Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Eriline hingeseisund - Piisoniga kohtunud


Mõni kohtumine on isiksuse sisevoogudele nii oluline, et liigud näiliselt juhuslikult alateadliku sunni ajel selle poole. Näiliselt tuleb see kohtumine lõpuks

juhuslikult. Tegelikult on salasoov sind jõuliselt selle poole suunanud. Kuni jõuad sinna, kuhu sisehääl kutsus ja käskis - ja see eksistentsiaalne raputus lõikub vähemalt selle elu lõpuni su hingeüdisse. Tegelikult kauemakski. Üle elude. Sest kui sa poleks eelmistest eludest seda kohtumiskihu kaasa toonud, kuidas siis selles elus su sisevood taipaksid vajada Piisoniga Kohtuda.

Lõppeva aasta varakevadel ehmatasin, kui Saaremaa raadio kolleeg ütles, et minu kõigist kirjatöödest paistab välja ja läbi, et austan-usaldan-armastan loomi rohkem kui inimesi. Oli vahelejäämise ehmatus. Nüüdseks olen välja mõelnud ja endale ise ka tunnistama õppinud, et on küll nii jah. Loomulikult puudutavad ka inimesed, ka mõne kahejalgse persooniga kohtumist otsid ning oled sellest juba ette puudutatud. Ent kohtumised mitte-inimestega on need, millest on valutum ja õigem oma elu ja ilmselt ka karmat kokku ehitada. Just hobused ja tallid ja tallides elavad koerad aitasid mul sel sügisel suhteliselt vapralt läbi seni ühe kapitaalsema ettevõtmise tulla.

Tagantjärel võib ju küll ninakalt öelda, et mu papa Harri Vasara 80. sünniaastapäeva tähistamine õnnestus sellepärast nii suurejooneliselt, et ma ise olen see mutt, kes mõtleb suurelt. Tegelikult on suurelt mõtlemiseks vaja pidevat ja perioodilist hingepidet. Ja seda saab hobustelt-koertelt ning kõigilt karvastelt-sulelistelt, keda peetakse nii oma kui tuttavate-teekaaslaste majapidamistes. Kui vastutuse hirm ja ettevõtmiste mastaapsusest tingitud vaprusevärinad kargu pehmeks võtavad, tuleb mõnda talli hingepideme järele minna. Kontrollitud. Inimesed oskavad oma asutused ja asjaajamised muuta sageli nii külmaks-kõrgiks-kunstlikuks-halastamatuks, et hirm ja õud tuleb peale - kas maailm ongi selline? Ülitähtsatest asutustest peabki sestap tallidesse ja Piisonite Juurde putkama, et seisaks meeles - on ka teistsugust, lihtsat ja ilusat, loomulikku ja halastavat maailma. Õigupoolest on just see soe ja tegelik maailm kestev ja edasiliikuv - see va inimeste konstrueeritud ja tiba perversne asutuste-maailm, väga-tähtsate asjapulkade näitelava on näiline ja ajutine. Aga nii jõuline, kuramus, et kui seal surfates vahepeal loomade juurde varjule ei lähe, võib katki minna. Kas ise samasuguseks jupijumalast mutriks muteeruda või hävida.

Papa sünniaastapäevaks otsustasin alguses lihtsalt kaksikplaadi välja anda - ühel tema soolod-duetid, teisel rahvusmeeskoori esimese kvarteti salvstused. Seda esitleda otsustasin - erinevates tallides hobustega nõu pidades - Estonia teatri suurel laval, mitte talveaias. Sest kui mitte nüüd - millal siis enam. Mäletajad lahkuvad järjestikku sinnapoole, kus paps on kümmekond aastat olnud. Kui esitleda, siis kobeda galakontserdiga - kus tollase parima auks ja mälestuseks esinevad puha tänased parimad. Ja kui selline gala juba korraldada - müts maha produtsentide ees, kes niisuguste korraldamistega päevast päeva ja kogu elu tegelevadki, ma üle ühe küll ei jaksaks ega tahaks! - siis peaks selle riigitelevisioonil ka üles võtta laskma. Eetris kogu rahvale näitama ja igaveseks ajaks arhiivi paigutama.

Kõlab lihtsalt ja loogiliselt. Ainult et kogu sellise ettevõtmise jaoks tuleb kokku hüüda paarsada tuhat eesti raha. Mis tähendab väga paljusid palvekirju. Millest suuremale osale ei vastata, olulisele osale vastatakse eitavalt ning vaid murdosa raharahvast on nõus toetama. Järgmiseks tähendab see plaadistuseks litsentside ostmist, vanade säilikute restaureerimist ja premasterite valmistamist. Sellega paralleelselt koostatakse-kujundatakse-trükitakse plaadiümbrised. Kui plaadid on vabrikus valmis muljutud, pakitakse ümbrised-värgid karpidesse, kiletatakse ja saadetakse müüki. Sellega seoses aga peab võimalikult kogu meedia ärgastama ja endale kallale kutsuma, et sihtgrupp teada saaks, et selline toode on valminud.

Kontserdi korraldamiseks tuleb rahvusooperi juhtkond nõusse rääkida, lavastaja leida ja temaga ühele lainele saada, lavakujundus tellida, kõiki artiste ühendav-saatev-ühtlustav kontsertmeister appi paluda ja lõputult kõigi artistidega suhelda. Sest mõni artist jõuab galale enamvähem otse ringreisilt, mõni lavastab ise samal ajal uut tükki, mõni mängib äsja väljatulnus olulist rolli, mõni keeb oma plaadi väljaandmise katlas ja mõni kutsutakse samaks õhtuks teise linna esinema - nii et on vaja keelitada teda sinu gala alguses esinema ja siis riigi teise otsa rallima. Vahelduseks hüppab mõni artist - kelle esinemine on kokkuvõttes nii nõrguke, et salvestusest kokku pandavas televersioonis saab sellest vaid võimalikult väikest jupikest kasutada - sulle persega näkku kinni ja leiab viisteist ogarat põhjust skandaali korraldamiseks.

Nojah, ja selle värgiga pole sa ka avalikõiguslikus eelarves - mis tähendab ekstra meeskonna, ülekandebussi, montaažiaegade ja tuhande pisiasja iseseisvat tekitamist ja rahastamist. Ja eetriaegade eest võitlemist. Ja suhteid autorikaitsega. Kui see lõpuks kõik finišeerub - valmis ja rahastatud on nii plaat, gala kui telesalvestus - vot siis järsku annadki endale aru, et see kõik jättis sind ellu tänu hobustele. Iga Tallinnas-käigu teekonnal - ja neid oli viimastel kuudel üks kuni kolm nädalas - käisin mõnest tallist läbi. Tutuvusin sealsete hobuisiksustega, uurisin, milliseid pisiloomi kusagil hobuste kõrval peetakse. Lobisesin hobuinimestega. Ja need kõrvalepõiked andsid kogu ettevõtmisele teise dimensiooni - hoidsid Estonia-ETV-raadio-plaadivabriku kõrval paralleelmaailma, mis andis jõudu ja edasikestmise pidet. Nagu muide ka tita, kes kogu selle orgunni ajal mul ju aina kaasas oli. Pisike plikatirts tekitab paljudes asjapulkades võõrastust ja ebamugavust - olgu ta siis koosolekul või stuudios - sest tite läheduses on raske olla külm, võlts, halastamatu ja ametlik.

Hobustele aitäh selle eest, et nad olemas on - aitäh,et Eestimaal on tallid, kus elav hoburahvas su ähmis isikule oma eheda südamlikkusega normaalse rütmi perioodiliselt tagasi annab. Nii, et söandad uute projektidega alustada, ehkki eelmise käigus mõtlesid, et ei iialgi enam.

14. detsembril, kui papa Vasaral oli tegelik sünniaastapäev, oli meil Rakvere teatris uue tüki esimene proov. See on mononäidend, mille kirjutasin selleks, et näidata, millised on sisimas, üksi olles ja eriti nõrkadel hetkedel need loendamatud tugevad naised, kelle pealispindsest maskist ja poosist jääb mulje, et kõik on viimase peal väga viis. Mängib Ülle Lichtfeldt ja lavastab Toomas Suumann. Toomas kutsus esimesse proovi kogu mõrrakarja kokku - kunstnik ja inspitsient on ka naised - et lasta meil "neil teemadel" mõned tunnid lobiseda ja vaielda ja lavastust käivitavat sünergiat tekitada. Suumann oli mõnevõrra kohmetu, et just papa sünnipäeval mind Rakverre kutsus, ent asjad on omavahel ju sadat kanti seotud. Tänu tema kadunud isale minu kadunud isa CD ja kõik sellega kaasnev tegelikult käivituma hakkaski. Poeet Aleksander Suumann kirjutas luuletuse: Kati Murutar on Harri Vasara plaadistamata laul - kaigub vabalt ringi. Mispeale ma toona avastasingi, et tegelikult ju mu vägeval papal plaati polegi.

Neid uue tüki proove oodates registreeriski mu sisemina tarviduse Piisonitega Kohtuda. Kuna paaril järgneval kuul tuleb aina Rakvere vahet sõita, vaatasin järele tallid, mis seda linna ning sinnapoole sõitise teed ümbritsevad. Esimene sissepõige ja lavastuse sündimise ärevusele paralleelmaailma loomise koht oli aga sisehääe jaoks nii oluline, et sinna minekuks oleks ka proovide pärast Kirde-Eestisse minemata põhjust otsinud.

Piisonid.

Indiaanivärgi ja preeriamajanduse teemaliste raamatute-filmide põhjal teame kõik juba lapsepõlvest, et kusagil maailmas on vägevat metsikud veised, kellel on tohutu küürus turi, võimas karvane pea, tokerjas karv ning võrreldes vägevate sarvedega naljakalt pisike tagumik ja tutiga saba. Jaan Rõõmussaar teeb Reporteri-saate tagumiku külge oma tutiga sabasid - saatelõike kõikjal Eestis elavatest tutvumisväärsetest loomadest. Neid lõike on palju vähem kui võiks igasuguse seltskonna-britninduse-tantsunduse asemel õigupoolest olla. Ent üks, paari kuu eest eetris olnud lõik jutustas Ida- ja Lääne-Virumaa vahepeal asuvast piisonifarmist, mille juurde peremees rajas Metsiku Piisoni Salooni. Telepilt ehedast kauboi-kultuursest saloonist, mille ühes pooles on söögikoht, teine pool aga sellega otseses ühenduses olev piisonite varjualune, oli nii isuülesäratav, et sellist nähtust lausa peab oma enese naha peal proovida saama. Ja kohe esimesel sinna-kanti-sõidul.

Kuna koht on nii uus, ei teadnud hotlaini beibed sellest midagi muud, kui et olid ka televiisorist näinud. Rakvere teatri uus dire Joonas Tartu (sama hea nimenali kui ühe juht-võmmi perekonnanimi Miilits :) ) teadis, et piisonifarmi omanik on Üllar Saaremäe sõber. Üllar lubas mulle kohalejõudmise skeemi joonistada, kui teatris kohtume. Aga siis käskis sisetunne Tartust mitte Jõgeva, vaid Mustvee-Jõhvi maanteed pidi läheneda linnale, mille sümbol on siitkandi metsveis, tarvas. Ja kui sõita Rannapungerjalt üle Tudulinna ja Tudu - jahmatavalt mastaapselt, hulgi ja kapitaalselt korda tehtud teid pidi, muide! - näitab teeviit 15 kilti enne Rakveret Nurkse lähistel Ulvi peale, kus see ürgveise värk ongi. Vinni ja seal asuva suure talli taga, kui asja teistpidi vaadata. Kui sina kuhugi jõudma pead, siis komistad õigele teeviidale ise otsa, voh nii ongi!

Ja on ka nii, et mõnel päeval satuvad meeled eriti võtulisse seisundisse. Tänavune detsember on teatavasti nii pikalt olnud ei-tea-mis-aastaaeg, et ka nädalapäevad ja kellaajad muutuvad ei-tea-misiks. On selline üleüldine ühesugusus, mis soodustab transilaadse meeleseisundi teket. Mis on omakorda parim vahend depreka vastu. Osa sinust on kusagil ära ja kaitstud. Kusjuures sellist meeleseisundit soosib ka väga intensiivne vaimne põlemine ja sünergia teiste samaaegsete põlejatega. Seda oskad eriti hinnata ja nautida, kui enamuse aega töötad ja mõtled üksinda. Teiste samasuguste üksildas-loovuritega harva, aga seda intensiivsemalt resonantsi sattudes tekivad mõttekäigud ja avastused, milleni oled küll omaette küpsenud ja valmisolekusse sattunud, ent mis ei vallanduks, kui ühe-asja-ajamise grupi koosmõju ei lahvataks.

Siis toimetad ja sõidad pärast ühist ajutuult-breinstormi-bradavetrat erilisel automaatpilootsel moel - mis pole muide ohtlik, sest muist meeli on äraolevate kompensatsiooniks eriti teravad. Ringlesin üleüldises videvikus - proovimelust oimetu titt kõrvalistmel tudumas - mööda inimtühja piisonifarmi, ilma et aeg ja ruum oleks seganud.

Kõigepealt olid hobused. Väljas oli neid neli. Kaks neist mustad - või mustjaskõrvid, kes sellest nii sumuses valguses eemalt aru saab - ja nende sabad olid maani. Hingetuul tõstis neid sabasid viivuks lendu, misjärel nad langesid taas pehmele-vormitule maapinnale ja sulatasid hobud maastikuga ühte. Siis oli seitse hane. Valged. Rivis. Ja mööduja suhtes täiesti ükskõiksed. Seejärel oli uinuv külalistemaja. Lasipuu ukse ees, tukkuv grill trepil. Nagu aastaajatuse unes nõiamaja. Edasi olid sedasorti tõmmud veised, kelle kohta inimesel on liiginimetus lihakari - erinevas eas ja suuruses, väga tumedad, pundis koos ja väga palju. Eemal helendas piimakarja laut nagu pikk, lehmahääli tegev ufo. Ja siis teisel pool teed see peamine.

Hoopis teisest ajast ja ruumist siia põrganud rantšo ümber nosivad piisonid moodustasid musta turjakühmulise müüri. Kõrval mäe otsas kõrgus ehtne indiaanitelk. Rantšo-rehe taga paistsid väikeses õdusas majas liikuvad inimesed. Valgustatud saloonis sees valitses täielik vaikus. Ainult piisonite nohisemine eesriide taga. Kui eesriide eest ära lükkasin, jäid metsveised sissetungijat tardnult põrnitsema. Üks noor isane seisis kõige ees. Teised, erinevas suuruses ja vanuses piisonid ilmusid õuest ükshaaval samuti tuppa. Noor isane pani oma reeglid kehtima. Muist võis jääda, muist löödi lakoonilise võmmga õue tagasi.

Saepuruse villase kampsuniga mees, kes imbus kardinate vahelt hääletult salooni lehmanahkade ja kauboikaabude, fotode ja naljakate kohasiltide - kujutate ette küll, kuidas saloone sisustatakse ja kujutatakse - vahele, oli Urmas.

Ettevaatlikult sõbraliku koguka Urmase jutt oli järgmine: "Peremees on Ameerikas. Mina olen meister - mitte sulane, vaid meister. Ma olen siin enamuse asju ehitanud. Toda indiaanitelki mitte - selle tegi üks Ameerikas elanud mees nii, nagu indiaanlased õpetasid. Meie ilmade jaoks pani alguses liiga lõdvalt maa külge, lendas siruli. Aga nüüd on hästi. Külalised saavad seal vigvamis elada. Nagu peab. Lasipuud on kah kasutamiseks - meil siin trenne hobustega ei tehta. Trenni tehakse Vinni tallis. Meil sõidutatakse lapsi ja kõnnitakse maastikku pidi. Uhke pilt on, kui hobused on salooni või külalistemaja ees lasipuu küljes. Hästi palju muid loomi on ka - lambad ja kitsed, jänesed ja nutriad, sadu kanasid-hanesid-parte. Ja siis nii liha- kui piimakari. Kui grupid salooni tulevad, peavad ette helistama - toit tehakse oma loomadest ja ilma ette helistamata ei teata ju vajalikku looma või lindu maha võtta, eks ole. Aga praegu on iga päev mõni seltskond - nii enne kui pärast jõulu on kõik kuhjas välja müüdud. Hea on, et me siia selle argentiina kamina ehitasime. See hoiab sooja sees. Jube suur ja keeruline süsteem. Üks meie peremehe ideedest. Peremees Hillar toob nüüd jälle ka Ameerikast kindlasti mõne siukse idee, mis tundub alguses hull, aga pärast selgub, et jube kihvt ja õige asi on. Ta ise on loomaarst. Proua on tal perearst. Üks raamatupidaja tegeleb ka hobustega. Teine raamatupidaja - see, kes elab muidu päriselt Rägavere mõisas - on salooni emand. Aga piisoneid on kahte sorti. Ühed on ameerika omad. Teised belgiast. Osa toodi loomaaiast, osa Belgiast. Räägivad, et nii sõbralikke piisoneid kui meil pole mujal maailmas üldse olemaski."

Kuna lähenes õhtuse grupi jaoks laudade katmise aeg, saabuski salooni emand. Päikeseline väike valget verd Pille, kes tõi köögist eelmise päeva leivad-karaskid. Pille ütles, et tänu saloonile on elu Hillari farmis õnnelikult aastaringseks muutunud. Ja et aedu piisonite ümber on tegelikult vaja selleks, et neid inimeste eest kaitsta. Mitte vastupidi. See parmas eas isane, Eduard, keda Kanal 2-s näidati, suri hiljuti üsna kindlasti õelate või lihtsalt lollakate külaliste süül. Keegi oli piisonite aedikusse vana autoaku visanud. Üsna tõenäoliselt oli Eduard seda limpsinud, miks ta muidu põdema jäi. Ja läkski taevastesse preeriatesse. Nüüd asus noor isane - sama, kes siin enne Urmase ja Pille saabumist mind takseeris ja oma karja kamandas - kadunukese asemel ennast kehtestama. Sai endale koos positsiooniga ka Eduardi nime.

Ja minu.

Kõigepealt tuli see piraka karvase kukla ja veenvate sarvedega sepp lihtsalt leivakotti tühjendama. Üks kena lehm tohtis kõrval seista ja umbes iga viienda suutäie endale saada. Kuni Urmas ja Pille rääkisid, et 80 inimest mahub salooni ära ja et tekivad püsikliendid, kes iga natukese aja tagant piisonite juurde tulevad ja iga kord sõpru kaasa toovad, märkasin, kui õnnelikud nad ise mõlemad on. Hästi paigas ja rahul inimesed, kes elavad õiges kohas õiget elu. Ja mõtlesin, et tahan oma tuttavaid ka tingimata sellesse kohta tuua - midagi kirgast ja helget kogedes tahad seda ju teekaaslastega jagada. Ja ise tahan nüüdsest juba kolme mehega tingimata kohtuda. Üks on Muhumaa Kivisoo Martin Tihuselt. See eestlaste korüfee. Teine on Andrus Supp, kes Ida-Virumaal raskeveokaid kui mustangeid peab. Kolmas on piisonite ja kogu selle võimsa rantšo peremees Hillar.

Kotti tühjendades avastas Eduard II aga mu enese kui nähtuse. Piisoni keel on väga pikk, märg, sinine ja kare. Kui sa piisonile meeldid, siis teeb ta sulle selle keelega uue soengu ja meigi. Pille on salooni menüüsse tekitanud napsi Piisoni Musi - lehmanahast muhv käib klaasi ümber, nosi seal siis ja arva, et see ongi See - ent tegelik piisoni musi katab su üleni, on puhas ja klaar, nii et mida märjemaks ja räsitumaks sa muutud, seda puhtamaks tegelikult saad. Saad selle suure loomaga üheks, sulad tema väesse ja su sügavaim olemus saab võimsalt puudutatud. Kusjuures pärast arutelutunde Ülle Lichtfeldti ja Toomas Suumanniga toimis see ürgisase pealelend nagu eriti mastaapne llustratsioon teemale.

Tänapäeva tugevad naised on sellepärast õnnetud, et meeste kehtestatud reeglite järgi mängides hakkavad nad meestega konkureerima. Selles võitluses kasvavad nad meestel üle pea, sest naiselikkus ja emadus muudab nad tugevamaks sooks nagunii - kui nad meestele ka erialaselt ja eneseteostuslikult ära teevad, ei õnnestu meestel enam karjajuhid olla. Biokeemia ja instinktid lasevad tugeval naisel küll mõneks ajaks mõnesse mehesse armuda - kui see on mingil alal ja mingis karjas juht. Ent pärast verekeemia lahtumist avastab naine, et idealiseeris toda isast - tegelikult pole see mees universumi kuningas, on hoopis selles süüdi, et naine ta instinktide tiivul ajutiselt seeks kujutles. Ja edasi saab troonilt tõugatud isane kaua ja julmalt karistada selle eest, et ta pole see, kes ta pole kunagi olnudki.

Noor piisonipull oli aga oma tõelises elemendis, tegeliku karja eesotsas - talle polnud mitte midagi vaja juurde kujutleda selleks, et ta oleks see, kes ta on. Samal ajal, kui ta võttis oma väikeste sätendavate silmade välkudes endale õiguse mind tuustida, nagu ise tahtis, kehtestas ta mulle kindlad piirid. Võisin silitada tema lahmakaid põski ja haruldaselt kaunilt vormitud koonu - kätt tema sarvede taha lopsakat lakka käppima sirutada ei tohtinud. Tema võis oma juraka kaela nii pikalt kui küündis, minu olemisse ulatada - mina tema privaatsusse tungida ei tohtinud. Ja sellist ürgset reeglistikku inimmehed enam järgida - ammugi mitte kehtestada - ei oska ega jaksa.

Meister Urmas, kes lõbustatult pildistas, kuidas kirjanikuproua üha õndsamalt piisonitatist tilkuma hakkab, ütles, et nii Üllar Saaremäe kui Jaan Rõõmussaar on siin saloonis ja kogu majapidamises sada korda käinud, sest kui korra selle asja väega pihta saad, tekib sõltuvus. Tekib jah. Oma neljakümnendat sünnat ma sinna paraku pidama ei pääse, sest lennukipiletid Rooma on juba ära ostetud. Aga kui meil tuleb Rakveres esietendus selle naise juhtumist, kes kaotas kontakti oma ürgnaiseliku algega ning oli seda nõrgem ja õnnetum, mida tugevam ja rahulolevam välja paistis, siis esikapeo teeme kindlasti piisonite juures. Seltskonnaks loomad, kellele inimlik raplemine ja loodusseadustest lahti mõranemine on nii sügavalt võõras teema, et nende abiga võib ka inimene veel siiski kuidagi järje peale saada.


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat