Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Külitse tall on nüüdsest üks kahest


Külitse tallis Tartu lähistel pole juba aastaid ja aastaid suurt midagi muutunud ega ehitatud. Tänane Hobunurme on üsna samasugune nagu kümne aasta tagune. Ja see väide pole mitte etteheide ega kaastunne, vaid mahe tähelepanek, et miski jääb siin ilmas samaks ja rahulikult kulgevaks – samal ajal, kui ülejäänud maailm areneb kohati suisa meeleheitliku rabistamisega, üle võimete ja reaalsustaju, projektidele ja imedele lootes.

Samas on üks, kel põhjust rahul olla, et Timmo tallid Põlva külje all lähevad uude aastasse ikka veel müümatastena, just Ülar Raudsepp. Tal on nüüdseks juba üsna kenasti tiksuv paralleelne majapidamine Vastse-Kuustes. Kui viisin sügisesel koolivaheajal vanimat tütart viimsesse Timmo talli laagrisse, mis vanal kombel korraldatud, nägin paremal pool teed mäe otsas kena majapidamist üsna mitmete hobudega. Üks neist samasugune lapiline jeekim, nagu meie enda Monti.

Ülari kaasa Eve ütleb: “Meil oli juba mõnda aega teadmine ja mõte, et tuleb kuhugi päris oma  talukoht leida. Vastse-Kuuste on isegi rohkem maantee ääre ja kõigile kättesaadav, kui lootsime. Praegu on seal meil põhiliselt tiined ja varssadega märad. Selline armas emade ja laste pansionaat. Aga eks aretus ja kasvatus saabki edaspidi just seal olema. Külitses tuleb kinnisvara arendus selga. Kõik ümberkaudsed maad, millel varem sai hobuseid rendimaadel karjatada, lähevad järjest majakeste ala. Üks mees, kellel on päris palju maid, on seni veel endale kindlaks jäänud, pole müünud – aga küll temagi murdub. Küll temagi ühel päeval enam ei oota, et hinnad veel ja veel soodsamaks tõusevad. Ja siis on ka teisel pool meie talli üks väike odav kergmajake teise küljes kinni. Nagu see nüüdsel ajal käib – hoiad korra pikemalt silmi kinni, ja juba on kerkinud terve uus linnaosa, küla. Küllap on korterites seni üksteise otsas trüginud inimestele vaja selliseid soodsaid väikseid majakesi väikese kinnistukese peal. Aga eks nad tegelikult ole ju ka ühed õhuvahedega korterid.”

Külitsel talli emandana kõiki töid tegev Eve ei hellita illusioone, et ümber Hobunurme kobarduvatest õhuvahedega korteritest hakkavad peatselt sinna kolivate perede lapsed hulgi ratsutamas käima. Eesti linnade ümber tekkivatesse onnikestesse saabuvad lapsed on ju ikkagi linnainimeste võsukesed, kes arvavad, et hobune on liiga suur ja liiga loom. Selline Liiga on kindlasti agressiivne, lööb ja hammustab – arvavad õnnetuseks loomavõhikutena kasvavad inimesed.

Tartule nii lähedal asuv tall on ja jääb lihtsalt oma väikese teenuse pakkujaks – iga päev käib seal trennis kolm kuni seitse tüdrukut. Põlva-poolne on suurem ja arenevam ettevõtmine. Kuidas läheb sealtkandi suurimal ja teenekaimal konkurendil, praegu veel Timmo tallidel? Ootel on. Sügisel oli keegi Meelis Eesti üht legendaarseimat tallikompleksi juba nii ära ostmas, et uus nimigi oli teada. Senine tallirahvas juba teadis, kuidas laagrite puhused ööbimistoad ümber ehitatakse. Majapidamises käis isegi juba tulevane talliemand valjusti kuulutamas, kuidas edaspidi kõik olema saab, kelle hobused ja millistes boksides elama hakkavad… Ja siis jättis Margus, kes ise ju täiesti talli kõrval elab, enda sõnul ohutundest ja tõrkest nii drastilise muutuste-meelsuse vastu tehingu katki. Vahepeal oli kuluaarides ostjana jutuks Dimela-rahvas. Nüüd aga käivad läbirääkimised ühe Tartu perega ja ühe soomlasest ettevõtjaga, kes juba mõnda aega Eestis hobundamisega tegelenud. Tegelikult tahab noid timmokaid ka kunagine tallimees, kellel on investorgi olemas. Eks näis.

Kuni näis, lähevad mu oma tütred nüüd talviseks koolivaheajaks Vana-Vastseliinasse. On harjunud koolivaheaegu ratsutamislaagrites veetma ning nii me siis Piia Raamatu juures tema värskes Piiri tallis esimese laagri seemneks ära teemegi. Elamispaik on lastel Piia tädi külalistemajas – kus praegu elab ka üks paljakspõlenud Saksa perekond – hobustel Piia ilusa väikese talli ühes boksis kahekesi koos. Mis pole mõõdukat kasvu ja kenades suhetes meeste jaoks ju eriline probleem. Kangesti hea on, et koos plikadega saavad ühtlasi õpetust ka nende äsja sadulasse läinud muhedad molud. Aastate eest käis ka meie vanim laps, nüüd 18aastane mehejurakas Timmo tallis laagris koos oma noore hobusega – ja see oli parim moodus, mis koolivaheaja veetmiseks maailmas üldse  olemas saab olla.

Külitse talli Eve ja Ülari elu ja hobuseid põgusalt vaatama põikasin nostalgiast, aastalõpu hüsteeria eest ära ja häda pärast ka. See häda seisnes mu titas, kes keeldus mehe kirjastuses vait ja rahul olemast. Aasta viimastel nädalatel oli meie pereisa viimast vooru Meegomäe ohvitseride koolis. Mis tähendas, et papa pagunite nimel pidi pooleaastane põnn koos teiste lastega igal hommikul Võrtsjärve äärest minuga Tartusse sõitma – kuni suuremad veetsid koolipäeva, pidanuks pesamuna koos emmega kirjastuses kirjutama ja kirjastama. Ainult et ta ei tahtnud. Väga valjusti. Et mitte kirjastuse ülejäänud kuues toas töötavate inimeste tööpäevi lõputu vihase viginaga kujundada ja häälestada, oli lihtsam tirtsuga meeldivaid kohti pidi ringi sõita. Ja mis võiks olla meeldivam kui hobusetall, eks ole.

Sedasama arvas muide ka kallis kadunud Lia Laats, kes nüüd end vallatu järjekindlusega tänu lünki täitvale nimele ristsõnades endise näitlejannana ilmutab. Tema kodutalu oli otse Hobunurme koplite kõrval Külitse vanima osa Haage-poolseimas servas. Aastates daam kolis pärast Pärnu-Tallinna-Tartu lavadel suurrollide sooritamist oma boheemlasest papa tallu, kus olid katuseaugud sõna otseses mõttes sokkidega lapitud. Tegi selle korda, et olla seal koos Harri ja Gretega – Harri oli mees, Grete doberman – õnnelik. Kuni jõud enam üle ei käinud ning kõige tasane, aga kindel lagunemine närvidele hakkas. Siis asus Lia oma viimasteks elukuudeks oma Tallinna-korterisse. Kui vähe see talle istus, sellest andis vägagi ilmekat märku fakt, et naine kolis lõplikult ära – tema kirstu kaanele sai Külitse-kodu maja ees kõrguva vahtra oks. Selle tõid vägeva puu otsast lahkunud primadonna jaoks alla ehitusmehed, kes ehitasid vana talu nüüd juba uue aja vahenditega, nüüdisnõudmiste järgi koduks ühele noorele perele. Kuni aga Lia veel oma maadel jalutas ning lihasnõrkust ja südamepuudulikkust trotsis, tavatses ta iga päev hobuste kopli veeres seista ning kaua ja mõnuga loomi jälgida.

Ega hobuste – või ka koerte või iluaia – omanikud sageli ise teagi, kuidas ja kellele nende kasvandikud pidevat ja sügavat südamerõõmu valmistavad. Lihtsalt sellega, et nad on olemas ja neid võib aegamisi süvenedes vaadelda ja mediteerida. Ilma, et tahaks omada või ratsutada, pai teha või koju vaasi panna. Lihtsalt on hea ja ilus.

Ja lihtsalt on tohutu puudus ja igatsus. Liast ja Lia järele. Uued majad kerkivad, nendesse sünnivad uued lapsed, aga sellele naisele enam külla minna ei saa. Nii on.

Millal viimati Raudseppade pere tallis käisin? Siis, kui käisid eriti tulised vaidlused tori tõu ümber. Selts oli ringlema saatnud põhjaliku määruse, kes ja mis on tori hobune. Lisaks traditsioonilisele raskele torikale kuulutati heaks ja õigeks ka kergeks ja sportlikuks aretatud suund. Ülari juures kogunesid need entusiastid, kes leidsid, et see tõug peab piirduma raskepärase universaalhobusega. Mis oli ses mõttes paradoksaalne, et neil entusiastidel endil olid kodus põhiliselt just need kerged ja võimekad sport-torikad. Ülaril enesel on ju ka Osmani tehtud kari – nüüd juba Osmani poegade poolt edasi aidatud. Ma siis läksin kärakoosolekule, panin kirja kõik, mis räägiti – ja seda sai Horsemarketi lugeja üksipulgi lugeda – kokkuvõtlikult ja kommentaaridega vormisin torika-vaidlusest loo Maalehele. Mis aktiveeris ühe, raske torika kui ohustatud tõu aktivistist maniakaalse-võitu muulase. See kargas Maalehe toimetusele harja selle eest, et minu lugu sisaldas kõigi vaidlevate osapoolte, mitte vaid äärmuslaste ideid. Mulle tegi see üsna palju paha, vaidlused kestavad kuuldavasti tänini, Seltsi juhatavad mõistlikud inimesed soovitavad kõigil, kes ei taha hobuteemat enda jaoks ära rikkuda, neist intriigidest eemale hoida – ja, tsiteerides kallist Liat – palun mindagu persesse.

Aga Külitse tallis on kõik armsalt samamoodi. Juba sellest saadik, kui me aastate eest Haagel korterelamus pesitsesime ja vanimad lapsed käisid ratastega Hobunurmele ratsutama. Ka toona näitasid Ülar ja tema õde, kuhu saavad toad lastelaagrite jaoks, milline saab olema maneež. Tegelikult on kõik, nagu on. Ja see kõik pole üldse halvasti. Stabiilne ja paigas on.

Võibolla polegi vaja maneeži keskelt raudbetoonist barjääri maha lammutada, sest hoburingkondades on juba legendaarseks saanud Raudseppade kaks pikka ja kitsast maneeži, poolsein keskel. Ratsutajaid õpetab see tõhusalt manööverdama ning on kujunenud tallile omamoodi humoorikaks kaubamärgiks.

Lastelaagrite tube pole sellepärast ehitatud, et Raudseppade endi kirjutatud projekt ei läinud vallas läbi. Nüüdsel ajal on tõepoolest oma projektide jaoks mõistlik palgata professionaalne kirjutaja. Kui ise nokitsed, jäädki nokitsema. Elukutseline projektöör tooks ilmselt Külitsesse ka praegu need summad, mida läheks vaja talli renoveerimiseks ja majutustubade välja ehitamiseks. Iseasi, kas neid majutustube ongi mõtet pusida nüüd, kus Külitse ei asu enam maal, vaid eeslinnas keset ühe-pere-elamuid. Pigem on mõistlik lasta tollel nõukaajast oma veidrustega tänapäeva tulnud kolossil stiilselt konserveeruda. Mida Raudsepad ilmselt teevadki.

Asi, mida aga ei või konserveerida ega lõputult kesta lasta, on fakt, et Külitse tallis on Eesti – ja ilmselt ka maailma kõige haritum ja kvalifitseeritum sitaviskaja. Eve on arst. Väljaõppinud hipoterapeut. Ja veedab oma päevad bokse tehes, siredaid ratsusid õue viies ja tuppa tuues ning trenniasjandusega majandades. Aastavahetuse paanilise rabistamise rütmis raksuva muu-ilma kõrval on see küll mõnusalt tegelik maailm ja närve säästev vaikelu. Aga raiskamine on ka.

Eve tunneb küll rõõmu sellest, kui kenas konditsioonis on tema hooldatud hobunad, ja kui lisaks igapäevastele trennitüdrukutele helistab ka mõni “veteran” – sellest tallist suurde ellu sirgunud daam, kes küsib, kas hobust saaks. Saab ikka. Sest Eve on alati seal ja ka Ülar tuleb kord päevas Vastse-Kuustest Külitsesse. Kahe talli vahele jääb täpselt 30 kilomeetrit. Mis on eestimaise ilmastiku ja liikluskošmaari juures paraku igapäevane riskirada – jõuan-ei jõua… Hirmus tähtis on, et Eve jõuaks. Ja et ta jõuaks ära oodata ka aja, mil siit-riigi ametnike suhtumised jõuavad ülejäänud maailmale järele. Mujal on teadlased rohke praktika põhjal ammu avastanud, et erinevate puudeliikidega inimestele on hoburavi kõige tulemuslikum menetlus. Ei ujumine ega ükski muu moodus aita teistmoodi inimesi sedavõrd tõhusalt järje peale kui hoburavi.

“Tartu Ülikoolis praegu hipoterapeute ei õpetata. Pole pappi ega baasi,” nendib Eve nukralt. “Haigekassa peab samuti seda ravimoodust liigseks luksuseks. Mis siis, et ta on tõeliselt tulemuslik – ühe patsiendi poputamiseks on vaja mitut inimest ja eritingimusi – las istuvad parem ilma kulusid ja ebamugavust tekitamata hooldekodudes ja neelavad riigiraha sedapidi. Selle asemel, et hoburavi abiga oma võimete tippu areneda ja ideaalis endaga tänu sellele ka ise hakkama saada ja mõnd töödki teha.”

Ehkki instantsid ei ilmuta praegusel hetkel mõistmist ega taha arenenud maailma kogemusest hetkel veel õppida ega eeskuju võtta, ei kavatse Eve aegade lõpuni maailma harituimaks tallimeheks jääda. Ühel päeval saavad nii ülikool kui haigekassa aru, et mõistliku ja mõistusliku elukorraldusega riikides töötavad sajad õpetatud inimesed ja hobused teistmoodi inimeste heaks. Siis rajatakse ka meie maale hoburavi keskused – mis on olemuselt kenasti ühitatavad läbipõlemise ennetuse keskustega. Ja siis saab Eve lõpuks ometi hakata kasutama oskusi, mis tal praegu jõude seisavad – arsti ja hoburavija haridust. Raiskamine – nagu ükski muu ogarus – ei kesta igavesti. Selleks puhuks, kui suhtumised settivad – ilmselt on meie bürokraatidele enne eeskujuks ette mõningast eurotoetavat süsti vaja – on inimesed, kes tegudevalmilt ootel püsivad, õnneks olemas. 


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat