Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Jõudu ka teiseks poolsajandiks!


Jumal tänatud, see arvamus, et elukutse tuleb ära valida 18ndaks eluaastaks ja edasi terve elu üht kutsumust järgida ja ametit pidada, ei pea üleüleüldsegi paika! Kui tahate näha paari, kes spetsialiseerus ümber üle 50aastastena, kolis ja korraldas oma elus kapitaalse kannapöörde, käige Nuustakul ära. Sõna otseses mõttes.

Osadeks valikuteks pole nooruses küps ega valmis, osasid võimalusi ei tea ja mõnele teele ei julge astuda. Nooruses. Pärast juba julgetakse. Nuustaku näitel pole õnneks alati pärast keskiga kõigeks hilja ka. Just eriti õige aeg algab siis, kui algab inimelu teine poolsajand.

Tean oma esimese nooruse ajast, kuidas ei julge, ei tea ega ole valmis. Kogu lapsepõlve kasvanud soovi loomaarstiks saada kukutas inimestearstist ema, tutvustades mulle oma patsiente – igast otsast haigeid ja logisevaid veterinaare. Oli aeg, mil loomaarst oli lehma- ja seatohtri sünonüüm, väikeloomade kliinikuid polnud veel ju olemaski. Vaatamata kunstiinstituudi ettevalmistuskursustelgi käimisele ei julgenud soovitud skulptuuri õppima minna sellepärast, et sissesaamise väljavaated olid viledad. Ajakirjanikuks õppimine oli kindlapeale minek, ühtki skulptuuri ma pärast alla andmist teinud ei ole, aga loomaarst olla õnnestub pidevalt ja põhjalikult.

Seda, et Tiiu ja Kalev alustasid Nuustakul hobusekasvatusega enam kui 50aastaselt, peab järeldama tõsiasjast, et nende kolm poega on 30 eluaasta ringis ja muist lapselapsi juba päris suured. Välimuselt-olemuselt näevad mõlemad välja oluliselt nooremad. Ju ikka sellepärast, et õigesti elavad. Vales kohas vale asja ajajad vananevad virisemise ja maailma süüdistamise kätte kiiresti. Ussitavad haigeks ja on hädaks kõigile. Endale iseäranis.

Neile külla läksime koos ühe teise sama noore talli rahvaga, kes tahtis selle paariga nõu pidada programmide ja projektide, mtü-nduse ja talliehituse asjus, nende hobuseid, paarituse-aretuse strateegiat vaadata ja lihtsalt sõbrakäe ulatada. Hobusekasvatajate vahel kipub Eestis ju üldreegel endiselt olema halvustamine, pahasoovlikkus ja tülinorimine. Kangesti kena on, kui mõned sama asja ajajad tahavad ja oskavad sõbrad ka olla. Vahelduseks.

Tiiu ja Kalevi uhiuus tall on värske, käepärane, leidlik ja avar. Ühel pool on samasuguse kiudplaadiga kaetud seintega tall, nagu Harri Järvel Kurnas. Mingi moodi läinud, praktiline ja ju vist soodne materjal on. Sõitvad uksed, avar vahekäik ja piisav valgus välistavad sellise vanglamulje, nagu kipub olema vanadesse kolhoosilautadesse kohandatud tallides. Teisel pool on söödahoidla, mille seinte alumise osa tükid käivad tuulutamiseks mugavalt lahti – ja mille kaugemas osas on täkkude apartemendid.

Üks parimas eas roosa, halli jormi lakaga eesti tõugu täkk mögises ja tuuritas talli ukse juures õues – kuna tema kombeid tundmata karta ei teadnud, siis keegi meist hammustada ei saanud. Tiiu ise tuli meile ruskavalt sumedat tooni 3aastase eesti tõugu märaga vastu. Oli nii arvuka delegatsiooni peale sellepärast jahmunud, et tema tall pole ju mingi avalik trennides käimise ja hobu-seltsi-elu koht, vaid oma kodu olulisim osa. Näpu otsas olnud märakest tutvustas perenaine ideaalse teraapia hobusena: tüdrukul oli eriliselt sõbralik, usaldav ja inim-positiivne silmavaade ja inimeste suhtes üleni soodne hoiak.

Vana-Otepääl lihatööstusest – ettevaatust, hopsid, käituge korralikult! – mõni kilomeeter Tartu poole kohe tee ääres asuvast tallist saakski suurepärase hipoteraapia baasi. Ülikoolis seda ala õppivad noored käisidki äsja Tiiu juures üht tserebraalparalüüsi hobuse seljas leevendamas-putitamas. Tiiust enesest võiks paraku saada kõigest assistent. See ei tähenda, et huvi ja sisetunne on suur ja õige – praktikuteks saavad ülikoolis käinud kasvõi siis, kui hobustest pooltki nii palju ei tea ega hooli kui nendega päevast päeva koos elav ja hingav suur süda. Ka ei ole haigekassa kui linnainimestest koosnev ametnike labürint aru saanud, kui universaalne ja mitmekesise väljundiga võimalus on hipoteraapia. Nii ihuliste kui vaimsete puuete puhul on koostöö hobusega rahustav, iseenda ja maailmaga tutvustav ja sobitav harrastus. Aga mine räägi seda linnainimestele! Ametnike mõistusele toomist takistab ka see, et hobusekasvatajad selgi ammendamatul ja piiritul tööpõllul koostöö asemel rivaalitsevad ja üritavad üksteist põhja lasta. Mis siis, et mina ka ei saa – peaasi, et teine ei saaks!

Nuustaku hobula puhul on seadustejärgne võimatus hipoteraapia alal täisvõimsusega tööle hakata seski mõttes nõme raiskamine, et lisaks hobustele, tahtele ja fantastilisele kuppelmaastikule on neil Pühajärve ääres ka külalistemaja. Praegu on sellega küll nii, et mõlema abikaasa suurem osa jõust, ajast ja pühendumisest on hobustele suunatud. Aga kui vaja ja tellimust oleks, küllap siis väed jaguneksid.

Tiiu ja Kalev on tegelikult tartlased ja üsna linnainimesed. Enne teise poolsatta jõudmist kumbki õieti ei teadnudki, et nende pärisosa on hobused. Mõlemad töötasid asistel, küllap vist kenasti sisse toovatel aladel – tall on ehitatud oma võimuga, mitte projektide pinnalt. Ettemääratusest teada saamine algas ühest hobusest, kes Tiiule kingiti. Hobuse pärast koliti linnast ära. Talli ehitama hakati kohe targu mitmele hobunale – ja juba neid oligi kaks, siis kolm…

“Ah, mis elumaja?” küsib Kalev ükskõikselt, kui tema prioriteete uurida. Olemasolev kena funktsionaalne onn käib küll. Tall on kõige olulisem.

Oluline on, et sellele paarile kuuluva Palladiumi tütre (näol on täpselt samasugune mask nagu vanamehel-kadunukesel) varss Rainbow on sulnis, praegu tumehall, pikakoivaline täkulaps. Kuna Reinukesest loodetakse palju, on üks tallinlannast neiukene, kes tema emaga ratsutamiseks ekstra Tallinnast Nuustakule voorib, asunud talle aegsasti kobe-hobu välimustki koolutama: lakk on patsikummidega ühele poole koolutatud. Näe, kuitahes hunnitutel looduslikel kuplitel avaraid kopleid nautides hobused ka elavad – noblesse oblige – aadel kohustab!

Elumajale lähimate kuplite vahel näivad eemalt vaadates olevat valged-hallid-mustad seened. Tegelikult on need šetlandi ponid. Kõige suhtlevam on täiesti ümara kujuga valge mära, kes on ühest silmast pime ja kelle näo eriliselt kasvavad karvad kuubikuks kujundavad. Hallil minimäral on valgelaiguline vahva varsakene. Selline süles hoidmise olend, kelle paneks autoistmele ja sõidaks temaga koos õnnelik olema. Noor must mära on teiste krõõpide poolt mõnevõrra tõrjutud ja seepärast vihane. Aga oma lühikestel jalgadel ringi vudides seetõttu ka kõige isiksusem. Samasugune must – aga pruuni koonuga – kaisuhobust täkupoiss elab üle maantee asuvas täkukoplis ja on kõigist täkkudest kõige täkum. Ja šetlandi kääbikute puhul on mõistagi kõige raskem alla suruda soovi mõni neist kaenlasse võtta ja koju muruniidukiks kanda. Minu majapidamises oleks niisugune jumbu – kellesuguseid peetakse ka Libatse tallis ja Kõrgekaldal ja üldse igas endast lugu pidavas tallis iluasjadena – koertest väiksem. Aga vaevalt ta selle pisisasja pärast hätta jääks.

Märakoplis käimiseks kappab Tiiu iga päev vähemalt pool kilomeetrit sinna ja teise sama palju tagasi. Eestimaal on peateedest kõrval niimoodi, et kui vanad talud pole juba välja ära surnud, siis kohe surevad. Nii juba hääbunud kui kohe kollabeeruvate talude maad on – juhul, kui pärijate omavahelised kakelungid neid läbi ei mürgita – üleaedsetele kasutatavad. Sestap on Nuustaku hobumaad kokkuvõttes sisuliselt piiramatud. Kolm aastat tagasi alustatud hobipidu näitab nüüd esimesi paariaastaseid sälge – kuidas neid õpetada-turustada ja kui suureks kari ajada, selgub töö käigus.

Märakoplites on Kalevil ja Tiiul igasuguseid värve – kollased linalakad ja erivarjundites hallid toonid on kõige kihvtimad. Nende hurmavate värvikombinatsioonidega – iga värvilise mära varrekene veel teist ja kolmandat moodi värviline - tekkis meil muu hulgas naljakas harmoonia ja ühistegevus. Sel ajal, kui tõsisemad hobunaised ükshaaval kõiki märasid üle vaatasid ja hindasid, istusin mätta otsa oma enese neljakuust kutsikat toitma. Hobulapsed said aru, mida inimlaps seal emme hõlmade vahel nohistab – ja kõik see mees puges solidaarselt oma emade kõhu alla einele. Kujunes ühine piknik – ja see oli üks ütlemata kaunis hetk mu emalikus elus.

Tiiu ütles seepeale, et nüüd jah on beebidega majandamine nii looduses kui kasvõi Otepää pubides nii lihtne ja loomulik, aga sel ajal, kui tema kolm poega sündisid, oli kõik nii kuramuse kammitsetud ja keelatud, et lihtsam oli ka oma mehe sõna kuulata. Selles mõttes, et neljas laps jäi saamata, sest mees ei lubanud – ehk oleks olnud tüdruk. Mispeale manitsesin endast eakamat-tegijamat naist oma kogemuse pinnalt: kui niisugustes asjades meestega nõu pidada, nende kõhklusi ja kahtlusi arvestada ja asjatule ettevaatlikkusele kuuletuda, jäävad paljud lapsed sündimata ja loomad võtmata-pidamata. Neis asjades on naine Emand.

Tegelikult on Tiiul oma mehe ja abieluga kangesti vedanud. Nad ajavad ühist asja. Maale kolimine ja hobustele keskendumine on nende ühine otsus, huvi, tahtmine ja pühendumine. Juba see on väga kõva sõna. Väga paljud hobunaised – vist õigupoolest suisa enamus!? – on oma tallid püstitanud, karja kogunud ja kosutanud pigem meeste kiuste kui nendega koos. Kellel jaurab ja jonnib mees kogu naise ettevõtmise vastu. Kellel õnneks vähemalt ei põtki vastu – aga ei abista ka. Eriti heal juhul toetab ja aitab kõrvalt, neutraalselt, ise asjasse sekkumata-pühendumata – et naine rahul ja rõõmus oleks.

Ühele sellisele variandile hoian südamest pöialt. Et edumees Valdo Randpere toetaks oma Irene kavatsust Viimsisse oma tall rajada. See on midagi palju elusamat ja ilusamat, tõelisemat ja kestvamat kui raharahva prouadele ostetud butiigid-pesupoed-ilusalongid ja avatud restoranid-ööklubid.

Mul on Randperede kavatsuse asjus põhjust rõõmustada ja julgustada sestap, et natukene isiklik seos on ka. Hobukeskse raamatu “Ettevaatust, Emma!” – mida nüüd nii vene kui saksa keelde tõlgitakse – esitlemise ajal elas Irene südamesõber Garant veel Luunja tallis, kultuurisaate OP! jaoks sai hobusekallistamisega ja puude vahel ratsa põrkamisega kaadrid just selle muhedalt roosa loomaga tehtud. Ühel teisel korral pudenesin jalused kaotanult maneežis selle hoogsa kimli seljast maha ja mul on tema talveraudade krihvi jälg elu lõpuni põlve sees. Sihuke vereside meil siis. Ja saagu tall!

Aga Nuustakul on nii, et noorhobuste väljanäitusel käib just Kalev oma kasvandikke esitlemas. Uhkelt sirge seljaga, stiilselt endisaegsel moel. Niisugune asi teeb maailma sügavalt paremaks ja ilusamaks. Ja selle hobuinimeste paari pühendumist ja koostööd vaadates on lausa isu, mitte hirm, samuti teise poolsatta jõuda – sest siis alles õige elu algab ja asjaks läheb!


Loe kommentaare (34)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat