Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Tori tulised mehed


Torisse võib mõnikord hobuste juurde mineku asemel ka hoopis selleks sõita, et tutvuda kelgukoerte alaska malamuutidega, kes elavad Selja lähedal Mutil. Ent kuivõrd just samal päeval oli Pärnu Postimehe avalugu sellest, et põllumajandusministeerium kavatseb müüa Tori hobusekasvanduse juurde kuuluvat metsa, olnuks veider jätta vaatamata, mis meeleolud 150aastases kasvanduses nüüd siis valitsevad.
Mõne aasta eest erastati teenekas hobusekasvandus sellise rabinaga, et pankrot oli mitu aega üsna vihaselt pea kohal. Ajalooliselt Toris majandav Kallaste dünastia sai nii faktiliselt kui aateliselt nõnda olulise ettevõtte taas jalule. Ja siis külastati ministeeriumist – tsiteerigem Pärnu Postimehest Silvia Paluoja artiklit – “Tori hobusekasvandust, et vaadata üle riigivarad, kontrollida nende säilimist ja kasutamist. /-/ Väidetavalt kavatseb põllumajandusministeerium müüa osa metsamaast, mille võrra väheneb tõuaretuse raha. “… kui otse ministriga rääkida, siis kõik eitavad,” räägib OÜ Tori Hobusekasvatuse omanik Imre Sams. /-/ “Ministeerium ei ole enda jaoks teadvustanud, mis saab, sest hobusekasvandus on hoidnud riigi põhikarja – 35 mära – kogu aeg null krooni eest üleva, selle metsa majandamisega peaks neid üleval hoidma,” räägib Jaanus Kallaste. /-/ Tähtis on, et need märad oleksid riikliku kaitse all juhuks, kui eraomandis tori tõugu hobused kaovad. /-/ Abiminister Rain Vändre mainib, et otsust veel tehtud ei ole. Isegi kui riik peaks oma hobused ära müüma, ei kao tori tõug. Kuni Euroopa Liidu vastavat regulatsiooni pole muudetud, toetab riik tõuaretust ja maksab keskkonnatoetust ohustatud tõugu loomadele. /-/ OÜ Tori Hobusekasvandus rendib riigilt hooneid ja maad, lisaks peab tasuta üleval riigi hobuste põhikarja. Metsamüügi soovi taga haistab Sams riigikontrolli korduvaid auditeid, mis on visanud kivi ministeeriumi kapsaaeda, sest sellel pole korralikku ülevaadet kinnisvarast ja osa sellest on antud rendile alla omahinna /-/ Kuigi põlumajandusministeeriumi valitsemisalas on tehtud jõupingutusi riigile ebasoodsatel tingimustel sõlmitud üüri- ja rendilepingute lõpetamiseks või riigile soodsamaks muutmiseks, on osa neist jätkuvalt riigile ebasoodsad. “2006. aasta riigieelarve seletuskirjas on kirjas objektid, mida põlumajandusministeerium kavatses müüa, et täita temale pandud ülesanne tulu saamiseks riigivara müügist. Nende hulgas on Tori hobusekasvanduse kasutuss olev maa sealhulgas metsamaa,” selgitab riigikontrolli avalike suhete nõunik Toomas Mattson. /-/ Sams aga võrdleb kasvandust Estoniaga, mille säilimine maaelu kontekstis on vähemalt niisama olulise tähtsusega kui Estonia teatri säilimine kultuuri kontekstis.”
Kui ma seda Estonia sõna ajalehest lugesin, tuli mulle isiklikult antud mööbeldamise kontekstis meelde ka laev Estonia. Samsi ja noore Kallaste võrdlust edasi arendades on nii, et kui Estonia teater maha müüa ja kinni panna, siis jääb ju Eestisse veel teatreid – miks mitte rahvusooperi hävitamisega eelarvelisi auke lappida. Ja kui Estonia laev uppus, jäi teisi laevu veel, nii et ühest riigist teise saab üle mere sõita ikka…
Kui Tori hobusekasvatuse külgvärava juurde jõudsin, kappas Andres Kallaste oma eht-endaliku elatanud täkuonu hoiakuga sealt EHS-i majakese poole. Tema nägu oli morn ja olek jorm. Ent ärevil kasvanduserahvas? Eesti poliitilise ja avaliku maastiku pidev mahhineerimine ja JOKKimine on teinud inimesed immuunseks. Järjekordsed susserdamised lastakse endast mööda, sest muidu ei saaks üldse elada ja oma tööd teha. Liiatigi pole metsa müük veel kindel, nii et pole mõtet üle elada ja põdeda, vaid lasta ajakirjandusel aegsasti lärmama hakata – sellest võib abi olla. Seda enam, et Tori rahvas on aeg-ajalt kallal käivate häireolukordadega harjunud ega reageeri üle.
Hobutüdruk Kadi, kes sel sulnil päikeselisel ennelõunal ükshaaval tallidest hobuseid välja laskis, ütles rahulikult: “Me elame sellest metsast. Ma usun, et Jaanus saab ministeeriumi omadega kokkuleppele. Nad ei saa meie elatist maha müüa, kui vallavalitsus ei luba – ja vald on meie poolt.”
Kogu lugu. Selles lauses oli lisaks noore inimese optimismile ka armas kokkukuulumine. Nii Tori tallide rahva omavaheline – kui kokkukuulumine hobustega. Kadi jaoks tähendas “meie” eelkõige hobuseid. Ja kõige olulisem oli, et see Meie saaks tavapäraselt süüa ja õue ka siis, kui ametnikud järjekordset käru valmistuvad keerama. Kadi jaoks on hobuste turvaline argipäev üldse kõige tähtsam – seda, et tema ema nooremal vennal, juhuslikult mu klassivennal, oli samal päeval 40. juubel, kuulis ta ka minult – ja jätkas rõõmsalt karja väljalaskmist, et saaks boksid tühjaks visata. Elu läheb olenemata onudest ja ametnikest igal juhul edasi.
Tallimehed vedasid heinapalle tallidesse, järjekordne kursus Särevere õpilasi oli toodud hobusekasvatuse Estoniaga tutvuma – plõksisid mobiilidega isukalt pilte just tollest hinnalisest tõumärade karjast. Ja väike snautser istus keset tallidevahelist platsi naljakalt tagumiste säärte peal – kui kassid lähedusse ilmusid, põrkas hoogsalt õhku, et näidata: tegelikult ma olen teist suurem!
Andrus Kallase, kelle koer see snautser on, ütles: “Kui me poisiga koertekoolis käisime, pidin mati kaasa võtma, sest ta keeldus palja maa peale istumast. Siin, kus keegi talle matti pepu alla ei lükka, kükitab sedasi pepsilt kandade peal – aga sellest asendist on lihtne ka madallennul kohe tegudele startida.”
Ühes kasvanduse kõhunimudases koplis annavad pidevat etendust vanad jämedad ohustatud tõu täkud Omer ja Lennar. Vanahärrasid hoitakse koos, ehkki nad jagelevad absoluutselt lakkamatult. Trügivad ja tõuklevad, pideva nagistamise sekka jagavad üksteisele tõhusamaid tousid. Märkamata, et tegelikud uuema aja tegijad on teistes koplites ja tallides.
Kadi lasi koos märadega välja Maria talust tegudele toodud valkja jõulise täku Viski, kes oli alles Torisse toodud, näitas ja tutvustas end, nii et musklid mängisid ja viimne kui millimeeter ta kaunist tumeda kaelatäpiga kehast oli pingul ja kaunis ja laulis Loojale ülistust.
Keegi elatanud, muhedalt hambutu ent üliasjalik vanamees juhatas mu kõigepealt nelja, siis viie täku talli Tori tuliseid mehi vaatama. Kolmeteistkümne noore täku talli – nagu ka äsja perfektselt ära remonditud ponide talli, kus on reas miniatuursed Keisri ja Kardinali võsukesed – vaatasime titega ise. Vanamees, kes tegelikult käis lihtsalt oma tallimehest naisel abiks, rääkis viie täku tallis, et kui nende perude isastega sõbralikult ja rahulikult rääkida, siis nad lõpetavad näksimise ja ei püüa enam kolakat anda.
Nelja täku tallis aga oligi Tema Ise. Carry’s Son. Hõbedane, kerge ja graatsiline, imekauni peaga, eriliselt läbipaistev ja meeldivalt südamlik. Kõik Eesti hobused kipuvad olema omavahel sugulased ja seotud ning igas tallis, kus vähegi torikaid kasvatatakse, on viimasel ajal näha kenasid noori Carry’s Soni lapsi. Kui oled pikki hetki imetlenud Bakhoffide Capella II ja Vaanide mitmete selle täku laste seas just eriti Canberrat, siis on lõpuks papa enesega kohtudes tunne, et trehvad vana hea sõbraga.
Hõbeunelma vastasboksis on üpris väga väheldast kasvu eestlaste uus sugumürsk Viks. Eesti tõugu hobuste tallis on neil praegu ridamisi Elkari järeltulijaid. Ent Andrus ütles, et nüüd saadeti Elkar – kes on muu hulgas teinud ka meie pere suurt kasvu ja mu meelest ülimalt ilusa EQ – Aresse, ja Viks toodi asemele. Sellepärast, et Elkar annab küll suurepäraselt ratsastatavaid ja mõnusalt ees käivaid järglasi – aga nad kasvavadki häbematult kogukateks ja sihvakateks, nii et venivad spordis ponide klassist välja.
Seni veel ridamisi seisvad, äratuntavalt Elkari tehtud erivärvilised tegelased saavad ka endale vastselt remonditud talli – paar karvast külakolli ladusid ühes otsas põllukividest boksiseinu üles. Ja kaks omanikuhobust – neist ühe nimi naljakal kombel Arrak, mis meenutab arvatagi auväärt kunstnikuhärrat – olid Kallastete käes väljaõppel. Neist koolitatakse paarisrakendit, ka kutsar saab Toris õpetust – ja siis lähevad kõik kolm, kutsar ja paarisrakend, Pärnusse sanatooriumi juurde tööle. Porosid sõidutama. Äkki neile meeldib? Hobustele see töö, ma mõtlen – porod vaadaku, kuidas ise saavad.
Sporthobuste tallis meeldisid teineteisele üks noor must ratsu ja mu 7kuune Minni. Olen juba ammu avastanud, et ka nii väikesele inimesele ei meeldi sugugi mitte iga hobune, mitte see loomaliik kui niisugune, vaid ikkagi teatud erilised isiksused. Ja need meeldimised ei olene kasvust ega muudest välistest omadustest. Luunja tallis vaimustus väike tüdruk konkurentsitult ja vastastikku hiid-Axelist. Rõngu tallis klammerdub ta käte-jalgadega, nagu õnnelik ämblik, pisikese musta ristandponi Eedu südamliku molu külge. Toris leidsid nad teineteist musta ratsuga, kellega algatasid lustaka mängu. Minni keeras end mu süles üle selja looka. Hobune väänas oma kaela täpselt samasse vinklisse. Minni väänutas end teistpidi silda, vaadates kelmikalt hobusele üle õla otsa – ega sina ju niipidi ei oska. Ja hobune keeras kaela lapsele järele, sama nurga alla sama sügavasse paindesse. Panid ninad selliste kreeka eedena kokku ja puristasid teineteisele südamlikult näkku. Sellised hetked vallandavad laheda ja avala naeru ja muudavad elu helgeks – tõepoolest, mis kuradi ministeerium, tegelik elu on siin ja selline!
Siin ja sellises elus pole enam sporthobuseid Hansat ja Bermudat, kellega mõne aasta eest Peter von Fabry Eichneriga nende müügiohtlike Tori metsade radadel ratsutamas käisime. Ühest kaunitarist on nüüdseks saanud somm, teisest roots. Nagu see ikka varem või hiljem juhtub. Mingu neil hästi. Sporthobuste talli tagumisest otsast on ka ardennid oma teed läinud. Omanik viis nad koju, sest tahtis neid enda ligi – olgu kasvõi tülikas ja kulukas, oma hobud oma kodus!
“Eks me ole enne ja pärast ka näinud, kuidas inimene arvab, et üht-kaht hobust on kodus parem pidada,” seletas Andrus, hoogsalt bokse de-sitafitseerides, pole siin midagi nii, et ühed on tallimehed, teised treenerid, töö on töö. “Tegelikult on hobuse kodus pidamine ikka hirmus tülikas ja siduv. Paari hobuse jaoks sööda varumine tuleb oluliselt kulukam kui hulgi hange. Ja ühele hobusele takistuste tegemine on ju ka igavesti eksklusiivne ettevõtmine. Mõistlikum on ikka professionaalses tallis hobuseid pidada ja treeneri silma all ratsutada. Kuni tallil ja treeneritel olla ja elada lastakse muidugi…”
Ja siis need alaska malamuudid.
Neid peavad Tori taga Mutil Kersti ja Ain Reppo – need samad, kellel on Tori servas Tõlli tee ääres Kessu äri. Televiisoris on paar korda oma kelgukoeri näitamas ka käinud. Emase nimi on Mira Panikpah’s ja isase nimi Erto. Nagu paljudel koeratõugudel, on ka neil kelgukoertel emaste ja isaste kasvuvahe suisa uskumatu. Emane on väike, vilgas ja hirmus töökas – teeb kelgu ees kogu töö ära. Isane on imposantne ja äratab inimestes oma avala südamlikkusega imetlust. Aga kelgu ees ta viilib ja tikub asja tegema kõigi võimalike jälgede ja kõrvaliste ahvatlustega.
Need koerad lõhnavad sulnilt ja täiesti ebakoeralikult, sõna võtavad ulgudes, mitte haukudes, jalutada ei oska absoluutselt – nii et daamid koerakesega, kes peavad nendega iga päev jooksmas käima, seovad nad endale ümber vöö ja püüavad kannul püsida. Ning Miral ja Ertol on praegu just seitse kutsikat. Läksin Kerstiga õigupoolest hoopis muudel teemadel artiklit tegema, aga tegelikult istusin põhilise aja keset kutsikaid põrandal. Sest iga vaikne, olekult kuidagi ebamaine, uskumatult delikaatne ja intelligentne koeralaps oli nii sindrima põnev ja omanäoline isiksus.
Kersti ja Ain kavatsevad Skandinaaviast veel paar sellist kelgukoera tuua, et rakend kokku saada. Lootus on ju, et kunagi tuleb Eestis veel ka lumi maha. Olnud ju on. Koeri juurde tuues välditakse inbriidingu ohtu – ning samas on sellega loodud kennel Mutimuudid. Selles mõttes, et Muti malamuudid. Neid võlvitud kulmudega, sünnist saati kikkis kõrvadega, kosmilise silmavaatega erilisi olendeid võite lahkesti vaadata kodukalt www.sleddogs.ee - mõned on täna veel saadaval. Kui mul poleks kõik kohad oma kaht bernhardiini täis, tahaksin ka. Ehkki see igapäevane jooksmise kohustus vist päris hästi ei istuks ka. Aga on bernhardiinid. Ja on taas üks näide sellest, kuidas kõik siin ilmas seotud on. Kersti loomaarstidest vanematel Vändra kandis on ka emane pikakarvaline. Kellele vetid otsustasid ühe kobeda paberitega pesakonna tekitada. Ja meie Tobias, see poputatud ja putitatud äbarik, kes kaalus poolteist aastat tagasi talumatult pikka aega muutumatult 510 grammi, ja kes nüüd kaalub üle 90 kilo, sai just suguküpseks! Lähiajaks on Tobiast lahkesti palutud veel kahele paaritusele, aga Reppode emand hakkas just esimesena indlema, nii et tuleval nädalal juhtub Vändra metsas Pärnumaal tänu Torile, malamuutidele ja kõigi asjade omavahelisele seotusele see pidulik paratamatus, et meie poisist saab mees. Esimesele isasele kutsikale palun tapetud onu Othello mälestuseks tema nime panna, siis saab süda rahu.


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat