Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Päärn ja Vadim – stiilsed teemajade peremehed, endal maantee õue pealt läbi


Praeguste autode ja elutempo juures on Eesti jäänud nii väikeseks, et ega tema ühest otsast teise kihutades niisuguseid vanade postijaamade traditsiooni jätkavaid söögi- ja puhkuspaiku enam otseselt vaja ole, nagu tollal, kui sõiduvahendid jätsid sihtpunktid üksteisest vähemalt päevateekonna kaugusele. Ometi annavad kõikjal magistraalide ääres ootavad toidutared ja teemajad turvalise ja koduse tunde. Pikki maid sõites võid ju küll kodust kaasa võetud võileiba ja bensukast ostetud kohvi aja kokkuhoiu mõttes ka otse rooli taga pudistada-lödistada. Siiski on hea kasvõi mööda sõites näha, et maantee kõrval ootab mõni soe, valgustatud, koduse köögiga majake, mille ukse kohal on silt kohvik või kõrts, trahter või saloon. Neist, üha kiiremaid teid palistavatest ettevõtetest on püsima jäänud need, mis pole piirdunud suvalise putka ukse kohale tahvli “baar” naelutamisega ega looda napsi müügiga nagu nalja rikkaks saada. Püsima jäävad ning ennast ja pererahvast ära elatavad need kohad, mille omanikud elavad üleni oma kohviku või kõrtsi sees ja rütmis, pühenduvad täienisti tema kujundamisele ja edendamisele.
Üks selline sissepõikamise oaas on Tartu-Viljandi maantee ääres Kaimis, pisut enne Puhjale eelnevat Kavilda ürgorgu, mis on jääaja eelse jõe säng ja jäälaama taandumise küünejälg. Seda kohvikut peab nüüdseks paar aastat visionäär Päärn Hint koos tubli kaasa Kairiga. Teine ülimalt positiivne ja stiilselt elujõuline teemaja näide on Tartu-Valga maantee ääres natuke pärast Elvat ja enne Rõngut, Teedla teeristis. Savikoja kõrtsist on lisaks teeliste maandamisele kujunenud Rõngu tegija-rahva staap ja nõupidamiskoht – vallavalitsuses ju nii mahedas õhkkonnas ja viljakalt neutraalsel pinnal jututube pidada ei saa. Ning peremehel Vadim Kolisnitšenkol pole – nagu Päärnalgi – paljude kilomeetrite raadiuses ka ühtki konkurenti, sest legendaarne Rõngu kõver kõrts pole ammu tegutsenud.
Lisaks sellele, et teekäijatel-nõupidajatel on õdusad peatumise kohad ja pererahval elatis, tähendavad põlistes maakivimajades, nagu Savikoja oma, tegutsevad elusad ettevõtted neile hoonetele kestmist. Peatunud on iidsete müüride vaakumine varemetena, mis vajuvad ühel kurval päeval sootuks kivihunnikuteks.
 
Tartu-Savikoja-Rõngu
Eestimaa on praegu veel tulvil napilt püsti seisvaid põllukividest seinu, mis hüüavad – tule, tee minust kodu, kõrts või käsitöökoda! Mõnel on rohkem, mõnel vähem mõrasid, katust enam ei ühelgi. Aga viimastel aastatel on ikka tehtud ka – Pootsis mõisatallis kiviraie töökoda, mille tagumises otsas peremees Indrek Ilmsalu ka ise elab, Rakvere-Rannapungerja tee ääres Ulvis saloon Piisonite juures, mis on ürg-ameerika ja indiaanipärase veisefarmi süda, siin-seal käsitööaidad-tõllakuurid. Tänu taevale, muidu mureneksid needki olnud aegade arhitektuuri-saavutused suuremat sorti mätasteks, mille alt uus-ehitajatel on kena oma villadele alusmüüri ja aiakivisid kangutada.
Vadim Kolisnitšenko, kes ostis endale suuremat sorti talukoha, mille peal olid ka Savikoja kõrtsiks kõbitud maakivist seinad, kirjeldab: “Olid ainult müürid – nagu üsna siin kõrval seisvast kunagisest hoonest praegugi. Müürid olid pragusid täis, nii et enne, kui sai uutele puitkonstruktsioonidele mõtlemagi hakata, tuli seinad lappida. Siseviimistluseks kasutasin originaalseid telliseid, mille kohta nüüd siin kõrtsis peatujad alailma küsivad, kustkohast ma sellised välja võtsin. Tundub, et neid tehti siinsamas. Ilmselt niimoodi, et pikast savivorstist lõigati umbes, silma järgi jupid, sest iga tellis on isepikkune. Mis ongi väga kihvt.”
Aknalaudadele ja kõikjale ruumi mõnusat vanavara kogunud, korrastanud ja välja pannud Vadim teab vanadest ürikutest, et maja lasi aastal 1860 ehitada keegi sakslane – mis eesmärgil just, pole teada, aga talukoha juurde kuuluvas metsas on savi ammutamise augud tänini alles. Kapitaalselt lapitud-ennistatud hoonesse kobeda vanamoodsa kamina teinud ja stiilse raskepärase mööbli toonud mees ise elab koos oma emandaga kõrval asuvas elumajas. Nagu selliste ettevõtmiste puhul kujunema kipub, elab proua küll tegelikult põhiliselt köögis. Esinduslikult pikast menüüst on mitmed road või nende komponendid valmis, muist asju valmistatakse tellimisel – mida ja kui palju ette on keedetud-küpsetatud, Vadim aga ei ütle.
“Mul on hea sõber Piiteris suure restorani omanik. Temalt õppisime nipid kätte. Aga mis ja kuidas köögis just tehakse, öelda ei või – siis on kaubamärk ja firmanipid käest läinud,” teatab jässakas südamliku olemisega mees rõõmsalt. “Ma ise olen sündinud Kingissepa linnas – selles, mis on Peterburi lähedal, mitte vahepeal Kingissepaks nimetatud Kuressaares. Olin poole aastane, kui vanemad Eestisse tulid. Ja ma olen siin õnnelik – samal ajal, kui mingid tegevusetud ja kohatud venelased kaklevad Tallinnas pronkssõduri ümber. Hinge ajab täis. Kõik mu rahvuskaaslastest sõbrad on oma ettevõtted püsti pannud, suhtlevad vabalt eesti keeles, tunnetavad end Eesti kodanikena – ja siis norivad sellised tüübid, kes poleks üheski riigis mitte mingi rahva hulgas rahul, põlisrahvaga otsitud põhjustel tüli ja tekitavad kunstlikult rahvuste vahele vaenu.”
 
Siingi Aljoša-fenomeni peegeldused
Vadim leiab, et pronkssõduri lõputu saaga ainus põhjus pole mitte see tige inimestekogum, kes töö tegemise ja õnnelik olemise asemel vaenlast otsib ja Tõnismäel viina juues kaklemas käib, vaid poliitikud. Juurte poolest piiterlane, kes räägib ise puhast eesti keelt ja näeb välja, nagu atsakas kodumaine kõrtsmik ikka, on pahane poliitikute peale, kes kasutavad ühe suure skulptuuri ümber toimuvat profiidi lõikamiseks: “Valitsus peaks täiskasvanud inimeste kombel asja rahulikult võtma ja mitte provokatsioonidele alluma – ammugi mitte kasutama lapsikute räuskajate näiteid selleks, et tõestada, kui isamaalised või siis, vastupidi, venemeelsed, ise just parasjagu ollakse. Niimoodi võib iga monumendi ja kunstiteose ümber poliitilise skandaali ja eneseupitamise püsti panna.”
Kaimi kohviku peremees Päärn Hint on eluaegne kunsti koguja ning igasuguse loomingulisuse asjus vägagi kodus. Ta enese kohviku seinad on kaetud Eesti ühe esinduslikuma algupärase kunsti väljapanekuga, mida on võimalik eluruumides leiduvate teostega üha ja järjest välja vahetada. Tema on Eesti poliitikute peale veel kompromissitumalt kuri: “Riigijuhtide ülesanne on mõttetuid vastandumisi vältida ja aidata erinevatel rahvagruppidel rahumeelselt kõrvuti elada. Meie omad kasutavad kunstiteoseid selleks, et vaenu pinnalt valimisedu saavutada – ja unustavad üldse ära, et jutt käib skulptuurist, ajaloo teatud etapi sümbolist, mis ei pea ometi aega tagasi pöörama, vaid meenutab.
Ma olen korduvalt mõelnud mõnele ajalehele arvamusloo kirjutada – aga nende avaldamisel on hirmus pikad järjekorrad, nii ma siis asjatule kirjutamisele aega ei kuluta. Selles kirjutamata essees oleks küüniline üleskutse, et kui juba läheb Aljoša tassimiseks mööda Eestimaad siia-sinna, siis järgmiseks laseme õhku Russalka, sest see on ju ka mälestusmärk hukkunud vene meremeestele. Edasi lennaku orbiidile Gustav Adolf – mis see olgu, kummardame siin kunagist Rootsi võimu või? – ja kui juba, siis plahvatagu ka Koidula, sest saksa luuletraditsioonidest juhindunud matkijal ärgu olgu kohta Pärnu südalinnas!”
Päärn, kelle soojad silmad pilluvad sellist mõttekäiku arendades vihaseid sädemeid, naerab samas, et kui ülitundlike politikaanide õrritamiseks niisuguse loo kusagil avaldaks, lendaks kardetavasti hoopis tema kohvik üksinda madalal maa kohal.
 
Maanteega staap
Mis maasse puutub, siis mõlema teemaja juurde kuuluvate valduste keskelt läheb magistraal lõbusasti läbi. Päärnal jäävad teisele poole Tartu-Viljandi trassi põllud ja heinamaad, kus ta kasvatab oma kohviku jaoks köögivilja ja teeb lehmale heina. Vadim on oma maad teisel pool kiirteed põllumeestele välja rentinud.
Ta ise ei kavatse kõrtsi köögile tooraine saamiseks praegusest rohkem põllutööd teha, tulevikuplaanid on seotud hoopis kõrtsi laiendamisega. Kogemused on näidanud, et juurde on vaja ehitada suurem peosaal. Eestlased nõuavad korralike pidude pidamiseks sauna. Ja et napsisena teele ei tikutaks, tuleb ehitada ka mõned magamiskohad.
Praegu aga on umbes 30 inimest mahutav Savikoda Rõngu kandi ettevõtliku rahva konkurentsitu kogunemiskoht. Ühel päeval näiteks täitis poolt söögituba suur laudkond hipoteraapia ja rekreatsiooni keskuse rajajaid – Rõngu talli omanik, projektikirjutajad, ideegeneraatorid ja hoburavijad – teise poole laudkonna moodustas vallavalitsus. Vallavanem Aivar Kuuskvere käis kahe suure laudkonna vahet ning nentis, et Savikoda on täitnud niši, mis kuulunuks muidu keset Rõngut tühjana seisvale Kõverale kõrtsile.
Kui Vadim ei pea parasjagu laudu katma projektööridele-maailmaparandajatele, võib tema söögitoas kohata lihtsalt täiesti ootamatuid tuttavaid nägusid. Eranditult igal sissepõikamisel on seal päevaprae kallal või suppi pruukimas mõni ärimees või kultuuriinimene, kes on teel Riiga või vähemasti Valka.
“Mul on praegu juba endal ka raske uskuda, et mina olingi sama mees, kes mõne aasta eest töötas Elvas päästeametis. Üks päev tööl, kolm vaba ja kolm tonni palka käes nigu niuhti,” naerab Vadim, mees nagu kehastus Eesti progressiivseimatest tendentsidest. “Kõik teised tuletõrjujad töötasid kõrvalt mingite muude kohtade peal, aga kõrtsi tegemine on nii tõsine ettevõtmine, et selle kõrvalt enam tuld tõrjuda küll ei jõuaks. Ja nüüd, kus mu maja on paari aastaga kenasti käima läinud, enam aega mingil juhul tagasi ei pööraks. Ainult edasi.” 
 
Kõssa õppevahend
Enne praegusesse ellu jõudmist pidasid Päärn ja Kairi talu Minni Nurme sünnikohas Viljandimaal. Kõpust mööda üliauklikke teid lõputute metsade vahele põntsudes jõuab Kiini külani, kus asuva Kõssa andiski Eesti kirjandusele suure poetessi – kes tänu poeg Päärna perele võis sünnikohas oma elu ka lõpetada. Suurte isiksuste abielude lagunedes jäävad nende lapsed sageli kahte leeri – ühed on ema, teised isa poolt. Päärn arvab oma isast Aadu Hindist kui kirjanikust oluliselt paremini kui mehest, kes lahutusega murdis südame tema emal, keda poeg kutsub praegugi hellitavalt lihtsalt Minniks.
Kõssa koha pidamine lämmatas Päärna idealismi üsna kiiresti ja kapitaalselt. Mees, kes pidas alguses mitut hobust ja lehma, koolitas oma nelja last kohalikus koolis ja lootis, et Eestimaa kunagisest õitsvaimast piirkonnast saab veel asja, kutsus mu oma koju tegema üht saadet toonasest sarjast “Lähme külla”. Kõndisime lõputuid lagunenud teid pidi ühe mätta juurest teise juurde, mis olid kunagi olnud talud, koolid, kõrtsid. Kuni Päärn ühest katuseta ahervaremest teise kulgedes jutustas toonasest turvatundest, mille andsid kasvõi teelisele need elusad, asustatud ja kaitsvad teede servad, kõndis režissöör-operaator Maido Selgmäe meie ees, kaamera õlal, selg ees mööda konarlikku jäätunud roopavahet. Ja sellest saatelõigust on saanud operaatorite õppevahend uskumatult fakiirlikust pimesi-kõnnist ja samal ajal laitmatu pildi tootmisest. Külast, kus tookord lisaks Päärna perele elas veel üks vanapoisist ätt, kelle vanatüdrukust õde oli äsja surnud ja kes võttis käpakil maal käsitsi kartulit, ongi nüüd napilt elus veel vaid Kõssa.
Seal elab Viljandi-lähiste Sammuli talli emand oma kahe lapsega ning peab Kiini külas jõudumööda korras hoitavas majapidamises paari kaupa hobuseid, kelle närvid või koivad vajavad kosutamist. Hindid imetlevad tema vaprust teedetuse kiuste Sammuli ja Kõssa vahet voorida ja pidada neid suuri õrnu loomi, kellega on seotud suur tükk Päärnagi elust.
Kui Kõssal riigi agraarpoliitika ja loodusjõududega heitlev Päärn lootis veel talu tootma panna ja unistas mitme hobuse pidamisest, siis sai temast prototüüp “Õnne 13” Richardile. Tollane režissöör Tõnis Kask küsis tollaselt stsenaristilt Katilt paari uut tegelast. Üks neist hakkas olema Andres Dvinjaninovi kehastatud Laur Põder, teine aga Mare vend, isatalu pidav Riks Hannes Kaljujärve esituses. Stseen, kus panga ekspert libedal laudaesisel noobli palituga siruli lendab, on maha kirjutatud vägagi elust enesest – täpselt sellistel asjaoludel jäi Hindil pangalaen saamata ja tootva talu vastuvoolu-tekitamise asemel kolis mees oma pere hoopis Tartule lähemale, ladusalt ligipääsetavasse kohta.
Kuna üks Hintide poegadest on lapsest saadik epilepsiat põdenud, on Päärn olnud aastaid see, kes on ühendand samasuguse katsumusega võitlevaid peresid – saatusekaaslastega kokku hoides on lihtsam toime tulla erinõudmistega, mida elu sulle esitab. 
 
Poeet loomavagunist
Noor Päärn, kes oli elukutseline vastaline ehk siis ei võinud oma põhimõtete pärast töötada üheski ametis, mis vähegi nõukogude okupatsiooni toetas, on eestlastele muide tuttavam kui aimatagi võib. Ta on olnud tagasihoidlikult väljendudes päris hea ratsutaja – tegelikult sellisel tasemel hobuvaldaja, et on elatist teeninud ratsa-kaskadöörina.
Kõige keerukamad hobu-atraktsioonid “Viimses reliikvias” on Päärna sooritatud. Lisaks on ta nii oma – pidas omal ajal trakeeni tõugu hobuseid – kui võõraste hobuste sadulas kaasa teinud mitmetes vene filmides, mida ta ise valmis kujul näinudki pole.
Lisaks kaskadöör-ratsaniku tööle tegi Päärn, kes pidas end absoluutselt tõsimeeli hipiks ja põletas seetõttu üsna suure tüki tervisest üsna karmilt läbi, mitmeid vastalistele sobilikke asju – vedas vagunisaatjana loomi ülimalt kaugete “vennasvabariikide” avarustesse, oli utiili koguja, boheemlaste ringkondade särav täht ning luuletaja, mida ta on geneetilise paratamatuse tõttu tänini.
Kaimi kohviku asutamisega on ta tekitanud ühe sellise turvalise koduse oaasi, millelaadsete puudumise üle liinil Kõssa-Viljandi ta toona kurjalt kurtis. Aga armastatud hobuseid ta oma praegusesse majapidamisse ei võta. Mis siis, et põlde on just nii palju, et jaksaks hobusega harida. Ei võta sellepärast, et tunneb neid liiga hästi: “Eks need trakeenid, keda mina pidasin, on muidugi kohe ekstra pirtsud ja nõudlikud, aga hobune kui niisugune on tõust olenemata töömahukas, nagu mitu väikest last kokku. Kogu tema toitmine ja hooldamine on nii peen ja riskantne ettevõtmine, et mina ei taha enam selles elus rohkem pettumusi kogeda, kiindumise pärast haiget saada. Pean parem kuuri all traktorit, mis töövabadel perioodidel hellust ja hoolt ei vaja.”
Seni nii põhjalikult ja professionaalselt hobustega koos elanud hipi-poeet on endale selle pühendumise nüüdseks nii jäägitult ära keelanud, et ei tee tegemist isegi vahetus naabruses elavate hobustega, keda seda maanteed pidi Tartusse sõitja ilmselt märganud on – paar-kolm mustjat ratsut ehitusjärgus maja juures küngastel maastikku kaunistamas. Päärn teab, et seal elab üks kutselisest ratsutajast naine, kes peab hobuseid spordi pärast ja vist pakub ka tuttavate ratsudele peavarju – aga neile hobudele pole ta targu isegi mitte näkku vaadanud.
“Mina piirdun nüüd ja edaspidi lehmaga,” on sõprade seas Pärkaks kutsutud mehel piirid raudselt paigas. “Meil on laudas üks kena lehm, kelle hooldamine ja lüpsmine on minu rida. Kairi teeb piimast kohupiima ja kohupiimast kooki ja kooki söövad külastajad pärast suppi ja praadi kohvi kõrvale. Ja kogu minu loomandus. Ahjah, kaks pulstis peni on meil ju ka. Kumbki pole kuri, nii et kõik on korras.”
 
Kahe tiivaga kodu  
Meeste ja naiste jaoks on asjade korras olemine teatavasti kaks täiesti erinevat asja. Kohvikut rajama hakates nägi Päärn selle põhilise bürokraatia kadalipu läbimise vaeva – ekspertiisid, komisjonid, avaldused ja esildised – mis lubab üldse võõrastele toitu valmistada ja serveerida. Nüüd on aga Kairi see, kes päevast päeva köögis keedab ja küpsetab, letis teenindab, nõud peseb – ja jälle sama ringiga otsast alustab. Meestele sobivad ühekordsed kangelasteod ja takistuste ületamised, naistele pikk ja pidev alalhoidlikkus. Mille vahele on siiski ka naistest igiliikuritel pause ja hingamist vaja.
“Mul kulus ikka mitu aega nutmist ja palumist, karjumist ja nõudmist, enne kui Päärn sai aru, et mul on pärast kaht kohviku tegutsemise aastat paari nädala puhkuse küsimisega tuline tõsi taga,” muigab Kairi. “See on küll meie ühine otsus, et meil pole palgalist kokka ega saaliteenindajat, aga mõnel hetkel hakkab niisugune konveier inimest tapma, kui paariks nädalaks näiteks Tallinnasse kohvikusse ja loomaaeda ei saa.”
Hindid on paari aastaga saanud kohviku, mille elektriarvegi alguses käivet ületama kippus, nii stabiilselt tööle, et paar nädalat kinniolekut teda nüüd enam kummuli ei lükka. Kuna Päärnal ja Kairil on Tallinnas Kopli kandis jupike kasutamata kinnisvara ning ka kaks poega elavad seal linnas – tütar töötab Skandinaavias – siis on igapäevase rutiiniga leppimise kõrvale võimalik ka mõelda, et kui enam üldse ei viitsi ja ei taha, võib ju Tallinnasse kolida. Esialgu on piisanud mõttest. Ja lühidatest Tartu-trettidest, et kohtuda vanade kaas-boheemide Enn Tegova ja Mülleri Sassiga. Siis suudab jälle rutiini taluda.
“Neid Tallinnas ja Tartus käike on meil sellegi pärast vaja, et me ei suhtle eriti kohalikega,” nendib Päärn, kes armastab end Kaimis nimetada sisserändajaks. “Kui oleks kohaliku suhterägastikuga seotud, ei saaks hommikusele joodikule öelda, et sure või leti ette maha, aga nelja senti alla linnahinna ei müü. On teatud liik seltskonda, kes läheb niipea, kui nendega ülearu sõbralikult käituda, uskumatult ülbeks. Hakkab suvalisel kellaajal tuppa nõudma ja poole hinnaga kraami eeldama. Tänan, ei – suhtleme pigem kodust väljas või siis sõpradega, kes linnadest meile sõidavad.”
Nii sõpradele kui kodus käivatele täiskasvanud lastele on kahe tiivaga maja erapooles mitmeid avaraid tube, seinad nikaalsete kunstiteostega kaetud, nagu kohvikuski. Mis viga külalisi vastu võtta häärberis, kus on kohvikupidamise eeskirju järgides neli kempsu – külastajatel oma, kohviku personalil ehk siis Kairil oma, kuhu lauda- ja põllutööline Päärn minna ei tohi. Köögiriietes Kairi ei tohi omakorda minna kahetiivalise maja tsviil-poolde. Ja et külalis-ööbijad pimesi trepist alla ei kukuks, on ka teisel korrusel oma vets. Kokku neli. Kõigi eeskirjade, mis kehtestavad toiduainete ladustamise ja hoidmise, ülimaks krooniks on, et ka Hintide ainus veel kodus elav võsuke, 10aastane pesamuna Ole ei tohi pärast kooli ema juurde köögitiiba minna. Poiss on selle lahendanud niimoodi, et on oma õppimise ja mängimise koha sisse seadnud elutuppa teleka ja diivani vahelisse pessa, kust avaneb vaade pliidi ja leti vahel tiirlevale emmele.
Bürokraatidele meeldimise järeltekitatud keerulise süsteemi pärast oleks tõepoolest kahju nõrkuse hetkedele järele anda ja linna taanduda. Umbes aasta eest sai Kairi väga veenvalt ette kujutada, kuidas siis oleks, kui ta kohvikuga üksipäini oleks. Kunagi põetud tiiskus ja hipi eluviisid kukutasid Päärna kopsu kokku, nii et viimasel hetkel haiglasse sattunult loodetud kolme päeva asemel sinna kolmeks nädalaks jäänud mehe majapidamine jäi lihtsalt seisma. Esimese nädala pidas Kairi vapralt kööki, letti ja lehma, samal ajal kui Päärn haiglas hinge vaakus. Teise ja kolmanda nädala veetis mehe voodi kõrval, sest hirm leseks jääda oli hirmus suur ja reaalne.
“Ega muidu Kairi pärast mind enam abielluks, aga ettevõtet üksi ei pea – ja makse maksta, majapidamist korraldada on ikka kahekesi ainumõeldav,” möönab mees, kes hakkas end pärast äärepealset ärakäimist pensionäriks nimetama. “Küllap ta kurva lesena, Ole käe otsas, Tallinnasse läheks.”
Selle jutu peale on Kairi silmadesse kirjutatud vaikne vastus: ei läheks.
Oma ja ainult oma kohvikut asutades ja pidades peab vägagi realistlikult teadma, kui kaua püsti jaksad seista – pliidi ees, leti taga, kraanikausi juures ja oma valitud elulaadi keskel tervikuna üldse. Siin jaksatakse.


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat