Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Tähendab nüüd on nii, et… see on hoopis teine reha


Kümme aastat tagasi sain oma esimese hobuse.

Enne oli nii, et koos mu kolmanda lapsega kasvas halb haigus, mille opereerimise järel keelasid arstid esiteks mul rohkem lapsi saada ja ütlesid, et pole soovitav enam kunagi ratsutada. Polnudki elus kunagi ratsutanud. Võrtsjärve ääres viitasid tookord sildid Rannaküla talli poole – Heli Varik oli siis veel Heli Tepp ning lootis vaatamata nurgatagusele kohale siiski superloodusesse kliente maastikule ratsutama püüda. Nüüd on ta sellest ideest loobunud ja tegeleb aretusega. Minu püüdis aga nende siltidega kinni küll. Esimesel luureretkel käisin neid suuri loomi, keda olin terve lapsepõlve joonistanud, aga õieti katsunudki mitte – Pärnu pole just väga talliderikas linn – lihtsalt uurimas ja näppimas. Teine külaskäik oli jaanipäeval, mil perenaine pesi kausis juukseid, et valla jaanitulele hobustega lapsi sõidutama minnes kobe välja näha. Võtsin Helbe-nimelise leebe hobu ja läksin temaga üksinda metsavahele. Kõrvalt ja filmidest nähtu järgi õppisin kergendama ning jaanipäev oli korda läinud. Järgmisel korral oli vaja karja ühest koplist teise, mitme kilomeetri kaugusse viia, see käis uljas galopis, et ülejäänud hopsid neist, kel ratsanikud seljas, maha ei jääks. Teise korra kohta sadulas polnud just paha harjutus.

Pooleaastase iganädalase ratsutamise järel, kuhu ka mehe meelitasin, tõi jõuluvana mehele Draama, Dinaari ühe suurima tütre. Ise ootasin, et nooruke kaunis Veneetsia kasvaks minu hobuseks.

Järgmisel suvel kohendas Heli mu, tookord Raekülla ostetud kodus, kuuri talliks, pesuköögi sadularuumiks ja asus seal supelsaksu lõbustama. Majas elasid allüürnikena mustlased, kes asusid siva käituma nagu pealüürnikud ja keda hiilgeaegadel oli koos oma 60. Ja teater oli. Selle jabura koosluse ja õppetundide motiividel on kirjutatud mitu romaani. Heli tuli omadega nulli ja mina sain Veneetsia. Vefi ja Bella laps. Bella mängis õueteatris, aga hiljem jäi õlast lonkama ja… Veneetsia aga sai just sadulasse pandud ja paar korda metsa vahel kõndimas käidud, kui ta astus naela jalga. Diagnoosimise järel sai küll hipodroomilt seerumeid-turguteid toodud, tilgutatud ja poputatud, aga see kõik venitas tema piinlemise lihtsalt nädala pikkuseks. Haud on rannakülas. Ja talvisel pööripäeval surnud hobune sai mu, kaks aastat varem samuti talvisel pööripäeval surnud isa hobuseks. Leina pikendas Neti pilt kodus kaminal. Saba rõõmsalt püsti, üle lagendiku kihutamas. Nii kui pilk selle peale langes, nii valu maha murdis. Järele andis, kui ostsin endale Veneetsia parima sõbra, Helbe ja Osmani poja Orpheuse.

Noor täkk sai sadulasse pandud. Mõningase munadega nöökimise järel ruunatud. Ja Elva tallis, kus kogu perega trennis käisime, peetud. Kuni astus aina maa seest välja kerkivatest raud-oradest ühe endale jalga. Põlveliigesest jäi mõni millimeeter puudu. Kuu aega oli Kaido Puusepa – huvitav, mis temast ja ta suurtest plaanidest saanud on? – koduses pansionaadis ravil. Siis käis minuga kaasas – kui olin rohkem Pärnus, elas Orpheus Sassi tallis, kui Tartus, siis Luunjas. Seal oli ka mehe Draama. Mõlemad said Shoisi-Raagi majapidamises õpetust ja olid ühtlasi alati käepärast. Erinevalt vahepeal meie vanimale pojale kingitud Lady Terbist, kes vaba mustangina vahel andis, enamasti mitte end kätte, kui tekkis aega temaga sõita. Lady Terbi ema oli raskeveokas Terbi, kes meid kõiki ratsutama õpetas, hobupisikuga nakatas ja siis, kui varsakene oli neljakuune turbakraavi uppus. Jälle kuramuse emotsionaalne seik.

Edasi tuli aeg, mida nimetaksin üleüldiseks esimeseks rehaks. Kolme hobuse võõrpindadel pidamise, õpetamise-liigutamise, värkimiste-vaktsiinide-ussirohtude kulud neelasid kogu mu sissetuleku. Sissetuleku teenimise aeg läks sadulas, kus kohusetundest kõõlumine kisub kohati suisa sunnitööks. Selle olukorra käes ägades kirjutasin esimese õpetliku jutu siia netiajakirja – inimesed, valige endale mõnes tallis lemmikhobune ja käige lihtsalt temaga sõitmas. Ärge omage – sellest tulevad tohutud kulud, vastutus, valu, vaev ja väsimus. Mind ennast päästis sellest olukorrast neljanda lapse sünd – kuna samal ajal sai Raeküla segasummasuvila asemele ostetud Liu kodu, mees oli mitu kuud jahtlaev “Marthaga” Atlandil – oli aeg hobustele uued kodud ja omanikud leida. Draama on sellest saadik Pangodi ääres – ootab tõelises hobuparadiisis elades ja meie ristilaste emale Karinile kuuludes seal juba teist varssa. Lady Terbi on Ihaste tallis tüdrukute lemmik-trennikaaslane. Orpheusest sai Soome kolides Rande. Kui mõni somm hopsi endale ostab, pidavatki armastama talle uue nime andma. Mis siis ikka.

Järgnes kena vaikelu. Suuremad lapsed käisid edasi oma ristiema Heli juures ratsutamas. Timmo tallide koolivaheaja laagrites ka. Sel suvel käis keskmine tütar Saaremaal Reinu ratsaklubi laagris. Ei mingeid oma hobuseid – mõnus soovi järgi lustimine. Mul enesel seegi vaid kirjalik – neljanda ja viienda lapse vahel olid ratsutamised üsna juhuslikud, mööda talle tiirutasin põhiliselt selleks, et neist kirjutada ja sellega oma hobuigatsus-vajadus tasandada.

Jutustasin siin, kuidas umbes kuu aja eest Rannu apteegist kuulsin, et Rõngus on uus tall. Üle pikkade aegade kohtusime läbi Sillu talli ja Sõmerpalu sinna jõudnud Kertuga ja Elva tallis treener olnud Kristiinaga. Ka nemad olid mõlemad vahepeal paar aastat hobusteta püüdnud olla. Edutult. Katki ja kohatud olid sel ajal. Barbara von Tisenhuseni tädi karjamõisa rajatud tallis on mõned omanikuhobused, õpetamisel noorhobud ja lõputud koplid võõrustavad külalishobuseid. Kuna mu tütred hakkasid järjekindlalt ja vaimustunult seal – Võrtsjärve-äärsest kodust on Rõngu viisteist kilti – ratsutamas käima ja trennilapsi sigines üha juures, nagu tallid ikka lapsi ligi tõmbavad, tekkis trennihobude puudus.

Mõtlesime välja sellise skeemi, et toon talli kaks vähenõudlikku ja samas doteeritud eestlast. Nädala keskel sõidutavad teisi trennilapsi, nädalalõpus meie tüdrukuid. Teenivad sedasi ise oma boksirendi. Soovitavalt võiksid olla märad – kui mingi trauma tuleb, kõlbab soojätkajaks ikka. Kertu pakkus, et suvel võin nad Liusse oma koju puhkusele viia. Aga sel hetkel oli minu jaoks tegemist abstraktsete tööhobudega, nii et seletasin, et seal pole õieti kusagil sõita – kaluriküla koosneb kruusateedest ja kõik rohumaad on suveti kaetud kuivavate võrkudega. Vahetult enne orkaani sai vana laut ka maha lammutatud – leidudeks paar kabjarauda ja uhiuus hobusehari muide… Nii et pole siin midagi, kaks uut eestlast teevad tallis tööd ja perekonnaliikmeks ei võta, südame külge ei kasvata.

Turu tutkimine näitas, et nii toetused kui vähenõudlikkus on eestlaste – nagu ka torikate ja raskeveokate, ehkki just viimased on tegelikult erilised hellikud – hinna lakke lennutanud. Esmase mõtte asemel – hopse kui tööriistu Saare- või Hiiumaalt vaadata – läksin kõigepealt siiski kõige loogilisemast kohast läbi. Läbi seikluste ja sekelduste Kõima ja Valgeranna mailt Soomaale jõudnud Ande Arula on seal juba viis aastat majandanud. Üks märakari on tal ümber raskeveo täku Ekstroni, teine ümber Vallatu, kolmas hobukamp on kodus, müügiks.

Sel päeval, kui teel Võrtsu-äärsest kodust Liusse sealt läbi põikasin – pardal titt ja bernhardiinid – pidid Ekstroni ja Vallatu jõugud pära-Soomaal Karusekosel endale tööks ette nähtud maid tühjaks sööma, et PRIA-l jälle mingit ütlemist ei oleks, jälle ei trahvitaks, ei vähendataks tasusid, ei tehtaks õelatele naabritele rõõmu. Mitmeid kilomeetreid enne Riisa keskust, kus Ande elab, algas aga kõnekas teekate. Paljukümnete kapjade jäljed ja sitahunnikud. Keegi oli Andele poolvägisi emase kutsika Ronni sokutanud. Kui oma koerad olid autos vait käratatud ja rõõmsast koeralapsest mööda trügitud, leidus perenaine ise kõige tagumises toas kinniste kardinate taga kiiktoolis kükitamas ja nutmas. Ta oli kaheksandat kuud rasedana kogu öö Karusekosel autos maganud, et hopse valvata. Need raisad leidsid aga põuasuvega kuivaks tõmmanud jõest ülepääsukoha ja läksid kõik see mees koju ära. Viimast otsa viiendat last ootaval naisel seisis nüüd ees üle vaatamine, ega kahe segunenud karja täkud teineteist ära ole lõhkunud – ja mitmekümne hobuse tagasi tööle viimine. Enne vaatasime, kes müügis on.

Eesti mära, kes oli saadaval, oli õnneks juba ära ostetud ja viidud. Ta kuulus Soomaa Viljandi-poolses servas Tipus elanud Lindale. Linda testament ilmus mõne aja eest ajakirjas Tervis Pluss. Selle koostasime Lindaga mõni nädal enne tema surma. Kahe väikese tüdruku 33aastasel emal avastati maovähk alles kõikjale tunginud metastaaside järgi. Ja Linda hobust ma endale tahtnud ei olekski. Seoste-slepi pärast – ja kuri oli, sunnik, ka. Paar tori mära, kes saadaval, mulle ei istunud ning oma pidamist poleks see tõug ka tasa teeninud. Tori ristand Ronja, mu konkurentsitu lemmik, oli juba pärast Andelt välja kauplemist Soome edasi müüdud. Selle oleks küll kasvõi süles koju viinud… Niuks.

Ja siis tuli Monti. Võimatult lapiline ja täpiline eestlase ja veel terve rodu tõugude ristand. Poni. Tal oli üsna tungiv tahtja olemas ka. Aga alati, kui tahtja ta minema tahtis viia, pistis hobutükk lootusetult lonkama ning keeldus kopsikusse minemast. Ju teadis, et tahtja müüks ta edasi. Ei olnud nõus. Tuli minu juurde, talus ninaauku pistetud titekäe suisa õnnelikult ära, ja jäigi ümber minu tiirutama. Koon sätiti õla peale, nii tihedalt astuti kannul ja kõrval, et varbad olid ohus. Ja tegelikult polnud minul enam midagi otsustada. Teadsin poisist seda, et ta on igavene rüblik – tungib tuppa, vahele jäädes hüppab aknast välja. Oma kuraasika ja kartmatu iseloomuga on karjajuht, kes võttis isegi Ekstroni käest – nojah, alt – mära ära. Ja tegi enne ruunamist Soomaale täpse iseenda koopia paljutähendusliku nimega Mister Vist. Lapsepõlv lõppes nii, et Ande pani talle lihtsalt käigu pealt sadula selga ja läks temaga Pärnusse tsirkuse juurde lapsi sõidutama. Tsirkusekarule, kes tal sabas kõndis, mühatas Monti üle õla: “Mis asi sina siuke oled? Mul on kodus Soomaal sinusuguseid kümme tükki.”

Ja siis tuli silmside Equadoriga. Mu esialgse plaaniga oli tema kooskõlas vähemalt ses mõttes, et puhast tõugu ja paberitega eestlane on. Seda võiku olen sünnist saadik tundnud, nagu ka tema onu Rubiini – kes nüüd Kihnus elab – ja teisi lähisugulasi. Selline ammu tuttav ja oma ja eestlase kohta suhteliselt sihvakas ja elegantne ka veel. Kusjuures kohe, kui olin nende kahe munadeta mehe kasuks ära otsustanud, hakkasid tüübid kahekesi kokku hoidma ja moodustasid Kati Komplekti.

Kui ümbermaailmarändur Tiit Pruuli – üks ring jahtlaevaga “Lennuk”, teine maasturitega – järjekordselt teele asus, ütles ta pere vahepealse majandamise kohta, et enne tuleb pangaarved üle vaadata ja sealsed protsessid korda seada. Ma tahaksin ka sedamoodi lihtsalt seada osata. Et vaatan üle, sean protsesse – ja rahad muudkui tulevad ja kasvavad. Minu jaoks tähendas ruunapaari ost siiski tohutult intensiivset tööd, kõigi õhus olnud tööde lõpetamist ja maha müümist – ja ka laskmata karu nahaga äritsemist. Ses mõttes, et mõnele hobustest hoolivale ja hobuinimesi mõistvale firmajuhile õnnestus ette müüa ka neid töid, mis alles tegemisel. Sügav kummardus sellistele möönduste tegijatele! Kusjuures raha eest, mis Ande sai nonde ruunte eest, ostis ta kohe, ilma et summa vahepeal maadki puudutanuks, Maria talust Ranna-isanda käest kaks raskeveomära, et Ekstronil oleks kodus ka asjalikumat tööd teha kui eestlasi-torikaid ajaviiteks – ja seni Montiga vaheldumisi – paksuks pista.

Rahateema lõpetuseks: kui ajad õiget asja, saad ja jõuad kõike ja selle saamise käigus lähed itsi ja energiat täis, õiget asja ostes saad topeltjõu raha tekitamiseks. Mihklipäeval Liu kodust Pärnusse ülekannet tegema sõitsin kolmel rattal. See poleks mina, kui selliseid asju ei juhtuks. Juba Audrus kuulsin kummalist kõrinat. Aga panka oli vaja minna ja tühja see tärin, eks ole. Teatrimaja kõrval avastasin, et vasak tagumine oli ilmselt kodust saati velje peal sõitnud. Peugeot Expert on nii suur ja raske riist, et ka kolmerattalisena ei kisu kusagile. Ja tõenduseks selle kohta, et õige asi on ajamisel, jõudsid Pärnu Peugeot’-esinduse mehed selle ajaga kohale, kui pangas… kuidas see Pruuli nüüd ütleski – arveid üle vaatasin ja protsesse korrastasin. Velje oli vanajumal ellu jätnud, varuratta alla sai esinduses üks pruugit pastel – ja ajee! Nüüd juba oma poisse vaatama. Tõele au andes olgu öeldud, et kohe, kui abstraktsetest tööhobudest said Monti ja Equador, vaatasin Lius kuuris materjalijäägid üle. Ja sorteerisin välja need, millest kevadel tuleb kõrvalhoone külge varjualune. Koerte pärast jaanipäevast saadik ehitatud – ehitaja, sõimusõna on see nimi! – aed sai kogu närvinärimise ja absurditeatri järel nii kapitaalne ja kõrge, et lausa hüüab hobuseid sinna sisse. Sõiduplats on olemas – ja naabrid huvitatud, et mu poisid ka nende maad puhtaks näriksid. Nii palju siis Kertule öeldust, et koju ma neid küll ei vii. Hoopis niipidi on, et murutrimmerit-võsalõikajat ma küll ei osta.

Sel mihklipäeval, mil jälle hobuseomanikuks sain – tõsi, Monti on mu 9aastase ja Equador kohe 15aastaseks saava tütre oma – käisimegi Kõrgekaldal raskeveokaid vaatamas. Hilisõhtul, kui oma, Soomaale jäetud Experti ümber püüdsin istuda, juhtus veel see, et mu autovõtmed olid kadunud. Otsisime neid Andega tund aega nii maast kui majast, tema autost – ja oleks juba peaaegu Karusekosele tuhnima läinud, sest enne minekut sai seal töötavad karjad üle vaadatud. Kogu selle aja sehkendas Ande tahtmata majja tulnud kutsikas meil jalus, pimedusest häirimatud haned näpistasid sääri ning eriti hea kaaslane oli mitmesajakilone emis Riina, kes seoses oma jooksuajaga üritas nii perenaist kui mind ära rääkida. Viimaks said tõeks laulusõnad – “valjaste vahel on raha ja ratsmed”. Autovõtmed olidki pakiruumis olevate valjaste vahele kukkunud ja sinna takerdunud ning kui inimene on äsja hobused ostnud, siis on temal raha nagunii valjaste vahel.

Mehele helistasin ja ütlesin, et nüüd on nii. Tema ütles kõigepealt ei. Siis ahah. Ja lõpuks nojah. Nagu ma Neeruti-Tiiule, kes teraapiahobuseid peale kasvatab, ütlesin: kui meestega sellistes asjades enne nõu pidada, jääks enamus lapsi sündimata ja loomad võtmata. Loomulikult kujunes nii, et kui Ande meie hobused Soomaalt Rõngu viis, olin mina Audru vallavalitsuses sel suvel sündinud tittede vastuvõtul. Minemata ei saa jätta, siis oled uhke. Minni, kes loodusliku toidu jäägitult ära seedib ja vaid kord nädalas kakab, tegi seda sel nädalal otse loomulikult seal vastuvõtul… aga see on juba teine teema. Mees, kes oli kõigepealt ei öelnud, sõitis talle nüüd kiriku juurde vastu, et tütarde hobud õunaaedade taha uude koju juhatada. Aitas maha võtta, pildistas – ja oli mu meelest absoluutselt rõõmsa olemisega. Oleks enne nõu pidanud, kes siis rõõmus oleks olnud?

Poistega ei saanud sel kohalejõudmise päeval muud, kui et pandi kohanemisajaks boksidesse – ehkki seni on ainult õues peetud – ja said lennult kogu talli lemmikuteks. Monti ainuüksi oma vapustava lapilise-täpilise välimuse tõttu, Equador aga rahuliku, leebe ja aruka olemisega. Ande aga… Hommikul oli ta Soomalt Kihleppa sõitnud ja sealt ühe mära enda juurde paaritamisele viinud. Siis meie ponidega Rõngu sõitnud. Sealt edasi sõitis Vidrikele ja tõi sealt eesti täku – et vahelduseks ka puhtaid eestlasi teha ja et eestlaste arv ei väheneks, kui üks minu arvele ära tuli ja mind metsikult rikastama hakkab. Viis täku Soomaale ja pani seal peale raskeveoka, kelle vedas Kagu-Eestisse. Sest kui üheks päevaks kopsik renditud, peab selle jäägitult ära kasutama – seda enam, et paari nädala pärast sünnib titt ja siis võibolla kaks päeva ei sõida ka kuhugi… Aga Rõngus juhtus – enne kui Ande Vidrikele kimas – veel midagi. Seal on teiste külalishobuste seas hoiul üks must läti mära. Välimikult selle Unga koopia, kes oli kümmekond aastat tagasi, kui Andega tutvusime, tema lemmikhobune – keda ta vastavalt vähem ja rohkem raskete aegade vaheldumisele muudkui müüs ja tagasi ostis ja kes veti eksituse tõttu nüüd taevastel karjamaadel on. Kertu läks Andele hobuseid näitama. Ja sel ajal, kui mina jälgisin oma tütreid, kes boksides oma uute sõprade seljas kõõlusid, juhtuski See. Naise ja mära kohtumisel särises elekter. Toimus teineteise leidmine. Teineteisele määratute kohtumine. Ühesõnaga neilpäevil viiakse see must Kadi Soomaale. Et naisel, kellel on kolm omamaise tõu karja, oleks lõpuks ka see must lätlane, kellega ka ise ratsutada. Normaalne…

Esimene trenn nägi välja niimoodi, et Equador mu vanema tütrega kõndis Kristiina käe kõrval, Monti noorema tütrega minu käe kõrval. Märad – kõigepealt Kivastiku-Väintsi Utoopia kui noor ja uudishimulik preili – tulid platsi äärde vaatama, kes need on. Equador naeratas ja noogutas viisakalt. Monti aga seisis  beibede ette ja kukkus esijalaga uhkelt väntama, kael kenus. Tema kikivarvul-hoiakusse oli raiutud teade: “Mina olen see mees, kes eile džiibiga tuli. Ma olen suurem kui Ekstron ja karud ja üldiselt tulin ma teile pealikuks. Pange end valmis, varsti lastakse mind boksist teie hulka!”

Kui Kesko Agrost mõlemale hopsile sadulad – need odavad india omad käivad lastele küll, kui panna ainult ühe hobuse selga, nii et raam ülearust nägurit ei näe – valjad – noorhobuste kummist suulistega esialgu, järgmiseks tulevad õunamaitselised plastikust, ja alles siis metalsed – ja päitsed soetasin, näitas hobuste Jumal taas, et ajan õiget asja. Olin autotäie kraamiga – millele lisandus tõhus kott koerte toitu – just minema sõitnud, kui sealtsamast keskost helistati. Teadmata, et olin just müügisaalis mürgeldanud. Pakuti koostööd kaupade tutvustamiseks. Kesse muu kui kõiki neid värke nagunii tarbiv maanaine tõesti võikski inimkeeli ära seletada, milleks miski hea on, mida silmas pidada ja millega süüa. Nii et äsjane väljaminek päädis edaspidise seeriaviisilise sissetulekuga.

Hobuse võid päris enda omaks lugeda, kui tema eest on esimesed arved tulnud. Erastu Enn värkis Soomaa eluvendade sussid soliidseks. Üleni sõbralikud ja koostööaltid poisid andsid kobisemata kõiki koibi. Monti-sugune erakordne elukas meeldib nagunii kõigile. Equador aga pälvis paljunäinud ja ülikriitilise Ennu erakordse poolehoiu: “Sellel mehel on mõistus peas. No on kohe palju mõistust peas. Iga asja mõtleb see mees läbi. Ühtegi üleliigset liigutust ei tee. Kui on korra jala üles tõstnud, siis enne töö lõppu maha ei pane – saab aru, et muidu peaks uuesti üles tõstma ju. On ikka mõistusega mees, ma ütlen!”

See mõistus ilmutas end pärast värkimist, kui poisid esmakordselt karja sekka lasime, niimoodi, et Equador ütles asjalikult noogutades: “Tähendab, nüüd on nii, nagu Monti ütles. Minuga kehtivad teil samad reeglid. Ma tulin sama džeebiga, kui mäletate – ja kui see teil ära ununeb, tuletab Monti meelde.” Kertu ja Kristiina on kogenud, et tavaliselt ajab kari uut hobust taga ja tutvustab talle oma reegleid, mõnikord kloppib üsna vaeseomaks ning teatrit saab sellepärast, et kõik ajavad ühte taga. Seekord juhtus nii, et meie mehed läksid, piltlikult öeldes käed taskus, märade juurde ja vaatasid kõigepealt üle, mis seis on. Equador jäi väärikalt seisma ja vaatlema, kuni Monti ükshaaval kõigi märade ees end kikivarvukile ajas. Üsna ussi iseloomuga Hestia, kes ka inimesi udima kipub, pani talle mõlema tagajalaga laksu, nii et sellisest lugupidamatusest üllatunud Monti potsatas hetkeks istuli. Aga siis läks ka asjaks. Väike värviline mõõtis Hestiale kiired järjestikused tagasirged, nii et ülbe mära pages pead väänutades. Kui keegi veel liiga agressiivset nägugi julges teha, lajatas Monti tallegi mõned profülaktilised sirged. Lüheldased tagajalad muudkui välkusid igas suunas… ja siis oli kogu kari Monti järel. Uus pealik läks valdusi üle vaatama, kõik see mära kuulekalt kannul ja Equador, käed taskus, karja kõrval – et mingit jama ei oleks.

Väike värviline sai selle atraktsiooni peale – järgmisel päeval rivistas ta ka teised ruunad samas tehnikas üles – hüüdnimeks Mägede Poeg. Equador oma tasakaaluka enesekehtestamise eest veel aikjuu plusspunkte. Ja mina palvetan. Et ei tuleks traumasid ega haigusi. Et tüdrukud noorte hobustega kokku harjudes väga valusasti ei kukuks. Et suvel Liu-koju tulles koertega ületamatuid tülisid ei tekiks. Nüüd tõmban kirsad jalga – Rannu poe ees müüdi vene dessantnike korralikke, naelutatud taldadega kirsasid, soovitan soojalt nii sügismudas müttamiseks kui ka ratsutamiseks teilegi! – ja kobin Rõngu. Ulvi tuleb poistele vaktsiine süstima. Marutaudi, gripi ja teetanuse vastu. Miks need on olulised, seda õpetas Veneetsia tragöödia kümme aastat tagasi. Ma palvetan, et rohkem traumasid, valusid, orkaane ja kaotusi ei tuleks. Ja õpin Kuke Maie ja Rähna Tõnu juures (uuesti) ratsutama. Minnist on viimastel nädalatel juba tallibeebi saanud – hobude juures on üks koht, kus ta eranditult rahul püsib ja virisemispõhjust ei otsi. Ma pole enam kui kaks aastat sadulas olnud, aga täna käskis Kertu selliste pükstega minna, et tal oleks põhjust tunnike Minnit hoida…


Loe kommentaare (11)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat