Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Tarafarss


 

 Jutustan teile tõestisündinud loo sellest, kuidas eelmisel suvel oma kodu ümber aeda ehitasin. Ehitamist alustasin selleks, et oma kaht bernhardiini koju piirata ja kutsumata külalised väljapoole jätta. Aed hakkas juba lõputu valmimise jooksul välja nägema, nagu hobusekoppel, nii et samas tekkis eeldus hobuste koju viimiseks enne, kui tüdrukutele kaks noort hobust ostsin.

Tavaline tara ümber ühe koduhektari ei osutunud aga üldsegi selliseks lihtsaks tööks, mille kamp noori mehi paari nädalaga ära teeb. Nii ma lootsin. Osutus hoopis vägevaks õppetunniks, millest enam-vähem tervete närvidega vaid tänu sellele välja sai tuldud, et asja naljaga võtsin. Kui vähegi suutsin. Vahepeal ei suutnud – siis nutsin ja kisasin ka. Tarafarsisse kui õpetlikku kogemusse suhtuda aitas see, et asusin kohe, kui protsess käest ära kiskus, päevikut pidama – teadmine, et sünnib lugu, millest võib teistel tulu olla, aitas toimuvast üle olla. Seda enam, et nüüd on siiski olemas nii kobe aed, et koos kooliaasta lõppemisega saab praegu Rõngu tallis tegutsevad ruunad sujuvalt suveks koos lastega koju kuutida.

Põhilised teadasaamised tarafarsi käigus olid:

1.Ei maksa loota, et kui tellid töö üksiku naisena, siis sind hoitakse ja toetatakse. Naise kui nõdra lollusele lootes tüssatakse nii hinna kujundamise, arvete esitamise, materjalide hanke kui tähtaegadega.

2.        Nädalateks kaduma jäänud töömehed jooksevad alles siis kohale, kui selgub, et üksinda töö tellinud naisel on tegelikult ka mees – kui mees ilmub kohale ja tõstab häält, hakkavad kaotsist välja ilmunud ehitajad lisaks töö jätkamisele ka vigu parandama ja praaki ümber tegema.

3.        Pisike beebi perenaise süles pole argument – kuna Eestis on ehitajate defitsiit, lubavad need fraierid endale luksust valida, mis tööd nad üldse teevad. Liiga raske või tüütu töö peab nende asemel vastsündinuga emand ära tegema, et hinnalised ehitajad üldse tööle suvatseksid hakata.

4.        Ehitajatepuuduse tõttu krabavad olemasolevad ehitajad endale korraga üle jõu käivalt mitu objekti – tuld kustutama veavad end sinna, kus parasjagu kõvemini karjutakse. Vaatamata sellele, et sinu juures pole nädalaid midagi toimunud, ilmub tööde juhataja lõpuks välja ületöötanu ja äravaevatuna, sest sinu juures vajab kustutamist tema registris kümnes töövõlg.

5.        Pole mõtet ärrituda uue põlvkonna ehitusmeeste võimetuse peale aega kasutada ja päeva planeerida – sul ei õnnestu kogu maailma ümber kasvatada. Kui noorsandid eelistavad põrgupalavatel päevadel keskpäevaks leitsaku kätte ohkima laekuda ega kasuta hommikusi-õhtuseid jahedamaid tunde, siis sinul on juba hilja neile emmet teha. Ongi sellised.

6.        Ehitus jääbki lõplikult valmimata – üle seda sulle ei anta ning viimased tööd teeb tasapisi, aga hästi ära sinu filosoofist äi. Arveid – kasvõi materjalide kohta – sa ka ei saa, nii et raamatupidajale ütle nüüd, mida tahad.

7.        Aga ükspäev tulevad Soomest-Iirist meie tõelised ehitajad, kes mõistavad, kui suur puudus nendest on, koju tagasi.

 

15. juunil

Veendusin vastsündinud titaga oma Liu koju sõites, et rannatalu ümber on vaja korralik tara ehitada. Bernhardiinidest ema ja poeg, kes sügisel-talvel-kevadel inimtühjade naabermajadegi ümber korda peavad ja kogu sadama ja majaka vahelist Kirikunina valvavad, pole suvel siin päevitavate ja grillivate supelsakste korralekutsujatena teretulnud. Endal on omakorda tüütu iga päev mitmetele teeotsaga eksinutele keset oma õue seletada, kuidas tegelikult mereranda pääseb – ja vastata, et olen jah Murutar, nägemist!

20. juunil

Hüüdsin koju honorarid ja hulkuvad summad, mis võimaldasid aeda ehitama hakata. Hektari ümbritsemine maksab üle 100 tuhande, nii et see meeleheitlik otsus sai tehtud suuresti tuleviku arvelt. Ent lihtsam on kirjutada ja raha teenida, kui ei pea samal ajal aina koeri koju hüüdma ja võõraid õuelt minema saatma. Keegi peale iseenese ei vabasta neuroosist. Ja seda tuleb teha kohe.

25. juunil

Leidsin ilmselt sobiva firma, mille omanikul-juhil on igavesti vägevad eelnevad tööd ette näidata. Meeldiva häälega noormees, kelle teeneid soovitas mu uus naaber oma kogemuste põhjal, on ehitanud Pärnu tuntud inimeste ja avalike asutuste aedu. Lubas paari päeva pärast poisid peale saata ja pihta hakata. Ilmselt saab Maria Indira ristseteks 12. juulil tara valmis. Tore, et arvukatele külalistele, kes on meie Selle Suve Peole kutsutud, saab ette näidata, et oskan peale laste ka midagi teha.

Kandsin firmajuhile suurema osa küsitud summast ettemaksuna ära.

10. juulil

Esimesed materjalid toodi alles täna, järelikult ülehomseteks ristseteks tara siiski pole. Tara tuleb selline, et naabrite ja mere poolsed küljed on võrgust, külapoolne osa pikuti kinnitatud servamata laudadest. Ära toodi võrgud ja postid. Segumasin ka. Aga enne ehitama hakkamist on vaja veel ka vana aia postid maa seest välja tõmmata. Aegunud võrgu nende vahelt viis jaanuariorkaani aegne tulvavesi. Niisiis on tara valmis Alo sünnipäevaks 24. juulil. Millegipärast täna midagi muud ei tehtud, kui et pandi võrgurullid kuuri. Kui ma oleks brigaadi Pärnus 30 kilomeetri kaugusele sõidutanud, oleksin küll ühtlasi ka midagi teinud. Minu rehkenduse järgi paras raiskamine selline sõit. Vähemalt nägid firmajuhi saadetud kaks noorsandi – päikseprillidega, stiilis Majaami Vaiss – ära, et olen lasknud aia ümbert heina traktoriga maha võtta, nagu lubasin.

11. juulil

Pool päeva võeti vana aia poste välja ja trimmerdati külapoolset krundiserva. Kas nad hakkavadki iga päev neli tundi tegutsema? Sellest neljast tunnist kõva kolmandiku istuvad nad oma autos päikesevarjus, räägivad telefoniga või lähevad Liu keskusse mede Mari poodi lõunale. Nende boss jällegi ei taha midagi kuulda ei võrgu ega postide tšekkidest. Need on ju minu ostud – mis siis, et tema sooritatud. Kui mu tavalised ehitajad mustalt raha võtavad, siis annavad nad tööks ostetud materjalide tšekid raudselt mulle. See mansa jonnib väga karmilt selle vastu. Mis mu raamatupidur sedasi ütleb?

12. juulil

Maria Indira ristsed. (Nagu hiljem selgus, oli see ühtlasi kogu epopöa ainus täispikk ja efektiivne tööpäev.) Peremehe, täna ristitava tite isa eestvedamisel võeti maha segav võsa kogu hektari ümbert. Härrased protesteerisid ja itkesid, et mina pidin ju nende jaoks tööpinna ette valmistama. Olen pesamuna sünnist saadik siin kolme väiksema lapsega olnud – 9aastase, 3aastase ja vastsündinuga – ja kutid eeldasid, et võtan võsa maha? Tööle läksid vingus tüübid vaid siis, kui sel suvel esimest korda siia jõudnud pereisa mootorsae käima pani. Nii, kui peremees hinge tõmbas või lisaks töömeestele töörea ette tegemisele ristseteks ettevalmistust püüdis teha, istusid autosse telefoniga rääkida. Noored jõulised jõmmid jonnisid ja vingusid maha võetud sirelioksi jõllitades nii, et vedasin vihaga (mõnenädalane keisrilõike haav kõhu peal, koos äsja jalgratta-avariisse sattunud vennanaisega ning 9- ja 14aastase tütrega) ise selle kuradi võsa jalust ära tuleasemele (tohin pärast lõikust tõsta 5 kilo). Karjusin väsimusest ja valust nõrkedes nende lupardite peale, sest midagi hullemaks mu raevunud eneseväljendus enam midagi teha ei saanud. Vahepeal tõin linnast ristsetoidud ja vanema venna tema tüdrukuga. Selle möllu peale oleksid Minni ristsed, mis minu jaoks seoses sellega, et viimane laps on – ja üldse! – ütlemata tähtsad olid, äärepealt tuksi läinud. Ehkki enne riiete vahetamist duši alla ei jõudnud, jäime kirikusse ikkagi hiljaks. Seletasin kõigile kallitele külalistele, et asi oli tänapäevases tööjõus, kes valib, mis tööd üldse teeb – ja kelle eest ja heaks me end poolsurnuks rähklesime. Peaasi, et aed tuleks.

13. juulil

Šefid võtsid napilt pool päeva viimaseid vanu poste välja. Minu pakutud ristsetoitu ei tahtnud. Aga selle eest käisid bernhardiinid naabruses töökojas ja pistsid paadiehitajate lõuna-võileivad pintslisse. Tara on vaja!

14. juulil

Poole päevaga – mis komme see ometi iga päev neli tundi töötada on? - puuriti 2 külje postide augud – lubati vanametall ära viia – ja kadunud nad olid jällegi. Huvitav, kas poisid on teise poole päevast alati mõnel teisel objektil? Kui mina ainult loetud tunnid töötaksin, oleksin ammu nälga surnud. Sellise tempoga… Nojah, Alo sünnipäevani on veel kümme päeva, küll jõuab.

17. juulil

Küll on nõme, kuidas sulasehinged töötavad. Hea küll, et nädalavahetustel nad (erinevalt peremeestest) ei tööta. Aga praeguse ürgkuumaga raiskavad nad ära hommikused ja õhtused jahedad tunnid, tulid ka uuel esmaspäeval siia südapäeval kõige hullema kuumaga surema, kaeblema ja “helistama, kuhu vaja”. Täna tõid nad segumasina, liiva ja killustiku – ja rohkem näole ei andnud. Emake Maa nutab, kui naftat sellisteks pool-tühi-sõitudeks kulutatakse. Mina ka.

18. juulil

Oldi autota, kõnniti uimaselt ringi, käidi jalgsi poes, jalutati, helistati… Ma lootsin, et kuna neil täna autot pole, ei raiska nad autos istumise ja poe vahet sõitmisega aega. Aga nüüd nad ainult patseerivad ja vinguvadki. Kirjutasin bossile e-kirja, et mul on temast tema loodripolgu, ülbete prolede pärast hullult kahju. Tundub, et pealik ei teagi, mida fraierid tema selja taga teevad. Nadi töötempo peaks firmajuhile ometi silma jääma ju ka nägemata, kuidas siin päeva varastatakse…

19. juulil

Kahe külje postid valati maasse üllatavalt efektiivselt. Eile bossile saadetud kirja mõju? Kui tõeliselt tööd tehti, kõndisin rõõmsalt, titt kaenlas, poiste tööd vaatamas. Nende jorutamise puhul hoidun neist eemale. Ei taha enam niimoodi nende peale kisada, nagu Minni ristsete päeval, mil nad kogu meie pere tööle panid ja ise ainult loetlesid, mis töö meistritele tegelikult kõlbab.

20. juulil

Alles keskpäeval tuldi. Aga selle eest kahe asemel kolme mehega, pool päeva valati hoogsalt poste maasse kinni.

21. juulil

Kolme mehega pandi võrku… kella kümnest kaheteistkümneni. Mis kuradi seltskond see ometi on? Mu sõbrannad Soomaalt ja Paadremaalt räägivad kõigi proovitud trudade kohta täpselt sama. Nemad on oma soss-sulaseid ise toonud-viinud ja lõpuks minema saatnud, et viletsa töö ja lõputu nõudlikkuse pärast vihaga maha ei lööks. Vaene tarameeste boss, kes oma ülbikutest päris ilmselt üle ei käi.

24. – 28. juulil

Mis siin Alo sünnipäevaks loodetud aiast rääkida, kogu selle nädala ei toimunud üldse midagi. Võrkaed on püsti, küla pool osa postide auke ees. Tühjus, vaikus, ka vana aia metall on endiselt maas… Esmaspäeval ajasid naaberküla traktorimees ja tema kopamehest väi mul tee äärest valli siledaks, et selle äärde uus värav teha - ja vanad kanalisatsiooniaugud täis, et pahaaimamatud külalised maa alla ei kaoks – ning naersid juba mu aiaehituse üle. Kogu küla on kuu aega huviga jälginud, kuidas linnast toodud imemehed kirjanikuprouale aeda ehitavad. Lindi mehed tahtsid hunnikutes seisva vanametalli ise ära vedada. Hoiatasin seepeale oma firmajuhti, et kui ta seda ära ei vii, on paraku puhas plats…Seda ma enam ei unistagi, et 2. augustiks, Aleksandri neljandaks sünnipäevaks midagi valmib – pettumusest hoidumiseks lähen teise koju poja sünnipäeva pidama.

30. juulil – 4. augustil

Selle aja sees viidi millalgi, kui mina ära olin, vähemalt metall minema. Muud siin küll liigutatud pole. Koristasin kuurist ja kogu oma territooriumilt kilepakendid, suitsukonid ja joogipudelid prügikonteinerisse – nagu arvata võib, käib ka enda järelt koristamine nende ilueedide au ja väärikuse pihta. Mulle ei käi. Kasin nende järelt nurisemata. Küll mu oma 17aastane poeg, keda üsna laisaks ja lohakaks olen pidanud, on ikka tubli ja usin!

13. augustini

totaalne vaikus. Nõudsin e-kirjas – firmajuht ei vasta mu telefonikõnedele, et toodaks vähemalt materjal ära – leian mehed, kes selle üles taratavad. Ja tšekke nõudsin, et tegelikud kulud kokku arvata. Meeste töötunde olen siin ise näinud. Raisk.

14. augustil

Söörid tulid siia, ära oldud aega millegagi ei põhjendanud – ja kohe kaapisid linna tagasi, sest pealikul olid kodus vargad käinud, vaja päästetöid teha.

15. augustil

Lõunaks tulnud poisid panid plankaia jaoks metallposte. Vargusest löödud boss väitis, et plangud on tal töökojas, peitsitud ja virnas, kohe toovad. Ta oli ise paar nädalat Rootsis omale talveks tellimusi vaatamas käinud. Okei, ma ei räägi ka rootslastele, mis töökultuuri siin jagatakse.

16. augustil

Uskumatu, kella kümnest viieni pandigi poste – ja oldigi seitse tundi siin! Ime on sündinud?

17. – 20. august

Imesid ei ole olemas. On vaikus.

21. augustil

Poole kümnest kaheni pandi ära enamus metallposte. Hommikul sadama hakanud vihmake jäi kohe järele – ju sellepärast fraierid lõunast minema kadusidki, et kuivaga pole huvitav tööd teha… Hommikul poiste vahelt oma asju ajama kimades sõitsin läbi aia sirgeks rihtimise nööri ja tõmbasin paar posti viltu. Poisid helistasid ülemusele ja kitusid! Ülemuse käest ma oma fopaast kuulsingi – ise ei märganud midagi. Just, see minu äpardus torpedeeribki kogu ürituse!

22. augustil

Panid kella üheksast kaheteistkümneni külapoolse aia võrku.

23. augustil

Jäid lihtsalt tulemata. Igasuguse kommentaarita. Vestlesin meie teise kodu lähima naabriga, kevadel maha põlenud Vehendi motelli omanikuga. Ta ütles, et on avastanud – need ehitajad, kes veel Eestisse on jäänud, ei tohiks ehituse ligigi pääseda. Kõik siiajäänud on tema kogemuste kohaselt krabanud kuus kuni kümme otsa, nibivad kõiki neid paralleelselt – kes kõige valjemini kisab, saab sammukese edasi. Selleks ajaks, kui temal viimati tellitud varjualune valmis sai, oli selle katus juba siit-sealt läbi sadama hakanud ning tööd talle lõpuks üle ei antudki. Enne tulid juba uued kokku ahnitsetud, aga üle jõu käivad objektid peale. Mina kuulsin pärast, et mu tarameistrite paralleel-maailmad olid Pärnu linnapea koduaed ja koerte varjupaik. Selge, et need karjusid veenvamalt kui üksildane tite ja mudilaga emand. Tõelised ehitajad, tulge välismaalt kojuuuuuuuuu!

24. augustil

Juba teele vaadates (olen terve suve veetnud teele vaadates ja ülbeid vusserdistest kaake oodates, kurat küll!) tean, et ka täna ei tulda. Kuna abikaasa ütleb, et olen oma tavalise kirglikkuse juures nüüd küll juba lausa ebanormaalselt rahulik, saadan umbes kümnenda sms-i. Et mõjuks, siis kirjutasin sõnumis – leili aetud faktist, et mu koerad olid mitu tundi kodust ära, kusagil küla peal massiga löömas -, et annan tara-tsaari kohtusse ja lasen tema kulidel munad maha võtta. Olin tõeliselt leilis ka, sest kogu tänase töise linnaskäigu aja muretsesin koerte pärast. Sms mõjus. Firmajuhi vastus-sms lubas, et 28. õhtuks on kõik valmis. Kuna tavaliselt ei vasta tema minu kõnedele, siis nüüd ei vasta mina tema omadele.

25. augustil

Mitte kedagi ega midagi peale eilse lubaduse! Ei saa olla. Pole võimalik. Ma kardan, et servamata laudu, millest ta mulle juba kuu aega tagasi rääkis – kuidas poisid neid angaaris peitsivad jne – pole lihtsalt olemas. Minu väga suur rahasumma = kolm külge võrkaeda, puitaia postid ja üsna läbi näritud närvid.

Vähemalt pole viimasel ajal tänu sügise lähenemisele naabrite juures väga sageli grillitud, tänu sellele püsivad koerad ka aiata kodus… Mööduvad kalurid ja külarahvas saab siin veel nädalaid ja kuid mu kurblike aiapostide üle muiata. Ja mina küla peal koeri püüda. Vähemalt nüüd ei otsi supelsaksad mu õue pealt enam pääsu merele. Ja ma ei pea neid koerte alt püsti aitama, sest talv tuleb. Peesse!

26. augustil (laupäeval)

Kas keegi üldse lubadusi peab? Naabrid pidid oma roolõikaja mulle ka saatma. Seaduslik mees lpidi aia taha jäävad ilusad sammaldunud põllukivid aiast sissepoole veeretama. Mingit rootraktorit ei tulnud ja mees ei jõudnud ainsatki kivi liigutada – tuleb Lindi küla vana ja tema väi jälle kutsuda. Saavad lõuatäie naerda mu töövõtu üle jälle.

Kell 12 – 16 panid tarapoisid suure osa laudu – 2 puuduvat posti ikkagi ei pannud, nii ei kivistu segu ära ja esmaspäevaks sedasi küll midagi valmis ei saa. Niipea kui nende morn, sõnaaher ja mind vältiv ülemus minema läks, tormasid tema kulid jäätise järele nagu ikka… Vaesed tööandjad Eesti vabariigis, jumala eest.

28. augustil

Oleks ka eile laudu pandud, ehk olekski täna aed ümber – aga kell 11-17 pannes jäi koos väravaga 8 vahet panemata, kõik on peitsimata (niisiis valetati, et angaaris ära peitsiti…) – nurgapost ikka viltu, nii et mitmed meetrid võrkaeda lokib ja laperdab õnnetult, mõned lauaalused on nii kõrged, et isegi mu ülisuured koerad saavad alt läbi kõndida…

29. augustil

Poisid siblivad kahekesi 10 – 14 … Ei julge neid torkida, et jumala pärast ei solvuks, kuhugi minema ei hõljuks – nii natuke on finišist puudu… Värava ette laudu nad täna ei kruvigi, sest… kruvisid pole!

30. augustil

Sõidan lapsi Tartusse kooli-lasteaeda panema. Jaanipäeval alustatud aiast on võrk-osa täiesti püsti (ja kohati ka ära vajunud), servamata lauast osale ka lauad külge kruvitud. Aga värava ees pole laudu. Järelikult pole väravat. Ja lauad pole mitte peitsitud, vaid kergelt hallitav saekaatri jääk.

 

Mu mees kutsub taraülemuse Liusse kohale. Kuni kutid vaegtöid lõpetavad, käivad mees ja ülemus aeda üle ja läbi, et vead leida ja puudused parandada. Enne täisringi peale saamist helistab tara-tsaarile tema naine, kes põrgib ja sõitleb – ikka asja eest, nagu me kõik – mees on unustanud, et tema lapsel on täna esimene koolipäev, marss linna, kooli aktusele!

25. septembril

Pääsen mitme nädala järel Pärnumaa koju. Väravale on küll piigid pandud, nii et see ei tao enam tuule käes vastu auto külgi. Aga mingit kinnist ei ole. Seon värava just nööriga kinni, kui… saabub üks meistritepolgu poistest! Paneb merepoolse värava ette. Mulle tere ei ütle. Enda järel esimest väravat uuesti nööriga kinni ei seo. Olin nii tülpinud-pettunud, et ei märganudki, et kogu selle farsi peale toda tagumist väravat seni ikka veel polnudki.

1.novembril

Sõidame filosoofist äiaga ja lastega sügisesele koolivaheajale. Vanaisa teeb majja ühe toaseinatäie raamaturiiuleid. Põletab ära üüratu hunniku sireleid ja muid puupoolikuid, mis aia rajamisel ette jäid ja ristsete päeval tuleasemele said veetud. Vanaisa paneb ka külapoolsetele väravapooltele põõnad-kinnised, nii et nüüd lõpuks võib tarafarsi lõppenuks lugeda. Viie kuuga valmis niikui niuhti. Pensionile jäänud filosoofilt ka õpetussõnad käes: “Edaspidi ehitan sulle parem ise majapidamisse vajalikke asju. Vana kooli mehed tegutsevad tasapisi, aga kindlalt iga päev. Nii et saab rutem ja parem kui noorte tühikargajate terve brigaadi töö.”

Nõnda siis tean juba üsna täpselt, kes ehitab mu tütarde hobutükkidele – üks on eestlane, teine ponijurakas, nii et midagi väga kapitalset pole tarvis - varjualuse. Vana filosoof muidugi.


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat