Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Võsa, Riin ja viskiklubi


Seda pealkirja lugedes saite ilmselt juba täiega petta. Umbes nii, et kui on viskiklubi ja tüdruk, siis millisest muust Võsast kui praegu teletipus olevast ja poliitikasse turnivast seltskonnatähest Peetrikesest ja tema uutest naljadest nüüd siis äkki ka hoburindel ikka juttu saab olla. Aga saab. Treener Marko Villemson sai endale tuletisena Võsa-Villemist juba ammu hüüdnimeks Võsa. Kuivõrd võsavillem on hundi hüüdnimi nende jaoks, kes metsakutsu kohta isegi susi öelda ei julge, usu aga jälle nimemaagiat. Marko ongi kõige paremas mõttes hundi moodi. Väle, sitke, elegantne ja nutikas. Karjajuhina usaldusväärne, tuju hoidev ja karja säästev ka – kunagistel jahiratsutamistel Põlvamaal Reliikvia radade korduvalt kontrollitud, kui ta jahtmaster oli.
Hillar Kaldi Pärna tallu, kus mees juba viis aastat töötanud, läksin tegelikult teisi mehi vaatama. Jaan Rõõmussaare saatepalad Reporteri sabas ongi ses mõttes isuäratavad, et tekitavad tungi ka ise neid isiksusi – nii nelja- kui kahejalgseid – vaatama minna. Sedasi ma ju Rakvere lähistel piisonitegi juurde jõudsin ja Eduard II märja musiga hinge pihta sain. Rõõmujaani poolt teletupsuks tehtud Hapollonit tekkis isu aga kasvõi sellepärast oma silmaga näha, et kui teda torikate sugutäkuna tutvustati, aktiveerus tori-positiivne mürgeldav muulane, kes teatas, et see pole üldse mingi tori täkk. Kuivõrd nimetatud – õigemini nimetamata jäetud J - aktivist on hirmsateks eesliteks kuulutanud ka mitmete tublide hobusekasvatajate kenad torikad, võis arvata, et ju seegi siis tegelikult üks väärt mees on.
Kaldi helehõbedased täkud ongi ütlemata uhked ja ilusad mehed. Mis selles siis halba on, et aretajad tahavad nende abiga sihvakamaid ja värvilisemaid hobuseid saada kui mütaka-võitu raudjad? Kuivõrd ka Carry’s Son ja Vallatu on üks tumehõbedane ja teine karamellikarva tegija, näibki see olevat üldine tahtmine.
Peab siiski arvesse võtma, et Hapollon on üks karm kuju. Kes suudab end pimedal Tartu-Tallinn maanteel vastutulevate autode voolu tulede kiuste Kärevere teemajani võidelda ja Kärknani jõuda (minge parem Jõgeva maanteed pidi, jätab ellu!) - sellel on suur tõenäosus Hapolloni käest kolakat saada. Pärna talli rahvas kinnitab, et see mees mitte ainult ei tüki maasseisjatele rinnaga peale tulema, vaid võib ratsanikke ka jalgupidi sadulast maha tõmmata. Olgu selge, kes siin tallis seljas käib, eks ole.
Teised kaks täkku, Luxus ja Pilger on oluliselt leplikumad ja leebemad. Kusjuures Pilgerist on just praegu tiine see pirakas tori mära, kes mõned aastad mu kaasa ratsu olemise järel nüüd Karin Silla jagu ja Pangodi-äärse talli esimära on. Äsja asjatas Karin Draama jalgade kallal ja tundis Dinaari-tütre kõhu vastu õlaga puutudes, et väike Pilger siputab ja toimetab juba vägagi vägevalt, ehkki suur osa tiinust on arvatagi alles ees.
Mis puutub Kaldi endasse, siis Hillaritega kipub siin ilmas üldiselt olema nii, et need sa kas saad kätte või ei saa, aga arvad, et said või ei saa nii totaalselt kätte, et isegi ei arva, et said. Mu esimene armastus oli sama nimega, sööbis väikesesse tüdrukusse kujutluspildi ja tegelikust endast ilmselt vägagi erineva ideaalmehena, nii et suur tüdrukki tunneb aegajalt kogu oma hoogsa eluloo otsast veel todasama abstraktset kiindumuse ja pürgimise kihvatust. Ise tead, et su välja mõeldud supermeest tegelik tegelane tegelikult endas ei peida, aga kiindumus keeldub kohati seda teadmast ja missateed. Teine Hillar on see kahemastilise “Martha” omanik ja kapten, kellega läbi Šotimaa kanalite, üle Põhjamere ja mööda Göta kanalit Läänemerre seilasime. Pikkade vestluste järel justkui hingeliselt tiba kätte saadud ka… aga tegelikult ikka suuresti püüdmatu. Kolmas Hillar on mu naaberkülas Kirsimäel elav prügiveo auto juht, kellel on ka bernhardiin, nagu mulgi – küll paberiteta, nagu neid siin Audru ranna ja Liu vahel hulganisti peetakse ja paljundatakse – ja kes sedapidi sugulaste vahelisest solidaarsusest jätab märkamata, kui ehitus-suurpuhastusperioodidel kuhjan konteinerile püramiidi selga. Räägime koertest ja mida ei mäleta, seda pole olnud ja arves lisatasuna ei kajastu. See raha kulub koerte toitmiseks hädasti ära. Neljas Hillar aga on see loomaarst, kes piisonifarmi ja liikideküllast indiaani-ürgameerika rantšot peab ning mu Piisoniga Kohtumise Päeval ise parasjagu teisel pool maakera oli. Olulisem osa tema loodud maailmast on kontuuridena nähtud, küllap tema enesegagi kunagi ikka trehvame. Nagu viienda Hillarigagi. Peremees Kaldi majapidamisse, mis talli ja maneeži läheduses mõnevõrra ka oma elu püüab elada, kogunes sel aastalõpu päeval noobel viskiklubi. Palju toredaid autosid. Mida silmitsedes tekkis meil Võsaga puht-tehniline küsimus: kui härrased sõidavad teatud napsi klubitamise teljeks võttes maale, siis kuis nad koju tagasi saavad? Vein seedib kiiresti ära, aga viski põleb teatavasti kõigist kangetestki napsidest keres kõige kauem ja lagu-faaside rohkemalt.
Võsa enese elus aga kestab juba viis aastat see Kärkna-Kaldi talli ohjamise faas. Enne seda käivitas Marko koos Margusega Timmo tallid ning meenutab seda aega helge nostalgiaga. Või peaaegu helge.
“Igasugust asja on ülikihvt alustada. Kui tall on noores ühiskonnas alles tekkival hobumaastikul uus tõusev nimi, pannakse sinna rohkesti investeeringuid ja entusiasmi. Puhas leht on ees – ja sinna peale saab igasuguseid vägevaid mustreid joonistada,” meenutab Võsa, kuidas sai tall sisse seatud, trennidega alustatud, Põlva keskkooliga koostöö kehtestatud, Reliikvia rajad sisse ratsutatud, kunagi Eesti legendaarseimad jahid korraldatud… “Nii lapsed kui täiskasvanud, nii alalised käijad kui külalised voolasid vaimustunult kohale ja kangesti hea oli teada ja tunda, et ajad nii oodatud ja vajalikku asja.”
Villemson – kes on ka kõigil Timmo tallide kundedel tänini eredalt meeles, samavõrd kui ta ise mäletab jahmatavalt täpselt ja üksikasjalikult laagrites käinud lapsi ja jahtidele saabunud külalishobuseid – arvab aimavat, miks pärast teda Põlvamaal sündmused tiba kaootiliseks läksid ja jäid.
“Kunagi ei saa head nahka, kui hakatakse töötama ja võitlema millegi vastu, mitte poolt. Naised, kes pärast mind seda talli haldama läksid, olid üsna selgelt väljas minu ületrumpamise peal,” väidab Marko. “Silmast silma suheldes oleme nende kõigiga kenasti, lausa sõpradena läbi saanud – aga selja taga kipuvad tädid ikka kuulutama, kuidas peavad kõigepealt minu prahi koristama ja küll siis asja saab. Ise ei märka, et lammutavad ning asi on järjest vähem asi. Viimastel müügieelsetel aegadel perenaisetasid seal ju suisa lapsed – ei kogemusi ega autoriteeti.”
Tundub paraku tõsi olevat. Ja Marko on mõõdukalt mures. Sellepärast, et kui sama seltskond ostis Ihaste talli, oli alguses ka lootus, et kasutatakse ja arendatakse Tartumaa teenekaimat-traditsioonilisimat ratsaspordikeskust, mille baas oli veel toona alles. Aga kuluaarid teadsid, et detailplaneering on juba algatatud põliste trenni- ja võistlusplatside ning koplite kohale eramute ehitamiseks. Nii et rääkimata ratsaspordi edendamise lõpust ähvardas ka hobuseid lähitulevikus samasugune tubane kitsik-elu nagu Veskimetsas. Kui ratsaspordi entusiastid, kellel oli kahju veel olemasolevate rajatiste majade alla matmisest, minu poole pöördusid, vestlesime uusomanikest arendajatega mitu tundi ning siia netižurnaaligi sai riputatud kõva kaheksa lehekülge tihedat juttu. Pöörduti ka toonase linnapea Andrus Ansipi poole, et ta spordilembese persoonina ei laseks olemasolevat unikaalset rajatist äri alla matta – aga selle koha peal oli meer rohkem ärimees, kes oli kinnisvara arendajatega lisaks parteikaaslane ka veel. Ihastesse osteti toona üks meie pere kasvatatud noor mära, kes on kuuldavasti tänini laste trenni- ja võistluslemmikuid. Aeg-ajalt peale tulevale kiusatusele teda vaatama minna pole ma aga just sellepärast järele andnud, et kardan näha tookordsete kartuste teoks saamist – mille kummutamise pikk-jutu ma ometi ise kirja panin, oh aeg. Juut nuttis, kui setu sündis J. Vanasõna selline.
Võsa rääkis, et kui Põlvamaa timmondus esimest korda müüki hakkas minema, tahtis endine tallimees Mati ta ära osta, et jätkuks sama suund, millega alustati ja et tehtut ei lõhutaks ega pappmajakeste alla ei ehitataks: “Küll on hea, et Margus elab ise nüüd sealsamas kõrval ning selleks, et tulevane omanik jätkaks hobustega, mitte ei rajaks saekaatrid või midagi, jätab karjatamise maad endale, et nende rentimisega sündmuste kulgu mõjutada. Et asi on mingil määral kontrolli all, seda näitab fakt, et liiga karmi stiilimuutusega peale lennanud ostjale – kes vist Matil olemas olnud ja praegugi olevast investorist rohkem pakkus? – müümine jäi katki. Pean heale kamraadile ütlema, et ta uuesti Margusele helistaks, äkki saab siiski veel ostjakandidaatide trikoovoorus osaleda.”
Mis puutub Võsa enese osalemistesse, siis need on mõnusalt mitutpidised. Tartu noored sõidavad tema trennidesse reeglina nii, et bussiga tulevad kohale ja vanemad korjavad nad pärast hulgi autode peale. Lisaks tavatrennidele aga käivad perioodilistes trennitsüklites osalemas teiste tallide treenerid ja paremad ratsutajad. Värskendamise ja seltskonna mõttes. Marko trennides on nii õpetlik kui lõbus olla. Ja teda saab endale ka koju külalistreeneriks tellida – mis on ses mõttes tulusamgi, et siis ei pea oma hobuseid Kärknasse tirima või võõraste hobustega harjutama seda, mida tegelikult oleks vaja harjutada omadega.
“Ma käin ise teisi treenereid ka kiusamas,” itsitab Villemson. “Tahan vahelduse mõttes ja selleks, et uudseid vaatenurki kogeda, ka ise mõnikord trenni saada. Mõni noor treener kipub mind õpilaste seas nähes minestama ja kaotab kõnevõime – ma siis nõuan, et mind koheldagu nagu iga teist last.”
Värskust ja vaheldust Marko ellu toob arvatagi ka värkimas käimine. See amet võib viia näiteks pära-Räpinasse, kus keski võhik on kah mõelnud ratsaturismi või midagist edendama hakata ja mõned tublid setukad kokku ostnud. Tädikeste käest, kes pole ilmaski nende jalgugi üles võtnud, muust rääkimata. Muist setukaid saab värgitud, kui nad külili tõmmata. Seni pole kohalikud vanamehed selle eest ka loomakaitset kutsunud, vaid on tunnustanud, et mees, näe, tunneb tööd. Kõige sürrim kogemus on olnud majapidamises, kus turismusega alustanul polnud talligi, kuhu tundmatud loomad talveks varjule panna, sellise elukaga, keda leidlik vanapaar oli seni “värkinud” kirvega ülevalt alla. Niimoodi, et maas seisva jala kabi tahuti nagu puutüvi lihtsalt servadest maha. Kuna hobutükk polnud just esimeses nooruses, ei jäänud Võsalgi muud üle kui samasugust eritehnikat harjutada ja harrastada. Ärge seda kodus proovige.
“Eks ma tekitan siin Kaldile üskjagu probleeme ka,” kinnitab Marko. “Vanal on müügitall. Aga trennis käivad tüdrukud kiinduvad hobustesse. Ja nende vanemad – kelle käes liigub järjest laiemalt raha – ostavad siis need hobused ära. Mina küsin vanemate käest, milline see hobune, keda nad ostavad, õieti olema peaks, mida tegema, kuhu jõudma. Nemad vastavad seepeale, et see peab olema see hobune, keda laps tahab. Hobune jääbki siis ära ostetuna siiasamasse boksi. Peremees saab rendiraha – aga küsib minult kurvalt, kuhu ta nüüd peale sündivad noored panema peab. Mina ütlen seepeale, et tallile annab just õige hingamise ja õhkkonna see, kui alalised noored siin oma lemmikutega sebivad – müügitalli on lihtsalt laiendada vaja, ei muud midagi!”
Pärna tallis sebib üks noor aga oma, üsna kiiresti vahetuvate lemmikutega, ka päris erilist tööd teha. See on Riin, kes alustas ratsutamist Põlvas, vahepeal perekondlikult Tallinna kulgenult sõitis Niitväljal ja nüüd, Tartus loomaarstiks õppides, on üks Markot ümbritseva ringkonna põnevamaid nähtusi. Leebe ja armas tüdruk taltsutab mustange. Need on Hiiumaalt, täpsemalt Kassarilt ühe kaupa toodavad eestlased. Kuna Koit Tikk peab neid seal 130 kaupa, ei jõua ei tema ega pojad neid ratsastada. Nii palju õpetavad kolmeaastastele metslastele ära, et need lähevad treilerisse – ja siis sõidutatakse nad praamiga maismaale, otse Tartu taha Riinu kätte.
“Kadaka-koolitusega metshobune pole sugugi kuri, arg on. Ta arvab alguses, et inimene on ohtlik ja tahab kõigi nende rihmade-tilinate-kulinatega tal vähemalt pead otsast maha võtta. Kõigepealt ongi mitu päeva meelitamist ja musitamist, et ta enam pead ei karda. Edasi liigume ettevaatlikult jalgade juurde. Lühidalt öeldes saadan mõne nädala pärast tagasi kena kombeka eesti poni, kes teab kõiki allüüre, ei pabista, seljast maha ei viska. Loodetavasti õnnestub Koidul algõpetatud hobune nii ruttu ära müüa, et ta omanikku oodates kadakate vahel uuesti ei metsistu,” kirjeldab Riin. “Tulevikus, kui ma loomaarstina metsikult rikkaks saan – nagu kõik selle ameti pidajad ju teadupoolest on – tahan päris omale mõnevõrra teistsuguseid hobuseid. Kavatsen tuua ühe andaluusia ja ühe friisi täku. Hea on, kui on unelm, mille nimel tegutseda, eksju.”
Kuidas ja kas täitus Tiku-onu enese unelm, jalgsi Alpidesse matkamine? Tüdruk ütleb, et täiesti hästi olevat läinud. Kui Koit Tikk Aabrami seljas ilma sadulata ja Felix Kern põhjalikult ette valmistatud ja hästi maksva grupiga teele saadeti (austria-saksa harrastajaid töödeldi enne mitme tuhande kilomeetrilist rännakut psühholoogide poolt, iga hobuse jaoks oli saateautos vahetusratsanik, eesti (aja)kirjanikku osalusvaatlust tegema kaasa ei võetud ja kuradikurat!) kaeti ajalehtede esiküljed sellele hulljulgele seiklusele vastu mineva Kassari kuningaga. Kuna retk võttis kuid, unustasid tuntud süvenejatest leheneegrid Kodu sinna kuhugi lõpututele euroteedele Aabrami selga. Tegelikult jõudis mees kohale küll, ja tõi kaasa miskisuguse alpi tõugu tiine mära, nüüdseks ammugi kahestunud mõistagi.
“Nende kangelastegudega on ju selline lugu, et ega sangar ei viitsi neist lõputult ja sada korda rääkida. Küllap Koit jutustas omadele ja sõpradele selle saaga paar korda ära – ja küllalt sai,” arvab Riin, miks ettevõtmine avalikkuse ees vaikusse lõppes. “See tõug, mille esindajad Koidule sellest seiklusest mälestuseks kaasa said, on minu meelest üsna kole. Aga tühja sellest, värske ja uus ikka. Hobustega tegeldes peabki värskust ja uudsust säilitama. Mulle meeldibki sellepärast noori eestlasi taltsutada ja õpetada, et küpse hobusega hakkab varsti igav. Kui ise ka tippspordi suunas areneda ei saa või ei küüni, polegi valmis hobuga peagi midagi uut püüelda. Pole ju ka neid uusi radu, midapidi sõita, siin lõputult võtta. Ja loota, et puu tagant hüppab välja jänks või kits, kes hopsi niimoodi ehmatab, et huvitav saab. Algajate hobustega on iga päev eriline, iga oskus, mis vana ratsu jaoks on tühitähi, on noore puhul võit ja saavutus.”
Just neid sõnu ma noore rõõmsa inimese suust aasta lõpetuseks kuulda tahtsingi. Kui omal sõidavad tütred noorte ponidega, on võidud ja tagasilangused, edasiminekud ja tagant üles löögid, kaasa mängimised ja tõrkumised üsna vihvti-vihvti timmitud. Mõnel päeval kaotavad tibid tuju – ja neid julgustades läheb vahel endal ka kumm tühjaks. Tühja kummi otsa kuhjuvad nagu kiuste lisaks ka oma erialatööd, krooniliselt iks-ilm, ratsaklubi asutamise kaaslase armetu, aga megatülikas seategu (juhtumist, kuidas MTÜ segas hoburavi- ja läbipõlemis-ennetus-keskuse rajamisega ühe mannetu “treeneri” lapsikuid mänge ning ta asus teisi juhatuse liikmeid salaja välja hääletades oma üritust ise koos paari mimsuga kodus panni all “juhtima”, rääkisin siin hiljuti) ja veel tuhat takerdumist. Siis küsid endalt, miks ei võinud – kui juba oli vaja end järjekordse hobupidamisega nöökida – tõepoolest nii küpseid loomi osta, et nendega jukerdamist poleks, aina võta ja sõida. Võtad ja sõidad ja… edasi? Ei töövõite ega seiklusi. Ei, mugavus ega hangumine pole tegelikult tühjagi väärt. Seda on paar päeva mõnus naudiskleda – ja siis paluks jälle elule vürtsi andvaid ebamugavusi!
Suur juht ja õpetaja Linnar Priimägi ütles ka kord, on kohe sihukesed Edith Piafi tüüpi inimesed, kes muutuvad õnnetuks, kui kõik on liiga kaua hästi. Siis on neil tunne, et nad ei elagi. Ja korraldavad endale mõne totaalse jama, mille ületamine peab olema iga korraga aina karmim katsumus – muidu nemad ei mängi. Ma arvan, et kõik hobustega tegelejad on selles mõttes natukene piafid. Kui ei oleks, istuksid puhaste käte ja räpaste hingedega oma linnabüroodes arvutite taga ja paiskaksid töist nägu tehes tühjust ja rahulolematust delfidesse.
Hea, et uus aasta samuti meie piaflust üsna kindlasti ei muuda. Aastanumbri vahetumine ei muuda õieti üldse midagi. Õnneks või kahjuks. Raamatupidajad võtavad uued kaustad – hoburahvas kappab uute rikastavate meeletuste poole!


Loe kommentaare (42)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat