Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Sitt lugu? Oma viga!


Kuidas teie majapidamises sõnnikumajandus on korraldatud? Ilmselt nii, et kui teil on kümmekond hobust, jääb sõnniku-allapanu-segune hunnik sellistesse mõõtmetesse, et komposteerub valutult-käratult talli taga ära, kuni on põllule vedamiseks parajaks laagerdanud. Kui on kolmkümmend või koguni kuuskümmend hobust, on hunnik nii vägev, et vajab hoidlat. Uute tallide nullist rajajad, nii fondide-projektide kui laenurahaga või muust tegevusest pärinevate summade investeerijad ehitavad kohe ka hoidla, mille põhi peab nii, et põhjavesi virtsa ei saaks. Need, kellel on kolhoosilautadest ümber kohandatud või muidu mitmekümneaastased tallid, on suurema probleemi ees – uuenevate nõudmiste (ja tegelikult ju ka enese, loomade ja ümbruskonna pärast) käsul tuleb korralik hoidla ehitada. PRIAs on sõnnikuhoidlate rajamiseks fondki olemas. Nädalakese veel saab taotlusi esitada. Kui kasvatatakse lehmi-sigu-lambaid või muid loomi, kes põllumajandusliku tootmise alla käivad. Hobused ei käi. Sest otseselt midagi ei tooda – on seaduse ees omadega lemmiklooma kategoorias. Lisaks oli hobusekasvatajate-hobuteenuste pakkujate omavahelise hõõrumise tagajärg see, et põllumajanduse ja maaelu komisjon jättis kogu hobumajanduse kohe lõppeva perioodi toetusaluste hulgast üldse välja. Ohustatud tõud ja mahemajandamine saavad küll märkimisväärseid toetussummasid.   

 

Kuna kõikvõimalikud seltsid-liidud-ühendused omavahel koostöö, konsensuse ega isegi mitte kommunikeerumiseni ei jõudnud, jäid lühidalt ja otse öeldes lihtsalt ilma. Ministeerium, tema komisjonid, kantslerid ega nõunikud ei pea olema ja ei saagi olla need, kes hobusekasvatajate-sportlaste-teenusepakkujate kümnete omavahel tülis ühenduste vastandlikes nõudmistes, üksteist eitavates vajadustes ja vaenus kroolivad ja surfavad, tegelikud vajadused-ootused välja setitavad ja toetused määravad. Ministeeriumirahvas võib mööda talle käia ja olukorraga tutvuda – kui satub külla sinna, kus näiteks sõnnikuhoidla on olemas ja katus korras, saab mulje, et sedasorti abi hobundajad ei vaja. Kui satub külla ülemäära ja ainult toetustele lootjale, tekib jällegi küsimus: kui hobusekasvatus-teenuste pakkumine sind ära ei elata, miks sa siis üldse punnitad – kas uuemal ajal peabki nii olema, et fondid aitavad Euroopa maksumaksjate raha eest meie hobuettevõtjatele tallid-hoidlad-maneežid ehitada – ja õpitud abituse pealt tiksuvad hobusekasvatajad piirduvad hobuste endiga tekkivate kuludega. Või tahavad, et ka hobused ostetakse? Tulud, mis abi najal tegutsema hakates tulevad, on mõistagi ettevõtja omad.

Kui hoburahvas omavahel kokkuleppele ja kehtestatud ei saa, kustmaalt ja kui palju abi vaja, jääbki saamata. See on lühikokkuvõte tulemusest, milleni viis teemaga tutvumine.

Tutvumiseni viis tõsiasi, et Luunja hobumees Sven Shois kirjeldas sõnnikumajanduse santi, et mitte öelda sitta seisu nii: “Lugesin lehest, et sel aastal jagatakse viimast korda raha sõnnikumajanduse korrastamiseks. Ja suurt raha. Et sitt ei reostaks põhjavett, et teda ei veetaks enne komposteerumist saepuruga läbisegi põldudele, et ta ei haiseks. Läksin ise PRIAsse maad kuulama.

Aga mis tuli välja? Tallide sõnnikuhoidlad ei saagi toetust, kuna hobuste väljaheide pidavat olema nii likviidne kraam, et seda pidi olema väga kerge maha müüa. See oli PRIA vastava spetsialisti vastus minu arupärismisele. Laskumata arutelusse, et arvestuslikult toodab üks hobune kuupmeetri sõnnikut kuus, mida korrutatakse miskipärast arvestusliku 11 (mis aasta see selline on???) kuuga, pluss reeglina koguseliselt kordades lisanduv märg väljaveetav saepuru allapanu, saame isegi 10 hobuse talli puhul aukartust äratava mäe. Tõeliselt problemaatilise utiliseeritava mäe, kuna teaduspärast värske saepurusõnnik otse põllule ei sobi. Põhjusi selleks on mitmeid (lämmatab ja mürgitab, mitte ei väeta esialgu). Puru-sõnniku segu peab seisma aastaid, komposteerumise kiirendamiseks tuleks seda segada.

Ma ei arvagi, et enam midagi muuta jõuaks. Avaldusi toetuse saamiseks võetakse vastu vaid oktoobrikuu jooksul. Peale seda on meede aegade lõpuni meie jaoks kinni.

Miks mina kurjaks sain?

PRIA ametnike lolluse pärast?

Ei, ma arvan, et hobusekasvatajaid said omale paraja palga. Otsus on kindlasti teatud ringkondade lobitöö tulemus. Kasutades ära hobusekasvatajate killustatust ja seltside omavahelist antagonismi, tõmmati meid supiköögis lihtsalt nimekirjast maha.

Kui vaadata üldse, mis meetmetes on sõna “hobune” sees, siis muigama ajab…

Antud olukorra teeb totraks ja ebaõiglaseks mu meelest see, et räägime ju keskkonnakaitsest? Miks hobusekasvataja peab sadade tuhandete eest oma enese rahakoti pealt ehitama euronõudeid täitvaid sõnnikuhoidlaid, kaitsmaks loodust saepuru lagunemisel tekkivate fenoolide ja sõnnikust tekkivate nitraatide eest? Samas kui veise- ja ammugi seakasvatajad saavad seda teha, kasutades selleks euroraha.

Julgen kinnitada, et sõnnikumajandus on eranditult kõigi tallipidajate üks suurimaid probleeme. Kahju, et ma selle teemaga nii hilja ärkasin.

See eurovärk hakkab vägisi meenutama NL aegu, kus otsuseid tehti kuskil mujal, võibolla ka saunas.

Sõber ja kolleeg Mairis Penelis Riiast on suure talli pidaja, kes lõpetab just eurorahade eest kaetud, sadevete eest kaitstud sõnnikuhoidla ehitust. 62 hobusele mõeldud sõnnikuhoidlale eraldati 38 000 eurot. Sellest ei piisandu – ta pidi ise veel 7000 juurde panema. Eesti rahas teeb see kokku 702 000 EEK-i. Antud näide tõestab ühena paljudest eurositahoidla ehituse mastaapsust ka meie hobusekasvataja jaoks.

Luunja tall on just samas suurusjärgus.

Kas järgmiseks keelatakse hobusekasvatus nüüd neil ära, kel eurositahoidlat pole?

Oligi see eesmärk?

Täpselt nii just tundub. Järgmisel aastal kuulutatakse praegu lemmikloomaks nimetatav hobune põllumajandusloomaks ja hakatakse täie rauaga neid hoidlaid nõudma, mille ehitamiseks praegu rahakraanid kinni keerati. Ja siis on võimalus trahvida, ära keelata, kinni panna.

Keegi on selle üle väga õnnelik, kardan ma.

Kuna Lätis – ja ammugi Soomes! – euroraha anti, pole kellelgi mõtet ka mingist üldisest euroseadusest jutustada.”

Hobusekasvatajad-talliomanikud, kes on erinevate sõprustunnete-eelistuste-intriigide järgi gruppe moodustades pidevalt ministeeriumi vahet käinud, aga suutmata sõnastada ühist ja üldist sõnumit, seejuures hoogsat paigalmarssi sooritanud. Kuna hobusekasvatus on end inimeste väiksuse-saamatuse tõttu toetustest ilma jätnud, on soomlastele-lätlastele jäänud meie olukorrast ühtaegu nii tõene kui pisut üle-dramaatiline pilt. Toon Paivi Merikari kirja ära muu hulgas ka selleks, et näidata, kui hästi meie põhjamaised koostööpartnerid eesti keelt valdavad, samal ajal, kui siin sündinud slaavlased Tõnismäe trollipeatuses umbkeelset tsirkust teevad.

“Teie tädi Tuiksoo peaks taipama, et

1.        hobusekasvatus ja –pidamine on oluline osa maamajandust ja –elu.

2.        Eesti põllumajandus on juba kriisis – traditsioonilise talupidamisega ei saa ära elada ja investeeringuteks ei jätku raha. Talud surevad ära ja noored kolivad linnadesse. Hobuste pidamine ja kasvatamine on üks mõistlik lahendus. “Vanas” Euroopas teenivad paljud talud hobusekasvatusega raha juurde või isegi on sellest uue tegevusala leidnud

3.        Eestil on seni hea reputatsioon ja pikk ajalugu hobusekasvatuses ja seda peaks ära kasutama ja toetama, mitte maha tõmbama

Teistes EL riikides on hobused juba toetusalused ja neist on saanud märgatav osa praeguse hetke ja tuleviku maamajandusest.”

Kogusin sõnnikuhoidlata – või lihtsalt riikliku suhtumise, oma tegevuse positsiooni ja väljavaadete pärast mures – hobusekasvatajate arvamused kokku ja sain probleemipuntra, millest võiks lahti harutada või kokku kududa õige mitu vandenõuteooriat.

Minister on see, kes – mis siis, et kantslerite ja komisjonide, nõunike ja nõukogude otsuse tulemusel – tõmbab toetusaluste nimekirjast saajaid maha või jätab saajateks. Seepärast võis tekkida küsimus, kuidas meie riigi põllumajandusjuht ikkagi sellist teenekat polüfunktsionaalset hiidlooma nagu hobune lemmikloomade kategooriasse jättes hobumajanduse PRIA meetmetest välja arvas. On ta üldse hobust näinud, kes ja kuidas teda hobumajandusega kursis hoiab?

Kui veeretada veidi seda vandenõuteooriat, et sõnnikumajanduse toetamise soovitasid maha tõmmata need, kellel on kaetud ja pidava põhjaga hoidla olemas – siis tõepoolest olnuks selle nipiga lihtne sitapütita konkurentidele ära teha. Soovitades ministeeriumil need toetused ära nullida, on peagi mõnus muiata, kuidas need, kes omal jõul nõuetekohast pasaratooriumi ehitada ei jõudnud, karistada saavad ja kuni ära keelamisi maasse vajutatakse. Selle vandenõuteooria järgi saanuks kõige enam kannatada kõige vanemad ja teenelisemad tallid, sest uusimad ehitatakse ju kohe koos sõnnikuhoidlatega.

Ühtlasi on – nagu mitmete teistegi eluvaldkondade puhul – üsna suur tõenäosus, et hobusekasvatus jääb mitmete ministeeriumide haldusala vahele õhku rippuma. Kuivõrd tänasel hobusel, kes vaid harvadel juhtudel käib adra ja metsaveoki ees ja keda meie traditsioonid lihaloomana ei kasvata – ka ei tee me siin hobusenahast kumõssi ega hobusenahast kasukaid-käimasid - , pole põllumajanduslooma karakteristikuid, on ta lemmiklooma väärtuses. Tema pakutavad teened aga jäävadki õhku. Sportloomana on ta kultuuriministeeriumi alla käiv. Lapsi tänavalt ära toov, täiskasvanuid inimesena hoidev – hipoteraapiat ja rekreatsiooni pakkuva olendina kuulub sotsiaalministeeriumi alla. Mõnevõrra haridusministeeriumi alla ka. Ja turistide mööda Eestit kõnnitajana, ent samas sõnnikuprobleemi kergitajana kappab hobune jällegi justkui keskkonnaministeeriumi haldusalasse. Kadunud Aadu Luukase algatatud ühiskondliku leppe liikumine püüab hoolitseda selle eest, et ministeeriumid moodustaksid sellistel puhkudel ühtse võrgustiku – ja et võimuvahetus varemtehtut-otsustatut ei torpedeeriks. Sama käib ka kasvõi suusaspordi kohta. Mille ministeeriumide-vahelisusest Mart Siiman samuti just rääkis.

Ja kuivõrd lätlased ehitavad doteeritud sõnnikuhoidlaid ning traditsiooniliselt toetatud soomlastel on meie kolleegidest kahju, on soomlased pakkunud, et jagavad oma toetusi meie hädalistega. Mis oleks veider ja piinlikuvõitu lugu ju.

Ajal, mil Tallinnasse põllumajandusministeeriumisse asja uurima ja kõrgete ametnike selgitusi kuulama sõitsin, oli Ester Tuiksoo ise Riigikogus. Meie riigi põllumajanduse tippjuhtide seisukohti jagasid kantsler Toomas Kevvai ja asekantsler Toivo Nõvandi. Äärmiselt soojad ja inimlikud härrased. Mis pole õigupoolest mingi ime ega erandjuhtum – paljud mu sõbrad ja teekaaslased on end koolipoisist väga eliidiks töötanud ning seepärast ei arva ma, et tipp-ametnikud või ärieliit koosneb monstrumitest. Ja tegelikult on riigi küpsuse tunnus see, et teda teenivad küpsed isiksused, kellele võim pähe ei löö. Nii et kuigi “ma käisin ministeeriumis” kõlab suureliselt, oli meil tegelikult meeldiv ja sõbralik vestlus väga inimliku sisekujundusega asutuses. Põllumajandusministeerium on Eesti juhtivasutustest kõige ilusama ja positiivsemalt häälestava kujundusega. See olgu teadmiseks viimastele hobusekasvatajatele-talliomanikele, kes juhuslikult veel polegi mõne grupeeringuga koos ministeeriumis käinud J.

Meie vestluse kolmveerandtunni alguses olid härrased Nõvandi ja Kevvai  mõnevõrra mures. Sellepärast, et saatsin emand Tuiksoole ka siin ülalpool toodud vandenõuteooriate, ühiskondliku leppega sobimatu erinevate ministeeriumide vahele õhku jäämise teema ja naabritega võrreldes hõredama olukorra kohta käivad küsimused. Pinevus hajus kiiresti, sest nägime Toivo ja Toomasega asju üsna ühtemoodi.

“Põllumajanduse ja maaelu arengu komisjon jättis praegu lõppeva perioodi rahastamiskavadest hobusekasvatajad ja talliomanikud sellepärast välja, et selle alaga tegelejad pole omavahel konsensusel ega kommunikeerunud,” selgitas asekantsler. “Erinevad ühendused käivad küll üksteise järel ministeeriumis – hobusekasvatajate selts, sporthobuste selts, tori tõug ja traavlirahvas – aga nad töötavad üksteisele vastu. Sellest hoolimata on ajavahemikuks 2007-2013 hobusetallide toetused – sõnnikumajanduseks ja hobuste pidamistingimuste, latrite ja bokside korrastamiseks – meie komisjonis ikkagi sisse arvatud.”

“Erinevad leerid ei teagi üksteisest – ja paljudel juhtudel ka tegelikult olemas olevatest võimalustest minnit ega mannit,” lisas asekantsler. “Me näeme, et siseringi lobitöö on aastaid tegemata.”

Nii et ei tundu ainult hobundajatega ühte seltskonda sattudes, et tegemist on võimatult vissis  ja lepitamatu rahvaga. Mehed ministeeriumist sõnastasid seisu nii: “Hobusekasvatajate ühenduste vahel on tekkinud lõhestumine, mis tuleks kiiresti ületada.” Kevvai ja Nõvandi võrdlesid: “Veisekasvatajatest suur osa majandab kolmkümmend aastat remontimata kolhoosilautades ega virise. Veterinaar- ja toiduohutuse eeskirjad lähevad nende suhtes järjest karmimaks, aga nad ei hädalda. Ei konkureeri-intrigeeri omavahel, vaid hoiavad mõistlikult kokku. Kusjuures mis puutub sõnnikumajandusse, siis veise- ja eriti seasõnnik on ju midagi hoopis haisvamat, keskkonnaohtlikumat ja probleemsemat kui hobuse sõnnik. Kaugelt võib ninaga ära määrata, milliseid loomi üheski laudas peetakse – või on see hoopis tall.”

Asekantsler Toivo on härrandlikumat tüüpi. Nimetades hobust seadusest lähtudes lemmikloomaks, teeb ta sõrmedega õhku ülimalt elegantsed jutumärgid ja võiks oleku poolest olla ise üks maahärra, kes sõidab vedruvankriga ja peab oma häärberi juures tallis tosinat väga head hobust.

Kantsler Toomas on padarlikumat, ehk siis tõsi-talupoeglikumat tüüpi ja selgitab asjalikult, kustkohast pärinevad tema teadmised tallide ja hobusetagumike alal – vaatamata sellele, et kasvatajad-omanikud pole adekvaatse sõnumini jõudnud: ta on töötanud tallimehena ja loendamatuid hargitäisi kõnealust materjali boksidest aia taha kühveldanud.

“Ester Tuiksoo on – nagu me kõik, palju rohkem tallides ja lautades käinud ja tegelike probleemidega tuttav, kui meediast tundub. Ajakirjandus näitab enamasti uute lautade-lindlate avamisi, kus minister kohal on. Aga tegelikult käib ta mööda väga erinevaid, erinevatel aegadel ja asjaoludel ehitatud ja erinevate probleemidega talle ja lautu, nagu kõik meie ametnikud – sõbrad-tuttavad on ju loomakasvatajad ja põllumehed!” olid mehed mõnevõrra mornid, kui nende asjalikku ülemust kiputakse taandama kõpskingadega võhikuks, kes peab õlut toiduks ja otsib õhinal eestlaste rahvuskala.

“Kui ma jälgin kõiki neid meie toetuste küsijaid – igasuguste muude alade harrastajaid ja ettevõtjaid ka – tekib mul küsimus, kuidas küll enne euroliitumist elati. Mismoodi ilma Euroopa maksumaksja vennaliku abita üldse midagi tehtud saadi. Ja see küsimus tekib ka, mida meie oma riik ja varasemad valitsused üldse seni tegid, kuni fondi- ja projektirahad siiapoole voolama hakkasid,” laiutas Toomas käsi. “Näen massiliselt levima hakanud õpitud abitust. Nüüd ei saa ise siis enam üldse investeerida ja majandada või?”

“Mind häirib lisaks sellele imiku sündroomile ka komme valimatult ja põhjendamatult ministrit ja kantslereid süüdistada,” täiendas Toivo. Ministeeriumirahvas ei ole tõesti maksumaksja palgal rahva kiusamiseks, valesti mõistmiseks ja nihu tegemiseks – meie teenistuses ollakse.

 Toomas ütles, et kõik need hobusekasvatajad-tallipidajad, kellega tema suhtleb, tulevad tegelikult oma jõududega toime. Kui mõni talunik tegeleb mitme alaga, kinnitab ta ikka, et olgu muude suundadega, kuidas on – hobused on omadega ikka plussis. Nii noorhobuste peale kasvatamise ja müügi kui turismi ja teenuste pakkumise mõttes.

“Tuletagem meelde, millised summad makstakse siiski toetusteks ohustatud tõugude – tori, eesti ja eesti raskeveo hobuse kasvatajatele üle 2000 krooni looma eest, kokku vägagi arvestatav raha. Ja kui suured summad jaotatakse veel mahedatele hobusekasvatajatele, kes maastikku hobuste abil hooldavad,” soovitasid mehed lahkesti meelde tuletada. “Ühel hetkel peavad üha nõudvad protsessijad endale ise ka tunnistama, et kui oma alaga ära ei ela ja investeeritud ei saa, on äriplaan kehv ja midagi valesti.”

Toomas ja Toivo tõdesid, et eestlased kipuvad end võrdlema võrreldamatuga. On Skandinaavia külmadel-kivistel põhjaaladel näinud, et seal makstakse inimestele ainuüksi selle eest suuri summasid, et nad seal ääremaadel karmides tingimustes püsiksid – ja tahavad ka. Elavad ise võrreldes nende ekstreem-aladega lausa paradiisis, aga kõige raskemate tingimustega võrdseid abirahasid tahaks ikka.

“Samas on lätlastel – olgu sõnnikuhoidlatega, kuidas just on, küsime kolleegidelt kohe järele – põhjust hoopis eestlasi kadestada. Meil investeeritakse hoopis rohkem maaelusse kui niisugusse – mitte ainult põllumajandusse. Pea poole rohkem kui Lätis jagatakse neid maaelu edendamise summasid perioodiks 2007 kuni 2013, mis hõlmavad ka hobuseid,” rõõmustas Toomas.

“Veterinaarkorralduse seaduses on öeldud, et põllumajandusloom on see, keda peetakse tootmise eesmärgil. Liha, piim, vill – mis iganes peab olema see toodang,” selgitas Toivo. “Me ju ei tahaks, et meil peetaks osasid hobuseid sellistel alustel põllumajandusloomadeks, nagu nad Soomes nummerdatud ja eraldi registris on – osa hobuseid, kellest valmistatakse salaami-vorsti, on lihakarjadena arvel.”

Kas me sellist Eestit tahaksime? Nummerdatud lihahobuste karjad…

Ei, aitäh, needki ajad on möödas, mil mitmed sport- ja tõuhobuste kasvatajad oma tegeliku pühendumise elatamiseks ja ülalpidamiseks mööda Eesti kolkakülade päramisi põõsataguseid mutikeste hobusekonte kokku korjasid ja lammaste-sigade vahelt laudakitsikusest eurooplaste koeratoiduks, ja kasukarebaste söödaks vedasid. See sanitaritöö sai isamaa ilu hoidlemiseks tehtud, ja uue aja sihipärastele pontsakatele vorstihobustele ei tahaks küll vist ükski meie hobundaja oma äri ehitada. Pai-pai, küll on sul ilusad singid, suksukene…

“Seni tegemata töö on Eesti hobusekasvatuse tõepärane ja ajalooliselt välja teenitud väärikale kohale positsioneerimine,” esitasid ametnikud asjaomastele funktsionääridele ehk siis hobuseinimeste liitudele tagasihoidliku palve. “Eliit- ja laiatarbe hobuste olemus ja rakendus on ju vägagi erinev. Ja meedias paljundatakse jällegi eksitavat informatsiooni. Üldsus märkab, et Kruudale pakuti hobuse eest 15 miljonit, ja küsib seepeale, mis dotatsioone hobusekasvatajad veel tahavad.”

Rehkendasime härrastega, et kui Oliver Novesta selle pakutud summa eest – sama hinda pakuti ka lätlaste Gvidonsi eest, nii et sporthobuste puhul pole tegemist suisa müstilise hinnaga – müünud olekski, poleks see ju traditsioonilise hobusekasvatuse õitseng. Investor Kruuda ei ehitaks teenitud raha eest viitteist eurositahoidlat. Investor Kruuda senine isiklik rahapaigutus lihtsalt õigustaks ennast, kapitali suunamine ratsasporti hakkaks sel juhul massiivselt tagasi tooma. Mis omakorda julgustaks ka teisi rahainimesi omal alal teenitut ratsasporti panustama.

“Kõik need investorid aga talle ratsa rikkaks ei maksa,” teadsid (ase)kantslerid. “Nemad maksavad oma miljonihobuse boksirendi, sõitja palga, veterinaarteenuse, sepa töö eest. Talli kui niisugusse nad ei investeeri.”

Arutlesime, kas näiteks talli kõrval seisev šokolaadivabriku kirjadega hobuveoauto on investeering. Veoauto viib šokolaadivabrikandi hobuseid võistluselt võistlusele. On seega tema teenistuses. Ja ühtlasi mõjutab kõigi, kellest mööda sõidab, alateadvust “Kalevi” komme igasugustele laimadele eelistama.

Meedia kultiveerib avalikkuses hobuseomanikest muljet kui reeglina rikastest inimestest. Mitte-elitaarne ja mitte-tippspordi hobundamine tuleb aga ju sageli vaid ots otsaga kokku. Juhul, kui on olnud mõistust ja õnne  omadega õigesse nišši paigutuda. Ja kui kusagil ääremaadel – Setumaal ja Kirde-Eestis – loodus- ja ühiskonnaseadusi trotsides ikkagi ettevõtlust arendatakse, on suuremate investeeringute puhul tõesti abi vaja.

“See ei tähenda, et külatalli paarikümne hobuse pidaja – kes näiteks ka omaniku hobustele bokse rendib – hakkab tuleval aastal trahve saama või et ta ära keelataks, nõuded eurosõnnikuhoidlaele hakkavad kehtima alles aastast 2010,” lohutas Toivo. “Täpselt samamoodi lemmikloom (Siia kohta käisid asekantsleril jällegi elegantsed õhu-jutumärgid. - Kati), nagu kohe lõppeval majandusperioodil, on hobune ka tuleval, ja õelalt trahvima keegi ei hakka.”

Tegelikult toodab ju ka hobune vägagi paljut. Nii virtuaalset, emotsionaalset kui täiesti reaalset. Ja kõik need teised võõrsõnad. Esiteks toodab aretushobune tõugu ennast. Varssasid. Teiseks toodab ta hooldatud maastikke ja mahemajandust. Kolmandaks toodab hobuste lähedus ja seltskond äärelinnadesse, alevitesse, küladesse ja metsavahedesse elutervet infrat. Selles mõttes, et tekitab tallirahvale, söödakasvatajatele jne jne töökohad. Tekitab lastele koha, kuhu pärast kooli tänava – või asula bussipeatuse paviljoni – asemel minna. Täiskasvanutele toodavad hobused juba ainuüksi olemas-olekuga, oma seltskonnagagi inimesena ja elus püsimise koha – läbipõlemise ennetus, rekreatsioon on selle nende toodangu ametlik nimetus. Turismivõrgustiku osa on nad. Ja neljandaks toodavad hobused teatavasti eriteenuseid – nagu näiteks hipoteraapia. Kui väga üldiselt väljenduda. Masinatega hooldamatute maade-metsade korrashoidu toodab nüüdisajal aiste vahel siiski napp tööhobuste hulk.

“On jah ühiskondliku leppe ja sotsiaalse tellimuse teema,” nentisid ministeeriumimehed. “Ja nende aladega tegelejad ise peaksid bürokraatliku maailma jaoks hobumajanduse variandid ja väljundid koondama, üldistama ja sõnastama.”

Mis tähendab otsesõnu öeldes, et fondid ja projektirahad on edumeelsetele ja positiivsetele, kes töötavad oma asja poolt, mitte konkurendi vastu. Imikute jaoks ei ole. Laste kombel jagelemine on ausalt öeldes piinlik. Seda suurt ema ei ole, kelles hobusekasvatajate lapsikus emainstinkti tekitaks. Siiski pole riik ja tema masinavärki teenivad ametnikud kodanike kiusajad-ahistajad, vaid meie teenistuses.

Praktika on ka näidanud, et kui kasvõi üks tall oma niši leidmise ja soovide sõnastamisega asjalikult hakkama saab, toetab ka vallavalitsus teda kui maaelu edendajat. Olgu siis hobuste puhul selle põllumajanduslooma värgiga, kuidas on. Ja kokkuvõttes on ju hästi – järgmisel perioodil saab jälle raha küsida, kui vajadus on tõeline ja põhjendatud. Kui on sitt lugu, siis saab see ka algavatel ja tulevastel aegadel olema oma viga.


Loe kommentaare (42)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat