Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Aldo Vaan - Topi mõisnik Läänemaalt


Aldo Vaan - Topi mõisnik Läänemaalt

Kati Murutar

Märk sellest, et inimestel läheb hästi, on kodude korda tegemine. Riigi hästi minemise tunnus on hoogne teede-ehitus. Talumehel läheb hästi siis, kui tema majapidamisse tekib igal aastal midagi uut. Tema naine vihjab küll üha valjemalt, et peaks ka elumaja värskendama ja täiendama – aga temal on ikka veel lisaks viljakuivatile, mis äsja püsti sai pandud, ka lihaveistele uus varjualune vaja püstitada. Siis võib südamerahus 50aastaseks saada. Mis Kasari jõe ääres ligi 1000 hektaril majandava Aldo Vaaniga sel aastal juhtubki. Kallile kaasale Maritile, kes on talle viis tubli last sünnitanud, on mees küll lubanud, et nende mõlema 50. juubeli puhul saab rehielamus seinu ja põrandaid kõbitud – näe, uus ahi on juba valmis! – aga kuna mees on hommikupoolikuti ka Kasari koolis reaalainete õpetaja ning mahepõllundajate ja hobusekasvatajate koosolekud nõuavad teda samuti endale, tundub tare renoveerimine ikkagi ulmevalda kuuluvat. Põhjuseks, miks kümmekond aastat tagasi Topi taluna alustanud ettevõte on vahepeal Topi Mõisaks nimetatud, mainib peremees vajadust hobusekasvatus eraldi tootmisharuna registreerida. Ei ole suurusehullustus. Aga hästi kõlab.

 

Külalistele

Tollal, kui Marit ja Aldo asusid talu rajama sinna, kus Virtsu-Risti maanteelt viit Rumba peale näitab, Vanamõisa kivisillast veel pisut maailmalõpu poole, oli kombeks turistidele orienteerudes looduslähedasi puhkamisvõimalusi pakkuda. Nüüdseks on selge, et ehkki suurem osa eestlastest vajaks hädasti, lausa arsti retseptiga välja kirjutatud nädalakesi puhketalus, ei võeta selleks peaaegu üldse aega. Aga võimalused on Vaanide juures ikkagi olemas.

Tõmbenumbriks lisaks tsivilisatsioonist eemal olemisele ja ürglooduse lähedusele Kasari jõe maalilised kaldad, mõnusad külalistetoad, saun ja muuseum. Vaanid on aita kogunud ja korda seadnud vanavara, mida näidates untsantsakatele meelde tuletada, kustkohast me pärit oleme. Juuri mäletades on lihtsam tulevikusihte seada. Lisaks ratsamatkadele sulnis looduses võivad linnavurled end Topi majapidamises varustada kolossaalselt hea meega ja suhelda mitut tõugu lihaveistega, kellega nad ju muidu vaid söögilauas kohtuvad.

Lühidalt öeldes saab Topi Mõisa näitel ettekujutuse elujõulisest multifunktsionaalsest Eesti talust, kuhu iga aastaga mingi uus tootmisobjekt tekib – mullu püsti pandud viljakuivati paistab juba eemale teele nagu talumehe tegus pühakoda. Ent ega neid teed pidi tulijaid kuigi palju ole. Esiteks on eestlane mõttetult sesoonne, kinni eelarvamustes, millistel aastaaegadel üldse sobib mööda isamaad ringi sõita ja puhata. Teiseks peetakse peateedelt eemale jäävaid kohti, kus tekib parimas mõttes maailmalõpu tunne, liiga kaugeteks. Auto saab tulles poriseks ja mis kõik.

Ma ise sõitsin viimati Vaanide juurde oma Liu kodust mitte mööda Pärnu-Lihula maanteed, vaid üle Tõstamaa-Varbla-Vatla-Kalli – ja avastasin tänu sellele, et Eestil läheb uuemal ajal tervikuna hästi, kui võtta hindamise aluseks just see teede ehitamise hoog ja ulatuslikkus. Pikka ja pehmet sügistalve lõpuni pruukides veeti nois kaunites kantides, mis on ilusad ja elusad igal aastaajal, vana teekatet minema ja asendati uuega. Krusade järel ootamine teeservas võttis küll aega, aga nende viivituste ajal süda laulis: isamaa on siiski üleni elus!

Seepärast tundub kohatu ka arvamine, et sellised muinasjutulised talukohad nagu Topi on kaugel. Eestimaa on nii pisike, et uuemal ajal pole tegelikult ükski koht piisavalt kaugel, et olla kolgas. Kasari kuningriik on ühtviisi kättesaadav nii Tallinna, Pärnu kui Haapsalu poolt vaadates. Vaanide viiest lapsest väikseim, 9aastane Katarina käib näiteks Haapsallu ujuma. Ja pole midagi kaugel.

 

Omadele

Vaanide perele on õitsva universaal-talu üles ehitamine tähendanud aastaid võimete piiril töötamist. Aldo on teada saanud: “Selleks, et rajada midagi tõeliselt kehtivat ja kestvat, ei piisa ühekordsetest kangelastegudest. Tubliduse kogupaukudeks on võimelised paljud, pidevaks rutiinseks üle võimete rügamiseks mitte. Ma ise läksin üle piiri siis, kui sündis viies laps. Päeval müttasin tööd teha, öösel viisin Mariti Tallinnasse sünnitama – tagasi tulles aga ei suutnud enam rassida, sest üle pingutatud närvisüsteem tekitas mulle nii hullud tasakaaluhäired, et olin mitu nädalat haiglas. Näe, selle asemel, et titaga koju tulnud naisele toeks olla, olin end ette nii ära ajanud, et deserteerusin sootuks.”

Aldo on sellepärast lisaks pehmelt öeldes täiskoormusega talupidamisele olnud ka Kasari koolis põline õpetaja, et on avastanud: niimoodi on lihtsam ja tulemuslikum oma lastekarja haridusteed jälgida ja sillutada. Et pesamuna on alles väike, siis ei tule sellel nii peagi lõppu. Ja ega sellegi pärast ei saa ära tulla, et maakoolidel pole kusagilt õpetajaid võtta. Kes ülikoolist tulevadki, hakkavad sageli mõne aja pärast Tallinnast tööle käima – ja varsti ei tule Tallinnast üldse enam ära.

Pereema Marit on nukker aga teistpidise tendentsi pärast: “Minu jaoks ei ole kodu läheduses tööd. Lähim koht, kuhu võiksin nüüd lõpuks, kui talu toimib ja lapsed on suured, töökohta vaadata, on Haapsalu. Lihula on pärast magistraalteest kõrvale jäämist – just nagu Kilingi-Nõmmegagi juhtus – soikuvaks võimalustevaeseks paigaks taandunud. Mõned söögikohad, mis seal olid, põletati ka maha…”

Ega majanduslikult olekski pereemal nii kangesti kodust välja vaja kippuda – mõningaste katsetamiste, turu uurimise ja toitvate alade välja valimise järel on pere keskendunud tootmisaladele, millel on kestvat jumet. Aga üksinda kodus istudes hakkavad aja jooksul ära kulunud ja mehe kätt vajava elumaja pisiasjad närvidele, kellegagi pole päevade kaupa suhelda ning sellise suurest ilmast eraldatuse vastu ei aita ka paar põhjalikumat reisi aastas, mida nad Aldoga koos teevad – üks soojale maale, teine näiteks Kanadasse.

“Kui meel on kurb, siis hakkad jonnima, kui mees ikka veel veistele ühe varjualuse ehitab, selle asemel, et elumajale pühenduda – või hoolitseb vilja ja heina hea enesetunde eest hellemalt kui naise eest,” naeratab Marit nukralt.

Õnneks toovad nädalavahetused tänu sellele, et Vaanidel on tallis 30 hobust, perepojad suurlinnadest koos elukaaslastega koju – nii noormehed kui nende väljavalitud on hobustehuvilised ning käivad vabadel päevadel neid hooldamas ja sõitmas.

 

Hobustele

Tänu poegade ja nende paariliste osavõtlikkusele pole Aldol vaja hobuste jaoks sulast palgal hoidagi. Erinevalt neist tallidest, kus iga päev trennilapsed käivad, kes töökultuuri ja suhtumise õppimiseks pidevalt bokse tühjendavad, käib suurtalus talli puhastamine paar korda kuus ja hoogtöövõtu korras. Maneeži plaanitseb Aldo Topi Mõisa juurde ikkagi ehitada. Sellepärast, et muidu teevad hullud ilmad hobuste ratsastamisse nii liiga pikad pausid sisse, et oma aretatud noori hobuseid ladus müüa oleks. Aga hobuseid oskab Aldo nii uhkesti kasvatada, et noorhobuste näituste auhinnalised kohad on enamasti tema lapsukeste käes ning Tori hobusekasvatuse 150. aastapäeva puhul mainis Eesti Hobusekasvatajate Selts tema karja Andres Kallaste oma kõrval ekstra ja eraldi ära. Ja sugugi mitte selle eest, et ta seltsi juhatuses on – ikka hobuste endi pärast.

“Seltsis käivad vahelduva eduga, lainete kaupa, lõputud tülid-intriigid-vaidlused selle ümber, kes ja milline ikkagi tori hobune on – saab juba justkui selgeks räägitud, kirja pandud ja pitsat peale löödud, aga siis tuleb ikka mõni fanaatik, kes tahaks lõputult edasi vaielda. Minul pole elu aseaineks sellist jama vaja, ma parem aretan häid hobuseid,” muigab Aldo.

Tori hobuseid aretades on tema tallis saavutatud kergemat ja kaunimat liiki torikate selline omavaheline sugulus-süsteem, et sellest emade-isade-tädide-onude skeemist saaks ilmselt lõpuni aru, kui joonistaks ta paberi peale üles. Ohustatud, traditsioonilist suunda tori hobuseid teeb Topi Mõisas juurde täkk Premiaal. Sõbralik ja rahulik mees, nii et võib rahulikult märadega ühes reas hoida ning ka indleva mära lähedus ei aja teda asjata lollitama. Täkk Aston on Vaanide karjale lisanud erilist elegantsi. Hermeliini teenetest on Aldo nüüdseks loobunud, sest tema järeltulijad kipuvad olema närvilisemad kui oleks turvaline ja hobustest hingepidet otsivatele inimestele rahustav.

Põhiline tegija, kelle võsukesed on Kasari ääres pundikesi suuremates boksides, on praegune Eesti torikate esimees Carry’s Son. Tolle hõbedase täku värvus ja harmooniline välimik on reeglina järglastele pärandunud, nii et neid võib eemaltki ära tunda. Üks, juba ratsastatud ja tublisid tulemusi näitav noor mära Canberra on aga üllatuslikult kumavat sooja kõrbi karva saanud. Ja mis seal salata, selle vaoshoitud ja juurdleva hoiakuga, üsna kõrge ja õhulise ratsu viiksin endale kohe koju, kui vähegi võimalusi lisaks tütarde kahele hopsile ka endale üks kaunitar võtta oleks.

Niisiis – kui mul oleks oma tall, elaks seal nüüd lisaks Carry’s Soni tütrele Capella II-le, kelle viiksin Sigastest Bakhoffide juurest, Reiu tallis silma ja südamesse jäänud araablane, kelle nimi on leedu keeles Jaanuar, Libatses hoiul olnud hollandi külmavereline Sylvia – ja nüüd siis ka Canberra. Aga seda mõtet ei tohi pikalt veeretada, sest siis hakkab endast sama kahju nagu Maritil teistel põhjustel. Ja kellele neid kurbi Eesti naisi vaja on, eksole.

Et Kasari koolis kavala nipiga vähemalt üht õpetajat kinni hoida, on Aldo enda juurde võtnud ka tema kaks hobust – ristandponi ja vana eestlase. Kõik see jõuk käis omal ajal, kui tollasel vallavanemal Tiit Madissonil veel Kreeka peas ja järjekordsed poliitpahandused kaelas polnud, tema rannakarjamaid hammastehnikas hooldamas, aga nüüd püsib kenasti oma mõisas.  

 

Veistele

Vaanid on pidanud õigemas veisekasvatuses keskenduda vähenõudlikule ja kindla turuga lihakarjale. Lihaveistele pole ka mingit erilist lauta vaja – piisab tuule ja saju varjust.

“Tegelikult kiputakse ka piimakarjale liiga sooje elamisi ehitama,” manitseb bioloogi haridusega Aldo. “Vasikatel tekivad sellest hingamisprobleemid ja suremus on kõrge. Lehm ise aga võib selle energiaga, mis tal päevaseks piima produktsiooniks kulub, terve boileritäie vett keema ajada, nii et ka teda pole õige hautada.”

Kuna limusiini tüüpi notsulike kintsude ja pepudega veised, keda innukalt propageerib Ivar “Jokk jätta” Padar, on kallid, on Aldo neid oma karja vaid kümmekond soetanud. Tekitavad punase ja mustavagekirju traditsioonilisema lihaveisega häid ristandeid.

“Oluline taotlus, mis võiks lisaks lihakuse jälgimisele ristanditel olla, on näiteks nudipäisus. Kui enam kui sada looma tungleb korraga söödaküna juurde – või kui nad lihtsalt kariloomade kombel suhteid klaarides puselevad – on sarved ohtlikud. Sarvedele on vanarahvas tavatsenud vasikaeas soolhapet panna või neid kõrvetada, et loomad üksteisel silmi välja ei susiks. Aga tegelikult on ju nudipäisus dominantne, nii et kandub geneetiliselt kenasti edasi,” õpetab Aldo.

Kui kari on enam kui sajapealine, on seda moodustavad loomad peremehe jaoks piisavalt umbisikulised, et mitte põdeda ja kurvastada selle pärast, mille jaoks neid kosutatakse ja mis neist saab. Mida suuremalt karjakasvatus ette võtta, seda hõlpsamini hakkab talupoja loogika tööle.

 

Turule

Lihaveised lähevad Topi farmist Rakverre. “Viimase ajal läheb suurel hulgiturul eriti hästi kaubaks kaela- ja sisefilee. Sellest võime järeldada, mida Tallinn sööb,” ütleb Aldo lühidalt.

Viljakasvatuse ja tehnikapargi soetamise asjus teevad Vaanid koostööd Kesko Agroga. Neil on viljaleping, millelaadseid agrokeskus rakendab ka rapsikasvatajatega. Ka tehnika ja kuivati on sel kombel soetatud. Niisugused lepingud annavad kindlustunde, et kasvatatud viljal on ikka kindlasti turg olemas – ja et ikalduse aastatel ka ei hävi. Kusjuures just tänu ikaldusele Hispaanias õnnestus mullu neile super-uhkesti kaera müüa.

Masinapargi kohta kinnitab peremees Aldo, et sellepärast on kindla lepingupartneriga hea asju ajada, et varuosad lendavad siis Euroopast ööpäevaga kohale. Ja kombainide ning muude suuremate masinatega on lisaks see hea asjadekäik, et remondimehed tulevad otse põllule parandama, kui mingi jamps juhtub. Kuna koristusaeg on kõigil mõistagi korraga, võivad ka jampsid kuhjuda, aga üldiselt on teenindustöö Aldo meelest kiire ja korralik.

“Olen oma polüfunktsionaalses talus ka lambakasvatust harrastanud – ja kaminapuid teinud. Tuleb proovida kõiki võimalikke nišše, et oma õiged alad ära tunda,” on nime poolest mõisnik kogenud. “Minu jaoks on kindlate püsivate partneritega a la Rakvere ja Kesko sellepärast ainumõeldav kaubelda, et ma olen väga vilets müüja. Seda näitab kasvõi fakt, kui vaevaliselt mul ausalt öeldes hobuste müük õnnestub, ehkki nad on alati oma tõu parimad.”

Ja ongi ka juunis 50aastaseks saaval täismehel ikkagi veel midagi olulist õppida!

 


Loe kommentaare (5)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat