Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Amadeus, Amadeus…


Mitut puhku on tulnud viimastel aegadel Otepää tagant Vidrike-Sangaste poole sõita. Üks korduv põhjus näiteks see, et Heiki Kranichil ja Kristel Meieril on seal (töö)korda ja ühtlasi koduks tegemisel krahv von Bergi Sangaste viljaveski. Mitme jõe kohtumiskohal, mitmete saarekeste peal. Mitmetel talgutel on seal käidud. Ja mu raamatusse “Džungliseaduste vangid” on neist ka põhjalik lugu punutud. Ilmus ka ühes laialt levinud naisteajakirjas. Mistõttu on üli-koom viimases Kroonika kodueris Heiki ja Kristeli ponnistustest kui mingist erilisest uudisest lugeda. Nende titt sündis täpselt kuu aega meie titest hiljem – meie pesamuna 9. juuni hommikul kell 9, nende tirts 9. juuli õhtul kell 9. Kuna pisibeibed on vastastikku veel üle vaatamata, on põhjust kohe, kui Sangaste omad taas von Bergi mail, jälle seda Otepää tagust maanteed sõita. Aga Tobra hobuste juures, kuhu teeviit juhatab, sai ikkagi enne ära käidud.

Vidrike maadel sõites on nostalgia. Olnud aegade galoppide pärast, mis seal peetud. Said mõned omagi hobused Vidrikeks valmistudes pöördesse aetud, nii et pärast oli tükk tegu nendega jälle mõistlikult asja ajada. Üks lähedane tuttav hopsik – mu mehe hobuse tütar ja minu hobuse õde, vanemate laste ristiema hobune – läks seal kunagi nii lendu, et pani aedadest läbi vasakule ära. Vajus petlikult kinni kasvanud metsajärve, kus mehed imekombel teda üles leides vee all teda toestasid ja aitasid, kuni abi kohale jõudis. Hästi läks tookord see, et esimese valjuhääldisse karjatamise peale kihutasid maasturiga mehed appi. Külanaised andsid märjale ja šokis märale oma lillelise teki selga ja koju kaasa. Loomiku hüüdnimeks sai ja jäi Vesiroosike. Kehvasti aga oli, et õelad kommentaatorid ilkusid seejärel, kuidas Murutari-mutt oma hopsi ära uputas. Nii armas. Aga kuna see Osmani-tütar elab Rannakülas õnnelikku sugumära elu ja on mitu kena varrekest ilmale toonud, on kokkuvõttes ikkagi kõik üliväga hästi ju.

Mitmeid parimas heas Osmani-lapsi on ka Tobra hobulas. See talu on põhiline Otepää ürituste hobustega rikastaja. Kuna meil on au talvepealinnaga, ei pääse ka talvistest saanisõitudest. Neid tahetakse veel eriti. Aga Tobra treener ja hobunaine Merike ei taha neid tegelikult kohe üldse. Kesse neid tegelikult üldse tahab.

“Kahekümnekraadise külmaga kükita seal ühe koha peal. Kunded viidavad süüdimatult aega, vaidlevad, kes sõitma tuleb, kuni sina seal lõdised. Hobused lähevad melu ja ootamise peale leili ja hakkavad aiste vahel erilisi asendeid võtma. Lõbus seltskond viskab viint, aga sina kui mitmete elude eest vastutaja ja tööinimene – sõidukijuht ju ka veel – püsid pakase käes tapvalt kainena,” kirjeldab Merike kõigile, kes proovinud talvekutsari ametit, tuttavat olukorda. Koera elu.

Mis puutub koerte olukorda Tobral, siis neil on üks karmi ütlemisega aastates bernhardiin Max. Tartust Axberna kennelist. Koer kui kehastunud vastuväide neile, kes Beethoveni filmidest lollitatutena arvavad, et berna on mingi ninnunännu – või arvavad filmis “Bodyguard” nähtud stseeni järgi, kus Costner uksega kaks magavat bernat majja astudes eest  ära sõidutab, et nad ongi sellised kahjutud molud. Ei väsi kordamast: bernhardiin on tõsine valvekoer, kellesse tuleb vägagi tõsiselt suhtuda. Minu omad pole kedagi õnneks purenud, vaid harrastavad stiili, mis kuuldavasti ongi sellele tõule omane – panevad sissetungija lahkesti pikali, püsti lubavad tõusta siis, kui peremees tuleb ja lubab. Tobra talus kasvab ka napilt pooleaastane dogilontu. Praegu küll armas väike tölpa – nojah, turjakõrgus on sel väikesel juba üle 70 sentimeetri – aga dogide võitlustehnika on kuuldavasti hääletult ja selja tagant peale hüppamine, palju õnne.

Hobuste olukord aga on selline, et seal on 16 oma ja 9 omaniku hobust. Lisaks Osmanitele ka mõned veidi nooremad Palladiumi lapsed. Ja mitu, nüüdseks juba üsna küpses eas Arsenali võsukest. Kes minul isiklikult nostalgia ja assotsiatsioonide jada suisa lakke ajasid. Esiteks tunnen Tobral elavat Amadeusi sellest saadik, kui ta noore hobusena ühele, tookord üsna väikesele tüdrukule müüdi. Sellest on nüüd vähemalt viis aastat ning erinevalt paljudest hobutükkidest, kes erinevatel põhjustel edasi müüakse, on vanal õnne olnud – ta on ikka endiselt selle tüdruku hobune. Olevat väga tubli, usaldusväärne ja aus hops. Amadeusi emme, hiigelsuur punane torikas Donna oli mu mehe hobuse õde, kel oli komme mitte viitsides jooksu pealt kõõksuma pista ja kuulutada: “Oh, ma minestan!”

Teiseks olin hea sõber Amadeusi poolvenna  Axeliga – tema vend Alex kolis nii ruttu porodemaale, et ei jõudnud väga tutvuda. Aga Axel õpetas oma ülisügava ja raske traaviga algajatele tegelikku kergendamist ja kiitlejatele täisistakut, elas ühe suve Pärnus mu aias ja oli üleni üks mõnus hobutükk, mingu tal hästi.

Nende A-de poolõde Ateena ehk Pipi on kestvalt Rannakülas sugumäraks. Meid ühendab temaga paar murtud ribi ja sinine silm. Minu küljes kogu see kena traumade nimistu. Metsa vahel galopeerides läks grupi juhthobune ratsaniku tahtel teeristis vasakule, meie Pipiga tema tahtel paremale. Päris välja ei keeranud, va mõrd lajatas minuga vastu puud. Pärast kobedat õhulendu ei kukkunud õnneks ühegi kännu ega kivi otsa ja hopsik tuli pärast ise tagasi, et ägav mina koju tagasi tassida. Pärast seda ma metsas puude vahel kihutada pole armastanud. Ei tea miks küll…

Nii et Tobral tuiasin nostalgiast ja mälestustest kihisedes ja keedes hardunult ringi. Kuni sealsed hobunaised  mu maa peale tagasi tõid. Küsisid, mida ma tegin selle ja tolle raskeveotäku või muu hopsiga, kelle ma olevat noil samadel, enam kui viie aasta tagustel aegadel ostnud. Mäh? Selgus, et inimestel on mingitel neile teada olevatel põhjustel komme luisata, et neilt ostis hobuseid see, kes neid vaevalt näinudki on. Ei tea, miks. Ilmselt valetatakse samalaadsetel põhjustel, sama loogika ja reeglite järgi, mille pärast üks kinnisvaramaakler, kes kelmusega inimeste käest suuri summasid enda kätte nihveldas ja raha tagasi küsijatele ütles, et laenas selle mulle. A ma põle iial mujalt kui pangast raha laenanud ju! Ja tolle maakleri vale pani üks iseõppinud üliagar žurnalits ajalehe esiküljele ka. Kui teatris kokku sattudes temalt küsisin, miks ta minult kommentaari ei küsinud, käratas tädi üle hea akustikaga teatrifuajee: “Pohhui, Murutar!”

Kui nüüd veel juurde lisada, et ka Tobra talul on naabritega tükk trügimist ja jama olnud – koostöö ja üksteise toetamise asemel mõistagi – siis jummala eest, tunnen sind üha ära, Eestimaa…

Inimestest ei tule kunagi ega kusagil midagi head. Aga hoburahvas on Tobral ülivahva. Kõige kihvtima sügavmusta värviga on üks mutionu moodi lätlane. Otse loomulikult on olemas ka üks väike must šetlandi hammastega muruniiduk. Ja eriti lahe noorhobune mu meelest on üks avariiline paaritus. Ses mõttes, et ponil ja raskeveokal omavahel mehkeldatud ristand. Ema, vaeseke, oli poni. Aga – nagu naised ikka – hakkama sai!

Ja nagu hiljuti Roostalgi nähtud, olid ka siin ühel hobusel papilloom-kasvajad. Need tekivad kuuldavasti viirustest. Põhiliselt rinna, esijalgade ja kaela piirkonda. Ja parim rahva-veterinaarne ravi on hobuse enese sabajõhviga selle mugula kinni sidumine juure pealt – et ta verevarustuse puuduse käes ära kuivaks ja ise maha langeks. Papilloom-viirus aga on just selle viiruse sugulane, mis põhjustab ka inimestel emakakaela vähki, mis konkureerib arvukuselt isegi nii massilise tõvega nagu rinnavähk.

Arstiteadlased on aastatepikkuse töö tulemusel saavutanud papilloomi vastu vaktsiini. Viis tuhat raha per naine – ja üks elukene jälle potentsiaalselt päästetud. Hambaarstid on aastatepikkuse töö tulemusel saavutanud Tobra talu tänase järje. Noorpaar Marek ja Anu on ses talus põhilised vedajad ja pidajad, ettevõtmise algatasid aga vanema põlvkonna Pihod. Hambaarstid, kellel on Dentese hambaravikabinettide võrgustik Tartust Põlvani.

See dentistide dünastia on kogu hobumajanduse sõna otseses mõttes dentiinist üles ehitanud. Erialatööga teenitud raha eest on rajatud selline valguskõvastuv paradiis. Alguses, nagu ikka, osteti hobune järjest igale pereliikmele. Et perel oleks ühine harrastus, tegevus ja ninad ühes suunas. Kui juba talli oli vaja, siis mõistagi nii suurt, et teised pered saaksid ka oma kabjad seal maha panna. Ja kui juba nii suur sai, palgati ka hobunaine, hakati trenne tegema – ja lapsed hakkasid kokku sõitma lisaks Otepääle ka Tartust ja veelgi kaugemalt. Hobuvärk ongi ju selline magneetiline. Endale aastatega nime teinud tall on talvepealinna hobukeskus. Ja kuna inimesed on korralikult teeninud, on nad oma hingealasse ka kobedalt investeerinud.

Samal ajal, kui praegu ehitatakse kogu maailm kokku ooveetsee kiudplaatidest, on Tobra tall kapitaalne kahekorruseline ristpalkhoone. Elumaja on pere just katnud servamata lauaga, mis näeb mu meelest ülikobe välja ja tänu ülekattele – eriti kui väljas on püstlaud, sees pikutilaud, tuuletõke ja soojustus vahel – ka rabavalt soe. Mul on ka nii. Peab isegi Liu ranna avameretuuled enamvähem kinni. Mis siis kuppelmaastiku ilmastikust rääkida.

Katus on neil kärgmaterjalist ja katuseakendest ühe all elab hobuemand Merike koha peal. Väga mõistlik – sõidukulud jäävad ära, olukord on kogu aeg kontrolli all ning ka juhukliendid saavad suhteliselt suvalisel hetkel tulla ümber Tobra mäe tiirutama. Hästi õigesti ja õlitatult tiksuv maailm mu meelest.

Seal Vidrike kandis hakkas kummitama sarjast “levilaule meilt ja mujalt” üks motiiv “Amadeus, Amadeus” – samalaadi kõlapildiga mis-iganes-pundilt, nagu Vanilla Ninjal. Amadeus… Miski hakkas aga seoses dentistide dünastia õige olemisega õuelt tulles alateadvuses veel nõudlikumalt tiksuma. Kingitud hobuse suhu ei… Millal ma õigupoolest viimati hambaarsti juures käisin? Aga sina?


Loe kommentaare (5)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat