Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Särevere hobukuninganna ehk Kukk, kes elab kanalas


Säreveres Türi põllumajandusliku suurkooliga kokku kuuluvaid talle ja neis elavat neljakümmet hobust pidav Kuke Maie on inimene, kellega on kangesti hea kallistada. On selliseid suure sooja väljaga inimesi, kellega ühise energiavälja moodustamine annab tohutus koguses head energiat. Ühtlasi kulub Maie argipäeva pealt vaatamine ära igale äpule, kes oma siblimistega hätta jääb ja kurdab, et ülesandeid ja probleeme on nii palju, et ei saa hakkama. Särevere hobukuninganna hakkamasaamiste pealt võib õppida, et inimene tuleb kõigega toime, kui õiget asja ajades oma elemendis on. Enamuse inimeste probleemid tulenevad sellest, et nad vaevlevad mingist inertsist ja eelarvamustest, valel-kohal-kuulekusest tulenevalt keset elulaadi ja –alasid, mis neid õnnelikuks ei tee. Hea veel, kui õnnetuks ei muserda. Oma õiges kohas selle elu tegelikku ülesannet täites õnnestub kõik ning kõik jamad lahenevad sujuvalt. Ka siis, kui kõrvalseisjatele su töö, tegevus ja eluviis ogarana tundub.

Särevere jääb teele, kui sõita Võrtsjärve äärest Tallinnasse või Pärnust Rakverre. Need elutähtsad magistraalid viivad läbi otse tallikompleksi erinevate hoonete ja koplite vahelt. Ainult et enamasti ei pea me ju kuitahes mõnusates ja õigetes kohtades kuigi sageli kinni, sest kiire on. Näiliselt ja ekslikult tähtsamad asjad tahavad ajamist. Ehkki tegelikult peaks just peatuma.

Ükskõik, kas sõidan Tallinnasse Pärnumaa või Tartumaa poolt – eranditult alati tekib kaks-kolm totaalselt eluohtlikku seisu. Keegi tuleb meeleheitlikul möödasõidul lapiti vastu. Kui ise kellestki mööda sõidad, hakkab mõni kolmas veel topelt teist mõlemast mööduma. Külateedelt turnitakse vasakule-paremale vaatamata magistraalile. Mõni lajatab paremalt mööda. Või pidurdab ja vasakpöörab ilma igasuguse suunatule või muu hoiatuseta. Iga selline ekstsess paneb üle mõtlema, kas asi, mida ajama sõidan, seda lakkamatut eluga riskimist üldse väärt on. Ja küsimus tekib ka, kes on need meeleheitlikud inimesed, kes oma suurtes – miskipärast reeglina mustades – autodes nii meeleheitlikult lajatavad, et otsekui ei hoolikski, kas eluga kohale jõuavad. Seekord veel. Kui ei jõua, siis tühja kah. Veider mõrtsukate kategooria.

Kuke Maiega tutvusime üsna mitmeid aastaid tagasi nii, et peatasin ühe tavapärastest linnade vahet traageldamistest ning astusin lihtsalt sisse. Maiel on selline suhtumine, et see jalg on õigel teel, mis adra järel käib – ja see inimene tuleb asja pärast, kes hobuste juures peatub. Nii võttis ta mu juba esimesel kohtumisel vastu nagu vana hea tuttava – näitas ükshaaval hobuseid ja loetles, millise mära varss sel aastal millisest täkust on. Nagu see ikka käib.

Teisel korral kutsus Türi kool mu noortele kirjandusest rääkima. Et kirjanik poleks põllukooli noorte silmis vaid sõnavahutav udumäe kuninganna, saatis talli emand mu pärast jutustamist hobusekasvatuse tudengitega trenni. Väga vinge oli – kõigepealt natuke tavapärast tiirutamist, siis hobuse seljas võimlemist ja lõpuks üksteise peast mütsi ära virutamisega mänge, mis õpetavad sadulas asja ajama nii, et kogu ajutegevus kogu aeg ratsutamise külge ei klammerduks. Sama värk, mis autojuhtimisega – kui suudad roolis olles vestelda, ümbrust vahtida, raadiojaamu vahetada ja muid mõtteid mõelda ilma,  et seejuures bambusesse paneks, on pedaalid-rool-käigukang piisavalt kätte-jalga õpitud, et end autojuhiks pidada.

Kolmandal korral kutsus Maie koolkond mu kevadisele hobupäevale žüriisse – ise üsna kerajana neljandat last oodates aitasin hinnata, kes on kõige kihvtima kujundusega ratsanik. Oli indiaanlasi, kauboisid, mõisapreilisid. Juba teist aastat võitis Maie tütar Maila täkul Lakmuss. Kelle märad ühel paaritustretil maha lõid, nii et mees leiti kraavist, jalad püsti, oh mis kurb. Mul endal oli tookord Võrtsjärve äärest Setra farmist laenatud kaheteljeline järelkäru auto järele pandud, et suur kollane köögikapp tookord ehitamisel olnud Pärnumaa koju vedada. Tagurdada ma selle kompositsiooniga ei osanud, põllukooli ees pargiteedel õnnestus nina ilma selletagi õigesse suunda nihverdada. Sellised asjad jäävad meelde.

Vahepeal jõudis Maie väga karmilt haige olla – ja minul viies laps sündida. Kui ühes seltskonnas taas kohtusime, oli tunne, nagu oleks ammust sõpra trehvanud. Selline põhjaliku kallistamise tunne. Ja põhjusi, miks järgmisel linnast linna vajutamisel peatuda, oli vähemalt kaks. Esiteks 35aastane valge mära Mamma, kelle vanaemalikust teiste märade varssade emmemisest Maie nii kütkestavalt rääkis, et tekkis tahtmine selle sõbrannaga tuttavaks saada. Teiseks 7 miljonit. Põllukool sai oma talli renoveerimiseks ja maneeži ehitamiseks lõpuks, mitmendal katsel selle euro-papi kätte ning Maie kinnitas, et hetkeseis Säreveres on vaatamist väärt.

See projektide kirjutamine ja rahade peale saamine on üks eriline müsteerium. Täiesti uus, iseseisev ja ainulaadne elukutse. Projektikirjutajad peavad teadma, kus fondides mis rahad asuvad – ja kuidas kirjutada ja väljenduda, et eraldus tehaksegi. Üks mu klassiõde saab enamusel juhtudest need maagilised rahad peale. Ainult siis läheb asi lumme, kui projekti tellija kõigest ei räägi. Kui tal on näiteks mingid salajased konfliktid, laibad kapis või vale parteiline kuuluvus. Maksab projektikirjutajale töö eest, mis ei saagi õnnestuda – kirjutaja võib ju teine olla, konfliktne-probleemne tellija on ikka sama ja teada. Kusjuures igal aastal jääb miljonite kaupa fondide rahasid kasutamata, sest ei teata küsida või pole õiget projektikirjutajat. Põllumajanduse suurkooli omadel läks ikka õnneks. Maie jõudis vahepeal juba kahetsema hakata, et uueks talliks seda hoonet ei hakatud kõbima, kus vahepeal austerservikute firma oli. Aga minu meelest on vana tall palju sõbralikuma magneetikaga. Sellesse seene-katsetuse talli ongi selleks talveks täkkude toad tehtud. Suured. Privaatsed. Vähekese kõledad ja kajavad – aga mis sa eriolukorras ikka teed. Märad lähevad teise endisesse lauta. Ja noored hopsid sellesse, kus praeguseni heinapalle hoiti. Nõnda on Maie oma asjaajamist korraldanud ja levitanud nii, et terve hoonetekompleks on asjalikult tema teenistuses.

Koolil on kümmekond hobust. Ülejäänud on Maie omad. Uuel aastal veel 17 rohkem, sest nii palju on paksuks pistetuid. Ja just praegu, mil tegelik tall on seest lagedaks lammutatud ja loomarahvas ajutistes korterites, saavad Türil hobusekasvatuse õppijad tegeliku koolituse. Noored saavad teada, kuidas reaalselt tall hobukõlvuliselt sisustada ja toimima panna – kuidas ja kuhu käivad sööt, allapanu ja viisakalt väljendudes olmejäägid.

Praegune õppetöö korraldus on selline, et need noored, kellel on kodus paar hobust, võivad õppida ka kaugõppes. Maiele meeldiks selline kord, nagu on teistes Euroopa Liidu riikides – noor inimene peaks enne kolm aastat reaalselt tallis hobustega töötama, enne kui ta üldse hobusekasvatust õppima võetakse. Muidu tungleb sellele alale üli-hulgi tahtjaid, aga päris haridust tegelikult kätte ei saa. Kuke-emand pahandab, et need, kes eelistavad kodus kaugõppida, ei hoia kriitikasõnu kokku, justkui Säreveres ei õpitakski õieti midagi. Kui kohal käiks, küll siis õpitaks ka. Ja siis ei ronitaks hobusele selga välimist ratset tirides, nii et hobune on pikali kukkumas – ja kui too sammukese astub, virutatakse piitsaga mööda nägemist, et loll on. Mis siis, et oskamatusest siruli sikutatav ja pekstav on tiine… See on nii masendav lugu, et Maie räägib seda korduvalt. Siis ei tee see alla neelatuna nii kangesti haiget.

Sulnis päikesepaisteline ilm oli sel päeval, kui täkud nende uutesse korteritesse koliti. Soliid, Hermelin ja Nelson õppisid üle tundmatute lävepakkude astuma, nurgatagustesse keerama ja end kitsastest ustest sisse pöörama. Mõni mees läks ähmi ja higiseks – seda käis Maie iga natukese aja tagant vaatamas ja rahustamas. Samal ajal juhendas tüdrukuid, mida ja kuhu uutes tingimustes kärutada.

Käis koplites patseerivaid omaniku hobuseid jälgimas – üks neist oli halvatuna rihmade peal rippes, kuni jalad alla võttis. Seda omanikku, teedeehituse ärimees Künnapuud tunnustab Maie väga. Nii haige hobuse jalule ravimise eest kui selle eest, kui sageli ja süvenenult varakas-edukas mees oma, Säreveres resideerivate, hobuste juures peatub ja juttu räägib. Maiega ei räägi, hobustega küll.

Suhtumiste poolest meeldib Maiele ka Ivo Ots, kes sooja ja hea huumorimeelega hobuinimesena Pärstis talli peab, hobuseid välja õpetab ja peale kasvatab. Hobukuninganna naerab, et enda juurde praktikante kaubeldes palub ta Maiel lahkesti saata ühe rinnaka ja ilusa ning ühe tööka tüdruku. Küllap saab. Kes Maie käe alt tuleb, see on ka hea koolitusega.

Pidevalt vasakule ja paremale joostes – ehitajaid on vaja juhendada, vaadata, et kõik saaks nii, nagu vaja – peatub emand aegajalt märade ja varssade juures. Kus ongi 35aastane Mamma keset teiste märade mudilat, millel ta silma peal hoiab, kui emmedel endil on muud tööd – ja varsad hoiduvad kobaras Mamma ümber nii, nagu ma kusagil mujal näinud pole. Inimesedki ei oska alati nii.

Maie jõuab ehituse, tallide ja koplite vahet joostes iga hobust nimepidi kõnetada ja temaga julgustavalt rääkida. Selle kõige juurde annab enam kui 60 noorele, kes pidevalt Säreveres ratsutamas käivad, päevas neli kuni kuus tundi. Neid trenne reastades ja läbi mõeldes seab naine asjad hobuseid säästva rehkendusega. Et hobused treeningutes ülemäära ära ei väsiks, saavad ratsanikud vaheldumisi tavatrenni ja võimlemist. Sadulas tehakse kääre ja saltosid, veetakse “laipu”, keeratakse keha – kõike, mis ehitab noorele ratsanikule teda turvaliselt sadulas hoidvad lihased. Annab tunnetuse, mis välistab sadulast prantsatamise ka ekstsesside puhul. Maie ütleb, et sellistest võimlemisharjutustest õpikut paraku kirjutatud pole. Aga vaja oleks küll. Et teistes tallides ka osataks sel kombel võimelda, nagu Maie trennides.

Seda õpikut Maiel küll aega kirjutada ei ole – ajutiste ehituskonteinerite kui isevärki lasipuu külge on kinnitatud üha järgmised hobused. Kõigi varustust on vaja kontrollida ja korras hoida, noortele käske ja nõuandeid jagada – ja läheb järgmine, trenn, järgmine. Boksid vaja üle vaadata, ehitusmeestel silm peal hoida.

Naine elab kõrgkooli õue peal väikeses rohelises majas, mida ta ise sõbralikult kanalaks nimetab. Kukk elab kanalas, eks ole. Päeval muude tööde kõrvalt jõuab ta ahjud küdema panna, et õhtul voodisse kukkudes tuba soe oleks. Aga kui ta teid külla juhtub kutsuma, siis teadke, et hobukuninganna peab silmas talli, mitte seda rohelist onni.

Kui Maielt eks-reporter Andres Raidi kombel küsida: ja ikka jõuate – selgub, et ta käib lisaks oma oravarattale abiks ka neil, kes ei jõua. Maie enam kui nelikümmend hobust on suurepärase õpetuse ja meelsusega – neis majapidamistes aga, kus on vaid üks-kaks hobust, lasevad oskamatud peremehed hopsidel endale pähe istuda ja hakkavad vabatahtlikult sulasteks. Siis tuleb resque-Maie ja aitab oskamatud hobuse alt jälle välja. Niimoodi, et kõik osapooled rahul on. Seda kõigi osapooltega aruka ja südamliku arvestamise oskust peakski minema Säreverre õppima. Ainuüksi Maie jälgimisest saab täis kummi.


Loe kommentaare (43)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat