Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Karin Sild – turvaline seikluskaaslane igaks elujuhtumiks


Teate, kuidas tekivad enesestmõistetavused?

On mingi hullult keeruline olukord. Tundub, et kohe tuleb maailmalõpp. Mõtled paaniliselt välja, kellele helistada ja abi paluda. See Keegi kimab kohale ja aitab maailmalõpu peatada, ära hoida, olemasoleva maailma uuesti toimima panna ja korda teha. Järgmisel hetkel tundubki enesestmõistetav, et kõik on kena ja kontrolli all. Sest see Keegi, kellele ahastuse äärelt helistasid, on su nii sujuvalt jamast välja tirinud, et sa ei mäletagi enam, kui suur jama tegelikult oli.

Need hullult keerulised olukorrad on väga erineva kaliibriga. Sul võib olla orkaan majapidamise segamini keeranud – helistad, Keegi ilmub rõõmsalt ja rahulikult kohale, koos teete uskumatult suure töö ära ja Keegi osutub sedaviisi orkaanist vägevamaks. Sul võib olla vaja segastel aegadel oma hobuseid kusagil hoida – see Keegi võtab nad enda juurde, kusjuures teeb nende olemise nii mõnusaks ja õigeks, et üks jääbki päriseks tema koju. Sul võib olla teise Eesti otsa sõites auto lapsi-koeri-asju täis ja pea laiali otsas, nii et unustad väikevenna väntpedaalidega traktori maha, väikevenna pikaks veniv nägu tõotab sulle põrgut – helistad Kellelegi, kes tuleb ka parasjagu sinnakanti, haarab tee peal väikevenna traktori kaasa, mis siis, et tal endal on ka autos kari lapsi koos kogu nende magamisvarustusega ja põrgu poleks otsekui ähvardanudki. Või on sul lihtsalt majapidamises vaja kaht kätt ja Keegi võtab su tite sõnatult ja sujuvalt oma sülle, nii et saad mõnda aega kõiki jäsemeid kasutada. Märkamata, et sind tegelikult aidati vahepeal. Noh, ja siis võivad su noored hobused tütardel isetegevuslikul ratsutamisel üle pea kasvada ja sa kutsud Kellegi hobuseid õpetama ja tüdrukutele trenni tegema. Ta tuleb nädalavahetuse mõlema päeva varahommikuti, mis siis, et endal on kodus pärast kaks-kolm trenni veel teha. Koos temaga tuleb selline turvatunne, et ei mäletagi, millises jamas vahetult enne olid.

Niimoodi tekivad enesestmõistetavused.

Kord aastate eest pidas Võrtsjärve-äärse Rannaküla talli perenaine Heli Elva külje all Käärdis üüripinna peal talli. Rendipinnaga lõppes asi nii, nagu need asjad ikka lõpevad. Treener Kristiina, kelle Heli Käärdisse palkas, õpetab praegu Rõngus mitme grupi jagu tüdrukuid ja sai lõpuks ka oma hobuse – kes ootab nüüd varssa. Helil on kuuldavasti Rannakülas uus kena ja kobe tall üles ehitatud ja lisaks oma aretatutele hulk uusi märkimisväärseid hobuseid soetatud.

Käärdisse aga hakkas toona trenni käima üks väike tüdruk vana pikap-žigulliga. Vaikne ja tagasihoidlik, välja nägi nii umbes 16-17 aastane. Ilmus täpselt enne trenni kohale, sebis hopsi kiiresti valmis, tegi asjalikult ja konkreetselt oma sõidu ära ja kadus, ega jäänud koos teiste talli kogunejatega jututama. Siis selgus, et väike poiss ja beebitüdruk, kes isaga koos sellele piigale trenni järele tulevad, on selle plikatirtsu lapsed. Millest tulenevalt ta nii väga viisteist ei olnudki. Aga välja näeb tänini.

Kui Karin sel kevadel oma 30ndat sünnipäeva pidades ajutise kirju rasta soengu lasi teha, nägi ta endiselt välja nii, nagu teismeline oleks ema valve alt putku pääsenud ja vigurit teinud. Kui Heli avastas aga siis, Käärdi vana laudahoone talliks rentimise aegu, et kodust paarikümne kilomeetri kaugusel palgatööliste pidamine ja hobuste vahet voorimine ei tasu ära, võttis Karin ettevõtmise üle. Ostis oma esimese hobuna, tumeda mära Parii, kes talle peagi märavarsa tõi. Ja koges peagi sama, mida Heligi – asi peab olema pidevalt oma silma ja kontrolli all, muidu tekib stiihia ja anarhia.

Elva-ajastu õpetas Karinile kolme asja. Esiteks seda, mis on tema õige ala ja pühendumine selles elus. Esimese erialana meditsiinikoolis laborandiks õppinud tirtsul on nüüd hobusekasvataja ja treeneri haridus ja “tõutunnistus”. Teiseks veendus naisenääps selles, et ettevõtmine peab olema päris oma. Mitte kompanjonidega kamba peale. Ega kodust eemal. Ja kolmandaks ühtlasi seda, et asja tuleb ajada oma vahenditega. Ta otsustas vaatamata sellele, et tema koju Pangodi äärde võinuks kirjutada hobuturismi ja motellindamise peale super-kandvaid projekte, toime tulla oma vahenditega. Ei ole ta projektirahasid ei maja ega talli jaoks küsinud. Oma võimalustega välja vedamine on aeganõudev, vastutus jõukohaselt alla kümne hoitud hobukamba eest sööb kohati närve. Ja parim lahendus väljavedamiseks on mehe dresseerimine hobuinimeseks.

Rõngu talli perenaisel Kertul on elukorraldusele sama lahendus tekkinud. Hobuseid pidama hakates pole mehel olnud pea mingeid kokkupuutepunkte ega kogemusi hobustega. Naise kõrvalt tallimajandust jälgides on aga ka Kertu kaasast asjalik hobumajandaja saanud. Nii need – seni rahulikult ja rõõmsalt hobukauget elu elanud – mehed siis viskavad sitta ja teevad heina. Selge on, et õigem on ise kõike hallata ja vallata, mitte palgatööjõudu pidada. Peremehe ja sulase erinevus on, et peremehe isiklik vastutus ja huvi ei lase oleneda ilmast, tujudest, transpordist ega tervisest.

Karini tallil Pangodi ääres on nüüd ka netis oma, Karl-Eeriku ratsatalust jutustav kodukas. Tema mõõdukas-realistlik-tasapisine elukorraldus on tänasel kiirustava, kõike korraga ja hulgi püüdleval ajastul väga õpetlik asi vaadata. Mõõdetult kulgedes pole temagi ootamatuste eest kaitstud. Muist on naljakad, muist traagilised. Esimese hobuse pidi ta paraku sügavalt leinates matma. Samas aga saabus üks tema hobustest, tötsakas-atsakas Himma, oma uude koju kopsikus istukil. Siples nii, et sattus treileris sitsivasse asendisse – ja tema kättesaamine oli kunsttükk, mille käigus ilmselt Karini mees Erlend hobustega koos elajaks painduski. Selle Himmaga lõbustas Karin peagi oma sõpruskonda järjestikust hangekümbluste seeriat sooritades – märasinder ei teinud väljagi, et õbluke perenaine seljas istub, vaid käntsas koos temaga kohevasse uude lumme mõnulema. Ja kui mu 9aastane tütar tahtis läinud suvel Anne Udekülli laagrisse Saaremaa päraserva minna, õppis ta just Himma abil esmased sadulas olemise oskused kätte.

Selline vaikselt ja sujuvalt toimiv – nagu enne öeldud, enesestmõistetav – esmaabi ja vigadeparandus meie Karin ongi. Polnud mu vanamehel aega – ega pärast kukkumist ka kuraasi – oma piraka tori märaga tegelda, võttis Karin ta esmalt enda juurde hoiule. Ja nüüdseks päriselt endale. Tänutäheks mõnusa elu eest sünnitas Draama oma esimese varsa Karini juures just tema sünnipäeval. Nüüd ootab teist. Uuel tulijal veab – ta sünnib karja, mida perenaine tavatseb rutiinist välja raputada metsamängude, matkade ja mõnusate seiklustega, mis tuulutavad tavatrennide tardumusest välja.

Ja Karini sõpradel veab ka. Ta on ustav ja kindel seljatagune. Kui ma nüüd meenutan oma viimaste aastate juhtumisi, siis kõigi olulisemate sündmuste juures – olgu need õnnelikud või katastroofilised – on alati tema koos oma Erlendiga olnud. Meie vana koer lahkus neli aastat tagasi – nemad tulid ja aitasid nutta. Uus kutsikas tuli – nemad olid esimesed katsikulised. Pärast ühiseid jahil käimisi – nii ratsaürituse kui päris jahi, ulukite küttimise mõttes – oinatappe, metsloomade toitmisi, vastastikuseid talguid, ühiseid jaanitulesid ja aastate vahetamisi on olnud kuidagi enesestmõistetav, et Karini ja Erlendi lapsed on meie ristilapsed ja olulistele sündmustele sõidavad nad kohale kasvõi öösel pärast heinategu.

Praegusel sõpruskondade lagunemise ajastul on selline ustavus ja alati olemas olemine tegelikult erakordne. Karin ega Erlend ei ütle ühegi kutse peale, et pole aega. Nad ei eelista kunagi tööd ja raha teenimist sõpradega koos tegutsemisele ja seiklemisele. Ei kehita õlgu, et kusagil mujal on huvitavam. Ses mõttes pole nad mitte üks raas moodsad – moodne on ju olla väga hõivatud, üle töötanud ja alati kusagil mujal kui seal, kuhu kutsutakse.

Nüüd tegid meie plikad Karinist ka oma resque-treeneri. Ta enese juures on boksid ja trenniajad pilgeni täis, seepärast hakkasid tüdrukud Kertu juures Tamme tallis ratsutama – ja sinna sai neile ka hopsid viidud. Esimestel nädalatel oli plikade ja sukside koostöö lausa hirmutavalt sujuv ja südamlik. Siis aga läksid lapsed suure kambaga, ilma treenerita maastikule – päris nii see just kavandatud polnud, aga nii juhtus – ja hobused võtsid võimu. Tekkinud stiihia käigus avastasid noored ruunad, et on inimese lastest suuremad ja tugevamad ja võivad mõningase pusimise ja mürgeldamise abil pliksidest oma turjal vabaneda. Eriti just ponile piisas ühest anarhistlikust maastikul kimamisest, et oma väikest sõbrannat maha loopima hakata. Eestlane nii tropp ei olnud. Vanem õde käis küll sel puhul noorema õe lapilisel jeekimil seljas ja tegi talle tuule alla – aga ebakindel ja ähmis värk oli see igal juhul. Oma käe peal pusimine jätab lüngad, mille pinnalt võib alailma tulla põhjusi torti osta. Nagu see kukkumiste järel ikka käib. Läheb kulukaks.

Jajah, teatud piirini võib küll nii, et noorele hobunale pannakse sadul selga ja minnakse metsa ja tegeldakse nii, nagu osatakse. Aga siis tuleb temast oskajal pärast üle käia. Mu poja poolt võsaneegri kombel sisse sõidetud Lady Terbist tehti comme il faut ratsu Ihaste koolis. Nii mehe jurakat Draamat, kes nüüd Karinile juba teise varsa toob, kui minu Orpheust, kes nüüd Soomes elab, kõbis ja kohendas Piia Raamat. Kes nüüd Vana-Vastseliinas Piiri talli peab.

EQ-le ja Montile kutsusid tüdrukud üheks laupäeva hommikuks resque-Karini esmaabiks ja vigadeparanduseks küljelt turvama ja õpetama – ja nii jäigi. Kes teine viitsiks enne oma enese kodus laupäeviti-pühapäeviti antava mitme trenni eel Pangodi äärest kella kümneks Rõngu sõita ja varahommikul iga ilmaga kohal olla? Paari nädalaga, mil Karin on neid varahommikusi trenne tegemas käinud, on uudis sedavõrd liikvele läinud, et tema varajastesse külalistrennidesse on juba teisigi tüdrukuid ilmuma hakanud.

Kui teil on vaja kedagi, kes teaks sadulatest ja saduldamisest pehmelt öeldes palju ja põhjalikult, kutsuge Karin. Kui teile sobib väikest kasvu naaskel-treener, kes oskab end nahhaalseks kippuvate hobunate üle kehtestada, kartmata neile kohati ka ebasümpaatne olla, kutsuga Karin. Kui tahate kakelda ja intriigitseda, nagu Eesti hobuinimestele omane – ärge Kariniga proovige. Ta ei võta vedu. Talub rahulikult muiates ka nende välismaalastest riiukukk-ftuktide töllakusi ja solvanguid, keda enam keegi teine välja ei kannata. Ei lasku süvenema keerukatesse süsteemidesse, milline hobundaja just parasjagu kellegagi tülis või sõber on – see muutub nii kiiresti, et pole mõtet.

Palju olulisem on tema meelest teada, millistest sekundhändadest saab lastele soodsalt ratsapükse ja kaskasid – neid kulub ju lõpmatuseni. Olulisem on nii hobusekasvatuse, treeneritöö kui ettevõtluse alal üha juurde õppida, et ükski külgtuul jalust ei viiks. Tähtsad pole mitte intriigid ja keerukad sõbrustamise-tülitsemise skeemid, vaid tõsiasi, et hobustega elatakse koos aastakümneid. Juhul, kui noore inimese ja noore hobuse vahel tekib treeneri abiga kena klapp ja koostöö, arukas hoolimine ja teineteisega arvestamine.

Karini tehtud – ülimalt isikliku lähenemisega ja intensiivsete – trennide ajal on tüdrukutele kohale jõudnud, et koos hobustega õpitav on oluline paljude järgnevate aastate õnnelikuks veetmiseks. Et pole sugugi nii, et pärast väljaõpetamist müüakse hobune alati edasi.

“EQ sobib ka ees käimiseks,” ütles Karin vanemale tütrele. “Õpetame ta ees käima – ja sul on multifunktsionaalne hobune.”

Tüdruk ebales ja puikles – pidas vist ees käimist madalamaks ja mannetumaks kui ratsutamist.

“Tulevikus, kui sa mehele tahad minna, paned EQ kena vankri ette ja sõidad kirikusse,” veensin mina. “Või ei lähe üldse mehele!”

“Jajah, ja sinu vean ka tulevikus EQ taga vankri peal krematooriumisse,” nõustus plika.

Kohale jõudis!

Aga täpselt nii ongi.

Need suhted, mille keskel elame, ulatuvad tulevikku. Nii, nagu õpetame endale ideaaljuhul hobuseid pikkadeks aastateks, mitte lühikeseks lõbuks, sirutuvad ka inimeste vahelised sõprused juhuslikest koos lustimistest oluliselt kaugematesse ühistesse minekutesse. Tuleb veel palju vastastikuseid talguid, jaanitulesid ja uusaastaöid. Pärast üksteise laste ja varssade katsikutel käimisi hakkavad sündima lapselapsed. Ja nende eakaaslastest varsad. Ja aina sagedamini on põhjust öelda “kas mäletad”. Sest koos on läbi tuldud nii paksust kui vedelast. Tõelise sõbra tunnus on, et ta ei tule sulle mitte ainult hädas appi, vaid viitsib ka sinuga koos rõõmustada – ja see on muide nüüdisajal üha defitsiitsem viitsimine!

Eelkirjeldatud enesestmõistetavuste fenomen tingib seejuures paratamatult selle, et mõnel hetkel me ei mõtle ega märkagi, kui tihedasti üksteise ellu kuulume. Annaks Jumal kõigile meile lisaks tõelistele sõpradele ka seda õnne, et need sõbrad omavahel ka klapiksid. Ja siis veel võiks Jumal Karinile lõpuks ometi korras kodumaja ka anda. Ta on nii kannatlikult oodanud, kuni elumajast loobitakse tasapisi välja vanad põrandad ja voodrid – aga talli veevärk on ju olulisem ja enne vaja ehitada! – et uus aasta võiks talle tuua küll lõpuks põrandaga ja valmis ehitatud tubadega kodu, kus köök pole elutoa nurgas ja kus lastel on oma toad. Lühikest aega on sellises praeguses ehitamise meeleolus elada huvitav ja lõbus, vahelduslik ja naljakas – aga lühike aeg ei tohi liiga pikk olla. See kulutab kannatlikkuse ära. Siis võib väike tüdruk oma plikaliku värskuse ja lootusrikkuse kaotada ning ära väsida – mis oleks meile kõigile suur kaotus. Aga sellistest asjadest saadakse ju aru reeglina alles tagantjärele. Kui kallis ja asendamatu, truu ja erakordne teekaaslane on mõttetult ära vaevatud ja rumalalt ära raisatud. Nii ärgu mingu.


Loe kommentaare (6)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat