Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Raamatu Piia Vana-Vastseliina teise mäe otsas


Raamat ei tähenda siinkohal, et Piia oleks mõni muinasjututegelane või raamatukogutöötaja. Perekonnanimi on. Setumaal lihtsalt on sedapidi, et perenimi käib ettepoole esinime. Ja inimeste vahel on jällegi sedapidi, et kui kellegagi on koos väga mõnus ja tegus olla olnud, tahad ikka aeg-ajalt selle inimesega veel kokku saada. Vähemasti teada, kuidas tal läheb. Raamatu Piia kadus juba mõni aasta tagasi ära. Minu jaoks. Käisime koos paari hobikaaslasega tea trennis, kui ta Luunja ratsakoolis töötas. Tollal olid pärast lõunat laste trennid ja enne lõunat selliste täiskasvanute sõidud, kes töötasid vaba graafiku alusel või tegid lihtsalt tööluusi. See oli just niisugune algtase, mida Luunjas sellel pool maanteed nüüd enam ei ole. Ja kui leiti, et niisugune a-b-hakka-pähe koolitus end tippspordile keskendunud tallis ei õigusta, läks Piia ära Soome. Natukese aja pärast, kui tagasi oli, helistas. Ütles, et töötab nüüd Tartu linnas turvanaisena, aga hirmsasti tahaks kasvõi ühte hobust sõita. Täitsa niisama – mis siis, et Luunjas sõitis palgatööna ligi kümmet – peaasi, et saaks hobust. Nii on see ju meie kõigiga. Võime küll mõneks ajaks hobustest eemalduda, teha mingeid muid töid ja nägu, et hobundus ei huvita enam üldse. Et sellest on välja kasvatud. Aga ei kasva ju. Hobustesse kui teekaaslastesse kiindunud inimene ei vabane vajadusest selle loomaliigi läheduse järele. Mitte kunagi.

Kui nüüd äsja Luunjas üle aegade jälle  külas käisin – mida siitsamastki lugeda on – teati küll, kus Piia on. Urmas ütles, et Vana-Vastseliinas lossivaremete all asuva Piiri kõrtsi vastas. Talu nimigi tal Piiri tall. Põdratõnn, kes sedasi Setumaale kolinud Raamatu Piiat mõne kuu eest nägi, lisas, et välja nägi nii, et pojad on sees. Ei-ei, pole Setu kuningriigi rammusa toidu peal paksuks läinud, ikka pojad sees.

Netiotsing näitas, kuidas Piia oli oma talusse elektrit vedanud ja osaühingu moodustanud. Ekspresskataloog andis ka tema koordinaadid kätte.

“Palju õnne, Piia!”

Nii oli põhjust talle helistades öelda, sest ammune teekaaslane ütles, et tal on kuuvanune Rasmus just põues söömas.

Ja kui juba Setumaale kauaste sõprade käekäiku vaatama minna, tuleb neid kohe mitu ühte päeva reastada. Ainult ühe käigu pärast on ju veider teise riiki sõita. Illusioon on, et Võru-tagune on kangesti kaugel. Eks sellepärast, et emotsionaalselt näib, nagu teine riik peab kindlasti maade ja mägede taga olema. Mida ta on ka. Aga Tartust ju vaid sadakond kilomeetrit.

Teine eelarvamus on ikka veel, et Setumaa on mingi vaene ja vilets koht. Tegelikult näitab juba vaade autoaknast, et kõik need “kauged” maad ja mäed on üles haritud. Mitte ühtegi söötis lapikest. Vähemalt suure tee ääres. Kaks tegusat vanameest, kes mul lisaks oma väiksematele lastele kaasas olid, juhtisid tähelepanu tõsiasjale, kui hinnaliste ja uute traktoritega niinimetatud vaese ääremaa põldurid sügiskündi teevad ja maid talveks korrastavad. Elumajad ja kõrvalhooned on sealkandis ka puha remonditud – uued katused ja laudised – või lausa uued ehitatud.

Vanamehed läksid päris Vene piiri äärde palgimetsa üle vaatama – kas ja mis kvaliteediga palki saab sealt pojapoegadele kodudeks võtta. Lasvast läbi sõites nägin eemalt ära Viiardi majapidamise, kuhu järgmine kord sügavalt sisse vaadata tahan – Klaire juurde Väimelasse ja Võru kaltsukatesse, kust leidlikud tuttavad tavatsevad ratsapükse-kaskasid krattida, ka. Seekord oli Piia ja Kauksi Ülle päev.

Taadid näitasid teadja ja kogenu silma ja näpuga autoaknast detaile, mille järgi ära arvata kohalike maaharijate suhted PRIAga: siin põllu peal on kolm heinapalli, selle loevad linnavuhvadest ametnikud korrastamata maaks ja toetus võetakse maha, sellest põllust läheb magistraalkraav läbi – kümme meetrit kummalegi poole järelikult toetuse alla ei kuulu, selle põllu nurgas on pirakas sõnnikuhunnik, aga ametnikud on selle aluse maa raudselt haritavaks mõõtnud, nii et hunnik tuleb süles tuppa tassida – muidu saavad rahasid määravad linnamutrikesed pahaseks. Mehed kinnitasid, et selliste eluvõõraste reeglite ja inimvaenulike ülesannete pärast on kõik mõistuse ja südamega inimesed järjest tollest ametist ära tulnud. Pukki on jäänud need, kes muud ei oska ja mujale ei kõlba. Kole.

Vähemalt sama kole oli ka see, et üks mu reisikaaslastest oli veendunud Rüütli ja Reiljani mees. Sõimas kirglikult Ilvest, kes esimestel välisvisiitidel ameeriklase kombel nätsu mäludes limost väljus ja ülbeid ilmeid ilmutas. Halvustas tema naist, kes polevat esimene leedi, vaid üles puhvitud lüpsja. Oi. Presidendivalimiste ajal tahtsin teada, kes need hullud selle kolmandiku rahvast moodustavad, kes vana ja väsinud Rüütlit pensionile lasta ei tahtnud. Nii, nagu parlamendivalimiste ajal ajab ahastusse, kui paljud vaatamata kõigile inetustele ja alatustele ikkagi hüpnotiseeritult ninasarvikuid pumba juurde hääletavad. Nüüd nägin. Oma heade tuttavate hulgas on ka neid. Mida teha? Mitte midagi. Vaikides autot juhtida ja härrastel Ilvest sõimata lasta. Tühja kah. Lasevad auru välja. Siis küll kihvatas, kui vanamehed Meremäe ainsama söötis ohakavälja Lennart Meri nimeliseks ristisid. Kuramus küll. Argument oli, et mis vahet seal on, kas Meri või Laar – ühe paadi mehed olid. Ja nüüd tahab Laar jälle peaministriks. Muidugi, põllumajandus on vahepeal nii palju jalad alla saanud, et on jälle, mida põhja lasta. Muidu poleks huvitav. Liitpartei teine kandidaat, Aaviksoo, oleks vähemalt mõistusega mees olnud, aga selle sõi Mõmmibeebi juba eos välja. Aga õnneks ei pääse see seltskond peaministri tooli ligi, lootsid taadid, ja kobisid metsa. Selliseid mõtteid ja meelsusi tasub teada.

Sõitsin Meremäelt tagasi Obinitsa. Setu galerii ees töötas galerii omanik, kes on ühtlasi sellel aastal Setu kuningas. Riitsaare Evar korrastas koos sulasega Obinitsa keskse kultuuriasutuse ahjusid. Sulane lõikas kivisid, nii et kirbe pilv tõusis taevani. Evar toimetas saviga. Teadis küll lugu sellest, kuidas setu ahju ehitas – päev otsa jooksutas tervet peret, ikka kivvõ ja savvi, õhtul hüüdis “aaaalt äääraaaa!” – aga naerma see teda millegipärast ei ajanud. Seda ütles hoopis, et on pärast kümmet eksikombel või elukooliks Tallinnas elatud aastat lõpuks ometi jälle õnnelik – ja et tema tare on küla keskel, uue palk-tsässona vastas suurte kirjatud väravate taga.

Obinitsa on muide üliväga ilus koht. Väikesed ehedad, muhedalt korda tehtud majad traditsiooniliste aedade sees. Elamised üksteisele turvaliselt lähedal. Nagu rannaküladeski. Need, kes ostavad endale kalurimaja või setutare üksnes suvekoduks, ajavad võhiklikku juttu privaatsusest ja omaette olemise mõistlikkusest. Kes elab selles majas ka talvel, teab, et perede ja majapidamiste omavaheline lähedus annab igas mõttes turvatunnet.

Meie lähedus Kauksi Üllega, kes koos oma kuningaga seal uhkete väravate taga õdusas tares elab, on aga üsna seikluslik. Tegime temaga Euroopa auhinnale kandideerivat dokumentaalset lühifilmi Setumaa traagikast. Põhimotiiviks oli nn Saatse kott – koht, kus Vene piir lõikab maantee nii napakalt läbi, et Perdagu külla tuleb sõita paarikümnekilomeetrise ringiga. ETV võttegrupiga filmima sattusime sel päeval, kui venelased uuristasid just oma triibulisi poste maasse. Perdagu külas sattus muist poste sedasi, et mõne talu maja oli Eestis, aga peldik ja marjapõõsas venemaal. Üks tuttmütsiga mehike oli  enne keskpäeva kas juba või veel korralikus külgtuules ja hakkas kaamera juuresolekust kuraasi kogudes oma õue keskelt piiritulpa välja kaevama. Vene piirivalvurid helistasid metsast põõsa tagant Moskvasse. Moskvast helistati Tallinnasse. Tallinnast helistati Värskasse. Ja meid Üllega võeti kinni. Sest Moskvas oli otsustatud, et meie ässitasime ja lavastasime ja andsime tuttmütsile nii julgustuseks hansat kui kuriteo sooritamiseks labida. Istusime kordonis luku taga ja kirjutasime seletuskirju, kuni Tallinnast saabus kõige kõrgem ja leidis, et kuriteo koosseis puudub ja nägemist. Võitsime selle Üllega koos tehtud filmiga peaauhinna, mille raha eest tehti üks setu laste kool korda.

Aeg iseenesest oli toona selline, et sai Tartus asumisel oldud. Ülle elas nelja lapse ja vale mehega armetus üüriubrikus, nutuvõru suu ümber. Piia – kes küll Üllega (veel) tuttav ei ole – elas poja ja koerakutsikaga Annelinnas üürikorteris, murelik pilk silmis. Ja mina ka. Tartus asumisel. Morn ja ahistatud. Nagu ikka siis, kui vales kohas elades ühtlasi ka valesid asju tegema tikud.

Üllega koos tegime aga veel sellise õige asja, et salvestasime dokumentaalsaadete “Lähme külla!” sarja selle saate, mille peategelane oli tema, Obinitsas. Just selles majas, kus nüüd neil Evariga galerii on. Saates rääkisid ugri-impeeriumi ideest lisaks emand Üllele Anzori Barkalaja (kultuurisuurkooli juht nüüd), Indrek Raudsepp (suursõjard täna), Karl-Martin Sinijärv, Navitrolla, Kadi Kuus (praegu Kerttu Rakke). Hea tükk sai. Ja samal päeval kohtas Ülle esimest korda Evarit.

Üle aegade kohtusime sel suvel Ülle kirjutatud “Taarka” etendusel Obinitsas. Mul oli vahepeal kaks last sündinud. Temal Evariga Leelo paariaastane ja järgmine, tal enesel kokku kuues, südame all. Täiskasvanud tütred mängisid-laulsid näitemängus kaasa, kaunid kui murueide tütred. Poetess oli nii väga oma elemendis ja õiges kohas, et tema kõrvalt vaataminegi pani südame hõiskama.

Pojakene – kes tänu Ülle vanima tütre Maali väikesele pojale juba sündis onuna – pidi ilmale tulema 8. septembril. Siis, kui sündis Raamatu Piia Rasmus. Aga teine väike setu ootas sügisese pööripäevani. Pidasime luuletajannaga Tartu naistekliiniku sünnieelses osakonnas, kus lapsukest ilmale meelitati, tema 44. sünnipäeva ära. Ja otsekui oleks minu Minni Ülle piraka kõhu kõrval väga veenvalt kutsunud – tule õue mängima! – hakkas poiss kohe meie lahkumise järel ka sündima. Oli lisanädalatel ligi kuuekiloseks kasvanud, nii et ilmavalgele jõudis lõpuks keisrilõikega. Nagu kuninga pojale kohane. Irboska vägilase järgi Truvar nimeks saanud väike jõumees oli meie Setumaale sõitmise päeval täpselt kuu vanune – ja nelja-poole-kuusest Minnist paarsada grammi suurem, ohsaissand. Ülle askeldas Leelo ja Truvariga oma helges, mis siis et väikeste akende tõttu hämaras tares, õitsev ja õnnelik. Ümber puha looga mööblitükid, legendiga seintest rääkimata.

Kui Ülle jutustas naabrimemmest, kes üks parajalt pöördes nõiamoor oli ja hiljuti ära suri, tabas mind elu kõige jõulisem déjà vu. See kestis kaua, ma teadsin täpselt ette, mida Ülle järgmiseks räägib, selle ajal nägin väikese Truvari helekuldset biovälja ja ütlesin sõnakuulelikult, nii nagu ala- või üliteadvuses ette antud stsenaarium käskis: “Ma tean, kus on Evari hobune.”

Evar ehitab talli ja tahab Obinitsas nii tarbetöid teha kui tanuma-äärseid rohulappe kontrolli all hoida hobusega, mitte mürravate-haisvate masinatega. Ja ma olin just mõne nädala eest näinud jõulist, kaunist helekreemi täkku, keda nähes teadsin, kelle hobuseks ta sobib. Kevadel, kui tall valmis ja hobune kolmeaastane, saavad nad kokku. Aga teile ma ei ütle, kus see fantastiliselt ilus ja uhke täkk asub. Keegi ei tohi teada, kus on kuninga hobune.

Ülle taipas mu silmavaatest, et valgustus oli külas käinud. Ütles, et naabri nõiamoor jäi meemiks – Maalt järgmise sünni eelsele puhkusele lahkumata hingeks ning käib ja tembutab. Arutasime, et sellisteks kohtumisteks ja elamusteks pole tegelikult mingil juhul vaja ei eetrit ega hansat, nagu setu nõiad lovesse minekuks kasutada tavatsevad. Täiesti klaari ja puhtana saadakse need kõige ehedamad teated tegelikkusest. Brr, karvad on seljas püsti ainuüksi sellest elamusest rääkideski…

Kaks beebit suhtlesid pepusid tuulutades kuninga suurtsuguses sängis omavahel. Mu noorem poeg püüdis Ülle Leelot mängima keelitada. Ja perenaine rääkis, et tänu loomingule on tal tekkinud uus ja eriline kontakt ka vanemate lastega. Ta kirjutab parasjagu noorte näidendit ning abiks selles on ta vanem poeg Niilo, kes tutvustab Kagu-laulikust emale räppi ja musta tänavakultuuri ning Eestigi tagahoovides toimuvat. Sedasorti kontakti ja koostöö tulemusel on lauluema avastanud, kui sarnane on räppimine setude võistu laulmisega. Ja üldse on kõik siin ilmas kõigega seotud ja sugulane.

Just sel hetkel helistas Audru rannast üks emand, kes maja pidamise ja näitlejast mehe kantseldamise-sohverdamise kõrval on asunud innukalt tegutsema Amway agendina. Sellena, kes ühel päeval helistab kindlasti ka teile J . Ütles, et kirjutas siia Horsemarketisse põhjaliku kommentaari, kus on vastused kõigile mu loos seisnud agadele ja miksidele. Ülle aga ütles seepeale, et ka teda on sellesse võrkturundusse kutsuda püütud – aga ta pole kohe üleüldse mitte müügimees. Ja tarbija ka mitte. Mu lugu lugemata loetles põhjused, mis teda kaalutletud-kokkuhoidliku tarbimisega liitumisest eemale peletavad – ei taha tarbimisse süveneda, armastab spontaansust ja vaheldust, telefoni ei armasta (Obinitsas pole õieti levigi tegelikult) ja inimestega kohtudes tahab vestelda väga muudest asjadest kui olmekeemia. Aga me otsustasime siiski, et kahtlemata on Amway kaup kvaliteetne ja asi õige – nende jaoks, kellele tema just õige on. Just.

Et aga kõik asjad siin ilmas veel põhjalikumasse seotuse sõlme saaksid, helistas järgmiseks – meisterlikult leviauke trotsides – Pihlaka taluloomaaia perenaine Soomralt (temast olen siin kirjutanud). Ütles, et sõidab vaatama uut talukohta, mida pakutakse Libatsesse Pagari talli lähedusse (millest olen siin kirjutanud). Sest Audru-Tõstamaa teest veel kümmekond kilti kruusateed maailmalõppu jätab paljud kliendid tulekut edasi lükkama, samal ajal, kui ta ise seal põrgupõhjas õelate naabrinaistega jageleb. Õelad eided leiab endale kannika külge igast külast. Aga Tallinn-Pärnu maantee äärde ümber asumist peab paraku aina toetama ja julgustama, ehkki üks asjalik pere läheb sel juhul ju mede valdast ää.

Aga peresid on mitmesug. Enne, kui Piia juurde Piirile jõudsin, vaatasin ühte majja, mis erinevalt ülejäänud ehitavast-tõusvast-lootusrikkast Setumaast piilub maailma mitukümmend aastat tagasi värvitud akendega. Toad on kaetud möödunud sajandi nõukaperioodi plaatide ja väsinud tapeetidega. Kõik on kuidagi viltu ja vaevatud, hädas ja õnnetu. Mis on otsekui loomulik, kui arvestada, et selles – kuningas Evari päritolukülas asuvas, muide – osmikus elab pensionäridest 70ndates eluaastates, kehva tervise ja saja murega vanapaar. Põhjus, miks selle lömmis tare seisund mul sisikonna keerdu ja keema ajas, oli selle vanapaari lastes. Need on juristid ja edukad äriinimesed. Teenivad igas kuus sadu tuhandeid. Paigutavad raha üha uutesse kinnisvara jupikestesse. Vanematele aga lasevad esivanemate kodu kasvõi kaela kukkuda. Sellist asja nähes tekib paratamatult hirm, et äkki mu enesega on 30 aasta pärast, kui vanajumal elupäevi mõõdab, sama seis. Äkki köökan kah kookus keskpaiga ja töntside tagajalgadega mööda Liu rannatare õue, kus kõik on kulunud ja lagunenud ja ma ise ei jaksa ei tervise ega raha poolest midagi teha ega linnagi sõita, poolpimedad ja –lombakad vanur-ponid Eq ja Monti liipavad mul sabas ja koera pole, sest toita ei jaksa…

Raamatu Piia majapidamine on seevastu absoluutselt igas mõttes totaalselt tuju tõstev. Ilus. Tulevikuline. Helge. Esimene asi, mis Meremäe poolt tulles pilku paitab, on väga kobe treeningplats. Sile, hea materjaliga, esinduslike uute takistustega. Nii see plats rajatud kui vanade põllukivist müüride vahele tall ehitatud kui vana maja kuldseks koduks kõbitud on 0-toetusega. Piia viiest hobusest vist üks eestlane on toetusealune. Teised on puha mõnusad ristandid, mis siis, et mõni näeb välimuselt välja nagu torikas. See ju ei tähenda ega toeta. Seoses sõnnikumajandusega kirjutasin siin, kui mornilt suhtuvad mehed ministeeriumist meie uuema aja õpitud abitusse ja imiku sündroomi. Nad näevad sealt selgelt, kui ühtlaselt ja üldiselt kipub eestlasest kujunema kätt fondide poole väristav, vettpidava äriplaani koostamise asemel projektirahasid nuiav element. Piiasse ei puutu see aga absoluutselt.

Pangalaen on tal küll jah muidugi kaelas. Aga ise on ta oma maja ostnud ja remontinud. Ise tallid-platsid ja muud kõrvalhooned ehitanud. Ise sinna ka hobused ostnud. Neid hankides ajas ta küll näpuga järge, kas saaks ehk tõuhobuste soetamiseks toetust. Paraku loetakse lüpsilehmad põhivaraks, hobused mitte – ja nii ostis ta oma hobudki ise. Mitte kriipsugi õpitud abitust ega imiku sündroomi.

Pikkade puusasapsudega kõhnuke naisetükk kes meile oma kuldsest mäe otsas asuvast majast vastu tuli, nägi välja nagu väike rõõmus plika. Mitte väga sellise emme moodi, kes kuu aega tagasi tite ilmale tõi. Titt Rasmus– sündides mõistlikult kolme ja poole kilone, mitte selline hiid, nagu Obinitsa Truvar – tudus soojas ja armsas elutoas, vanem vend Steve, juba teist aastat Vastseliina koolipoiss, ajas oma toas oma asju. Mitte üldse seda nägu, et tema oli ainus, kes kahe aasta eest vastu vaidles, kui emme Piia lossivaremete vastas teise mäe iseendaga asustada otsustas. Tema ema – kes on pärit hoopis Kongutast – askeldas väikese koer-karvikuga köögis. Majas oli kõik nii armas ja paigas sellepärast, et peale Piia poegade seal mingeid mehi ei mürra ega laiuta. Pisikese ilusa Rasmuse issit nimetab Piia ema naaberküla suurte silmadega lubajaks-meheks.

Mida iganes lubatud on – ja mida kõike veel kavatsetakse – pool talli viie hobuse jaoks on valmis, välja saab ehitada veel teisegi, seitsme hobuse poole. Meie kohtumispäevale just eelnenud päeval oli Piia endale uue hobuse toonud. Tumeda väheldast kasvu täkk Otmundi. Sellega oli niisugune lugu, et minuga kaasas olnud Ilvese-vastane ja Laari-põlgur jäi lummatult poisiga silmitsi ja boksi juurest enam sammugi vasakule ega paremale ei liikunud. Tahtis otsekohe ära osta ja oma koju viia. Sel mehel – olgu nüüd selle poliitilise meelsusega, kuidas on – on alati hobune olnud. Viimastel aastatel mitte. Isu ja igatsus aga lööb kohati lausa üle pea kokku. Nii et mees ei tahtnud ilma Otmundita koju minna. Sellised asjad on liigutavad. Kui järgmisel sinna-kanti-retkel Viiardit vaatama lähen, võtan Rüütli-igatseja kaasa, vast leiab sealt kasvatusest kellegi, kes on seal just teda oodanud. Olgu nüüd selle Otmundiga, kuidas on.

Piiri talli kõigi ratsutamas käivate koolitüdrukute ühine lemmik kipub aga olema helge kimmel Fancy. On kohe sellise ilme ja silmavaatega, et kui ta oma molu vahekäiku pistab, oleks nagu päike tõusnud. Piigad, kes selle päikese käes ja seljas ratsutamas käivad, on Vastseliinast, Obinitsast ja Võrust. Nende vanemad tasuvad nääpsukesele teise-mäe-Piiale laste õhtute sisustamise eest talve heinade-kaerte-küttepuudega.

“Ma julgesin siia sellepärast tulla, et mu tädi peab siin lähistel Kereselja külalistemaja. Tema saadab mulle turiste ja temaga koostöös saan ka laste laagrite peale mõelda. Ümberkaudu pole ainsatki konkurenti – Viiard ju teenust ei paku, ainult kasvatab. Aga turistidega olen ma umbe range,” tunnistab Piia. “Vaatan enne maastikuleminekut platsi peal väga hoolega järele, kuidas nende ratsutamisoskustega ikkagi on. Ma ei saa endale lubada sellist kirve selga löömist, nagu Timmoga tehti. Pojad on kasvatada ju. Klientidega teen lepingud. Trenniskäivate lastega ka – et vanemad jagaksid minuga vastutust, öeldes selge sõnaga, et nad nõustuvad sellega, et lapsed ratsutavad. Hobused kavatsen ka ära kindlustada – maantee on nii lähedal, mine tea, mis hetkel keegi mu hinnalistest lahti pääseb ja auto ette satub. Aga õuekoer on mul sellepärast ketis, et ta kipub muidu Piiri kõrtsis käima. Kõrtsiomanik just naeriski, et igast majapidamisest peab ikka üks mees kõrtsis käima. Mul pole muud meest kui peni välja käia. Nüüd on seegi kodus ketis.”

Mis puutub illusioonisse, et Setumaa on kaugel ja eelarvamusse, et ta on vaene ja vilets kant, siis sellega on praegu just nii jõuline murrang juhtumas, et ragin kostab Tallinnasse ja kaugemalegi. Setumaa majad ja maad lähevad hinda, neid ostetakse üha isukamalt, sest seal lainelisel ühtlaselt haritud ja korras maal on ilus ja mõnus. Ju siis peatselt saab õhk Kagu-Eesti kohal paks olema eralennukitest ja helikopteritest, mis inimesi Tallinnasse-Tartusse tööle ja Setumaale koju lennutavad.


Loe kommentaare (4)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat