Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Reiu tall kui Araabia saatkond


Aastakümnete eest – kuidas küll aeg lendab! – oli Pärnu linnale lähim ja ühtlasi ainus tall, mida lapsepõlves teadsin, Reiu tall. Mina sinna ei pääsenud, sest mu ema kartis loomi. Väikseid võõrastas, suuri kartis nii paaniliselt, et kui tuttavatega koos metsas seenelgi käisime, tegi ta hästi väikseid ja ettevaatlikke ringe võimalikult auto lähedal. Äkki tuleb kuri metskits. Ja mis siis veel saab, kui põder tuleb? Sööb korvist seened ära, mis muud!

Kui kümmekond aastat tagasi Eesti mustlastest telesaadet koostasin, keskseks hõimuks Pärnu omad, oli ilupildiks hobuseid vaja – kuidas sa ilma hobusteta mustlastest jutustad. Tol varahommikul, kui Riia-Pärnu maantee äärde Reiu talli juurde filmima läksime, olid märad ja varsad maaliliste udulinikute sees kõikjal talliümbruse väljadel laiali. Pilt sai ülimalt kaunis, romantiline – ja aitas ühtlasi ka Eesti mustlastest naiivselt ilustatud muljet maalida. Kõik ajakirjanikud on mustlaste teemale lähenedes romantilised idealistid. Tegeliku pildi saad, kui nendega koos elad. Siis päästad oma hobuseid nende jõhkra mürgeldamise käest, käid politseis nende kasiinojamasid-mobiilivargusi-narkotrikke klaarimas. Aga uued ajakirjanikud muudkui lähenevad tsõga-teemale ikka sama illusoorse õhkamisega.

Samal ajal, kui mina lasin Reiu talli hobuste pilti peale näidates romadel positiivitsevat udujuttu ajada ja lootsin seeläbi neid integreerida ja siinsele põlisrahvale armsaks muuta, räägiti selles tallis toimuvast tegelikult karme jutte. Et hobuseid peetakse nii – ja trennis käivaid lapsi koheldakse naa. Sama jama, mis praegu: mitte üheski tallis ega hobuinimeste ringkonnas ei kuule mitte silpigi head teiste tallide tavade, trennide ega hobustegi kohta.

Hobundajate omavaheline õelutsemine ongi muide põhjus, miks noorpaar, kes Reiu talli praegu enda käes rendil peab, ei tee linnarahva lastele trenne. Ütlevad, et ühest küljest ajab hulluks see, kui trennilapsed sinu õpetussõnu ei kuula – korruta aina sama, raiska ennast, ja tulemusi ei ole. Ja siis lähevad ja kiruvad sind teistes tallides. Kui ei taha võõrsilt õelat tagasisidet oma hobuste ja trennide kohta, ära inimesi endale ligi lase. On lühike moraal.

Toona, kui endine omanik Tinsailm pani Reiu talli müüki, käisime meiegi kamraadidega, kes oma hobuseid mu Raeküla hoovis-aias pidasid, kohta vaatamas. Tall on suur ja kobe, aga maid ümber pole. Karjatamiseks tulnuks juba selleks ajaks ümbert ära müüdud maid rentida. Praegused tallipidajad proovisid. Nüüd eelistavad pärast Eesti-tüüpilisi “hea”-naaberlikke suhtekorraldamisi sukse aastaringi heinaga toita. Mõni naabrimees võib küll su hobutreileris käia peatäit välja magamas, aga koostööd ja inimese kombel asjaajamist ei saa ega saa ega saagi saama.

Selles, et niimoodi hobuseid pidada on paras nöök ja hull töö, veendusid ka ema ja tütar Anne ja Annika, kes paar aastat oma hobuseid ja trenne Reius pidasid. Kolisid Võiste alla Jõulumäele tagasi – seal on maid nii karjatada kui metsamatku teha – ja oskavad pärast vahepealset võrdlusvõimalust oma elemendis õnnelikud olla.

Praegused tallirentnikud ei pea Riia maantee ääres eduka, eestlastele kuuluva saekaatri vastas isegi liiklusmärki ega teeviita. Kes teab, see näeb maanteelt ära, et kümmekond hopsi on talli juures õues mängimas. Et tööplatsil on tõkked üleval. Ja et ukse kõrval seisab roheline treiler – mis kipub olema tallide elujõulisuse tunnus ja sümbol. Jaanika ja Ilmariga, kes seal oma elujõudu ja tunnuseid näitavad, tutvusime Pihlaka taluloomaaias, kui nad Katrin Pirsi uusi ponisid – ja maailma kõige ilusamat noort eeslit muide ka! – vaatama tulid. Kuna Ilmar on põlluülikooli lõpetanud, palus ta mul oma filosoofist äia tervitada. Nagu ikka. Sest vana mõtleja, kes nüüd pinsipõlvel kodus sunnib lapselapsi kooli ja trennide vahel koduseid ülesandeid tegema ja ehitab nende hobustele varjualust, on kõigile kunagistele epakatele väga eredalt meelde jäänud.

Jaanika kutsus Reiu talli tänast käekäiku vaatama, äratades huvi faktiga, et neil on seal põhiliselt araablased. Araablastest teadsin seni vaid neid tunnustus-jutte, mida on rääkinud kestvusratsutajad Rohtlad, kes oma spordisuuna harrastamiseks Ruilas just seda tõugu on eelistanud ja pidanud. Heigo jutustas, et araablane ei kasva sel juhul nii uih-aih närvipuntraks, nagu teda eelarvama on kiputud, kui teda peetakse üliväga inimese kõrval ja läheduses. Kui ta elab inimesega piltlikult öeldes ühes telgis, hingab sama õhku ja püsib samas toetavas karjaväljas.

Ühe araablasega aga saime mõne aasta eest Pangodi ääres kõvasti nalja, kui püüdsime teda jahiratsutamisele sõiduks auto peale panna. Hulk põlvi ja peopesi kukuti tema peale meelitamise käigus kriimuks, enne kui sinder lõpuks, kott peas, pardale kõnnitati. Aga jahis käitus hopsik üllatavalt stoiliselt ja üldisest kaosest üle olevalt, nii et kena kõik.

Ja üks araablane on meie võigu eestlase EQ vaarema olnud. Mistõttu poiss on kaunilt voolujooneline karamell-ratsu, mitte liiga eestlaslik tötsnutsak. On särtsu ja välimust, mis eest araablastele palju tänu.

Jaanika ja Ilmari peetava Reiu talli juures aga on kaks koera.

Mõlemad kõige karmimat tõugu. Ega ei trügi küll sisse uksest, mille ees paelas kaukaasike laiutab ja mille poolte vahelt rotveiler vastu vahib. Aga selgus, et kaukaasike on paela otsas selle pärast, et muidu käib külapidi mehetegusid tegemas ega viitsi kodus vähemasti nägu teha, et on kuri ja valvab. Rotveiler on sel noorpaaril lihtsalt Niru. Nimi on selline. Ise on õrnake, nagu portselankoer.

“Ida-Virumaal, kust ma pärit olen, näeb ikka imelugusid ja juhtub absoluutseid imeasju,” kinnitab Jaanika. “Kui kutsikale järele läksime, oli meil pere laste jaoks šokolaad kaasas. Aga oleks pidanud terve kast olema. Sellepärast, et see osutus paljulapseliseks pereks, kes kutsikatega läbisegi kahetoalises hruštšovka korteris elas. Ära antavad kutsikad olid kõigest kolmenädalased. Niru käpad olid peenemad kui minu sõrm. Kutsikad anti sellepärast nii ruttu ära, et nad rotveileriemmet võimalikult vähe kurnaksid – järgmisel innaajal oli vaja see uuesti tiinestada, sest muidu oleks lastekarjaga nii, et kust sa saad ja mis sa sööd.”

Imetillukesena koju toodud Niru – poiss, muide – on loomuldasa nii õrnake, et kui uus emme talle kaelarihma kaela pani, kukkus põnn külili ja kiljus paaniliselt, nii et võõrastele kõrvadele kostis tõeline koeratapu kuuldemäng. Kui ta nüüd hobuseid õpetava-liigutava Jaanika kõrval Reiu metsas ja mere ääres silkab ja hobune komistama juhtub, pistab Niru kiljuma: ai, ma oleksin võinud ju haiget saada!

Ida-Virumaa imeasjade hulka kuulub ka see, kuidas Jaanika ratsutama õppis. Legendaarse Andres Supi juures: “Supil on teatavasti nii, et 80 raskeveokat on vabalt maastikul. Väga efektne vaatepilt, mine vaatama kevadel, kui nad on kõik õues, mitte siis, kui nad talvel sees on. Supp ei saa siis nende pärast endale isegi haigeksjäämist lubada, üksi möllab nendega. Ja see üksi majandamine tähendab seda ka, et õpetada ta neid ülisuuri mustange ei jõua. Tema ainulaadsest – ilusast aga jaburast – karjast saab endale raskeveoka osta see, kes suudab mõne kinni püüda ja auto peale toimetada. Ratsutama õpib see, kes saab mõne metsraske kätte ja saduldatud – siis minnakse maastikule ja kõik hakkab juba rahulikult sujuma.”

Sellise kooli pealt sujus Jaanika edasi Ameerikasse. Õppis – ja peagi ka õpetas – ratsutamist New Yorgi lähedal ja hiljem Washingtoni lähedal tunnustatud tallides, kus tegutsesid tõelised hobu-gurud ja ratsa-fakiirid. Kui viisa lõppes, tuli tüdruk koju tagasi, vaatamata erakordsetele kogemustele ei tundnud tungi seda pikendada ega endale Ameerikas kestvamat elu otsida ega osta.

Nüüd elavad nad Ilmariga nii sulnist elu, et eemalt vaadates näib see lausa idülliline. Heakene küll, et Reiu talli all on vaid 1,8 hektarit maad ning kogu hopsimine käib kasinates koplites. Aga selle eest on noorpaar terve päeva keskendunud oma 10 hoolealuse poputamisele. Talli juures on olenemata ilmast õdus ja armas õhkkond, kuhu muu maailm ei tungi. Tänu sellele, et mingid trennilapsed segadust tekitamas ega keelt kandmas ei käi. 

Talli esindustäkk on soome-maroko kröösusele kuuluv araablane Caesar. Tänu sellele hobusele suunatud heldusele elab kogu tall kenasti. Jaanika enese esimene hobune on väike must eestlase ja poni ristand. Hoiul ja sõitmisel on mitu noort sporthobust. Ja müügis on kaks hiljuti Leedust toodud araabu-täkku. Üks närvilisevõitu käitumisega raudjas, kes on teisest oluliselt tavalisem. Hobune nagu hobune ikka – tema võimete kohta räägib Jaanika, et vabahüpetel läheb poiss ähmi, aga koos inimesega hüppab piiritult kõrgele-kaugele, püsi ainult seljas.

Teine aga…

Jälle üks hobune, kes jääb eluks ajaks meelde. Tema nimi on leedu keeles Jaanuar (palju s-e, ei kõla, kui aus olla). Ta on helehõbejas, musta laka ja sabaga, õhuliselt täpiline, kumavalt tumedate silmadega, kaunilt voolitud jalgadega ja kõige ilusama elegantse peaga, mida ma iial näinud olen. Tema vend on paarkümmend sentimeetrit kõrgem, seega teel tippspordi poole, aga tema on just nii paraja kasvu ja nii üliveetleva välimusega, et ma tahaksin teda endale.

Eelmine hobune, kelle nägemine kangesti isuka endale tahtmise tungi tekitas, oli Vambola Bakhoffi Capella II Sigastes Vaike talus. Tumehõbedane. Torika kohta erakordselt habras ja sihvakas ja õrnakene. Mis puutub Bakhoffidesse, siis Reiu talli külastamise päeva hommikul käisin ka nende juures. Merike oli valmis saanud järgmised paar kilo mu bernhardiinide villast kedratud lõnga. Nende kitsedel on järjest kolmikud talled olnud – ja ühel sarvilisel emmel tuli ilmale nii võrratult üleni must sikukene, nagu väike kuradikene, et sellele šefil saab olema õnne sikuks jäädagi. Temast ei saa hõrku küüslauguga maitsestatud kitsesinki, mida Bakhoffid, oh talupoeglikku mitmekesisust, ime hästi teha oskavad. Hobusterindel on Sigastes kõik endine. Juurde on tulnud pereema Merikese korraldatavad kursused: õpetab ketramist ja viltimist, seentega lõnga värvimist ja vitraažitööd.

Enne Jaanuari ja pärast Capella II oli veel üks hobutükk, kelle oleksin kohe koju viinud, kui võimalused võimist võimaldanuksid. Hollandi külmavereline Sylvia, kes Pagaril Libatse tallis oli. Pea nagu kohver, tagumik nagu kuunari ahter. Jahe kimmel. Ja nii armastamata-hoidmata, et ta ei teadnud, mida inimese lähenedes peale hakata. Hoiatas katlasuuruste tagajalgadega, endal sabajupp nagu hobustejumala eriline jänkumeelne nali.

Kui ma oleksin rikas – ise ärinaine, mees osav või pärandajad helded – siis ma rajaksin endale koju täpselt sellise tallikompleksi, nagu Harri Järvel Kurnas. Viiksin sinna lisaks oma tütarde EQ-le ja Montile Sylvia, Capella II ja Jaanuari. Nojah, ja varsti enam ei oleks rikas J.

Jaanika ja Ilmari soome šeigil oli ka plaanis osta 100 araablast ja moodustada Põhjamaades ainulaadne kari. Siis küll mitte Reiu talli juurde, vaid kuhugi, kus on ruumi ja perspektiivi. Ent tehnilistel põhjustel püsib see unistus temalgi seni embrüonaalsena.

“Koht, mida see hobuomanikust rahainimene silmas peab, on Kehtnas,” räägivad noored. “Sealsamas, kus majandab vana hea Laiapea – täpselt samamoodi ise hakkama saades võimete piiril nagu Andres Supp. Tall on kihvt ja mõte kena – ainult et karjamaad on tallist 30 kilomeetri kaugusel, mis tähendaks treileriga karjamaale sõitmist. Ja endale oleks Pärnust Kehtnasse kolimine ka mõistagi üüratu muutus.”

Noorpaar elab Tammsaare tänavas. Seal rannarajoonis elada – ja Reius mõistlikku hulka hopse poputamas käia – on väikeste eranditega imearmas ja õdus. Väikesed erandid on orkaaniajad, mil nende kodutänavas paadiga sõidetakse. Ja suvised võistlusteperioodid, mil Pärnumaa meistrivõistlused toovad Reidu nii palju hobuseid ja tööd, et võõrustajad jõuavad napilt ööseks koju.

Ajal, mil Ilmari ja Jaanikaga nende araablaste keskel koplis jutustasime, läks mu tuju muide kangesti heaks. Natuke kahjurõõmsaks ka. Sellepärast, et üks nende tumekõrb sporthobune – mitte araablane – kõndis täpselt sama tuimalt elektrikarjuse alt läbi kui meie lapiline poniülbik Monti. Ise veel mõnikümmend sentimeetrit kõrgem. Aga täpselt sama moodi võdistab vaid kergelt stööritult turjanahka, kui surakat saab – ja kõnnib teiste sekka porgandeid ümber jagama ja lõuga andma. Mitte et teiste samasugune pidamatu teeks su oma olukorda paremaks. Aga ikkagi on hea teada, et mitte ainult sinu hopsik ei tee sedatüüpi töllakusi – teistel ka. Ja tuju ongi kohe eesti m


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat