Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Keegi peab arvet – hobu-Krista Tori ja Are vahel


 

Keegi peab arvet – hobu-Krista Tori ja Are vahel

Kati Murutar

Ehkki näiteks Saksamaal elab rohkem hobuseid kui eestlasi üldse kokkugi on, näitab ka Eesti hobusekasvatuse statistika rõõmsat kasvutendentsi. Just tori, ja eriti eesti tõugu hobuseid on iga aastaga järjest enam tõuraamatusse kantud, eesti raskeveo hobuste arvukus kasvab küll mõnevõrra aeglasemalt – aga ikkagi ei pruugi Eesti Hobusekasvatajate Seltsi ja teiste hobusekasvatuse seltside saavutatud  tendentsi tulemusel need ohustatud tõud mõne aja pärast enam ohustatud ollagi. Mis arvab nad küll toetusrahade saajate hulgast välja.

Ent eesmärk pole ju tegelikult dotatsioonidest elatumine, vaid see, et Eestis oleks turvaliselt rohkesti nii kolme oma tõugu kui kõiki teisi tõuge ja tüüpe hobuseid – trakeene ja araablasi, traavleid ja ponisid. Aga keegi peab ju kõigi nende üle arvet. Nii kasvandustes kui väiketallides peetavad hobused on arvele võetud ja kokku loetud ning inimene, kes kõiki neid silmas peab ja enam-vähem nägupidi ja peastki teab, on EHSi tegevdirektor Krista Sepp, kelle nimi on paljude hobusekasvatajate telefonides märgusõna all hobu-Krista. 

 

 

Keegi…

… teab kõigi Eesti hobuste sündimisi ja lahkumisi, ostmisi-müümisi, päritolu ja põlvnemist. See keegi suhtleb kohusetundlikult ja pidevalt Veterinaar- ja toiduameti ning PRIAga – mida paljud vähem raudsete närvidega inimesed ei suudaks. See keegi sõidab paljukümneid tuhandeid kilomeetreid mööda Eestit, et igal aastal igas meie maa otsas viimne kui varss üle vaadata ja arvele võtta. Käib alaliselt autos oleva latiga täiskasvanuks saanud hobuseid üle mõõtmas-kirjutamas-joonistamas.

“Mõned noorhobused eeldavad mitut ülevaatamist,” kirjeldab see keegi ehk siis Krista. “Näiteks tori (tõus on kaks aretussuunda) Kas tegu on universaalse või sportliku suunaga, selgub alles siis, kui sälg paariaastasena jõudluskontrolli läbib. Mitmed noorhobused tuleb aga sellepärast korduvalt üle vaadata ja kirjeldada, et nende värvus muutub mõnikord kasvueas tundmatuseni – eriti drastilised näited on eesti tõul.”

Igal aastal istub see keegi hindamiskomisjoni koosseisus näitustel ja ülevaatustel – piirkondlikel lausa mitte, aga kõigil suurematel-üldisematel küll, millised noorukid jäetakse sugutäkkudeks ja millised on mõistlikud ruunata. Tegevdirektoril tuleb üsnagi tihti algajamaid-mõistmatumaid  hobuseomanikke nõustada ka hoolealuste elukvaliteedi asjus. Selles mõttes, et kui täkupoisist pole alalist järglaste andjat loota, siis pole teda mõtet ka täkuna hoida. Humaansem ehk siis õigupoolest hobuväärsem on ta rakenduseta sugutunnustest vabastada, et hobune saaks koos teiste märade-ruunadega vabalt karjamaal ja jooksukoplis seltsielu elada ega peaks mõttetult-põhjusetult üksinda boksis kurvastama.

 “Eks mul tuleb lisaks pidevatele tavatöödele ka murelikuma poolega maid jagada – kui EHSi pöördutakse näiteks murega, mis puudutab hobuste heaolu. Siis tuleb asi järele vaadata – kas kaebusel on tõepõhi all. Vahel on kaebaja lihtsalt hobusekasvataja peale solvunud, sest talle ei anta soovitud hobust odavalt ära. Ikka leitakse midagi, millest siis mulle lugemiseks kirjatükk teha.  Kuna me siin väikeses Eestis tunneme kõik üksteist ja tagamaid, on tüli ja kaebuse põhjus enamasti muu kui see, mis kirjas seisab,” muigab Krista.

Ja kõigi kasvanduste puhul tuleb paratamatult kontrollida ka, kas see või teine varss on ikka nende vanemate laps, keda öeldakse. Kui kasvataja ei saa ka ise oma mitmest täkust ühe konkreetse isaduses kindel olla, tuleb DNA analüüs teha – kord peab majas olema! Sohilaste läbi lipsamine seab paratamatult kogu muu seltsi töö kvaliteedi samuti kahtluse alla.

Üldiselt on nii, et tõuraamatud ei tohi lubada vigu põlvnemiste asjus. Juba aretusprogrammides on sees, et igal aastal kontrollitakse 1% populatsiooni põlvnemist. Ning sohilaste tekkimist välistatakse kahtluse korral DNA analüüsi tegemisega. Kõikidel täkutööd teinud täkkudel peab DNA tehtud olema!

Peale eelnimetatu aitab Krista võistlusi korraldada, on hindaja, arendab välissuhteid – nii külalisi siin vastu võttes kui ise võõrsil külaliseks käies. Ja selle kõige eest saab ta kohati kuulda ka hüperkriitiliste hobusekasvatajate seisukohavõtte: ah mis see selts juhtida ei ole – aina haiguta ja ringuta ja keeda kohvi seal kontoris, näe, minu varssu vaatama enne sügist ei jõua…

Tegelikult ongi just sügis see aeg, mil kasvandustesse ja taludesse sõidetakse, võetakse varsad arvele, hinnatakse märasid, mõõdetakse hobuseid. Krista külastab ühe tööpäeva jooksul viit kuni seitset hobusekasvatajat. Mullu tuli Martin Kivisoo Tihuse talus Muhus ühe päevaga arvele võtta, märgiseid kirjeldada ja jooniseid teha 32 varsast!

Kusjuures tal enesel on kaasa Andres Kallastega kodus Ares ka veel 60 hobust. Enamus torikad, üks sugutäkkudest on legendaarne holsteini tõugu Casanova, teine aga raskeveo tõugu Kaspar, kes teeb täkutööd Ida-Virumaal.

Lakkamatu ringileekimise ja paberitöö vaheldamise peale jõuab ta ise sadulasse nii haruharva, et see on ainus asi, mis Krista elus ta enese arvates muutmist vajab.

 

Kontor nappideks maandumisteks

Toris on teatavasti ühel pool teed 150aastane hobusekasvatus. Eesti hobusekasvatuse eneseteadvuse alus. Sümbol. Kusjuures erinevalt eesti aborigeensest tõust ja raskeveokatest on tori tõug muide ka muus maailmas koostatud hobu-entsüklopeediates.

Teisel pool teed aga on Eesti Hobusekasvatajate Seltsi kontor. Ühes kabinetis Krista ja raamatupidaja. Teises legendaarne hobumees Andres Kallaste, kellel on muude heade ja ilusate asjade krooniks Ares Kristaga ühine kodu.

“Kuna rohke töö sunnib pidevalt mööda Eestit ja muud maailma tööd sõitma, tuleb tunnistada, et oma koju ma piisavalt ja – ütleme siis, et õigel ajal! - ei jõua,” kurdab naine nüüdismaailma emade ja naiste tüüpilist muret. “See on kasvõi sellepärast paha, et koduse kuuekümnega peaks rohkem tegelema – siis oleks neid rohkem-uhkem-lihtsam müüki ju pakkuda.”

Hobuinimeste pere vanim poeg Margus näitab see-eest häid tulemusi  rakendiga sõitjana . Keskmine poeg Hans - Kristjan on just selles eas, kus noori mehi on vaja igal moodusel virtuaalmaailmast välja vedada, et arvutiväline päris-elu elamata ei jääks. Pesamuna Karl meenutab Kristale kõige rohkem isa Andrest. Viiene mees tahab just sedamoodi, hobune käe kõrval, talli ja kopli vahet käia, nagu papa. Et ta omasoodu toimetades hobusest ise väga hullusti väiksem ei oleks, on talle oma poni kasvatatud. On trehvanud hea iseloomuga ja südamlik poni, mitte kiuslik päkapikk, nagu mitmed väikehobud paraku olema kipuvad.

 

Andrese tarkus

Hobusekasvataja Kallaste on rahul sellega, et kolleeg Sepp tublisti töötab – ja et tänu Eesti väiksusele jäävad kütusearved siiski mõistlikkuse piiresse. Pereisa Andres on siiski sellepärast mures, et mida suurem on läbisõit, seda tõenäolisemaks muutub ka avariioht. Krista asemel mees ringi lennata siiski ei taha.

“Minu sõitmised on sõidetud,” ütleb Andres väga otsustavalt, vajutades pea rinnale ja vaadates altkulmu, nagu veenvas meeleolus ürgmees. Eesti üks vägevamaid hobusekasvatajaid ise ilmselt ei märkagi, et enamus tema žeste ja silmavaateid meenutab kena küpset ja väga kõnekat hobust. “Pole vaja tõmmelda. Üle pingutamine ei tee mitte kellelegi head. Seda ei hinnata ega tunnustata.

Mul olid nooremana need ajad, kui tegin oma tallis näiteks kõike ise ja üksi. Olin veel uhke ka, et kellegi abi ei vaja. Tegelikult on selline punnitamine rumal, uhkustada pole siin midagi. Aga ega teiste kogemustest ja vigadest ju ei õpita. Ikka panevad Eestis mitmes kohas vanamehed ihuüksi. Kui kedagi kõrvalt toetamas pole, ei saa ju ei haigeks jääda ega korrakski ära sõita. Teised vaatavad sind kui rumalat kaastundega, mitte imetlusega.

Üks põhjus, miks mina aastaid ihuüksi rügasin ja rabasin, oli see, et tallimehele oli piinlik väikest raha maksta, aga suurt ei olnud.”

Andres ei arva, et numbrid päris otseselt midagi määraksid, aga kui ta 50aastaseks ära sai, oli ülemäärase rahmeldamise vurts otsas. Ütleb lausa, et oli ennast täitsa tühjaks tõmmanud. Aga kui inimene tahab elada 80-90 õnnelikku aastat, ei tohiks oma varusid ju ometi poole peal ära kulutada.

 

Kiikriga kalda peal

Kristal on veel vurtsu küllalt. Mälu on tal ka hullumoodi hea. Ta teab ju eranditult iga meie riigi pinnal elavat hobust. On üks esimesi, kes näeb nii sündinud kui ostetud uusi hobuseid. Ja arvepidamist ei saa susser-vusserdada ei sihilikult ega laiskusest-hajameelsusest: hobuse ostust või müügist peab seltsi teatama ning ostjal tuleb koos dokumentidega omanikuvahetust registreerima tulla – ostetud hobust õnneks kaasa võtma ei pea.

“Kevadisi ülevaatamisi alustan üsna varakult. Sellepärast, et ülimalt vähenõudlikud ja vastupidavad eestlased lastakse õige aegsasti rannakarjamaadele. Ja kui mõni kari sööb klaariks laide ja väikesaari on nad maikuus juba tööle laevatatud – mina võin siis kaldalt kiikriga vaadata, millised uued varsad umbes välja võiksid näha,” muigab Krista.

Järjest kõiki hobusekodusid külastades näeb proua tegevdirektor aga sedagi, et nii mõnigi, kes on endale eesti tõugu hobused võtnud, arvab, et nad ei vaja tänu oma vähenõudlikkusele kohe lausa üldse mitte midagi. Rannakarjamaadel on neil piiramatult süüa, kadakate taga tuulevari – talli või maja ümber tõmmatud elektrikarjuse sees aga nälg ja lagedus ning sellelegi peab mööda Eestit triikiv Krista tähelepanu juhtima.

Hobusekasvatajd on tihti emotsionaalsed ja  oma hobuste suhtes alati heal arvamusel. Siis on vahest ka tüli kerge tõusma, kui naabrimees oma arvamusega lagedale tuleb. Tihti aga lausa jumaldatakse välismaalase arvamust ja enda arvamust ning analüüsi ei tehtagi -mis Krista meelest on veel valem kui omavaheline vaidlemine.

Kui EHSil on jõulud ja muud suuremad peod, loodab Krista ikka, et nüüd räägitakse hobusemehe juttu ja ühtlasi jagatakse omavahel uuemat aretustarkust – lisaks saab rahvas ka  süüa-juua. Mis näitab, et konfliktid sisimas sõbraliku hoburahva seas on tegelikult pinnalised ja tühised.

 

Tehtud-mõeldud

Iga hobundaja on teatavasti kõige targem ja vilunum. Emand Sepp aga on ikkagi huvitatud – nii inimesena kui ameti tõttu -, et Eesti hobused läheksid üha paremaks. Soomlastelt nende eest hinda osatakse juba küsida oi-missugust, aga ise käiakse üha paremate omamaiste hobude aretamise asemel häid ja huvitavaid hobuseid Saksamaalt ja Hollandist toomas.

“Tasemel ja edasi viivat aretust pärsib tehtud-mõeldud järjestus. Näiteks inimesel on kollane mära. Tuttaval on must täkk. Ja inimene otsustab vaadata ja proovida, mis saab, kui neid ristata. Enne peaks tausta uurima, põhimõtted selgeks õppima, mõtlema ja kaaluma ja professionaalidelt nõu küsima – mõtlemise lähteks on ju vaja teadmisi,” manitseb Krista. “Juhuslikud ristandid võivad õnne kombel küll päris kihvtid välja tulla. Aga nendega on sama jama mis krants-koertega. Tulemus pole ette teada. Omadusi ei saa prognoosida. Ja krantsi järglased omakorda on tundmatud.”

Krista kui aretuse ja tulemuslikkuse ideoloogi jaoks pole mingi argument, et huvitavad ristandid lähevad ka ju kenasti kaubaks. Kui on olemas kindlad tõud – mis pole küll omavahel nii äärmuslikult erinevad kui koerte tõud – siis paluks neid ka puhastena hoida. Selles on töö mõte.

“Romantilisele meelele ja looduslik-loomulikule filosoofiale võib küll tunduda idülliline, kui hobuseid peetakse maastikul vabade karjadena. Märad ümber täku. Kes indleb, seda paaritatakse. Ilus jah. Aga kui omanikul on kõrvuti asuvates koplites kolm erinevat tõugu täkku, läheb olukord kontrolli alt välja ega ole talupoegliku kaalutlusega enam kooskõlas. Tal on tõumärad ja tõutäkud – aga kui tori täkk kargab eesti mära ja raskeveokas tori mära ära, siis on vabapidamisel mingi kala sees – ja mina pean varssadele DNA analüüsi nõudma.”

 

Loojangule vastu kappab?

Samavõrd kui Krista on hobuste pidamise ja aretuse asjus range ja põhimõtteline, tahaks ta hobuseid rohkem ka praktilises rakenduses näha. Mitte ainult spordis, vabaaja veetmisel ja vaatemängudel, vaid päris töös.

“Siin Tori lähedal Soomaal koristasid naised pärast hiljutist jaanuariorkaani tormimurdu hobustega, sest masinatega polnud võimalik sellistesse kohtadesse ligi pääseda, mis klaarimist vajasid. Kui Ago Ruus tegi raskeveokatest filmi, leidis ta Ida-Virumaal Perteli hobused nagu klaverid põõsas, just parasjagu vankri ees ja sõnnikut laotamas. Ehkki Ida-Virumaal on üldiselt üle-eestiliselt legendaarseks saanud hoopis isand Supp, kes peab metsikute mustangidena 60 raskeveokat. Tõu pangana on nad väga väärtuslik kogum – väga efektne ja kaunis vaatepilt pealegi – aga rahva teenistusse neid sealt ju iseenesest ei tule. Hobused tuleks ka välja õpetada, arutleb Krista. “Ehkki argielus on meil nukralt vähe hobuseid, on neid, kes oskavad hobuseid ette panna – ka paarisrakenditena – siiski olemas. Need, kes autoga varem läbi Euroopa sõitnud, on hardalt jutustanud, kuidas Leedus ja Poolas hobuvankrid maantee äärtes tavalise liikumisvahendina kolistavad ja väiksematel põldudel küntakse-möllatakse enesestmõistetavalt hobustega. Nii oli jah. Aga enam ei ole. Ka Poolas-Leedus on hobune kui väiksemate majapidamiste tööriist kuhugi kadunud.

Inimene kohe on selline lootusetult loll loom, et energiakriis peab ikka käes olema, siis muudab tarbimisharjumusi ja eluviisi. Me teame ju ette küll, et nafta on lõppemas ja hobune liikumisabilisena jälle päevakorda naasmas – aga enne on vaja ikka Maa veenid tilgatuks väänata, alles siis tuletatakse hobuse ette panemise kunst uuesti meelde.”

Samal ajal, kui Eestis on hobuseid kusagil 7000 ligi, annab Tõuloomakasvatuse teatmik-ajakiri 2/2006 Saksamaa kohta, kus hobusekasvatus on äärmiselt oluline majandusharu, sellised numbrid: hobuseid on umbes 1 miljon,  ratsutamise ühingutesse kuulub 765 000 inimest, veel 800 000 ratsutajat on organiseerumata, 1,1 miljonit inimest käib võimalusel juhuslikult ratsutamas ning hobustest ja ratsutamisest huvitatud on 11 miljonit; hobuste osa Saksamaa SKPs on 5 miljardit eurot aastas, kuivõrd iga 3-4 hobuse kohta moodustub üks töökoht, on tööalaselt hobustega seotud 300 000 inimest.

Küllap õpivad ka eestlased end nii ühtlaselt ja üldiselt tagasi-edasi hobuste juurde, et statistika, protsendid ja panus rahvuslikku koguprodukti hakkab nimetamist väärima.

 

Lind ärgu lennaku

… kui Krista Sepp isiklikult sadulasse ronib. EHSi perenaisel on küll vana armas mustvalgete fotodega album, kus igale fotole on korralikult alla kirjutatud, mis on kena tugeva hobuse nimi ja kes tal seljas on. Näiteks Krista Sepp ja Riina Pill raskeveokatel oma sportlase karjääri alustamas. Ent nüüd on olukord selline, et – nagu ta ise piltlikult väljendub – lind ei tohi lennata, et Krista ei ehmataks, kui hobuse seljas istub.

“Tegelikult on vana kooli ratsutajad ja ratsastajad järjest enam hinda läinud,” teab Krista. “Moodne vajab tasakaalustamist traditsioonilisema stiiliga, mille alalhoidjaks ma sobiksin küll. Paraku on harva ratsutades lihased – ratsutades kasutatakse ju neid lihaseid, mida ühegi teise ala puhul ei pruugita – pärast kaua väga valusad ja järgneb jälle pikk paus. Sellepärast ka, et jälle on vaja kuhugi sõita või mõnele instantsile põhjalik aruanne kokku kirjutada.”

Kristal on selline vargne tulevikuplaan, et kui EHS on praegusest veel kindlamalt järje peal ja tõusujoon jätkub, hakkab ta ise kodus Ares mõnuga hobuseid välja sõitma. Andresel on siis parem neid kaubaks pakkuda ja siis on mees naisega rahul. Mis on tegelikult kõige tähtsam.

 

 


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat