Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Luunja Ratsakool – eriti kõrgete tippude liivakast


Maailmas on ühe ja sama nimetuse alla kuuluvaid nähtusi, mille erinevad äärmused ei kuuluks otsekui ühte liikigi mitte. Purjetamine on nii see, mida sooritab väike poiss kandilise, pesupali laadse optimistiga kodujärvel – kui see, mida teevad võimsad kolmemastilised Cutty Sarki regatil Põhjamerel. Koer on nii toiterjer kui dogi. Ratsu on ühtaegu nii väike vähenõudlik eestlane, kes sööb karjuti peetavana maastikke ordnungisse ja lõbustab lapsi-harrastajaid – kui sihvakas soojavereline sporthobune, kelle alt too esimene püstipäi läbi mahub jalutama.

Ja ratsutaja on ka nii see, kes väikeses koduses külatallis oma poniga algõpet saab või talus tööhobuse seljas metsa jalutama läheb – kui see, kes teeb tipptasemel ratsakoolis väga tõsist maailmatasemel trennitööd. See esimene tuleb meile vastu küla vahel ja metsarajal, teine ilmutab end lihtsurelikele spordiuudistes ja maailma edetabelites.

 

Elujõud võrgus

Vastupidiselt neile urbanistidele, kes näevad Eesti ratsionaalset, majanduslikult põhjendatud tulevikku Tallinna ümber koondunud polisena, on minu meelest ainult see riik elujõuline, mis on kaetud mitmekihilise paljude elualade võrgustikuga. Hobusekasvatus ja ratsakoolid on üks neist elualadest. Väga ilmekas ja kujundlik seejuures.

Traditsioonilised tootmistalud enam kogu maal elavat rahvast ära ei elata. Hobusekasvatus on üks alternatiivne suund, mis laseb inimestel inimlikus keskkonnas elada ja lapsed inimesteks kasvatada – ja ühtlasi annab linnarahvale põhjuse ja võimaluse aktiivselt puhkama ning samuti inimeseks jääma tulla. Tartu lähedal asuv Luunja Ratsakool – juriidiliselt Talliteenuste nime kandev keskus – annab näiteks oma 10aastases eas pooltsadat hobust majutades, treeninguid pakkudes, aga ka talle majandades ja heina-vilja varudes pidevalt tööd enam kui 10 inimesele.

Elujõulisuse seisukohast on oluline, et võrgustiku moodustaksid just need eelkirjeldatud erinevad tasemed – peavad olema nii harrastajate külatallid kui tippsportlaste koolid. Mida on ses mõttes õige ja loogiline liivakastiks nimetada, et maneeži põrand just liivaga ongi kaetud. Heade väliplatside pind samuti.

Kirjeldasin seda võrgustiku fenomeni oma romaanis Barbara von Tisenhusenist – “Igavestel alleedel” – niimoodi, et Eesti on kaetud iidsete alleedega, mis viivad ühest mõisast teise. Nende mõisate ümber võrklevad külateed ühest talust teise. Mõisad ja talud on omavahel seotud, sõltuvad ja olenevad üksteisest. Ja tänapäeval ka eriti suuri mõisaid – linnu – omavahel ühendavad alleed viivad ülestikku külateedega ühest eritasemel tallist teise. Väiketallid sümboliseerivad elusat küla – parimad sõitjad kasvavad sealt aga tipptaseme koolidesse ja keskustesse.

Nii, nagu Tartu lähedal Luunja, on Tallinna ümber mitu – ja teistegi linnade juures mõni – tippkool, kus ei sehkenda mitte harrastajad, vaid juba ikka päris sportlased. Mitte kaisuponidel ega torikatel, vaid väga kallitel ja võimekatel sporthobustel. Kusjuures ka nende tallide, mille platsidel-maneežides möllavad maailma olevased ja tulevased tipud, laiem ühiskondlik ülesanne on tegelikult sama, mis külatallidel – koguda noored tänavalt ära, anda peredele ühine tegevus ja väljund.

 

Urmas Raag

Iga tall algab inimestest ja hobustest. Luunja 10aastase ratsakooli mitme tallihoone ja maneeži süda ja hing on tippsportlane ja treener Urmas Raag.

Eesti üldsus teab seda tõmmut, mahedat-muhedat meest Palladium Cupi ja International Horse Show sümpaatsete nägude galeriist. Ta naeratab häbelikult nii siis, kui on põhjust tunnustust vastu võtta kui neil kordadel, mil on vaja põhjendada ja vabandada, miks parkuuril mööbel maha sai aetud.

Lisaks pidevale hobuste välja sõitmisele ja oma koolkonna noorte peale kasvatamisele ringleb Urmas üha mööda tippvõistlusi. Nende ridade kirjutamise ajal on ta näiteks Helsinkis maailma karika etapil. Läti hobusel Gvidons, kelle omanik tänu tõlkes kaduma minekule õnneks aru ei saanud, et üks ameeriklane ratsu eest miljon dollarit pakkus. Seetõttu saab temaga veel mõnuga tööd teha.

Mõnus ja oma Ummi on üks oluline magnet, kes noored neiud – ratsutajad ongi teatavasti reeglina tüdrukud – Luunjasse tõmbab ja kinnistab. Argipäevadel on ta erinevalt paraadvälimusega üldsuse ees figureerivast üks tumedate ratsapükstega ja murumütsiga mees, kes trennides nii ise sõites kui teisi õpetades on vaikne ja rahulik, hooliv ja säästev igas mõttes.

“Sõidan päevas kuni 12 hobust. Mitte ainult võhikud, kes televiisoris ratsutajaid nähes arvavad, et mis see sadulas istumine ikka ära ei ole, hobune teeb kogu töö – ka mu tallimees, kes tavaliselt hobused valmis paneb ja ette annab, arvas nii. Aga kui ma kord trauma pärast andsin ise hobuseid ette ja tallimees sõitis, oli ta pärast esimest hobust lapiti maas,” muigab Urmas.

Eestis pole kõrgkooli diplomite ega kraadidega ratsastajaid-treenereid. Pärast kursuste läbimisi litsentseeritakse küll tavataseme treenerid, aga piltlikult-tinglikult öeldes doktorikraad tehakse tegelikult töö käigus. Tärnide ja pagunite asemel on kolleegide ja konkurentide respekt, kohad üleilmsetel pjedestaalidel ja oma koolkonna kujunemine.

“Kui ma sportlasena pensionile jään, olen treener ikka edasi. Mida ma peale hobuasja veel oskan?” arutleb Ummi. “Autot oskan juhtida. Koos Sveniga erinevatel eesmärkidel ja põhjustel hobuseid kõikjale üle Euroopa vedades olen Maale vähemalt ühe tiiru peale rekanud.”

 

Sven Shois

Luunja tallide majandusasju hoiab joonel Sven. Varustab ja turustab, suhtleb hobuomanike ja fondidega. Hobusekasvatuse riikliku positsioneerimise asjus on ta üks kirglikumaid ja kompromissitumaid mehi. Ja on ka põhjust – samal ajal, kui nii paljud inimesed püsivad maal ainult tänu hobusekasvatusele, nii paljud noored on halvalt teelt päästetud tänu ratsutamisele ja nii paljude perede ühistegevus ja kooshoidja on hobundamine, püütakse rahastamise puhul riiklikult suhtuda hobustesse kui lemmikloomadesse, kes doteerimist ei vaja.

“Viimane saavutus oli, et riigi tippametnikud tõmbasid PRIAs maha meetme, et sõnnikuhoidlate ehitamise ja katuseparanduse raha jagatakse ka hobustele,” pahandab Sven. “Jälle! Nii võhikud kui ametnikud arvavad, et hobune on ainult ja reeglina selline rikka inimese kaisuloom, kelle pidamine on lõbu ja hobi ja saadagu ise hakkama. Tipphobuste suurkapitalistidest omanikud saavad loomulikult. Aga sadu ja tuhandeid hobuseid kasvatatakse ja peetakse Eestis siiski napil toimetuleku piiril.

Sõnnikumajanduse korrastamise puhul öeldi mulle, et hobuse sitt on nii likviidne kraam, et selle saab ju kohe maha müüa – jälle ratsa rikkaks. Teatavasti aga tuleb see kraam boksist läbisegi saepuruga, mis tahab korralikus hoidlas enne mõne aasta komposteeruda, kui põllule võib panna – ajab asja happeliseks ja tapab kõik elava ju. Sel aastal, kui oli viimane aasta betoonist põhjaga ja korraliku kattega sõnnikuhoidlate ehitamise toetust saada, koheldi hobuseid lemmikloomadena e.toiduahelasse mittekuuluvana. Järgmisel aastal, kui hakatakse kontrollima, ega keegi keskkonda ei reosta, hakkavad tulema sõnnikutrahvid, sest hopsist saab jälle põllumajandusloom. Kas need trahvid maksavad kinni toetuseta jäänud talliomanikud, kes tänaste pimebürokraatlike mallide järgi “ei tooda midagi” – trahviraha hankimise jaoks hobused maha müües ja pärast linna kolides! – või maksumaksjad, nagu suhkrutrahvi puhul?”

Sveni seierid põrutab punase peale, nagu ta ise väljendub, tõsiasi, et ametnikud on hobustesse suhtumist omasoodu ja nuripidi kujundanud sel ajal, kui hobusekasvatajad omavahel intriigitsevad-tülitsevad. Oleks seljad kokku pandud, lobitööd tehtud ja ühist asja aetud, poleks tulevastel aastatel – bürokraatia mõjuveskid on kauamängivad – endale nälga ja häda kaela kakeldud.

Et terve mõistuse juures püsida, tõmbab isand hobuseparisnik aegajalt meie koduselt imedemaalt lihtsalt minema. Mõne aasta eest sõitis näiteks paariks kuuks Brasiiliasse kui maailma suurimasse hobukasvatuse paradiisi sealsete oskajate juurde westernridingut õppima. Ja karja ajama. Et nendega suhelda suuta, õppis enne portugali keele ära. Parima sõbra Üllar Saaremäega lennatakse tolle soovil nii Andaluusiasse hobundamise retkele kui Vietnami täiesti hobuvabale seiklemisele kui Lätti rock-kontserdile. Tuuakse mõlema mehe seierid punase pealt normi tagasi.

Siis on Eesti tuntuim hobuseparisnik jälle valmis rinda pistma ka selle eht-eestiliku paradoksiga, et hobusekasvatajad loodavad tänu meie heale hobusekasvatus-renomeele küsida noore õpetamata hobuse eest hiigelhinda ja Sveni abiga Skandinaaviasse müüa oskava hobuse hinnaga selle hobuse perspektiiv. Aga üldiselt võib kindel olla, et pikapeale aitab Shois müüa igasuguse hobuse – sest tema kogemused on näidanud, et igale hopsile on kusagil olemas õige omanik. Mistõttu tema enese jaoks on põhiline koht, kus ta Tallinnasse sattudes käib, sadam. Sealt sõidetakse treileriga laeva peale, et Eesti hobusekasvatajatele siinse kaubaga mere tagant au ja kuulsust tuua.

 

Kolme ooo-ga hobused

Mis puutub hobustesse – eriti Luunja keskuse esimeses, omaniku hobuste rendiboksidega tallis olevatesse, kes päevast päeva tõsises töös on, siis need on ratsakooli tegutsemise kümne aasta jooksul järjest kõrgemaks muutunud.

“Ei ole illusioon, tõesti on nii. Aastate eest oli 165-sentimeetrise turjakõrgusega ratsu kõrge – nüüd on ta peale kasvatatud hiiglaste kõrval mehikeseks jäänud,” kinnitab Urmas. Ja tõmbub keskmist kasvu mehetükist ka ise üsna kõhetuks kämbuks, kui toob boksist välja ühe kaheksast Oliver Kruudale kuuluvast ratsust. Belglane Axel (ja sellele veel järgnev pikk ja peen nimi) on nii kolossaalselt kogukas, et tema ilmudes talli vahekäiku tuleb öelda kolm ooo-d, mitte ainult üks.

“Oliver oli pärast seda, kui oli ühel ratsavõistlusel selle ratsu möödudes VIP-sektsioonist välja jooksnud ja spontaanselt ohhetanud, kes see selline on,” naerab Urmas. “Ta alles alustab oma karjääri – ja pärast tippsporti läheb noori sõitjaid oma oskustega omakorda välja õpetama. Tänapäeval peetakse head hobused väärikalt lõpuni.”

Kusjuures kõigi oma üli-gabariitide juures on see kuueaastane poiss sõbralik ja uudishimulik, nagu mõni tavaline, lihtsurelikele tuttav noorhobune. Ainult et erinevalt lihtsurelikele tuttavatest on tipphobuste pidamistingimused ülinõudlikud, need – üha kõrgemaks muutuvatest takistustest üle saama pidavad – eliit-tegijad söövad korralikumalt kui tänapäeva koolilapsed ning kannavad ilmade jahenedes boksiski tekke seljas.

Kui hobuseomanikest koolitüdrukud käivad Luunjas iga päev, siis Kruuda-sugused hulgiomanikud piirduvad ühe korraga aastas. Annavad endast märku vaid ukse ees seisva “Kalevi” kirjadega hobuveoautoga – usaldavad Urmase-sugust sõitjat, sest muidu ju teda selle peene töö peale ei palkakski ning hopside argipäeva vastu erilist uudishimu ei tunne.

 

Sadulasse püütud piigad

Argipäev aga on ratsakoolis selline, et koolitüdrukud, kellele vanemad on korralikud sporthobused ostnud, tulevad iga päev pärast tunde talli. Korrastavad ja musitavad oma hinnalisi sõpru ning teevad nendega oma kellakuuese trenni. Aegajalt kõpitseb Urmas ka need omanikuhobused üle – ehk siis lihvib sadulas nende oskusi, et võimed täielikumalt käiku lasta.

Sven ja Urmas kirjeldavad, et kõigepealt lähevad väikesed tüdrukud mõnda algajate talli tundi – Urmas ei tegele tasemega “konts alla, selg sirgu”. Juba märkimisväärse tasemeni harjutanult-võistelnult saavad neiud oma maksujõulistelt vanematelt isiklikuks lapsehoidjaks – see just hobune, kes iga päev tallis ootab, ongi – isikliku hobuse. Töö ja kogemuste käigus avastatakse sageli, et on vaja veel paremat – müüakse üks ja ostetakse teine. Ja veel sagedamini saadakse teada, et tõsisel tegijal on vaja kaht ratsut. Kui ühel on trauma – või varss – töötatakse teisega ega vahita niisama, sest pausid toovad tipust tirinal alla.

Boksides askeldavad, kaubamajas liftiga üles-alla hängimise asemel sadulasse püütud piigad – jumala eest, ei saa aru, kustkohast tulevad noormehed esikohtadele, kui kõigis tallides ratsutavad ja omavad hobuseid aina tüdrukud! – vaikselt ja keskendunult. Trennieelne tall mediteerib vaiksel süvenenud nohinal.

Võistlustele tulevad aga terved pered koos. Ratsutava piiga vanemad, õed ja vennad rõõmustavad ühiselt, kuidas ühe pereliikme töö vilja kannab. Eks vanemate jaoks tähendab see ka, et suur investeering õigustab ennast. Üks Luunja-tüdruk näiteks on Beti – täisnimega Elisabeth – kellele on selleks, et intensiivse trenni kõrval ka hinded korras püsiksid, palgatud ka koduõpetajad. Õppima manitseda on noort daami aga väga lihtne, kuna esimese viitsimatuse-ilmingu peale on vanematel ju võimalik ähvardada, et Beti kahest hobusest üks või mõlemad müüakse sama viitsimatuse jätkumisel maha.

Nii Luunja ratsakoolis kui teistes tipptegijate liivakastides ringi vaadates on selge, kui pealiskaudne on alaline esimiljonäride trikoovoorude ja pingeridade ehitamine igasugustes äripäevades-kroonikates. Olulisem tegelikkus on, et üha arvukamal rahvakihil läheb nii hästi, et laste harrastustesse investeerida ning osta midagi – antud juhul küll kedagi! – tõeliselt kvaliteetset. Eestlastel läheb järjest paremini, seltsimehed! Ärge kadestage, vaid tehke järele ja rõõmustage.

 

Põdratõnn

Üks nähtus, mis Luunja talliteenuste hulgas alati ja eranditult rõõmustama paneb, on samuti pigem kes – Põdratõnn. Ei ole seeneliik. Tallimees on. Maskott suisa. Erilise huumorimeelega, buratiinoliku liikumisega tüüp, keda hobused kangesti usaldavad ja pooldavad. Milleta üks tallimees ja ühtlasi ka susside kohendaja oma tööd teha ei saakski.

Kusjuures Tõnu Põder pole hobuste alal sugugi üksnes käte ja suuga tegija.. Koos abikaasa Elleniga on nad ka pjedestaalikohtadel kõrvuti seisnud või lausa trüginud. Lisaks oma hobustele on Põdrad tallis pidanud ka oma erinevat tõugu jäneseid. Siis, kui elati veel Hiinalinna korteris, mitte oma kodus, nagu mõistlikel inimestel ongi üha ühtsemalt kombeks linna lähedale maale kolida.

Kui Tõnn näitab hobuseid – või talli juures keerlevat nelja hobuse karusselli, mis hoiab ratsud liikumises ka trennide vahelistel aegadel – teeb ta näo, et ah-mis ja mis-ta-ikka-ära-ei-ole, ent elab üleni oma hoolealustega ühtses rütmis ja on oma keskkonnas salamisi nii uhke ja õnnelik, et tema pealt tuleks paljudel tööinimestel pühendumist ja rahulolu õppida.

Üks maskott on veel. Nagu igas tõsiselt võetavas tallis olema peab, on ka seal oma väike, talli ümbrust puhtaks näsiv šetlandi poni. Luunjas on ta valge. Töövabadel aegadel niheleb tagumises tallis märade, noor- ja müügihobustega ühes rivis ning püüab end kikivarvukile küünitades boksist välja näha, mis värk on.

On, on, miks ei ole. Küllap lähevad Eesti ametnike suhtumised hobustesse Sveni ja tema mõttekaaslaste abiga mõistuse- ja tõepärasemateks, nii et seda lootusrikast ala ei suretataks, vaid toetataks. Küllap tõusevad Urmase õpetuse alt üha uued ratsaspordi esitegijad. Ja peale kasvavate, maailma parimateks lapsehoidjateks ostetavate hobuste jaoks on Luunjas veel mõni üksik vaba boksikoht.


Loe kommentaare (4)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat