Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Järve talli teate? Aga Rähna Tõnut?


Inimeste elujärg ja stiilieelistused on lõppenud suvel loendamatuid inimesi lennutanud Tallinna lähedale Sausti ja Nabala mõisa. Need on Tartu poole minnes Patika juurest magistraalilt maha sõites või Jüri-Rapla liinilt lähenedes Kiili kandis. Lennutamise põhjuseks on pulmad ja juubelid. Kusjuures äsjasel suvel abiellus just rohkesti neid paare, kes olid juba varem aastaid koos elanud ja pidasid nüüd – kas uue lapse lisandumise eel või lihtsalt õige sisetunde pärast – vajalikuks oma kooslus seaduslikustada. Rendimõisatesse viivad pulm ja juubel rahva aga sellepärast, et enam ei taheta koduõue murule pikka lauda katta ega elutoas tangot tantsida. Midagi hõrku ja kaunist tahaks. Kasvõi mõõduka tasu eest.
Kui noile mõisaile läbi Patika läheneda, jääb üsna kiirtee lähedal maantee äärde üks roosa unelm. Suht väike roosa, rohkete klaaside ja klaaside tagant paistvate taimedega maja, mille ümber on koplid-treeningplats. Selline sefiirist ja sulnis Barbi-tall, mida olen suvest saadik tahtnud korra ka seestpoolt ja põhjalikumalt vaadata. Aga kohale ei jõudnud ka seekord. Pärnu poolt liginedes märkasin Kurnas – koht, mille nimegi ma samal hommikul veel ei olnud kuulnudki – silti-liiklusmärki, et vasakule ära on Järve tall. See on natuke enne toda saatuslikku Jüri silda-viadukti, mille lähikonnas pooled äkk-pidurdajad kraavi maanduvad, sest märg asfalt pole siinkohal moekas auto värv, vaid sigalibe atraktsioon. Et hullunult lajatavad mustad surmad, sõna otseses mõttes üksteisest üle ja läbi tormavad, meeleheitel juhtidega thriller-limod mind ää ei tapaks, kükitasin enne vasakpööret paremale teepeenrale. Kui lasterikkal maanaisel viimaks üle tee õnnestus pääseda, viis käänuline tee kõigepealt mööda tervest hulgast üsna uutest, lustaka arhitektuuriga ja mitte sugugi odavatest villadest. Siis tulid kobaras koplid ja uus, väga soliidne täismõõtmetes maneež üsna hiljuti ehitatud talliga. Just sellisega, mida võiks igaüks, kes mingis meeltesegaduses järsku hobuseid ja talli pidama otsustab hakata, endale tahta.
Talli ees seisvad neli hopsi-kopsikut sümboliseerisid minu jaoks hoobilt seda, et siinsetel tegijatel läheb hästi. Treileri soetamine näitab esiteks, et selleks on kõige muu esmatarbelise kõrvalt võimalusi. Teiseks seda, et sellega käiakse nii sageli võistlustel-üritustel, et on mõtet. Märk igal juhul. Ja tõestus selle kohta, et kogu kompleks on istutatud energeetiliselt hea ja õige koha peale oli see, et vaatamata valvur-hundi pröögetele sättis mu titt ennast turvatällis mugavamalt sisse ja jäi sügavasti magama. Seda pole enne juhtunud. Teel tudunud beeps ärkab tavaliselt kohale jõudes hoobilt, tahab kaasa ja näha ja kusagil talli vahekäigus või maneežinurgas oma kaasaskantavad tissburgerit firmalt MacTiss. Nüüd magas kogu meie Kurna-tunni – ja sellises kohas elamise puhul hobustele palju õnne.
Veel ühe hundikoera ja beibe – tähendab bullterjeri – valvsa silma all hõikas üks mees: “Näh, mustlasveri ei lase Katjat kah ühestki kohast valge inimese moodi mööda minna, kus ta hobuseid haistab.” Ja Katja omakorda ei pääse paratamatusest neil mitte-mööda-minemistel Pärtli Aadit kohata. Jutustasin Aadile vanaroosast noorest hollandi külmaverelisest märast, keda Libatses nägin. Mees itsitas, et tollel on jummala eest pea suur nigu kohver. Ja ütles, et üks teine hollandlane, lapiline karvaste jalgadega täkk, sai sealtsamast natukese aja eest Soome müüdud. Seal klobisid rasked märad – kui meenutada Kõrgekalda raskeveokate karjas nähtut, ei kahtle ma hetkegi, et sedasorti hobuhiidude käest võib karm kolakas tulla – vana nii auklikuks, et ära tuli uinutada. Ei tule sealt Soomest midagi head… Huvitav, mida räägib ikkagi raskeveokate tõuraamat nende hollanderitega ristamisest?
A mis mul sest, ega ma ju Sylviat ostma ei hakka. Väikest poni mõjutustega musta ameerika traavlit, keda Järve talli rahvas kohe järgmisel hetkel pakkus, ammugi mitte. Mis siis, et pidavat lastele trenniks super olema ja hästi hüppama. Hobuste ostmisega on lood nii, nagu jutustan järgmises loos.
Selles loos vastas Aadi mu küsimusele, kelle tall ja kes siin tegutseb, küsimusega: “Kas sa Rähna Tõnut siis ei tea või?”
Väheldane lustaka näoga mees, treenerikuue rinnatasku peale tikitud Tõnuga osutuski Eesti ratsaspordi elavaks legendiks. Tema kõrval seisev asjalik ämbri ja hargiga tegelane teatas, et see ongi puha Tõnu majandatav tall, kus temal on au olla tallipoiss. See “tallipoiss” ehk siis Kurna talli omanik Harri Järv on lisaks normaalmõõtmetes sõbraliku puitsisemusega maneežile oma kodu juurde rajatud kompleksi ehitanud salooni tüüpi istumiskoha ja talli peale külalistetoad. Tõnu käe all põhjalikumalt ratsaõpet võtvad pered ongi juba seal ööbinud ka. Meie tegime vanameistriga seal saloonis lahustuvat kohvi ja sõime venekeelsete kirjadega – mis viitavad ilmselt talliomaniku ärilistele tegutsemissuundadele – karbist linnupiima tüüpi kommi.
Enda kohta muigas maestro, et “sai kunagi väheke sõidetud”. Harri ja tema talli kohta rääkis aga järgmist. Täna juba 50le lähenev – välja näeb nagu 35, aga see tuleb teadjate sõnul sellest, et iga kraam säilib piirituse preparaadina hästi – Harri ratsutas hästi. Aga koolis õppis halvasti. Nõukaajal oli selline kord, et kui lapsel on paha tunnistus ja punaseks kirjatud päevik, siis võistlema ei lubata. Ja kuna sedasorti motiveerimispüüe Harri peal ei töötanud ja hinded jäidki selliseks, nagu nad olid, ei jõudnud andekas poiss ka ratsutamistippude sekka. Kuradi raiskamine. Ja hoiatus lapsevanematele, kes sama moodi hinnetega mõjutades oma nublusid õppima püüavad käratada – kui viisi ei tule, siis ratsutamist pole. Aga võibolla on see laps just suurepäraseks ratsanikuks siia ilma tulnud? Tema takistamine on ju suisa kraim sel juhul.
Samas on Harri näide lapsevanematele lohutuseks – kui ka suurem asi koolipoiss pole, rahakaks meheks võib saada ikka. Lihtsa loogika ja ürg-aruka ettevõtlikkuse tulemusel on mees end põlistel aladel pehmelt öeldes järje peale töötanud. On kütt ja korilane. Tegeleb lihaäriga, sehkendab kukeseente ja kaladega. Issandale meelepärane on see tegevus ilmselt lisaks loomulikkusele-looduslikkusele ka seepärast, et tüüp on nii tõhusa tüki oma sissetulekutest hobustesse investeerinud.
See juhtus niimoodi, et Harri ostis oma tütrele hobuse. Nende tütre-hobustega ongi mingi seaduspärane värk – Libatses on ju Margus Kanguri tütre Kohuke ja Jaanikivi tütre šetlanderid ja minul… Sellest järgmises loos.
Tõnu soovitas Harril teise hobuse veel osta, sest kutil on vinge tõld, mille ette sai sel juhul kahe hobuse rakendi teha. Maneeži nurgas on mehel muide terve kollektsioon vedruvankreid ja muid hobuse taha käivaid sõidukeid. Kõrgekaldal on Georgil ja Kerstil samaväärne kollektsioon saane-regesid, nii et väärt vara on kenasti hoitud. Hobustele oli talli vaja. Kui juba ehitamiseks läks, soovitas Tõnu suurema teha – teised toovad oma hobud ka hoiule. Tehtigi nii ja oligi nii. Aga kui juba oma kolmkümmend hopsi majas, kuidas sa meie kliimas siis maneežita saad. Ja kui juba põhjalikumalt õppima tullakse, on ka öömaja vaja. Sellest siis ülimõnusast materjalist seinakattega külalistetoad. Nii lihtne ongi.
Iseennast nimetab Tõnu Lasnamäe pensionäriks. Elab seal mugavas korteris keset arvukaid supermarketeid, mis konkurentsi käigus hinnad pensiokale maitsvaks kukutavad. Kurnale lähimast Tallinna otsast on lähedal talli tulla. Aga mis tagasihoidlikku penskari-värki puutub, siis tegelikult see tall muidugi ainult ja üleni Tõnu ümber koos seisabki.
Tõnu enese lapselaps papriteta ponil Jack juhib edetabelit. Tõnu trennis käivad nii inimesed kui hobused, nii lapsed kui täiskasvanud. Ja see on nüüd see koht – üks väheseid, aga selle eest sügavaid – kus ma kahetsen, et kusagil Tallinna kandis ei ela. Kuke Maie trennid on ka ülimaitsvad, aga kuna tal on Säreveres nagunii ligi 70 pidevat noort ja last treenida, siis nagu ise väga ei kipuks. Tõnu trenni tahaks küll hirmsasti. Oi, kuidas tahaks.
Sellepärast, et Tõnu ütleb mu hädaldamise peale, et ma pole enam kui kaks aastat ratsutanud ja nüüd ei mäleta enam midagi ja kõik vajalikud lihased on atrofeerunud ja oi-oi, ai-ai, et mitte keegi pole sadulas sündinud. Ütleb, et oskamatust pole vaja häbeneda, oskamatus on väga hea koht, mille pealt õppimist alustada. Sellega on nagu võõrkeelega – kui vigu häbenedes rääkimata jätad, ei õpigi. Ja vanameister lohutab, et kogu maailm pole õnneks ka sakslased, kes – ise sageli ühtki muud keelt oskamata – su vigade üle ilguvad ja kehva sõnavara mõnitavad.
Kusjuures Tallinna eeslinnadest meeldib mulle kõige rohkem just see Kiili, kus on inimlik elukeskkond Kalevi spordihalliga ja puitseintega kooliga – Kiili pole nii suureks riik-riigiseks paisunud, nagu Viimsi. Elaks Kiilis, käiks Tõnu juures… Aga mu oma kodu mere ääres? Harri soovituse peale kohe homme Kurtna lähistele kolida, räägin tüüpilist merejuttu. Et ei saa ilma mereta õnnelik olla. Tegelikult ei saagi. Võrtsjärve ääres on mees – ja suuremad, Tartus koolis käivad lapsed küll jah – aga pikemalt seal peatumine tundub asumisel olemisena. Närtsitab. Mere ääres oma kalurimajakeses teevad majapidamistööd ennast otsekui ise, kirjutamine edeneb, sest hing on rahul, koerad on suurel maalapil ringi kalpsates õnnelikud… Ja see ei tähenda, et Harri küsib äsjasest tutvumisest hoolimata väga omamahelik-ammututtavlikult, milleks meri, kui on Järv.
Kusjuures selle vana kooli mehe, Rähna Tõnu telefoninumbri võtan üldse mitte selleks, et mõnd Järve talli võistlust vaatama minna. Mulle meeldivad üleüldse töiselt argipäevased tallid ju. Võtan numbri teadmisega, et lähen sinna uuesti ratsutamist õppima. Personaaltreening pole kaugeltki odav lõbu. Aga selle eest on tõhus ja tegelik. Ja teele selle, uuesti sadulasse tõusmise hetke poole asusin pärast džunglist korjatud haigusi, orkaani ja selle kahjude korvamist, bernhardiini enneaegseid kutsikaid ja oma viiendat titte, juba paar nädalat tagasi. Ostsin Keskoagrost sapsud, noh. Tütardele oli kaskasid vaja, kuivõrd sai juba selgeks, et nad ikka tõesti jäävadki nädalalõputi Rõngus Barbara von Tiesenhuseni karjamõisa maadel trennis käima. Ja kuidas siis endale üldse mitte midagi, eriti veel kui Franz-kass, raibe, mu vanad rohelised seemis-sapsud täis kommenteeris?
Kuni tite-Minni kasvab veel veidi suuremaks, et temaga koos oleks lihtsam hobustega majandada. Kuni usin meierei tõsisemat tegevust sadulas ei sega. Nii kaua on lihtsalt hea mõelda, et sellised lihtsad ja muhedad tegelased, nagu Tõnu ja Harri seal Kurnas Tallinna muumiatele kontrasti pakuvad. Et normaalne maailm ka ikka veel kusagil toimub. Iga korraga, mil asjaajamised paratamatult Tallinnasse sunnivad, muutub sealsete inimestega suhtlemine järjest talumatumaks. Pealinnas on ülearu palju inimesi. Sellise arutu kontsentreerumise tõttu on igaühe jaoks töökoht ja positsioon ülihinnaline ja haiglaselt väärtuslik. Isegi kui see on mingi nõme jupijumala amet. Kuna igaüks hoiab viimse kui varba ja peekarvaga oma kallist kohast kinni, on ta hirmunud. Paanika piiril sipeldes püüab jätta iga hinna eest muljet oma asendamatusest. Tegelikult muutub aga külmaks ja upsakaks – mis on mõistagi kaitseasend – monstrumiks, kellega on lihtsalt vastik ja võimatu inimese kombel asja ajada. Küllap need mu sünnilinna kuhjunud õnnetud märkavad mõnikord ise ka, mis nendega toimub. Aga inerts ja argus, hirmu käes juhmistumine ja vitsaväärt ettevõtmatus ei lase tulema tulla ja uuesti inimeseks hakata. Kui Talsinkist inimeste maale tuldud ei saa, siis mingu vähemasti sellisesse muhelahedasse kohta, nagu Kurna tall. Või Rahula. Või Saha-Loo. Või Ruila. Või Patika – kuhu ma ka ükspäev kindlasti külla jõuan. Kui kunagi oli Tallinnas vaid üks Tondi maneež, siis nüüd on ju kasvõi tunniks-paariks õnnelik olemise kohti ümber linna paljupalju. Parajalt palju.


Loe kommentaare (5)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat