Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Kuidas preili Raud tahtis hobukeskuse koju panni alla pista


Inimesed ei muutu, vaid jäävad vanemaks. Süvenevad nii nende head kui halvad omadused. Kes on harimata, ebaeetiline, laisk, ülbe ja lodev, see peab arvestama, et need karakteristikud süvenevad aja jooksul. Õigemini need, kes väikese pahelise inimesega kokku peavad puutuma – need arvestagu, sest kaabakas ise ei arvesta millegi ega kellegagi.

Järgnev “jõululugu” olgu õpetuseks kõigile, kes suurelt mõeldes mastaapseid projekte teevad ning ühel hetkel avastavad, et kompanjoniks võetud keha, kes end mingi abstraktse nähtuse juhatajaks kujutleb, on selja taga ta enese MTÜ juhatusest välja tõstnud. Ja kuna ullike ise ei oska niimoodi enda kätte nihveldatud moodustisega halligi peale hakata, paneb ta selle koju panni alla – ja undab foorumites, kuidas tema MTÜ eksisteerib “tegelt aint internetis”. Sest sel ajal, kui mõistuslikud olendid ajasid firmaga asju, mille jaoks see moodustatud saigi, lasi suurusehullustuses infantiil endast napilt nutikamatel nõuandjatel mööda juriidilisi ürikuid nuhkida - ja keskendas kogu jõu nende karistamisele ja pedereerimisele, kelle ettevõtmised tal kaugelt-kõrgelt üle pea käivad.

Piltlikult öeldes: pange tähele, mis toimub teie jalge all ajal, mil teie pilk on idealistlikes kaugustes tulevasi maastikke ja mustreid loomas – väike kuri loom närib kardetavasti parasjagu just teie alla maakamarasse urgu, et teid lõksu püüda. Seljaaju instinktide tasandil rammides võib see tal esialgu muide õnnestuda ka.

Esimese võimaluse vaatamata kvalifikatsiooni puudumisele treenerina tegutseda, andis Kristiina Rauale Heli Varik Käärdi tallis. Asi lõppes üsna piinliku usalduse kuritarvitamisega, mindi laiali – ja uue võimaluse (õigupoolest mitugi) andis talle Karin Sild. Kellele tütarlaps samuti kõrgelt ja karmilt kaela lasi. Nüüd ei taha ei Heli ega Karin tema nimegi kuulda. Aga ikka leidub neid, kes arvavad, et hobustest eemal oldud aastad on inimest õpetanud-kasvatanud ja täiskasvanuks küpsetanud.

Kertu Randver võttis pärast kapitaalseid krahhe mitu aastat Elvas kaubakastidele pühendunud neiukese Rõngu oma talli emandaks. Kristiina viskas reipalt bokse tühjaks ja hakkas talli juurde kogunenud tüdrukutele trenne tegema. Ka minu tütred käisid mõnda aega lihtsalt Tamme talli trennis – üks sõitis Kristiina hobusega, teine Kertu poniga. Aga kuna mõlemad ratsud said trennitüdrukute kogunedes liiga suure koormuse, viisin oma lastele isikliku eestlase EQ ja ristandponi Monti.

Sellest idüllist olen siin jutustanud ka.

Edasi tegime Kertuga, kolmandaks vajalikuks käeks Kristiina, Otepää notari juures MTÜ Tamme Ratsaspordiklubi. Selleks, et selle MTÜ alt hakata hipoteraapia ja rekreatsioonikeskust rajama. Partneriteks Rõngu vald, Võrtsjärve ühendus – ja ka Tartu linn, maakond ja ülikool. Ei näinud me selles miskit ohtu, et preili Raud võttis endale MTÜ juhatuses juhataja aunimetuse. Las inimene tunneb end hästi – mis tähtsust sel formaalsusel. Kokkusaamistele projektikirjutajate ja vallavavalitsusega, hipoterapeutide ja majandusspetsialistidega polnud “juhatajal” nagunii kunagi aega ega võimalust tulla. Ja see oligi hea, sest kardetavasti ilmunuks ta sinnagi pesemata paljaste varvastega ja valju rumala jutuga, millega meie olime harjunud, ent mis tegudeinimesi mõnevõrra jahmatanuks. Niipea kui MTÜ oli loodud, teatas elus-esimest-korda-juhataja, et nüüd me ostame kiletaja – saame sellega kiletada paberilehed, mille peal on tallis hobuste nimesildid. Oi. Vallavanema juurde tahtis tema minna nõudma, et see ostaks tallile hobuveo treileri. Ai. See oli “projekt”, milleni tütarlapse mõistus võttis. Mis siis, et ei hobuseid ega ratsutajaid, kellega selle treileri abil teistesse tallidesse võistlustele sõita, polnud. Ja ka oma tallis “juhataja” ainsatki võistlust korraldatud ei saanud.

Mitte midagi muud ta pärast MTÜ moodustamist ka tehtud ei saanud – sest virtuaalne võim lõi pähe. See on ütlemata huvitav ja õpetlik psühholoogiline fenomen. Niipea kui meie RSK äriregistrisse kanti, ei kõlvanud “juhatajal” enam ei bokse puhastada ega üldse mingisugust korda pidada. Mispeale talu peremees Elver vabastas ta ametist ja asus ise tallis korda looma ja hobuste eest hoolitsema. On seda nüüd juba mitu kuud teinud.

Samavõrd kui tegelane hakkas iseennast kõnetama tiitliga “mina kui treener ja ratsaklubi juhataja”, hakkas aga ka trennidega mingi kamm olema. Kõrgesti-nimetatu hakkas üha suurelisemalt hilinema. Kui lastel olid hobused valmis, et välja minna, valas tema endale järgmise kohvi ja süütas veel ühe sigareti. Kusjuures neid tüdrukuid, kes ratsastasid noorukesi hobuseid, häiris lisaks raisatud ajale ka tema ebakindlus ja kahtlasevõitu sisuga kõned, mida ta noorhobuste kõrval värisedes pidas. Kuni otsustas, et tegelikult on hobu-pubesid kõige õigem õpetada maastikul. Seitse last ja hobust – neist pooled alles esimesi nädalaid sadulas – läksid maastikule ja Kristiina… Kertu kööki kohvi jooma ja tähtis olema. Kukkumised-kaos polnud õnneks väga eluohtlikud. Ainus suurem häda oli, et noorhobused said maastikul perutades teada, et on oma laps-ratsanikest suuremad ja tugevamad ja võivad neist hõlpsasti lahti saada, et vaba hobuse elu edasi elada.

Tüdrukud olid ehmunud ja õnnetud ja palusid endale meie risti-pere-liikme Karini appi. Juba esimene trenn meie ristilaste emaga oli nii turvaline ja mõnus, et tüdrukute palvel hakkaski Karin iga laupäeva ja pühapäeva hommikul kell kümme Pangodi äärest enne oma trenne meie piigadele treeneriks käima. Mis muu hulgas jättis varakult alustatud päevad terveks – polnud enam vaja südapäevast pärastlõunani jorutada ning loivamiste-heietamiste järel oodata. Et meie trenn oli preili Raua saabumiste ajaks – mis lisaks hakkasid üha hilisema aja peale lükkuma ja vahelt ka ära jääma (juhatajal on väga palju tegemist!) – läbi, ei kohtunudki me võimuhullu isehakanuga juba enam kui kuu aega.

Teadmiseks tüdrukutele, kes Tamme tallis trennis käisid: Karini trenni võivad laupäeva-pühapäeva hommikuti kell 10 ka teised tulla, lisaks võib treener teile ka nädala keskel vähemalt ühe treeningu teha.

Mis puutub preili Rauasse, kadunukesse, siis mõnikord mõtlesime murelikult, et näe, tallimehe koht talle ei kõlvanud, trennid muutuvad üha ebakindlamaks – kuidas ta küll oma laenud-võlad maksab ja lapsed toidab – aga mis see teiste asi on, eks ole. Neiukene pidi algselt saama tänu perspektiivsele projektiarendusele töökoha, haigekassakaardi – ja ka treeneri kvalifikatsiooni. Ju tal siis polnud ühtki neist pisiasjadest vaja. Üsna suur jahmatus oli, kui preili Raud riputas üles niiöelda Tamme talli koduka. Seda nähtust, kus näidatakse segase sisuga ebakvaliteetseid fotosid, igas allkirjas ja pealkirjas vähemalt üks õigekirjaviga, võite vaadata aadressil www.hops.ee. Vaadake korraks – ja unustage ära! Tegeliku ettevõtmisega pole sellel vähimatki pistmist. See on maania grandiosa all kannatava ebastabiilse närvikavaga persooni isiklik kodukas ja eneseteostus.

MTÜ Tamme RSKga liitus sel ajal, kui “juhataja” nii treeneri kui tallimehena alla käis, Soome juhtiv hipoterapeut, kes nägi Rõngu projektil väga suurt perspektiivi. Ühinesid arsti haridusega hipoterapeut, audiitori haridusega hoburavi assistent-hobusekasvataja ning projekti kirjutas kaks majandusmagistrit. Lisaks tahtis üks Euroopa Liidu projektide MTÜ, et alustaksime kohe alguses oma ettevõtmisest dokfilmi tegemist – unikaalne võimalus ja tänuväärne materjal ju. Nüüd juba oli liiga keeruline ja ka mõttetu “juhatajale” kirjeldada, kuhu maale MTÜ oma korraldamistega on jõudnud – kuivõrd temakest ennast polnud nädalate kaupa üldse näha, et talle viisakusestki, lihtsate sõnadega ja hästi aeglaselt selgitada, mis värk on.

Vajasime laiali valgunud lapsemeeliku kohta juhatuses hoopis audiitorile, kes reaalset projekti juhtima asus. Aga seda polnud võimalik taamal lehvivale nähtusele öelda. Ega ka uusi klubiliikmeid, kelle olime Ketuga kahehäälsest vastu võtnud, tutvustada.

Aga ühel kaunil jõulueelsel päeval tuli “mina kui treener ja MTÜ juhataja” koos oma noorema vallaslapse papaga meile kaunisti kätte maksma. Kertule ja Elverile selle eest, et kuivõrd temast tallis mitte ühegi töö tegijat polnud, pidi ta oma hobuse eest boksirenti ja treenerina platsiüüri maksma. Mulle selle eest, et minu tütardele käis peresõber treeneriks. Ja meile kõigile korraga selle eest, et MTÜ tegeles nii mastaapse projektiga, et ullike nägi vaid selle taldu. Aga taldade alt kõrvetada sai ju ikka. Neiukene maksis oma võlad – nagu pärast selgus, Kertu, minu ja üldse meie kõigi liikmemaksude eest! – ja putkas minema, hobust sinna viima, kust ta tema tõi. Uudise teatamine jäi tema sohikaasale.

Pisut pärast seda, kui meiega olid liitunud uued liikmed, haritud ja kogenud hipoteraapia ja rekreatsiooni spetsialistid, oli tema koos mõne oma trennitüdrukuga omanuhti kokku kutsunud “üldkoosoleku”. Valetas pärast, et meil Kertuga polnud aega ega huvi sellele koosolekule tulla. Ehkki sellest mõistagi tegelikult ei teatatud. Aga võimuhullu tobukese poolmees irvitas, et ega sellest olnudki midagi, et meid polnud – me ise poleks nagunii saanud hääletada enda tagandamise asjus juhatuse liikmete kohalt. Mehike hõiskas kahjurõõmsalt, et tema võib garanteerida, et juriidiliselt on kõik korras – näe, Savisaare ja Reiljani jokk-mees! – meil pole siin enam midagi hüpata ega advokaadiga ähvardada. Sest äriregistrist tuli juba teade, et põhikirja muudatustega kanne on tehtud – juhatuses on Kertu ja minu asemel keegid muud, aadress pole enam Tamme talu. Ja kuivõrd preili Raud ei oska selle MTÜga mitte kuraditki peale hakata, on see muudetud isikkoosseisu ja aadressiga ebard tal nüüd kodus panni all. Jeerum, ja meie olime arvanud, et riiklik mõistmatus hipoteraapia-rekreatsiooni vajalikkuse asjus ning sotsministeeriumile ja haigekassale professionaalse selgitustöö tegemine on enne keskuse reaalset käivitumist meie ainus ja põhiline mure… Tänu taevale, et avastasime taldadesse susatud nõela (mis pidi vist selga löödud kirves olema?) enne, kui MTÜ nimel koostöölepinguid allkirjastada jõudsime…

Registriosakond ei pea vist tõesti kontrollima, kas uute kannete taotlusele ikka eelnes üldkoosolek. Ja kas taotluse esitab täiskasvanud inimene või infantiil-skisoid. Oh-mina-vaese “meeskonnas” ei saanud üle nelja käetõstja olla – needki kõik alaealised. “Koosolekule” jäeti kutsumata viis täiskasvanut ja kolm last. Jokk tõesti.

Vot siis, millega tegeles õnnetu poolemeelne sel ajal, kui pidanuks ihust ja hingest end talliemanda-treeneri tööle pühendama, et haigekassakaart, treeneri kvalifikatsioon ja muud tsiviliseeritud inimese juurde kuuluvad peensused ära teenida.

Esimene reaktsioon sellise jõulu-uudise kuulmisel oli meil viha ja vastikus. Et mingi pesemata hammastega fraier tuleb teise mehe koju teatama, et ehkki ta teab ise ka, et tema libapartner pole vaimselt päris kodus, on nüüd jokk ja MTÜ tädikeste käest üle löödud.

Teine reaktsioon oli loobumine – fui, pistku peesse see rüvetatud klubi! Nagunii oligi vaja distantseeruda tema kirjavigadest ja lamedustest koosnevast “kodukast”. Teeme kiiresti uue MTÜ, et tööga puhtalt lehelt, musta plekita jätkata. Panni alla sattunu liikmemaksudega käis vaene olevus äsja  võlgu maksmas – sellest poolteist tonni Kertu ja minu taskust, oh haput nalja – nimetagem selle siis tema laste ja tiine mära fondi läinud annetuseks. Kooliraha on see nagunii.

Kolmandaks aga tuli juhtum paratamatult juristide-majandusinimeste hulgas jutuks. Kui oled mingi asja peale väga rabatud, siis ikka räägid sellest. Need said kõvasti naerda, kuidas marus hiir pani korraks elevandi õhku hüppama. Juristid soovitasid nüüd lihtsalt elevandil uuesti maanduda lasta. Ehk siis lihtsalt sündmustele lihtne ja loogiline tagasikäik anda. Ütlesid, et see pole koht, kus targem annab järele – sel juhul hakkavadki “algajad ettevõtjad” oma nappi ajumahtu niisugusele ülelöömisele kulutama, ilma et ülelööduga midagi teha oskaksid. Majandusrahvas tuletas meelde, et jättes seadusevastaselt, vassimiste ja mässimistega tuuri pandud firma lollikese kätte, tuleb meil hulk koostööpartneritega asjaajamiseks vajalikke dokumente ümber teha. Juristid põlastasid, et kui selline prügisuli kohtusse anda, tuleb tal vaesel kohtukulud ja meie advokaat maksta – ja peale äsja vargsi minema kuuditud (kuni poolmees pererahvale tõde kuulutas) märale ja võlgadele tal ju midagi ei ole. Ja ehkki juhtumis on esindatud nii vassimine-valetamine-võltsimine-vargus kui muud v-tähega sõnad, oleks tema laste pärast nukker ka kriminaalasja algatada. Kui õigustatud see ka ei oleks.

Märatseva hädakägara käest tagasi võetud MTÜl saab olema uus, projekti nimetusega kattuv nimi ning juhatus hakkab koosnema hipoterapeutidest-majandusrahvast. Kui segadus äriregistris on likvideeritud, küllap siis sedamööda, kuidas töist teavet tekib,  professionaalne meister ka veebilehekülje ehitab.

Mida õppisime? Suurelt mõeldes tuleb pidevalt ka jala ette vaadata. Samal ajal, kui pidada spetsidega aru, kuidas hobukeskuse suhted maakonna, linna, valla ja ülikooliga sedasi seada, et nahka üle kõrvade ei tõmmataks, mürgeldab väike, õel ja kade pettunu salakesi tegijate elu mõneks ajaks ikka päris ebamugavaks. Aja-, energia- ja närvikulu ju. Kuivõrd surm ka ei võta sealt, kus pole, siis vaevalt et tema käest enam tuuri pandud liikmemakse kätte saab. Need mõni tonni jäävad kardetavasti trahviks selle eest, et  jälle sai loodetud inimese muutumisele. Noorest ja värskest sunnikust saab vana ja vintske, ei muud muutust mingit.

Teile olgu see narrivõitu lugu muigamise kohaks – ja võimaluseks teiste vigadest õppida. Kõigil, kes preili Raua eest hoiatasid, oli õigus. Aitäh – ja andke andeks, et hoiatusi kuulda ei võtnud! Ärgu keegi rohkem lasku teda ligi ei endale, oma hobustele ega lastele – kolm on kohtuseadus.


Loe kommentaare (37)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat