Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Resonants solaariumis


Jüri ratsaspordikeskuse kohta arvatakse, et see on koolisõidu meka, sest sellele tallile on lennukaimalt nime teinud Marlen Vassil ja tema sõpruskond. Tegelikult treenib seal Ruudo Vatseli käe all ka mitu väga tubli takistussõitjat. Tallis tegutseb kokku umbes kümme inimest oma isiklike hobustega. Uksele tulnud algajad suunatakse sõbralikult Kurnasse Järve talli Rähna Tõnu tundidesse. Jüri ratsaspordikeskuse meelsust ja suhtumisi iseloomustab aga kõige sümpaatsemalt tõsiasi, et tippspordi ratsude kõrval ei peeta paljuks hoida hinnalisi boksikohti ka pensionäride all kinni - ärimees Viljar Jaamu kahest hobusest üks, paljuteistaastane Joonas elab seal pärast kuulsusrikkamaid tegusid soliidset aastates härrasmehe elu ja kinnitab, et ka meie kalgis ja kaalutlevas ajas ja ilmas on hobuste õnnelik eluõhtu ikkagi võimalik.
Nüüdses ajas ja ilmas on inimesed ja ettevõtted nii põhjalikult oma siblimistesse süvenenud, et ei teagi, kas ja kes üsna siinsamas kõrva oma asjades nii kõrvuni sees on, et ei tea temast, tublist midagi. Kuivõrd Jüris ratsutatakse tipptasemel ja laiade masside lõbustamise koht see asjalik tõsise ratsastustöö koht pole – analoogselt Luunja ratsakooliga – ei tea paljud Jürile oma kontoritesse pingelist tööd tegema sõitjadki täpselt, kuskohas see kaht ratsutamissuunda ülitasemel “tootev” keskus
õieti on. Isegi kui teine pingeline sellele pingelisele näiteks varustust müüb. Käisin Jüril mitut ühistööd tegemas Kesko Agro turundusjuhi Margot Otsaga. Seal agrokeskuses ei teatud, et vaid mõnesaja meetri kauguse, risti üle ringtee on nii vägev maneež, suurejoonelised hobused ja kaunid inimesed.
Aga Margot on ülimalt sobiv julgustaja tööd tegema, õppima ja keskpärasusest kõrgemale tõusma. See kaunis ja eriliselt sarmikas daam ise on ajaloolase haridusega – Ivari Padari kursuseõde, muide – tippjuht põllumajandusvarustuse müümise alal. Tihedas konkurentsis väga elegantne väljakutsete vastuvõtja. Inimene, kes ei istu ega ägise “tehtagu-oleks vaja-võiks…”, vaid idee tekkimisel teadvustab endale hoogsalt, et tema ongi see, kes võib ja peab tekkinud idee ära teostama. Ja teostabki. Kohe. Sest jorutajast jõutakse ette, kõhklejal jäävad paljud rõõmud ebaõnnestumiste kartuses kogemata ning elu on lühike. Eks arvestatavatel tegudeinimestel ole ka kõhklusi. Nad kaaluvad, mis on kõige hullem tagajärg, kui astutud uljas samm osutub õhku astumiseks. Ei juhtu muud, kui tuleb järgmine julge sooritus ette võtta – kui kümnest katsest kuus õnnestub, on ülihästi ning iga projekt ja arendus, tegu ja muudatus on edasi liikumine igal juhul.
Arutasime Margotiga, et tegelikult ongi kõige kohutavam, kui inimene mitte midagi ei tee. Kõige haletsusväärsemad – ja samas ohtlikumad – on need õelad laiskloomad, kes aina haletsevad ennast õõnsalt ja õigustavad oma tegevusetut vedelemist: mis teil kõigil viga, teie olete ju rikkad. Sellise enesehaletsemise ja salakurja teiste süüdistamisega kohustavad ettevõtmatud looskamid kõiki teisi ennast aitama. Ja vihkavad aitajaid. Kardavad ja torpedeerivad neid, kelle kiiluvees võiksid samuti veidigi tegijamale järjele kroolida. Keeravad käru, panevad peaga põlveõõndlasse – lamavad seal, ilma et töötaks või õpiks. Sel ajal, kui tegudeinimesed tõusevad kell viis ja uinuvad kaksteist, et igas päevas võimalikult palju tööd teha jõuda, nemad magavad ja mõnulevad. Kuna nende laisas ja ettevõtmatus elus ei toimu midagi, aelevad mööda neti-jutukaid ja kommentaariume, intrigeerivad ja püüavad viiel erineval moel jõuetult halba teha. Tegijate elu läheb iga päevaga edasi – sotsiaalse puudega pederaatorid aga sõtkuvad üha sama koha peal, hapuks läinud mudas.
Kes meist rikkana sünnib? Alasti tuleme kõik. Õpime ja töötame, loome ja mõtleme end selleks, kes me oleme. Kellelegi ei kingita poest asju ega kukutata taevast majasid – osa lihtsalt võtab laene, rügab ja rajab, teine osa kadetseb tegevusetult. Ja ruigab, kui alatult rikkad ikka kõik teised on.
Nüüd, järjekordset veetõusu oma Liu majja oodates, tõstsin põrandalt asju kõrgemale, et ülearu palju elu jooksul teenitut asjata hukka ei saaks. Pilk peatus üle hulga aja värskelt tugitoolvoodi peal, mille ema mulle ostis, kui 22 aastat tagasi ülikooli läksin. Selle poroloonist, erakordselt ebamugava asjaga iseseisvasse ellu astusingi. Samm-sammult on ta järjest kobedamaks muutuvatesse kodudesse kaasa tulnud. Kahe aasta taguse orkaani ajast on tema sisemus merevett ja muda vargsi täis. Ja kannatab ka järgmised orkaanid välja. Samal ajal, kui kusagil kiunuvad tegevusetusse lämbuvad internetihulgused, kelle ämblikuaju oletab, et kõik teised saavad kõike niisama.
Kuivõrd äbade sigatsejate teema on mu jaoks mõnevõrra tundlik, on nii kergendav ja puhastav leida töökaid mõttekaaslasi, tegusaid ja progressiivseid eneseteostajaid, kelle olemasolu annab ka endale optimismi tagasi. Enda kõrvale ja kõrgemale vaatamine annab jõudu. Alla vaadates üles ronida ei saa.
Miskipärast tuli praegu just meelde, kuidas Päärn Hint kirjeldas galopeeriva hobuse pikali saamist. Hästi sümboolne. Lausa metafoorne. Ehkki mees ise väidab, et tehniliselt jube lihtne. Ja mitte eriti ohtlik ei hobusele ega ratsanikule. Ratsule kinnitatakse esijalgade ümber nöörid. Hetkel, mil hobune on vaja maha saada, et näiteks filmi jaoks surmasaamist mängida, tõmmatakse sel momendil, kui tal on galopis jalad kõhu all, need nööriga vastu kõhtu, nii et ta ei maandu kapjadele, vaid põlvili. Käib üle õla ninali, mis muud. Ja ratsanik veereb üle kaela. See on nii karm ja sümboolne, et selle ümber võiks terve novelli kirjutada.
Mis puutub aga sellesse, et agrokeskuse rahvas ei tea, et minuti tee kaugusel on tall, siis kogu maailm ei pea jumala eest ratsutama. Margot näiteks tantsib flamenkot ja sõidab lumelauaga. Lumi on mäletatavasti selline asi, mis tuleb maha, kui on alla null kraadi – jääb hangedena silma ilustama ja spordialasid võimaldama ega aja veekogusid üle ääre ja kogu sügiskevadist olemist nii niiskeks, et majad-aiad kukuvad kleepuva tuule käes iseenesest kummuli nagu käsnad.
Jüri ratsaspordikeskuses pandi külalise tulekul kõigepealt üks üsna resoluutne dobermann autosse kinni. Sest see läheb abstraktses kaitses nii hoogu, et tikub perenaistki hammustama. Ja see jällegi tuletab meelde kõiki neid teisi variante, kui viha kanaliseeritakse nihu. Mingi välismaailma nähtuse peale vihastades rünnatakse abikaasat. Abikaasa peale vihastades tuuseldatakse lapsi. Laste peale vihastades sasitakse koera. Selline bidstrupilik ahelreaktsioon.
Perenaine oli nooruke kaunitar Mariann, kes lõpetas just hüppetrenni oma isikliku kuldruuge kõrgejalgse ratsuga. Treener Ruudo Vatsel – kes on Selle Vatseli vend – aitab neiul sõita tema kolme hobust. See kuldne erilist barokset värvi siresäär, kellega tüdruk just treeningu lõpetas, on Resonants. Ülimalt maandav ja meditatiivne oli jälgida, kui põhjalikult ja süvenedes Mariann noort paljutõotavat ratsut poputas. Jalgade dušitamine, sadula aluse kuivatamine, solaarium. Kõrgejalgne ruskav eliithobune nakitses samal ajal hellitlevalt perenaise kätt. Solaariumis seistes laskis silmad nautlevalt vidukile ja lõõgastudes vajusid isegi tema kõrvad kahele poole lonti. See vaatepilt – pärast tubli tööd hellitatud ja hoolitsetud hobune – pani küsima, miks keegi mind sedasi ei kohtle? Miks nii vähesed inimesed turgutavad ennast – ja oma lähedasi inimesi – sama mõnusalt pikaldase pühendumisega kui ilus tüdruk ilusat hobust? Enda jaoks on meil päevakorras aina töö, piitsutamine ja ülinõudlikkus. Millal ise sai viimati lihtsalt naudingu pärast aeroobikas ja pärast seda solaariumis käidud? Pole aega. Ei raatsi. Mis siis, et see võtab ju vaid poolteist tundi aega. Resonants solaariumis ehk etüüd nurruva hobusega manitses: hoolitse ometi ka enese eest pooltki nii õrnalt, inimene!
Apokaüptiliselt lögastesse varahommikutesse on ilma sulniste hetkede ootuse ja lootuseta muidu iga päevaga järjest raskem ärgata. Iga kohustuse täitmine, iga tähtis käik ja oluline arvuti taga koogutamine nõuab ilma päikese aseaineta, ilma lõbu pärast keksimiseta aina julmemat enese piitsutamist. Ja selline toonuseta sund viib päris kindlasti deprekasse. Miks me seda ei enneta, kui on teada, et polaarpask ilma tasakaalustuseta tõukab kindlasse masekasse? Kohelgem end kui hobuseid, olgem paar kordagi nädalas, nagu Resonants solaariumis – muidu kevadet ei näe.
Jüri tallis üldiselt on aga ikka see sama armas vanade tuttavate ja sugulaste kokkutulek, nagu Eesti hobumaastikul ikka. Näe, üks Casanova järglane. Oi, kui isa moodi Palladiumi tütar, mis siis, et teisest ilmast tervitava papa tüüpilist näo “maalingut” pole. Koolisõiduhobuste teeneka papa Madrigali laps ka siin. Ja siis see Jaamu aastates Joonas.
Mõne aja eest arutasime Aldo Vaaniga just tema Kaari jõe äärses tallis ühe pealt kahekümnese mära boksi ees, kuhu küll kõik ärapeetud hobuse liigist sportlased jäävad ja kaovad. Töötallide hinnalisi bokse nende peale ei raatsita raisata, aga kõik 20aastased ja vanemad ei lähe ju ometi vorstiks ega rebastele. Kuke Maiel on Säreveres ligi 30aastane eestlanna Mamma, kes hoiab teiste märade lapsi, kuni emmed teevad tulevaste hobusekasvatajatega trenni. Aga ikkagi on need vanurid erandid. Kus teised on?
Mariann oletas, et suur osa hobu-pensiokatest on siiski “maal vanaema juures”. Tüdruk teadis, et Padises näiteks on üks tall, kus peetakse veterane. Seal nad siis patseerivad ja räägivad vastastikku memuaare. Ja omasuguste seltsi nautides pole topitud sigade-lehmadega koos lauta, kus puuslak peagi igasugused pensionisambad saeb ja probleemi koos hobusega lahendab. Vahel sõidetakse – aga üldiselt need vanurid kaunistavad ja hooldavad maastikku.
Hobude vanaduse peale hakkad osavõtlikult mõtlema, kui mõnel päeval tunned ka ennast vanana. Vanaduse tunne tekib koos jõuetusega. Jõuetus tuleb närivalt mittemingisugusest ilmast ja pahatahtlike pidurite energeetilisest uuristamisest. Selle jõuetuse hea omadus on, et ta läheb koos ilmade klaarumise ja olukordade lahenemisega mööda. Aga enne õpetab mõtlema, mis siis ikkagi saab ja kuidas on, kui tulebki päris vanadus kätte ära. Et seda võimalikult eduliselt edasi lükata, tuleb solaariumisse kobida ja võltspäikesega tõelise ära ootamist järele aidata. Resonants ütles, et see on hea.


Loe kommentaare (4)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat