiskombestik üha ja järjest Skandinaavia liikluritega sarnanema, siis nüüd ilmutavad meie autojuhid väljast tulnud värske pilgu jaoks murdumise piiril rabelevat meeleheitlikkust. Eriti libedaga annab see ilmekalt tunda. Ühed hirmunud ja stressis inimesed sõidavad ekstra aeglaselt ja ettevaatlikult – et jumala pärast bambusse ei paneks, kes siis laenud-liisingud maksab ja lapsed jalule kasvatab. Teised vajutavad ikka kahesajaga. Justkui saaks kah nende laenude-liisingute-laste – või üksinduse – eest minema kihutada. Kaht tüüpi meeleheitlikkus ja kramplikkus muutuvad iseäranis ohtlikuks just paralleelselt eksisteerides, märkas Valdo. Kihutaja poleks endale ja teistele nii ohtlik, kui ta ei peaks pidevalt mööda rammima neist, kes oma hirme ja väsimust üliaeglase sõidustiiliga väljendavad. Varem olid teeoludest olenematud vihistajad reeglina üksi sõitvad noorepoolsed mehed. Nüüd vajutavad ka lastega emmed ja vanapaarid, nagu arutud – saaks see stress ometi otsa, enne kui jõud täiesti lõpeb, saagu või surm. Võeh, ptüi-ptüi-ptüi.
Mis puutub juhtimisse, siis selle pühapäeva võistlustel Ihastes oli parkuur just juhtimisele keskendatudki. Oli ohtrasti slaalomit ja manööverdamist, takistused ja tünnid olid sedasi üles seatud, et maneeži kujundus oli võõras ja üllatav ka kohalikele hobustele – seega olid kõigil võrdsed võimalused. Ja tänu keerukale logistikale sai palju mõnusat nalja tõrkuvate hobuste ja ära eksivate ratsanikega.
Praeguste määruste järgi tohib treener sedasorti “külavõistluste” ajal maneeži lävelt oma õpilasi ka võistluse ajal juhendada. Mis muudab niisugused koosviibimised ja selle-aasta-suure-lume-piknikud topelt kasulikuks. Pealt ja kõrvalt vaatajatel on erinevate treenerite stiili, väljendeid, suhtumisi ja koolkondi kuulata ja kogeda. Tänu sellele on selline piknik nagu eriti intensiivne laiendatud trenn. Mille käigus mõned mõtisklevad tribüünil seltskonnatades, kas ja kuivõrd talle endale sobiks koos oma hobusega selle intensiivsuse epitsentris möllata ja võistelda. Kõigile ei sobi, paljud saavad suurema naudingu ja kasu just kõrvalt jälgides.
Erandkorras – ilmselt tänu värske lume süütule lummusele – ei olnud näha ühtki sellist meelestatust, et kui mina ei võistle, siis ega tegelikult siin keegi ju sõita ei oskagi. Jahmatavalt heatahtlik ja mahe meeleolu oli. See on ikka sellest äsjasadanud lumest. Pärast teeb igaüks selle lume peale isepidi jäljed. Tehakse kollaseid ja punaseid laike, puistatakse karvu ja lendavaid laastusid. Ja kui ära kulutatud-soditud lumi kord jälle ära sulab, siis selle alt tuleb mitmekordse jõuga uuesti välja kõik, mis neitsilikult karske linikuga kaeti. Aga me oleme sellega harjunud. Kui tead ette, et nii läheb ja et selline see fenomen kord juba on, siis pole ootamatusest tulenevat abitust.  


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat