Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Jumalaga, Othello!


Tahan rääkida poliitikute ja muude hetkel aktuaalsete loomade asemel ühest suurest mehest, kes lisaks teistele mullu siit ilmast lahkunutele aasta vahetumist ei näinud. See oli üks võimas punane koer, kes ei näinud Punase Koera aasta üleminekut Sea aastaks. Sest peremees lasi kolmeaastase bernhardiini Othello mugavusest ja isekusest magama panna. Tappis ära, selle asemel, et ravida sõber terveks terviserikkest, mis koerale tekkis üsna otseselt selle pärast, et pererahvas jättis ta maha.

Meie kaluriküla rahval on talupoja mõttekäik. Kui õuevalvuritest litad toovad ilmale soovimatud pesakonnad, lähevad kutsikad paljunemise ohjeldamiseks “mere kooli”. Aga kui tapetakse suur, kaunis, parimas eas tõukoer, tuleb talupoeglikul paratamatuse taluvusel piir ette – külarahvas ütleb nüüd, et kui oma koera reetnud ja tapnud kaabakas peaks julgema veel kodukülla suvitama saabuda, lasevad kantidel raisa kasti lüüa. Ega nad lase. Aga kohkunud raevu astet näitab säärane lubadus küll.
Othello oli minu Barbarast pool aastat noorem. Sama isa, legendaarse Olaf Pyrlandia poeg, ema oli teine. Helena. Kalamees Aivo M., kelle vend on Pärnus tuntud ärimees ja muidu asjapulk, oli oma kutsika üle tohutult uhke. Hoolitses tema eest pühendunumalt kui keegi seninähtu. Ostis külapoe kutsikast hiiglaseks kasvavale koerale sobivast toidust lagedaks, korjas rannalt adru, mille segamine toidusse pidavat karvale pigmenti lisama ja looma eriti kauniks värvima. Ujutas ja jooksutas ja viis näitustele palju usinamalt kui mina – minu näituselkäima laiskust uhke koeraomanik naeris ja halvustas. Ja tema heasüdamlikku hiiglast terve küla teadis ja armastas.
Poolvennast ja –õest koerad kohtusid enamasti mere ääres ja moodustasid omasuuruste mängukaaslastena liigutava dueti.
Ja siis tuli orkaan.
Sisuliselt see meie küla Othello tappiski. Mitte otseselt. Suur koer pole mõni rannaküla lammas, kes lollisti lauta ära upub. Aga stiihia lõhkus ära tema peremehe tööriistad ja kuraasi. Kalapaat ja –võrgud said räsida – aga majaehitus oli mehel nagunii pooleli, naine kodune, võlad kaelas ja ebakindlus väljakannatamatu.
Läks Soome tööle, nagu see tendents meil siin – õnneks raugeva hooga – seni veel on. Kes kodus hakkama ei saa, läheb naabrite juurde otsima tellinguid, millelt surnuks kukkuda. Kujundlikult väljendudes.
Erinevalt tavalistest rändtöölistest võttis naise ja lapsed kaasa. Ei tea, kuidas lastel võõrsil läheb – naine on kodune, nagu siingi. Iseasi, kuidas saab kodust ära olles kodune olla, eks ole. Paradoks.
Othellol, kes oli seni peremehe uhkuseasi, laste lemmik ja perenaise hellik, jäeti üksinda maha. Veetis nädalaid ja kuid üksinda majja ja kasvuhoonesse suletuna. Sugulased käisid teda kord-paar päevas toitmas ja pissitamas. Ehkki bernhardiini väärikus ei luba ka ülimas mahajäetuses ja masenduses ulguda, oli üle põllu mu koduakendesse paistvas majas vaevlev oma koera vend mul pidevalt meeles. Eks hing oli sellepärast hell ja ülitundlik ka, et Barbaral sündisid just samal ajal enneaegsed kutsikad, kellest suur osa läks Looja juurde tagasi ning kolme poisi eest võitlemine tähendas ööd-päevad nende süstlaga toitmist ja lõua all soojendamist. Nüüd hakkab mu enese koju jäänud Tobias ise isaks saama, Hermann võitis esimese bernhardiinina kuulekusvõistluse ja Pärdi perenaisel sünnib paari nädala pärast tita.
Othello peremees helistas aga siis, kui reedetud sõber oli juba üle poole aasta ihuüksi elanud, ja küsis, kas ma kedagi ei tea, kes täiskasvanud peni ära ostaks. Teadsin Häädemeeste kenneli It’s Sverana – sealt on meie koerad pärit – pererahva Sveta ja Raivo Nahksepa hingesuurust. Ja otse loomulikult pakkusidki nad emigreerunud kalurile kaht varianti – hoiavad poissi toiduraha eest või võtavad Othello päris tagasi ja annavad siis, kui Soomes sipleva pere olud ja elu klaarub, uue samaväärse kutsika. Mispeale kaluril lõi omanikuinstinkt üle rumala pea kokku. Leidis, et mitme kuu tagant kodukülas käies on ikka nii armas koera omada ja talle peremeest teha. Vahepeal las olla kasvuhoones, nagu üleliigne asi kapis ära. Loomakaitsega – mille poole pöördumist me Nahkseppade ja külarahvaga väga tõsimeeli kaalusime – on selline lugu, et hulkuvate koerte-kassidega on niigi tegemist ja oma enese peremehe poolt väärkoheldud koerte kaitsel on nad just nii abitud, nagu näitas ühe prefekti lähikonnas sandiks pekstud Lilly Lullaby kurikuulus õudjuhtum.
Ja päriselt see mees ei valetanud ka, kui väitis, et viib oma kalli koera hoopis Soome kaasa. Natukeseks viiski. Ainult et nii kitsastes oludes, nagu neil seal, ei lubanud peremees (kurioosum – koera peremehel on peremees!) nii pirakat peni pidada ning loom kupatati kodukülla tagasi. Vahepeal oli tema kodumaja ka maha müüdud, nii et täielik idüll.
Loomaarst, kelle juurde Othello pärast mõnda aega elusklemist kaluri vana ema juures viidi, oletas, et suur punn võis looma kaela peale kasvada löögi tagajärjel. Veterinaar ütles, et sellise healoomulise kasvaja operatsioon läheb maksma paar tuhat ja pärast tuleb paar nädalat haava loputamas käia. Mispeale töötu perenaine teatas, et temal pole aega ja tema ei saa. Peremees andis telefoni teel käsu mitte lõigata ega jamada, vaid koer magama panna. Oli küll nutt ja hala, aga vaatamata šokeeritud loomaarsti tõrkumisele ja veenmisele sai Othello valge lina sisse, must lint ümber ja kodumulda.
Miks siis ei helistatud mulle ega koera kasvatajale? Me oleksime poisi raudselt terveks ravinud ja ta oleks Sveta kennelis aretus-kutina mõnusasti tööle hakanud.
Aga oma bernhardiini üsna sõna otseses mõttes mõrvanud mees helistas Nahkseppade kennelisse küll. Arvake ära, miks?! Sellepärast, et It’s Sverana kasvatab lisaks sellele esinduslikule võimsale tõule ka griffone, inglise buldoge, jaapani chinne, spanjeleid, bassette ja fokse. Tüüp tahtis uut, väiksemat tõugu koera osta. Umbes nii, et eelmine oli liiga suur ja läks katki ja andke nüüd uus mänguasi.
Nahksepad andsid sellile sihi kätte, kuhu oma sooviga kaduda. Ja Sveta ütles: “See mees upub kord Othello pisaratesse.”
Minul on sisesilma ees pidevalt – oma kahe bernhardiini nägemine ei lase unustada – viimne kohtumine oma koera vennaga. See oli sel ajal, kui ta polnud veel lühiajaliseks lollitamiseks Soome viidud, vaid elas kasvuhoones vangis. Ühel nädalavahetusel olid sugulased ta mõneks ajaks õue lasknud. Ta seisis kodu – mis siis oli juba sisuliselt müüdud – väravas ja liputas möödasõitjatele lühidalt saba. Peatasin auto, astusin välja, patsutasin poisi kaunist tumepunast turja. Seisime ja vaatasime teineteisele otsa. Pikalt. Koer naeratas silmadega. Ja me ei teadnud, et see on viimne kohtumine. Othello saatis siis, kui tagasi autosse istusin, oma õele telegrammi – sirtsas ratta peale.
Kui oleksime teadnud, mis juhtuma hakkab… Vägisi poleks poissi ema juurde Häädemeestele tagasi viia saanud, ehkki meil oli tema vangistuse lõpetamiseks seegi variant jutuks. Me ei oleks Othello päästmiseks mitte keegi mitte midagi teha saanud. Mis siis, et mitmed meist olnuks valmis tema lõikuse eest maksma, teda ravima ja tema hingehaavadele puhuma. 
Teie ohkate nüüd seda tragöödiat lugedes nukralt – jajah, mis sa teed, meie külas tehti koeraga jällegi nii, meie tänavas kassidega naa ja kolmandas kohas koheldi hobuseid kolmandat moodi. Jutustasin selle loo, et endal süda kurvastusest ei lõhkeks, et vapustust inimeste inetuse pärast jagada. Mida teha selleks, et kaitsta loomi – ja lapsi! – nende kõige lähemate eest, kelle hoolde Jumal nad usaldanud on? Iga natukese aja tagant ahmime õhku, kui jälle mõni inimene endast nõrgema tapab. Mõni piinab enne aasta aega – nagu see lurjusest kaluriraibe. Teine tapab järsku, aga selle eest kõik kallid korraga – nagu äsja Eestit vapustanud eru-palgasõdur. Mul ei ole positiivset programmi ega lahendust, mida selliste võikuste lõpetamiseks ette võtta. Kuna ma kuhugi ei kandideeri, ei pea ma ka valetama, et see lahendus olemas on, ja tehtud.


Loe kommentaare (15)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat