Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Patika roosa hobuseunenägu


Tallinna Tartu-poolse piiri ääres, Järveküla kandi uus-põllu-linnakutest Jüri suunas on Patika asula. Ühe keskusehoone peale kirjutatud kohanimi on aastaid kiirteele paistnuna tekitanud naljakaid assotsiatsioone käsitöötehnikaga. Patika tehnika on teatavasti see, kui puuvillane või linane kangas seotakse enne värvipatta pistmist puntideks, nii et värv jääb kangale korrapäraste, aga ettearvamatute laikudena.
Viimastel aegadel on olnud mitu asja Sausti ja Nabala mõisatesse. Ümber pealinna on terve ring ja võrgustik mõisaid, millest muist on seltsielu kohtadeks korda tehtud, muist ootab varemete kogumina alles saatuse paremakspööramist. Kurna kandist – sealt, kus on Harri Järve tall – saab noisse sousti-nabadesse ka mööda asfaltteed, aga kõrval- ja külavaheteid pidi on alati huvitavam liikuda. Nii ongi korduvalt silma jäänud kohe pärast Patika keskust tee ääres õhetav väike roosa tall, suurte akendega elumaja küljes. Niipidi on vist enamasti õigem öelda, sest oma kodu ja talli kokku ehitavad inimesed lähtuvad elukorralduses hobustest. Kõik muu on paika ja tähtsusjärjekorda seatud nendest lähtudes. Kahel pool külateed kenitlevate sihvakate ratsude vahelt läbi sõites on alati olnud uudishimu, kelle õrnroosa hobuseunenägu see siia ehitatud on, aga alati on va mõisatesse pärale jõudmisega tuline kiire, sest neis on peetud tähtsaid üritusi, mis enne külaliste kogunemist alata ei saa. Pulmad ja juubelid, mis muud.
Just sama moodi, tegelikult Rahula taha bernhardiinide kokkutulekule sõites, jäi silm jõudsalt kerkiva Rahula-Pihlaka talli maneeži peale, nii et järgmisel Pärnu poolt Tallinna sõitmise käigul sundis uudishimu taas sinna keerama. Bernhardiinid olid mängus ka eelmisel korral Patikast mööda läbi Kiili kihutades. Kui Saustisse muusikalitähe Ele Millistferi ja teatritegelase Ain Saviaugu pulma jõudmine käis lihtsamalt, siis Nabalasse väliseestlanna Haldi Svanbergi juubelile orienteerumine nõudis topograafiliselt idioodilt Kiilis tee küsimist. Teejuhil oli bernhardiin rihma otsas. Ja bernhardiin oli, nagu lobisema sattudes selgus, hinnatud tõuesindaja Robini poeg, aga Robin on ka meie Barbara onu. Voh selline on Eesti, kus omavahel on sugulased ja ristirästi seotud lisaks inimestele ka koerad.
Kiilis jäi tookord silma alla ka eriti kihvti väliskujundusega koolimaja kõrval seisnud spordihall, kommionude Kalevi-kirjad peal. Eetilise raharahva seas on sedasorti õigete asjade finantseerimine ja vaikne metseenlus viimasel ajal suisa liigutavalt levinud. Ja sellepärast ei taha mitte üldsegi uudistest kuulda, kuidas nürimeelsed seadusesilmad lubavad ettevõtja, kellel bürokraatia aeglus ja paindumatus on üle visanud – kas Eestis on üldse tegudeinimest, kellel ei oleks? – maastikuhoolduse eest kinni panna. Kuluaarijutte raharahva suhete kohta hobustega on samas huvitav ja naljakas kuulda. Kuulujutte peab teadma – liigselt süveneda ega südamesse võtta ei või. Ei enda ega teiste kohta käivate linnalegendide puhul. Ühes ajakirjadekontsernis rääkisid kohvituppa kogunenud naisžurnalistid mõne päeva eest tõsimeeli, et teavad muu hulgas täpselt, kuidas on lood selle Kruuda, kes äsja märkimisväärse tüki meediatorti ostis, tegeliku suhtega hobustesse. Žurnamoorid kinnitasid, et nende teada kardab Oliver hobuseid kohutavalt. Ei julge ligigi minna. Aga neisse on olnud vaja investeerida selleks, et kuuluda Ringkondadesse. Et kuidas sa muidu jutule saad tõeliste rahatuusadega, kes juba on hobustesse investeerinud. Tuleb ikka endal ka investeerida.
Küsisin seepeale emandatelt, kes küll võiksid olla need ringkonnad, kelle hulka kuulumiseks Kruuda peaks hobusekujulise pileti ostma – kas ta mitte juhuslikult just ise pole see “ringkond”, kelle ligi ja kõrgusele pääseda hoopis teised tahavad. Emandad jäid mõttesse. Ja nõustusid, et jeerum jah, ongi vist tegelikult hoopis niipidi. Aga ikkagi polevat see mees Liivimaa parim ratsanik, on hoopis käsipalli-fanaatik. Arutati, et lootus tema kokkuostetud väljaannetesse tööle pääseda on ainult neil ajakirjanikel, kes mängivad käsipalli. Mida parem pallur, seda parem ametikoht ja palk tuleb. Voh sellised jutud. Naljakas ja õpetlik kuulda, eksju. Ootame-vaatame, kellest hakkab siis see oletatav žurna-pallurite mansa koosnema!
Peaasi, et närvid ja selge mõistus kuulujuttude keerises vastu peavad. Kõigil meil. Ja korras närvide tunnus on hea uni. Ühel äsjasel sügiskevadisel jaanuarihommikul kell kümme tukkusid Patika roosa hobuseunenäo – kõige paremas mõttes, just niisugune peabki üks õige kodu olema! – ees kõrvuti üks bemar, üks maastur ja Rangi talli kirjadega hobutreiler. Talli allatõmmatava otsaukse vahelt kumas valgus, bokside koristamise kobin ja Vikerraadio. Roosa väikehäärberi inimeste poolel avati uksekella peale alles siis, kui uudishimutseja oli teinud tiiru ümber suureaknalise hoone, mida ümbritseb eriliselt õhuline ja kaunis aastaajatu aed.
Uksest pahvatas välja totaalne koerapilv. Kuidas nad kõik välja näevad, vaata kodukalt www.patika.ee. Kaks minipuudlit ja inglise mastiffidest ema ja poeg. Nood hoogsad inglased olid Lissi ja Villem – paberites muidugi muud nimed. Puudlitest vanem oli 17aastane ning sättis end tulija najale südamlikult seisma, nii et teksased said igast küljest ühtlaselt käpalilleliseks. Naljakas oli see, et imposantne mastifi-emme Lissi on mu lapsepõlve pekingi paleekoera Lissi nimekaim. Nii erinevad tüdrukud ju, kui üldse olla saab. Täpselt sama drastiline nimekaimude paar on mu berna-Barbara ja mu raamatupidaja tiibeti spanjel Barbara.
Ootamatust sissepõikajast üllatunud perenaine – asjalikes tunkedes ja veel mõnusasti padjane – ütles, et tal on ööpäev endale sobivalt pöördes, kuivõrd enne kella kolme ta tuttu ei lähe, ning et puudlid on tema teekaaslased sellest ajast, kui nad veel linnas elasid. Siis pidas ta ka oma hobuseid Jüri talli rendiboksides. Kuni soov mastiffe kasvatada ja oma hobudega koos elada tõi kaasa arvutuse, et nende isepidamine tuleb mitme boksi üürist tunduvalt odavam. Ka koos tallimehe palgaga – see muhe habe Vikerraadio saatel nüüd seal roosas tallis hommikukoristust sooritaski.
Perenaise nimi on Lehte ning tema koertele pühendumine on tapetseerinud terve trepipüstaku seina. Selles mõttes, et minipuudlitega on aastate jooksul näitustelt toodud paljukümneid rosette, mis katavad aukartust äratava hulga ruutmeetreid seinast. Hull töö ju – nii näitusipidi sõitmine ise. Kui sellele eelnev puudlisoengu lõikamine ja suflee üles puhvimine. Oi. Inglanna Lissi rosettidest on samuti juba kaks rida moodustunud. Ja mastifiga mööda näitusi ringlemisel on sama jama, mis bernadega – nad on suured ja sõjakad. Lehte ise on aga väike ja malbe.
Ja eatu. Rangi talu perenaisel on sireda figuuri kohal klaar silmnägu ja tütarlapselik soeng, mistõttu oli suisa jahmatav, et ta külakostiks saadud Harri Vasara kaksikplaadi peale teatas, et ööbik-Vasar oli tema neiuea konkurentsitu lemmik. Siis pidi tema neiuiga olema aastatel… tühja neist numbreist. Peaasi, et üks plaadipaar leidis õige kuulaja.
Lehte maalekolimine samasse kanti, kus muuseas elab ka Jaan Elgula, kellel on samuti mastif – küll tiibeti, mitte inglise oma – meenutab mõnevõrra Nuustaku-Neeruti Tiiu ja Kalevi Tartust ära kolimist tehnikas hobused-ees-inimesed-kannul. Ka tema alustas küpses eas kannakat sooritades uut elu. Oli tipi haridusega ehitusplaneerijana oma sedalaadi kohustused täitnud ja sedaliiki enese teostanud – nüüd oli aeg minna koertele ja hobustele sobivasse kohta ja elada nii, nagu tegelikult on alati igatsetud, ent viimaks on selleks ka võimalused välja teenitud.
“Mu mees hobustega ei tegele. Talub kenasti mind ja mu märasid – näed, meil on puha tüdrukud! – aga ise hoiab hingelist distantsi,” nentis Lehte kuueboksilise kodutalli vahekäigus pilguga lemmikuid hellitades. “Kui ta peab nad koplist sisse laskma, paneb raudselt kõik valesse boksi. Ei tee tema mu märadel vahet ega tea nimesid.”
Tallimees teeb ja teab. Selle vanaga on Rangi omadel üldse vedanud – harjunud liigutus, millega mees äsjavahetatud saepuru peale patsatanud pabulad käsitsi ära korjas, rääkis enesestmõistetavast tegutsemisest, mitte perenaisele meeldimisest. Sellised asjad paistavad pisinüanssidest ära.
“Koertega ma veel pisut katan nende pidamise kulud – pesakond, kust Villem pärit, läks ju äsja oma kodudesse. Aga hobustega ei teeni ma midagi. Nemad on mu kallis hobi ja kiindumus. Üle kuue boksi ma nendega ei sisusta, nii et need kaks varssa, kes nüüd juurde sünnivad, tingivad küll mõningase müügi. Aga üldiselt on nii, et mulle piisab õnnelik olemiseks sellest, kui mu sõbrannad on mõõdukalt töös ja näitavad end koolisõidu võistlustel hästi. Ma ise ei armasta, vaid kardan takistussõitu ja kihutamist – nagu tegelikult väga paljud hobusefanaatikud, kes ise kuigi hästi sõita ei oska – ja sellepärast olengi keskendunud koolisõidu hobustele. Oma trakeenid ja ahhaltekiinid olen puha märad ostnud – aga juurde sünnivad siin tallis ka reeglina tüdrukud. Kui H’Fatmal – see kõrge tõmmu tädi, kelle boksiuks on sellepärast lahti, et muidu ta kõmmutab kabjaga selle pihta niimoodi, et ka kogu elumaja kajab – peaks nüüd täkkvarss sündima, siis selle jätan küll erandina endale,” plaanitseb Lehte. “See varss on eostatud ühe hollandi super-koolisõiduhobuse spermaga. Mitte külmutatud, vaid jahutatud seemnega – igavesti ärev tegemine on, aega on kalli kraamiga majandamiseks vaid kuus tundi. Ja tulemused on täpselt samasugused nagu inimestel – olenevalt ovulatsioonile pihta saamisest sünnib kas poiss või plika. Mida täpsemalt ovulatsioonihetk viljastamisel tabada, seda kindlam on täku eostamine. Sellepärast, et mees-sugurakud on kiiremad, nais-spermatosoidid vastupidavamad. Kui seeme peab mära sisemuses ovulatsiooni ootama, peavad vastu tüdrukud.”
Sündiva varsa on broneerinud koolisõitja Maarika Vunder, kes Lehte hobustega sõidab ja võistleb. Ühe varsa on ta sealt tallist juba endale viinud ka. Enne hollandi koolisõidu tipuga paaritamist on saadud paljutõotavaid lapsi Madrigali ja teiste nimekate-teenekate härrastega. Hiljuti ostetud karamellikarva sälu Attina kõrval on teine noor mära, kes on viimastel koolisõiduvõistlustel juba ülihäid kohti saanud. Alguses ilmutas tütarlaps ilmselget kahestumist – boksis nii leebe ja nunnu, läks ta välja pääsedes nii itsi täis, et Lehte on temaga korduvalt füüsikaseaduste kehtimist kontrollinud ja lõpetanud nii, nagu ikka lõpetatakse, kui tagumik tuleb ja tuleb ja tulebki ära.
Karamelli peab Lehte peagi ratsastama hakkama, armastades seda alguses teha sootuks sadulata, nagu praegu sõidab – õigemini peaks sõitma – üht oma kuldset ahhaltekiini. Tegelikult sõidab perenaine harva. See on see paradoks, et kui sul on oma hobused kogu aeg käepärast, ei kibelegi neile selga. Ja Lehte tunnistab ka, et lödised-mittemingisugused ilmad, mis teevad treeningplatsi libedaks ja kleepuvaks, ei ahvatle ka mitte üldsegi. Õigupoolest õgivad tuulised rekordsoojad iga ala tegude tahte masendavalt nahka ja poolegi tulemuslikkuse saavutamiseks tuleb end topelt sundida ja ponnestada.
“Ma hakkasin nii hilja ratsutama, et eks paraku on koolisõiduks liiga kange puus ka. Pikema seljaga ja ühtlasema liikumisega hobustega saan üsna talutavalt sõidetud. Aga sügavama traaviga hobustega ei taha ma juba sellepärast ise kohtunike ette minna, et tõmban ratsu tulemusi alla – hobune võib ju kaunilt liikuda ja elemente osata, aga tema seljas põrkav tädi rikub kõik ära. Kangesti hea on, et Maarika neid sõidab ja näitab. Mul oli ka üks noormees siin sõitmas, aga ta istus märadele oma karmi käega nii pähe, et lõpetasime koostöö,” räägib hobuemme, kes kõiki oma sihvakaid kaunitare silmitsedes meenutab ikka üht oma lemmikut, kes elab nüüd Hollandis. “Keegi sõbrannadest lõi tal koplis lõualuu puruks. Toitsin teda pikki aegu rohujahuga, sest ükski Eesti loomaarst ei osanud selle lõuaga midagi peale hakata. Meil oli pärast nõukogulikku veterinaariat hobuste alal nii põhjalik vaakum, et alles nüüd hakkavad arstid jälle hobuseid ravida oskama – koos hobuste arvukusega kasvab ka praktiseerimise võimalus ja motivatsioon. Aga Hollandis tehti ka see lõualuu korda, nii et hobune on jälle õnnelik – ainult mina igatsen kangesti tema järele. Naise loomus on kord selline. Kiinduv.”
Lehte mees peab olema päris kindlasti üks ütlemata mehise loomusega isiksus. Peab olema väga ja väga mehelik, ilusa suure hingega, et taluda naise armastatud loomi elutoas. Kes tekitavad aina kulusid. Ainult eriti mehine mees saab hakkama roosas majas totaalse naisteväe keskel. Ja kuna ta tundubki saavat, moodustab kõik see koerandus-hobundus Tallinnale nii uskumatult lähedal, ent oma ajatus-ruumitus täiuslikkuses eriliselt ebamaisena õndsa oaasi. Sellistesse müstilistesse olemise-saarekestesse sisse vaatamine laseb Eestit ilmadest ja ära ostetud inimesi mälestavatest valimisplakatitest olenemata kauniks paigaks pidada.


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat