Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Juudi aju – lugu, mida Eesti ajakirjandus kardab!


Kirjutasin ameerika teadus-ajakirjadest loetud artiklite põhjal kokku siin järgneva pika uurimus-kokkuvõtte. Elan kirjutamisest – niisiis pakkusin seda rahvatervise populaarteaduslikele väljaannetele. Üks võttis isegi käes veeretamisele ja kaalumisele – oi, kui huvitav… aga mis meist niimoodi arvatakse?

Rahustasin, et kõik teadlased, kelle uurimuste põhjal lugu on kokku pandud, on juudid. Lugu on positiivne. Rahvustevahelist vaenu vähendav. Sõbralik ja asjalik. Kolleegid-toimetajad olid nende väidetega nõus küll, aga kartsid ikkagi, et keegi solvub, läheb jamaks. Et piltlikult – ja võrdlevalt – öeldes hakkavad jälle mingid süütepudelid kellegi rõdudele lendama. Neonatsid või keegid sellised saavad äkki tusaseks või…

Pean tunnistama, et pärast Hans H. Luige lähedastele Molotovi kokteili pakkumist võtsin postkastist Eesti Ekspressi tiba teisema tundega kui varem. Ei tea, millal lisaks magnaadile hakatakse kottima ja nottima  ka neid, kes talle kuuluvat väljaannet tellivad? Ausalt, mingi abstraktne hirm oli Hansuga kasvõi niimoodi kokku kuuluda. Vaat nii väike võib inimene olla, kui ta – juuksed sassis ja toatuhvlid lääpas – home-alone meeleoludes postkastist ajalehte võtab. Ja siis võib inimene veel nii egotsentriline ka olla, et palub mõttes sütkari-kaabakaid onu Hansu seni rahule jätta, kuni meie ühine töö on tehtud. Pakkusin tollele legendaarsele punapeale bernhardiinikutsikate raamatut – eksistentsiaalset lugu, mille kirjutan sama sarja põhjal, mille ka siia riputasin. Tahtis. Palus lahkesti valmis kirjutada ja talle läkitada. Aga siis ei ole ju kena enne, kui ma käsikirja valmis saan, lasta end põlema panna.

Ja nüüd siis see lugu, mida Eesti ajakirjandus kardab. Peaks vist karjatama: ainult teile! täiesti eksklusiivne! valitud lugejatele!

 

Kas juudid on nutikamad? Kas juutide mõistus moodustab tandemi juutide haigustega getodes ja keskaegses Euroopas toimunud diskrimineerimiste tagajärjel? See on vasturääkivate uuringute lõputu teema. Mida saab geneetikateadus meile öelda ja mida mitte?

See lugu peab sisuliselt algama Vanast Maailmast. Kunagi kümnendal sajandil ületas rühm juute Itaalias Lucca mäed ja jõudis Charlemagne’i kutsel Põhja Prantsusmaale ja Reini jõe maadele. Esmalt polnud neil juutidel enda kohta nimetust, neid sidus omavahel hõimuvaim. Teiste seas said nad tuntuks Ashkenazimitena, mis on tuletis heebreakeelsest sõnast Noa lapselaste kohta.

Juutidel oli neis uutes võõrastes paikades mõnus elu. Neid koheldi seal eritingimuste järgi, pakuti füüsilist kaitset, turvalist rännet ja aidati isegi nende omavahelisi tülisid lahendada. (Henry IV seadus aastast 1090 sisaldab kinnitust: “Kui keegi peaks juuti haavama, ent mitte tapma, tuleb tal maksta üks nael kulda… kui ta pole suuteline eelkirjeldatud kogust maksma, torgatakse ta silmad välja ja parem käsi raiutakse maha.”

Muus mõttes oli elu siiski raske. Ashkenazimid ei tohtinud maad omada ega gildidesse kuuluda ning olid hullusti maksustatud. Kuid Ashkenazimid said väga kenasti hakkama tänu sellele, et ei jäänud lootma füüsilisele tööle, vaid kohanesid uue keskkonnaga vaimselt. Põhiliselt ristteedele kaubateede soontele oma linnakuid rajades märkasid nad ühtlasi, et ümbruskonnas ei laenanud keegi kellelegi raha.

Mis siis ikka! Nõudmine tingis pakkumise. Kuna kristlus keelas liigkasu võtmise, leidsidki juudid ennast oma uues kodus finantsalal tiibu sirutamas, andes laenu talupoegadele ja kaupmeestele, rüütlitele ja võimumeestele, mõnikord isegi usurahvale! Ürikud neist päevist on küll üksikud, ent hämmastavad: aastal 1270 näiteks teenis 80 % täiskasvanud juudi meestest Prantsusmaal Perpignanis elatist varase pangandusega, nagu kirjutab Marcus Arkin oma uurimuses “Juutide majandusajaloo asjaolud.” Heast teenistusest ülemal seisis vaid rabi oma pühendumisega ja 228 mehest kaks, keda nimetati “luuletajateks”.

Rahalaenamise edukus eeldas erinevate oskuste kombinatsiooni, et seda täiesti uudset majandusharu sisse seada. Tuli osata inimestega usaldusväärselt suhelda ja nende usaldus pälvida (vaevalt et Shylockid saanuks oma eesmärke vaid toore jõuga täita!). Samas oli vaja ka omavahelist agressiivsust, sest sel alal tekkis kiiresti palju võistlejaid. Tarvis läks tunnetuslikke oskusi ja matemaatika annet – kiiret peast arvutamist ja võimet peas pikki arvuridu tekitada. Aastal 1270 jäid Perpignanis pinnale vaid ratsionaalse mõtlemise ja numbrilise loogikaga.

 

Juudikultuuri põhivaluuta on vähemalt viimasel tuhandel aastal olnud arvutamine, humanitaarsed anded ja kriitiline mõistus – sellel on põhinenud nii Talmudi õpetus, väljarändajate edu kui nende hõimu pinnale kerkimine kõikjal. Öeldakse: kaks juuti – kolm arvamust! Juutide põhimõte on: õpi, laps – pärast oled mulle tänulik! Ja naljatatakse: millal saab juudi lootest inimene? Kui ta lõpetab vähemalt meditsiinikooli!

Mõistagi on sel säraval mündil ka teine pool. Juutide nutikus on kõigil ajastutel olnud anti-semiitliku paranoia käivitav jõud. 16. sajandil väitis Martin Luther, et juudi arstid olid nii targad, et suutsid koostada mürgi, mis tappis kristlased ühe päevaga – või mis tahes nende valitud ajaga – ning sajandeid hiljem väitis ajaleht Pravda sama targalt, et juutidest arstid olid spioonid, kes tapsid Stalini! Isegi 11. septembri õuduste puhul leiti nii kristlaste kui moslemite seas, et juudid olid toimuva suhtes kuidagi imelikult hästi ette valmistatud ja hoidusid sel päeval reeglina BWC tornidest…

Mullu suvel aga kargas kaks teineteisest olenematut teadlast erinevate ülikoolide juures uljalt sellele temaatilisele miiniväljale. Gregory Cochran ja Henry Harpending kaevusid varasematesse uurimustesse, mis püüdsid tõestada, et juutide erakordne intelligents on tingitud nende geneetilistest eripäradest. Varem on kindlalt leitud, et mõned haigused on tõepoolest Asheknazimite järglasele üldomased – eriti lüsosomaalsed haigused, nagu Tay-Sachsi sündroom – ja neid on samas peetud seotuks ka Ashkenazi juutide erakordsete intellektuaalsete saavutustega.

Varasemad uurimused pole jõudnud poleemilistest tähelepanekutest sügavamale, vähem emotsionaalsele ega objektiivsemale tasandile. Ometi pole püüded juutide vaimset väljavalitust tõestada, vaatamata vasturääkivustele tänini vaibunud ega ka jäägitult läbi kukkunud.

Biosotsiaalse teaduse ajakiri, mida annab välja Cambridge’i Ülikooli kirjastus, on otsustanud nüüd 2006. aastal toetada ja kajastada uuringut. The New York Times, The Economist ja mitmed juutide väljaanded on samuti oma maine mängu pannud, olles valmis sellesuunalisi uurimusi valgustama. Tänaseks on teema internetis usinasti kajastatud, piisab Google’isse tippida “Ashkenazi”, ja alates Wikipedia sisendist hakkab asi hargnema.

Etnilise või rassilise iseloomustuse ehitamine aju erinevustele on isegi ambitsioonikam kui nahavärvist kõnelemine, kuna seda rida pidi võib libastuda kohutavate tagajärgedega poliitilistesse kaklustesse. Institutsionaliseeritud rassism on teadlaste koosluses alati olnud sanktsioneeritud, alates Louis Agassizi rassilistest tüpoloogiatest, mis õigustasid 1850ndatel orjandust, kuni natsi teadlasteni, kes otsisid õigustust juutide hävitamisele ning Arthur Jenseni üleskutseni 1960ndatel lõpetada mõningate fondide toetamine, mis tundusid toetavat vaeseid musti isikuid…

Meie võime ennast pidada uue, valgustatud ajastu lasteks ja meie teadlased on loodetavasti eetilisemad ja sensitiivsemad kui vanasti. Kuigi genoomi kasutamist millegi keerulisema selgitamiseks kui haigused või nahavärv, peetakse tänini tabuks, on Harvardi president Larry Summers ikkagi püüdnud põhjendada, miks on nii vähe naismatemaatikuid ja teaduste professoreid – kasutades naiste DNAd, mitte tavalisi poiste-tüdrukute vahetegemisi ega Pamela Andersoni ühekülgsete võlude nais-kultuuri-hävituslikke saavutusi.

Uusim, Harpendingi ja Cochani töö on aga standardsete koolkondade piire ületades tähelepanu pälvinud ja mõistagi traditsiooniliste geneetikute, ajaloolaste ja ühiskonnateadlaste hukkamõistu osaliseks saanud. New Yorgi Ülikooli inimgeneetika programmi juht Harry Ostrer pahandab: “See on paha teadus! Mitte selle tõttu, et ta on provokatiivne, vaid selleks kasutatud geneetika ja epidemioloogia on kehvad!”

Geneetik Neil Risch, kes on söandanud geneetika rassitemaatilise musta augu suunas häält teha, õiendab: “Ma ei näe neis püüdlustes mingit positiivset sisu. Kui Utah Ülikooli kutid ütlevad, et on leiutanud sulamite saamise külm-metoodika, voh, see oleks kasulik!” Emory Ülikooli ajaloolane Sander Gilman teatab koguni, et selline uurimus on bullshit: “Ainuüksi idee ise on solvav!”

Cochran võitleb oma vastalistega vapralt, öeldes ajakirjanik Jennifer Seniorile oma New Mexico kodus, et ei saa kurja kära põhjustest aru, kuna pole ju ometi inimestele vihjanud, kuidas söögisoodast koduses garaažis vesinikupommi teha.

Eks Cochran ja Harpending teadsid tegelikult muidugi hästi, mida teevad. Nad arendasid teooriat, millel oli juba enne seksismi ja poliitilise ebakorrektsuse pitser ning mis lausa pidi vaidlusi põhjustama. Põhjustaski. Kusjuures suur osa sedasorti diskussioonidest on ju edasiviiv jõud. Nii on sedasorti teooriatega alati, mis kõigutavad stereotüüpe ja õrritavad – ent raputavad lahti intellektuaalsest laiskusest. Oma suhtumistest peaksime olema kuulekamad kui Loti naine – ärgem vaadakem tagasi, muidu tardume taas kivikujudeks!

 

Albert Einsteinile on omistatud ütlus “asju tuleb kirjeldada nii lihtsalt, kui võimalik – aga mitte lihtsamalt” – ja see on kirjas ka “Ashkenazi mõistuse ajaloo” esimese lausena. Einsteini enese kohta peaks mõistagi sama printsiipi rakendama. Ei piisa vaid nimetusest Einstein – ja see peaks nagu kõik ütlema – oluline on ka, et geniaalsuse sünonüümiks saanud nimega mees oli Ashkenazi juut.

Cochrani ja Harpendingi hüpoteesi alus on nii Einsteini kui teiste juudi mõtlejate erakordselt ere matemaatiline ja teaduslik anne. Kuigi juudid moodustavad maailma rahvastikust kõigest 0,25 % ja vaevalt 3 % USA elanikest, loetlevad Cochran-Harpending oma töös nende saavutusi: 27% kõigist ameerika Nobeli auhinna võitjatest, 25% ACM rändauhinna võitjatest kompuuterteaduste eest, 50% maailma male maailmameistritest (nimetatud uurimus ei ütle aga, et juutlus on nende numbrite taga ses mõttes suhteline, et mõnel kangelasel on vaid juudist vanavanem, samuti pole kõik need auväärt võitjad kindlasti mitte just Ashkenazimid).

Teadlased väidavad ka, et Ashkenazimitel on märkimisväärselt kõrgem IQ kui ühelgi teisel etnilisel grupil, mis on tõepoolest usaldusväärsed andmed, kuivõrd lähtuvad üldisest euroopa keskmisest. Samas on spektril ju väga kauge tagumine ots. Kui 23-l tuhandest Ashkenazimist on IQ üle 140, siis põhja-eurooplastest küünib see sinnani vaid 2-l.

Neid numbreid lugedes meenub ühe Cambridge’I teaduri armastatud väljend arukate kolleegide kohta: “Kõigest keskmine juudi geenius!” Enamik ühiskonnateadlasi – ka biolooge – väidavad, et “kõigest keskmise juudi geeniuse” moodustamisel on osalenud terviklik kombinatsioon kultuurist, ajaloost ja religioossetest traditsioonidest, mis on juute kindlalt ja metronoomiliselt vorminud.

Cochran-Harpending on oma otsustustes aga kindlad: kui geeni mutatsioonid, mis põhjustavad Ashkenazimitel teatud ühtseid haigusi, poleks seotud evolutsioonilise valiku eelistega, poleks juudid oma saatusele üldse vastu pidanud. Cochran ja Harpending võrdlevad neid defektseid geene aafriklaste geenidega, mis deformeerivad sageli hemoglobiini. Ühe geeni koopia kandmine aitab malaariat organismist välja tõrjuda, kaks koopiat korraga aga põhjustab kahjustatud raku tõttu aneemiat, kehvveresust.

Cohran-Harpending oletavad, et sama peaks kehtima ka geenide kohta, mis põhjustavad Ashkenazi juutide seas teatud haigusi, eriti need neli, millest on tingitud rasvu lagundavate ensüümide mutatsioonid: Tay-Sachsi, Niemann-Picki ja Gaucheri sündroomid ja IV tüüpi mukolipidoos. Kaks geeni koopiat põhjustab tülikaid haigusi, aga üks aitab samas jõuliselt karjäärile kaasa?

Kuis nii? Mõistust võimendades. Teadlaste hüpoteesi kohaselt poleks Ashkenazimid just selle eeliseta ellu jäänudki. Juudid on kogenud uskumatut selektiivset survet, mis jättis ellu just intelligentsemad. Samuti on nende elukutsed olnud kognitiivselt nõudlikud, mistõttu nad on reeglina ettevõtjad, mänedžerid, finantsistid, kinnisvara maaklerid, maksuametnikud ja merkantistid. Lihttöölisest juut on untsus juut – eelnimetatud tööd aga eeldavad IQ-d üle 100.

Teadlane Cochran kinnitab, et tal on kodus terve mägi raamatuid ainevahtetushaigustest. Neli sfingolipiidide haigust ähvardab just Ashkenazi juute ning samas soodustab mõttetööd ning on reeglina ühte peatükki hõlmatud ning seda ei saa nimetada juhuseks. Nagu juhus pole ka see, et 27 % igal aastal Stockholmi Nobeli järele minevatest sellidest on juudid.

Teadlaste avastatu on intrigeeriv: Albert Einsteini Meditsiinikolledži närviteadlane Steven Walkley uuring näitab täiendavate ühendite teket kudedes nii inimestel kui kassidel Tay-Sachsi ja Niemann-Picki sündroomi puhul. Ajakirjas Biokeemia on tsiteeritud ligi 2000 uuringut, mis näitavad rottidel tõusnud neuraalset kasvu Gaucheri haiguse korral. Ühendust võeti Ari Zimraniga, kes on Shaare Zedeki Meditsiinikeskuse Gaucheri kliiniku juhataja Jeruusalemmas. Temagi kinnitas, et 255-st parimas eas patsiendist oli 81 ametikohtadel, mis eeldasid vähemalt 120-list IQ-d. 23 olid insenerid, 14 teadlased – Iisraeli tavaline hulk olnuks antud juhul 6.

 

Ometi leiavad paljud ikkagi nende patsientide erakordse intelligentsi põhjendamiseks muid seletusi. Näiteks mitte erilistest ühenditest, vaid emadest. Pole ju kõigest etniliste šovinistide ega Woody Alleni fännide fantaasia, et juudid on kogu oma ajaloo vältel hinnanud haridust. Talmudi igal leheküljel on sellest juttu. Rabid vaidlevad ajast aega dialektilistel ja ratsionaalsetel mõtteteemadel.

Enamik juudi peredes üles kasvanud lastest on maast madalast teadlikud oma vaimsest aristokraatsusest. Eks need, kes on lugenud kokku kõik juutidest Nobeli preemia laureaadid, erinevate alade tipud ja koonduslaagrites tapetud, on ikka juudid ise. Nad ise meenutavad kõige meelsamini ka juutidest suurkujude ülekaalu Piibli tegelaste seas. See kipub olema vähemustele omane, et rahvuslikud kangelased pannakse ka lauludesse: juut Adam Sandler laulab, kuidas David Lee Roth süütab küünlad menorah’s ja James Caan, Kirk Douglas ja Dinah Shore-ah tema järel…

On vapustav, mida haridus – nii ilmalik kui religioosne – võib eelduste ja elujõuga teha. Äsja avaldas raamatu “Kuidas me sureme” autor Sherwin Nuland essee “Minu poeg, arst”, kus kirjeldab, miks juutidest arste on sajandeid kõrgesti hinnatud. Füüsiline ravimine usaldati juba iidsetel aegadel rabide hooleks, kellest legendaarseim oli Maimonides. Hiljem, kui juudid nii sageli ühelt või teiselt maalt välja aeti, oli mõistlik omada elukutset, mille sai järgmisele maale kaasa võtta – arsti kutse on üks kaasaskantavamaid professioone. Nuland viitab California Ülikooli ajaloolase John Efroni tööle, milles too selgitab, et kui ülikoolid avanesid juutide ees, siirdusid paljud neist ka seetõttu vaimulike juurest ilmalike erialade manu, et sel rahvusel on erakordselt suur tarvidus ühiskondliku respekti järele. Näiteks Saksamaal moodustavad juudid küll vaid 1 % populatsioonist, aga 50% kõigist arstidest. Viinis koguni 60%. Efron oletab, et arstiks saamise oluline motiiv oli getodest välja rabelemise võimalus: arstidena said juudid tõestada, et on head eurooplased. Meditsiin oli rahvusvaheline, hõlpsasti ületatavate piiridega ja ülimalt prestiižne ala. Sama muster töötab tänases USAs: arstiks õppima asub enim noori Aasiast ja Aafrikast. Tosin aastat tagasi oli asiaatidest arstitudengite arv 6%, nüüd 18. New Yorgi endine linnapea Ed Koch väidab, et tema arvates on asiaadid maailma nutikaimad inimesed, kes ise on üsna taibukas Ashkenazi juut: New Yorgi kõrgkoolide tudengitest on vähemalt pooled asiaadid.

 

Läbi aegade on vaieldud, kustkohast pärineb juutide intelligents. Leon Wieseltier märgib “Kaddishis”, oma kaunis aforismide, palvete ja leinalaulude raamatus, et juba teisel sajandil õpetas Rabbi Akiva: pojad pärivad isadelt mitte niivõrd tervise, ilu ja jõu, kuivõrd tarkuse. Mõni sajand hiljem jõudis Maimonides aga vastupidisele järeldusele: meid teeb meiks endiks suur erandlikkus, meie saavutuste omistamine päritolule ja vere häälele oleks igaühe tohutu töö ja inimliku suutlikkuse alahindamine. Wieseltier küsib seepeale: “Kui siiski esineb mingi eriline Ashkenazi geen, mida see siis selgitab ja mida mitte? Idee, et see näitab intellektuaalsust, näib nii empiirilise kui filosoofilise liialdusena. Maailm on ometi täis ka juhme Ashkenazi juute, seepärast on nende geenidele lootmine inimlikku vabadusse uskumise vägistamine. Me elame uuel teaduse kuldajastul – praegu loodetakse, et leitakse vastus igale inimlikule küsimusele. Inimesed on elu kiirenemisest ja keerukusest nii ähmis, et vajavad vankumatut kindlustunnet. Enam ei taluta teadmatust. Religioon annab määranguteks mõne vastuse, teadus teised. Enamiku inimeste jaoks on oluline teada, et nad elavad oma elu kõige õigemal moel. Mina peaksin ju ometi teadma, mida räägin – olen Ashkenazi, järelikult taibukas!”

 

Harpending ja Cochran pole kaugeltki esimesed teadlased, kes leiavad, et Ashkenazimite haigused on geneetilise valiku tulem. Üsna hiljuti uskusid paljud geneetikud, et need mutatsioonid aitasid kaitsta juute tuberkuloosi eest – getodes peaaegu polnudki seda tõbe – samas ei osanud keegi selgitada, kuidas just need mutatsioonid juute kaitsesid ja miks naabritest mittejuutidel samasugust immuunsust ei tekkinud.

Kui geneetikud on lakanud uskumast, et tegemist on loodusliku valikuga, on nad nähtust hakanud nimetama geneetiliseks kõrvalekaldeks, protsessiks, kus muteerumine tabab üht osa populatsioonist, teist miskipärast mitte. Mida väiksem on populatsioon, seda ühtsem see mutatsioon tundub. Näiteks võib geograafiline isolatsioon põhjendada radikaalseid geneetilisi erinevusi – kui kaks gruppi on suletud erinevatele territooriumidele, tohtimata omavahel seguneda, süvenevad mõlemas plahvatuslikult neile omased mutatsioonid.

Teine selgitus on rahvuslikud õnnetused – neid võib võrrelda maavärinaga, mis hävitab näiteks punaste pelargooniumide liigi. Juutide puhul on nii, et ühel väikesel rahvusrühmal on palju lapsi ja nende lastel on palju lapsi, kusjuures ei teata, et sigimisahelat käivitaval paaril on kas mehel või naisel geneetiline mutatsioon – näiteks Tay-Sachs. See kandub ja levib nagu epideemia, mida geneetikud nimetavad algataja efektiks.

Selle teooria puudus on Cochrani ja Harpendingi jõulise tõestusena matemaatiliste mudelite abil, pikk määramisaeg keskaegsete juutide majandusajaloost (alustades frankide kuningas Dagoberdi poolt välja aetud juutidest aastal 629), arvestades, et Tay-Sachs on vaid üks neljast sfingolipiidide haigusest, mis on juutidele omane ja mis ei näi olevat enam juhuslik kokkusattumus. Näib, et neil kõigil on sarnane põhjus. Juhuslikud mutatsioonid sellist lähisugulaste seas üha korduvat esinemistihedust ei põhjusta.

Columbia Ülikooli professor Sheila Rothman, kes on spetsialiseerunud geneetika ja grupi identiteedi küsimustele rahva tervishoius, leiab, et Cochrani-Harpendingi uljas uurimus on väärtuslik ainuüksi sellegi poolest, et varem pole teadlased nii ulatuslikult juutide ajaloosse kaevunudki: “Varem on vaid ettevaatlikult üksteist tsiteeritud ja oma mõtetele autoriteetsemaid allikaid leiutatud.”

Sama kehtib ju ka ühiskonnateadlaste kohta. Ei geneetikud ega ühiskonnateadlased ole söandanud ebamugava juutlusega isiklikult ja oma nimel tegelda. New Yorgi Ülikooli neurogeneetika boss Gregory Pastores väidab: “Kui need geenid toimivad juhuslikult, miks me näeme siis Gaucheri, Niemann-Picki, IV tüüpi mukolipidoosi ja Tay-Sachsi kuhjumist selle rahva kukile, kui need geenid on erinevat kromosoomset päritolu? Nad ei  asu isegi mitte üksteise kõrval!”

Mis ei tähenda, et Pastores eitaks seda teooriat täielikult. Ei eita tema kolleegidki. New Yorgi Ülikoolist rõhutab professor Ostrer, et geneetikud järeldavad, et juudid põevad hulgi sfingolipiidide haigusi ja mitte et mõni muu geen võis koos nende geenidega dominantseks muutuda: “Geenide blokke pärandatakse ühtsetena. Heterosügoodid, mis kannavad neid sfingolipiide, on nutikamad? Tore. Aga kes ütleb, et see on just seesama, mitte naabergeen? Või järgmine? Ülejärgmine? Intelligentsuse hüpotees ei põhine millelgi muul, kui peotäiel taiplikel Gaucher’iga patsientidel, mõnedel mutatsioonidega kassidel ja rottidel.”

Kolleeg Neil Risch pahandab: “Juute on süüdistatud ka rahvusomases ahnuses, valelikkuses ja agressiivsuses. Miks mitte neid ellujäämist tagavaid omadusi geneetiliselt põhjendada püüda? Mina usun geneetilisse kõrvalekaldesse. Ma usun, et hulk juutide mutatsioone on juhuslikud kokkusattumused, millel pole põhjuslikku seost laste arvuga ega ellujäämise põhjustega. Ashkenazimitel on ka hulk muid tõbesid peale lüsosoomilistele haigustele (vere hüübimise korratused ja rinnavähk). Mis siis juutides nii unikaalset on? Soomlasi ohustab vähemalt 20 kindlat haigust. Prantsuse kanadalasi, kostarikalasi, Louisiana akaadialasi ja euroopa mustlasi veel omad tõved. Mustlastel on täpselt sama tihedalt seostunud haigused kui juutidel. Sama hästi võiks öelda, et kuna eurooplastel on kõrge tsüstilise fibroosi, hemokromatoosi ja Crohni haiguse esinemissagedus, on nad geneetiliselt loodud headeks tennisemängijateks. Kindlasti võib välja mõelda uhked teooriad ka sellest, kuidas need mutatsioonid on seotud silma ja käe vahelise koordinatsiooniga, mis võimaldab palle paremini tagasi lüüa!”

 

Iroonia seisneb selles, et viimaste aastate jooksul pole etnilise ja rassilise geneetika ümber kõrguvad tabud raasugi vähenenud just Rischi pingutuste tõttu. San Franciscos elav California Ülikooli populatsiooni geneetik, kes on tuline isemõtleja, naljade rääkija ja liberaalne juut, on avaldanud “Ameerika Inimgeneetika Ajakirjas” mullu veebruaris artikli, mis kuulutas vapralt, et rassid on alati seotud meie kontinentide esivanematega. Niisugune on küll ka geneetikute seas aegamisi jõustuv konsensus. Paljud pole siiski lakanud tülitsemast teemal, kas rass on või mitte geneetiline fakt.

“Ma pole kindel, et enamus geneetikuid nõustuks rasside paratamatusega,” vaidleb prof. Ostrer. “Lepitakse kontinentaalsete gruppide ja hõimudega. Nende hõimude eitamine oleks juba lausa lollus. Sel juhul keelduksime tunnistamast kõigile nähtavat: inimesed näevad erinevalt välja. Ka New Yorgi Ülikooli professor Maurice Fishberg on kirjutanud, et juudi võib ju tuhande mitte-juutide hulgast välimusegi põhjal eksimatult ära tunda. Mina ise kirjutan raamatud juutide geneetilisest ajaloost ning selle esimese peatüki nimeks saab “Juudi moodi välja nähes”.”

Duke’i Ülikooli Populatsiooni genoomi ja farmakogeneetika keskuse direktor David Goldstein (külastas mullu koos kolleeg Lynn Jordega Tartus geeni foorumit! – K.M.) tunnustab, et kolleegide (ja rahvuskaaslaste!) artiklid on teretulnult poleemilised: “Hüpoteesid ei peagi alati jäägitult tõesed olema – peaasi, et on huvitavad, panevad mõtlema ja vaidlema. Veel hiljaaegu keeldusid geneetikud üleüldse diskussioonist geneetiliste erinevuste teemal rassiliste ja etniliste gruppide vahel. Eks sellepärast, et ajaloos on geneetilistel põhjustel tehtud poliitilistel eesmärkidel nii koletuid asju. Ent rühmade vahel on erinevused tõepoolest olemas – pidagem silmas, et on 10 miljonit polümorfset genoomi markerit! Niisiis ei saa ka teaduslikult välistada geneetilisest ja etnilisest pärandist tingitud erinevusi. Genoom on piiritu uurimisvaldkond.

Kui mul oleks valida juudi geenide ja juudi emade vahel, valiksin emad. (Professoril endal on olemas mõlemad!) Uuringu sooviksin sooritada nii, et see ei väldiks asju, mida oleme kartnud – seni on sedalaadi uurimusi sooritatud ikka soovitud tulemuste suunas.”

Meditsiinis on rassi ära märkimine osutunud vägagi kasulikuks. Kui olete tänapäeval noor ambitsioonikas geneetik, saate maailma fondidelt ohtrasti raha rassiliste erinevuste ja haiguste vaheliste seoste uurimiseks. Seda finantseerimist toetab ka Vähemuste Tervise Uurimuste Statuudi akt aastast 2000. Läinud suvel sõlmis Ameerika tervishoiu instituut sidemed Aafrika kolleegidega ning tulemuseks on eesnäärme vähi ja südamehaiguste oluline ennetamine ja piiramine afroameeriklaste seas.

Risch meenutab, et ajalooliselt on meditsiiniuuringute objekt olnud ikka valge meesterahvas. Sedasi ei saa pädevaid andmeid ei naiste ega rahvusvähemuste kohta. Pole vaja karta geneetiliste erinevuste vale tõlgendust, vaid nende erinevustega sügavalt tegelda.

Kuigi ravimfirmad kujundavad rassi-spetsiifilisi ravimeid, pole rass siiski kõige tõhusam geneetiliste erinevuste käsitlemise kese. Faktiks jääb, et rassiliste gruppide sees on rohkem erinevusi kui gruppide vahel. Mida “must” üldse tähendab, kui võrrelda kõiki inimesi, kes elavad ligi 12 miljonil Aafrika ruutmiilil? On ju pügmeed ja nigeerlased, suulud ja etiooplased. Ja kes on täpselt väljendudes mehhiklane? Või semiit?

Rassipõhised ravimid on efektiivsemad mõnele, mitte kõigile afroameerika tõbistele. Rass on ravi määramisel vaid üks marker. Kuivõrd me teame taustalisi geneetilisi ja keskkonnalisi faktoreid, mis inimeste reageeringuid mõjutada võivad, tuleb arvestada ka neid.

Enamik geneetikuid väidab, et geneetika ja keskkond teevad meid vaid koos ja ühiselt sellisteks, nagu me oleme. Spetsiifilist käitumist, suhtumisi ja puudusi üksnes geenidega siduda on lühinägelik. Utah meditsiinikooli geneetika professor Lynn Jorde (teine mullu prof. Andres Metspalu kutsel Tartu geenifoorumit väisanu – K.M.) toob näite: mõnda aega arvati, et eriline monoamiin  oksidaasi erim põhjustab asotsiaalset käitumist. Tuhandeid Uus-Meremaa lapsi, kellel see erim esines, jälgiti enam kui 20 aastat. Teadlased avastasid, et nende uurimisalustel esines käitumishäireid vaid juhul, kui neid oli lastena väärkoheldud, kui mitte, siis ei midagi! Jorde leiab: “Meil on geene, mis võivad käitumist mõjutada, aga selles olen päris kindel, et käitumist jäägitult määravaid geene me ei leia.”

Veel hiljaaegu oletas autoriteetne uurimus, et Aasia lastel on palju sagedamini absoluutne muusikaline kuulmine. Järgnev uurimus aga näitas hoopis, et absoluutse kuulmise saavutasid üksnes need lapsed, kes käisid enne 6aastaseks saamist muusikatundides. Esimese uurimuse korraldajatest mitte keegi ei vaevunud küsima, kas need Aasia lapsed ei hakanud mitte Euroopa omadest pisut varem muusikat õppima!

Absoluutne kuulmine on hõlpsasti mõõdetav. Intelligentsust pole aga võimalik isegi mitte defineerida. Nagu on Justice Potter Stewart tabavalt öelnud: sa saad aru, et see on see, kui sa seda näed. Mõistust on pea võimatu loomadel modelleerida. Kuidas te modelleeriksite juudi ajuga hiirt? Tarkust on erinevat – raamatu ja tänava, arvude ja humanitaaria päritolu ja suunaga. Matisse unistas maalides, Nabokov tegi mustkunsti sõnadega, ent kas kumbki neist oskas pikkade arvuridadega midagi peale hakata? Äkki ei osanud nad isegi baari arve põhjal sobivat jootraha rehkendada?

Columbia ajaloolane David Rothman väidab: “Probleem on fenotüübis. Võtkem skisofreenia. “Vaimsete korratuste diagnostilises ja statistilises käsiraamatus” on ära toodud neli tüüpi. Või võtkem alkoholism. Ka selle fenotüübid varieeruvad – on nädalavahetuseti napsitajad, kõvad joodikuud, juhutipsutajad. Depressioon jaguneb paljudeks fenotüüpideks. Rääkimata intelligentsist.

Mina ei saa aru, kustkohast võivad sõbrad teadurid võtta idee, et kaubanduselu ja kõrge IQ kuuluvad kokku. Wall Streeti härgade IQ üldine mõõtmine äkki selgitaks seda?”

1860ndatel väitis eugeenika isa, Charles Darwini onupoeg Francis Galton, et protestandid on taibukamad kui katoliiklased, kuna nemad lasevad oma järeltulijatel sigida ega sulge neid viljatuina kloostritesse. See idee muidugi ei kestnud ajas kuigi hästi. 20. sajandi alguses aga pakkus matemaatik Norbert Wiener, et juudid on sellepärast targemad, et nende jõukate meeste tütred abiellusid kõrgelt koolitatud rabidega ja neil paaridel oli kõige rohkem lapsi. Seejärel väitis sotsioloog Lewis S. Feuer, et jõukad juudid abiellusid teiste rikaste juutidega.

Sander Gilman vaidleb: “See on “Viiuldaja katusel” tüüpi romantism, mis poetiseerib shtetleid (juudi getosid). Shtetlid on alati olnud kohutavad kohad. Arvate, et piimamees Tevje loo pani kirja mees, kes ise pärines shtetlist? Härra Alehjem istus kirjutades ise Lõuna-Prantsusmaal Rivieras – ega ta loll ei olnud!

Samas on kirjaniku romantism sama aken, millel tänapäeval on ees uued kardinad – geneetilised. Sadu aastaid tagasi peeti vitamiine maagiliseks. Niipea, kui need avastati, selgitati kõike vitamiinide puudusega. Vähki. Skisofreeniat. Juuste väljalangemist.”

 

Kes on need kaks teadlast, kes sellise ülekeemise põhjustasid? Harpending on neist kahest konventsionaalsem: hinnatud professor, auväärt populatsiooni geneetik, Rahvusliku Teaduste Akadeemia liige – sinna on väga harva kedagi eksikombel vastu võetud. Mehel on hea huumori meel ja tüdimus akadeemilisest tühjast viisakusest: õrritav teadlane lubab lasta oma tudengitel selle teemaga edasi tegelda, kuna on ise liiga vana, et stipendiumidest elama hakata ning mööda laboratooriume jooksmine ja juudigeeni otsimine tapaks ta. Samas on mees veendunud, et kolleegid tunnustavad tegelikult tema ideid, vaid üldsuse ees on kombeks tõredaid hirmugrimasse teha. Iga geneetik tegeleb ju oma eriharuga, nii et juudindus on vaid perifeerne kapriis.

Cochran aga on metsikum tegija, kes ongi saanud kuulsaks meinstriim-mõtlejatest patroonidele vastu hakkamisega. 90ndate lõpus moodustas ta tandemi bioloog Paul Ewald Amherstiga, et tõestada: paljud haigused, mida peetakse omavahel interaktiivseteks, on kõigest pisiasjadest pisikud, millest on teadusajakirjade esikaanelood välja imetud: aastaid on kirurgid haavanditest vabanemiseks maod välja lõiganud ning alles hiljem selgus, et haigustekitaja on mikroorganism, millele poleks tarvitsenud nii palju magusid ohverdada!

Cochrani populatsiooni geneetika on samalaadne tagant üles löömine. “Ashkenazi intelligentsuse ajalugu” on küll kirjutatud akadeemilises võtmes, kuid samateemalised teised artiklid on pehmelt öeldes vabamas vormis – tõestamaks, et juudi aju eripära ei saa välja lülitada ei kompuutrite ega medikamentidega: juudid on Cochrani meelest ajaloo taiplikemad hiired.

Seda huligaansust ei pannud tähele ei The Times ega The Economist, kui nad Cochrani-Harpendingi kirjutise avaldasid. Kolleegid on lepitavalt käega löönud, et kutt pole mingi proto-sionist ega filo-semiit, vaid lihtsalt üliväga vaimustunud bioinseneri teadusest. Küsimus on vaid, kas Cochran on tõesti huvitatud juutide uurimiseks ravimite välja töötamise heaks või on ta ravimfirmade poolt hästi kinni makstud.

 

Kas sellised uurimused ja vaidlused teevad juutidele head? Diskrimineerimise vastase liiga pealik Abe Foxman, kelle elutöö on juutide au ülal hoidmine, ütleb: “Kui tegemist on tõesti geneetilise tõsiasjaga, pole meil siin midagi häbeneda. On nagu on, ju see geeniäri sedaviisi käibki!”

Ja juutidel on oma rahvusest rääkides reeglina hääles ühesugune uhkus. Nii oma ajakirjades kui Google’is viite all jewwatch.com, rubriigis Jewish Controlled Entertainment on juudid ikka ühesugused nimekirjad ära toonud: Freud ja Marx, Einstein ja Bohr, mendelssohn ja Mahler, vennad Gershwinid, Woody Allen, Bob Dylan, Franz Kafka, Fischer ja Lévi-Strauss. Oma aristokraatia üle uhkust tundes on juudid tavatsenud kujutleda, et on välja valitud. Samal ajal armastavad anti-semiidid meelde tuletada, et inimeste edu on nende vanemate ja enda, mitte väljavalituse teha. Ometi on hea olla väljavalitu – mistõttu just juudid ise õiendavad ka oma geneetilise erakordsuse ümber.

Lausa üllatav, kui tundlikud ja solvuvad on juudid kõige suhtes, mis on nende rahvusest rääkides kasvõi pisut vulgaarne või piinlik. Juudid tunnistavad, et uhkustamisväärsete rahvuskaaslaste nimekirja kõrval on neil kõigil salamõttes nimekiri tüüpidest, kes ei tohiks juudid olla – näiteks Enroni suller Andy Fastow… Ja kui neilt küsida, mida nende lapsed oma suvelaagrites teevad, hammustavad juudid: õpivad pangandust ja juurat loomulikult!

Vaidlus Cochani-Harpendingi töö ümber osutab selle teene, et teadlased meenutavad paljuhäälselt, et Ashkenazimid pole siiski a priori mingi väljavalitud tõug. Seda enam, et juute endidki on mitmeid liine peale eelnimetatu. Kõigi aegade legendaarseim juudi mõtleja Maimonides oli ju hoopis Sephardi. Sephardide hiilgavasse mõttelukku kuulub fakt, et kaheksandast üheteistkümnenda sajandini töötasid need hispaania juudid kohtunikena, ülikute arstidena, keerukaimate tekstide tõlkidena kreeka, heebrea, araabia ja romaani keeltest.

Bardide kolleegiumi president Leon Botstein tõdeb kergendatult: “Vähemalt ameerika Ühendriikides hakkab teistsugususe foobia üle minema. Juudindus on normaliseerunud. Rahvusliku erilisuse asemel on juutidest saanud kultuuriliselt eristamatud keskmised valged keskklassi linna-ameeriklased.”

Sellist hinda on juudid oma vabaduse eest maksnud ka Euroopas ja Aasias – eristamatuks sulandunud. Ja selles pole tegelikult ju midagi halba.

 

Küsisin suure maailma teadlaste teooriate juurde kommentaare ka meie oma teadlastelt ja kõnealuse rahvuse esindajatelt.

Zooloogia professor Aleksei Turovski:

“Võib ju kurvastada, et kui juudi rahvus seguneb lõplikult teiste rahvustega, kaovad ka meie legendaarsed anekdoodid ja elegantsed naljad. Aga iga tõeline anekdoot – mitte kalambuur – vaid päriselt naljakas lugu on mütoloogilise alusega. Seega neid tahteliselt kõigutada, likvideerida ja üldse kindlas suunas tahteliselt, teaduslikel alustel, mõjutada lihtsalt ei ole võimalik. Müüdid on ühiskonnas alati olnud ja neid tuleb pigem juurde kui kaob.

Väljavalituse kohta oskan mina kindlalt vaid ühte väita: see, kes ennast ise väljavalituks ei pea, see just seetõttu ka väljavalituks ei saa. Ja seda ütles tegelikult enne mind Thomas Mann.

Genotüüpilised omadused võivad olla potentsiaalselt nii täiuslikud ja ülivõimsad kui kõige täiuslikum hardware pluss software kokku. Mis aga sellest reaalses elus saab, sõltub teist endast – ja muidugi ka protsessi sekkuvatest “viirustest”.

Kes ja mis alustel ka ei mõlgutaks mõtteid üliinimese meisterdamisest, pidagu meeles vene ütlust: aita Jumal meie vasikal hunti ära süüa! Saagem inimesteks – ja nii väärikalt kui vähegi võimalik – eks siis paista, mis edasi saab. Inimesel kui liigil bioloogilises aspektis rasse olemas ei ole, kuid loomulikult ei tohi seda teadmist erinevast rahvusest inimestele peale suruda, muidu saab nende käest tappa – ja nii, et vähe ei ole!”

 

Artist-müügijuht Diana Klas:

“Ma ei tea isegi, millisest juudi suguvõsast pärit olen – kas sellest a- või s-tähega või mõnest muust. Tean – aga ise absoluutselt ei ole! – inimesi, kes on rahvuslikult isekad. Aga need pole muide üksnes juudid. Ka eestlastest on nii mõnelgi väljavalituse soovunelm.

Ma isiklikult – ega mu emagi – juutide tavasid ei järgi. Sealiha maitseb meile lausa piinlikult hästi, pühad on meil pigem eestlaste omad ja juudi keelt ka ei oska. Iisraelis ma isiklikult käinud pole – praeguseks on sinna vaid üks sugulane jäänud – olen minna igatsenud küll. Mitte juurte-nostalgiast, vaid kultuurihuvist. Ei tea, mis nüüd seoses Ariel Sharoni rivist lahkumisega sealsest olukorrast ja reisimise mõistlikkusest saab?

Mu isa Eri Klas on küll Iisraeli orkestrit juhatanud, aga minu meelest ka pigem maailmakodanik kui väga pühendunud juut. Tema kaasa Ariel oskab juudi keelt ja peab rohkem ka tavadest kinni. Tartus elades suhtlesin – just teismelisena – rohkem juudi kultuuri seltsiga, aga see koondas pigem venekeelseid juute. Tallinnas mind miskipärast sünagoogi ei tõmba. Tean küll, et osadele noortele juutidele on õpetatud traditsioone ja rahvuslikku uhkust sealhulgas. Ise eelistan eestlaste ja üldse kõigi rahvaste seltskonda, kes seoses töö ja inimsuhetega ette satuvad.

Vanalinna Stuudios kord üht ankeeti täites vastasin küsimusele, mis rahvusest olen, juut. Ankeedi täitja küsis kolm korda üle – nii kirjutangi või? Loomulikult, see on rahvus, mitte sõimusõna ju! Kusjuures kõikvõimalikes olukordades rahvuskaaslasi ära tunda meeldib mulle hirmsasti. Ja Hollywoodi filmirahva hulgas “omade” tööd naudin ka üliväga – Dustin Hoffmann, Barbara Streisand, Bette Midler ja loendamatud teised mu rahvuskaaslased on nii võrratult vaimukad ja andekad.

Eks eestlastele olegi huumori toonud, õpetanud ja harjutanud just juudid – Baskin ja Raikin meil. Mis puutub tarkusse ja andekusse, siis enda puhul näen väga hästi, et tark pole ma põrmugi, andekas ehk teatud määral õnneks küll. Mis aga minul isiklikult kindlasti on geneetiline, on hingeline paljulapselisus. See on tõesti juudi rahvale omane – et meie isade-vanaisade põlvkonnas on vähe lapsi, on tingitud ju õudsetest aegadest, hea, et nad üldse on ja jäid! Õigetel juutidel on geneetilisele käsule ja kutsele järgnedes palju lapsi.

Kuna reaalsed olud sunnivad mulle laste arvu suhtes mõistlikkuse piirid peale, suunan oma hingelise lastele häälestatuse töösse. Just sellepärast olen Kristiine keskuses PO.P-kaupluses skandinaavia beebi- ja rasedarõivaste kontserni siinse haru müügimees. Titeriided kompenseerivad sisemist lapseigatsust ning liiatigi peaks ka müügitöö mulle ju etniliselt sobiv olema!”

 

Biotehnoloogia professor Andres Metspalu:

“Juudid on lisaks teadusele esirinnas ka panganduses, meedias ja muusikas. Olümpiavõitjaid on nende hulgas millegipärast vähe. Edu põhjus on minu meelest see, et kui meie siin laseme oma lapsukesed õue liivakasti mängima, et ise rahus raamatut lugeda, siis juudi laps on sel ajal kas juba muusikatunnis või sinna teel. Kusjuures sel teel ja igal muul ajal ka on temaga vanaema-vanaisa, kes räägib kogu ärkvel, järelikult kasuliku aja, lapsele kõigist maailma asjadest. Nii lihtne see ongi!

Mu juutidest kolleegide geeniteemalistel vallatlemistel minu meelest mingit alust ei ole. Mis puutub suletud rahvusgrupis esinevatesse haigustesse, siis soomlastel on umbes 35 nn soome haigust (AGU, Salli tõbi jt). Eestlastel seoses segaverelisusega õnneks pole. Soomes on see tingitud mitmetest asjadest, neist üks on Rootsi kuningas Gustavi poolt korraldatud küüditamine maa põhja ja idaossa, kus kaugused olid suures ja terved inimesed, kes omavahel abiellusid, said harvaesinevate retsessiivsete geneetiliste haigustega lapsi. Mõlemal vanemal oli üks mutantne geen ja 25 % tõenäosusega võib siis sündida laps, kes pärib mõlemad mutantsed geenid ning ongi siis haige.

Juutide haigused, mis ka ülalpool ära toodud, on Tay-Sachs (hävitab kesknärvisüsteemi, kuna puudu on üks ensüüm – heksoosamidaas), Niemann-Picki A tüüp (puudu on üks ensüüm nimega sfingomüelinaas, mis lagundab substantsi nimega sfingomüeliin), Gaucheri tõbi (puudub ensüüm glukotserebrosiid, ent käivad geeniteraapia ravimkatsed), Canavani tõbi (puudu on aspartoatsülaas, mistõttu hävib müeliin ehk aju valge aine).

Seda küll ei saa öelda, et haigustega koos käimine on tarkuse puhul jumalik kompensatsioon, et inimesed ei hakkaks geneetilisi geeniusi aretama. Mis puudutab Eesti Geenivaramut, siis kõigil kes on Aafrikast väljaspool, on temast kasu. Me oleme väga sarnased. Kui ei saada lapsi liiga lähedaste sugulastega, siis ei tule ei juudi ega soome aju ega haigusi. Ja geenivaramut saab kasutada nende haiguste leidmiseks, mis meil tavaliselt on depressioon, kõrgvererõhu tõbi, astma, reuma, jne jne jne.”


Loe kommentaare (4)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat