Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Ürg, hirm ja metsik ilu Kõrgekaldal


Ütlen ausalt, et teist korda üksinda mina sinna enam minna ei oskaks. Esiteks sellepärast, et sõitsin Vändra kandi Kõrgekalda tallu üliväga erandkorras auto tagaistmel. Teiseks sellepärast, et kuulun nende inimeste hulka, kelle üldnimetus on “topograafilised idioodid”. Tavalisel koduteelgi võimelised ära eksima. Aga selle eest võõras kohas jällegi intuitsiooni abil pikapeale ikkagi kohale kroolivad. Nii et vast oskaks kah. Õigemini juhtuks.

Meie seltskond, millega Kõrgekaldale kaminavorsti küpsetamise õhtule sõitsime, kogunes nii, nagu noil nostalgilistel aegadel, mil mindi ikka paljukesi ja põhjalikult. Sõitmine polnud ju ühel, mitte nii ammusel inimkonna elujärgul pooltki nii igapäevane ega seetõttu ka juhuslik vajutamine. Koguneti. Mõeldi läbi. Mindi tasa ja targu. Mitte tempo, vaid suhtumiste mõttes.

Autodes oli Kihnu tüdrukuid, kes olid äsja käinud endale ostmiseks hobuseid valimas. Stinal, kelle kaasa on ansambli Kihnu Poisid vokalist ja vedur, on seal saare peal üks Rubiin, üks eestlane – kes võtab hullult hästi õppust ja sooritab üsna väikese töö järel puhtaid koolisõidu elemente. Nüüd tahab paar hobust talle seltsiks ja endale rõõmuks viia. Ühe torika ja ühe raskeveoka. Siis on Kihnu saarel kõik eesti oma hobutõud olemas. Vahva.

Autodes oli ettevõtjatest maanaisi, kellel kõigil on üks probleem. Naabrid. Ikka need armsad kallid elektrikarjuste katki lõikajad ja kroonilised kitujad. Tekitavad ise põhjuse – ja siis helistavad, kuhu vaja. Või mõtlevad põhjuse välja – ja helistavad-kirjutavad himuga. Üks neist naistest pakub rahvuspargis matkajatele vabas õhus lõkke peal valmistatud toite. Mingi seltskond tegi temaga nii, et maksis algselt kokku lepitud summast poole – ja teise poole tasumise asemel tegi Tervisekaitsesse kaebuse. Et maksma ei peaks. Mõtlemata, et sellele naisele on just selline endisaegne mahe toitlustamine põhiline elatis ja laste toitmise vahend. Nagunii tuleb talv peale ja süüa tahtvaid matkaseltskondi saabub heal juhul vähe, reaalsemal juhul üldse mitte. Aga on kohe vaja talve üleelamiseks valmistumise asemel koputajate käes viselda. Vastik.

Kõrgekalda turismitalu asub Pärnu jõe kaldal, kuhu keeratakse sellest teeristist, mis viib Kurgjale Carl Robert Jakobsoni talumuuseumisse. Hüplesime-karglesime mööda lõputuid, igasugustest elumärkidest palistamata, sügavais rööpais metsateed. Madalamad masinad kippusid sumpse kaotama. Ja mida maailmalõpumasse maastikku sukeldusime, seda enam juurdus ühine mõte, et sellises pärapadrikus lastega pere küll hakkama ei saaks. Igasuguste teeoludega, külmade ja hangedega iga päev lapsed kooli saata või saada? Päevatöö ja –tee ju.

Kõrgekalda peremees Georg vastas küsimusele, kuidas küll kliendid tema talu sealt salamaadelt üles leiavad: “Kui see talu seitsmekümnendatel asutuste sauna- ja joomakompleksiks ehitati, käisid nii paljud inimesed seal pidutsemas, et ikka osatakse tulla. Nii grüünesse tuulduma kui ka näiteks juhul, kui midagi juhtub. Kiirabi autojuhid oskavad traumade või atakkide – ptüi-ptüi-ptüi - korral kohale sõita küll. Iseasi, kui palju selleks aega kulub.”

Ehkki Georgil ja tema kaasal Kerstil Kõrgekaldal lapsi kasvamas ei ole, tuleb Kerstil absoluutselt iga päev ja eranditult igale poole sõita. Ta on Lukoili tanklaketi kaupluste emand, kes peab üle 20 tankla perioodiliselt läbi sõitma. Ja need asuvad mõistagi igas Eesti paigas. Aga korraliku ja alalise elatiseta ei ehita ega pea ühtki alustavat turismitalu. Kuna ka Georgil on selle nimel, et Kõrgekaldas lõputult ehitada, kohendada, rajada ja püstitada, mitmed muud ärid.

Inimeste jaoks, keda ürglooduses vastu võtta, on ligi 30 magamiskohta, europeltad, väga kihvti kujundusega taastatud saun ja ühismaja üles ehitatud. Hobuste asjus hakkab alles selguma ja looma, millise talli peremees neile talveks tekitab. Pikk soe sügis andis aega ja armu sättida ka.

Mõningast aega ja sättimist võttis ausalt öeldes ka meie seltskonna autodest välja saaminegi. Georgi ja Kersti elamist valvab kaukaasia lambakoer. Mina pole varem näinud ühtki vanemat kui aastast kaukaasikest, kellega saaks normaalselt juttu rääkida ja asja ajada. Nüüd nägin. Kaheaastane Fredy on siredamat-sihvakamat sorti kaukaaslane, kelle välimus meenutab pisut marmorkollit või afganistani hurta ning kes – vähemalt pererahva juuresolekul – on täiesti stoiline, sõbralik ja soliidne. Hästi meeldiv on selline uus tutvus. Ja iseloomustab minu jaoks väga olemuslikult ka pererahvast. Kes ja miks peab ohjeldamatuid murdjaid, teate ju isegi.

Kõrgekalda omad peavad raskeveo hobuseid. Ostavad väga erinevas vanuses, välimuse, eluloo ja olemusega raskeveokaid omale sinna maastikku hooldama. Mis tähendab karjamaade kasimise kõrval ka võsa maha näsimist. Millega raskeveokad muide hiilgavalt hakkama saavad ka.

Esimene neist, kes otse elumaja juures puu külge seotuna inimesi põrnitses, oli Tinnu. Sumepunane kõrb. Väga ilus. Parimas eas. Ja täiesti haige hingega. Sellepärast, et kui ta alles üsna pisike oli – raskeveokas, pisike… nojah – suri tema ema. Peremees kasvatas ta lutipudeliga üles. Mispeale märakene otse loomulikult kiindus peremehesse kogu oma õrna hingega. Nii polnud peremehest sugugi kena nüüd hiljuti lihtsalt ära surra. Tonnine ahastus, kes otsib oma uut kohta siin ilmas – kõike ja kõiki võõrastades ja suisa kartes – pole just kõige tujutõstvam kaasaelamise objekt. Kersti ja Georg aina kallistavad ja lohutavad teda. Õnneks hakkab hobukene-pirakakene kõigist hobustest ühega juba suhtlema.

See üks on erakust vanapoiss Jürka. Joodikuohtu vanamehe senine teekaaslane, kelle peremees samuti õlut ja veini armastama õpetas. Pärast Jürka mahamüümist oli  senine peremees nädal aega poetrepil pikali. Mitte sellepärast, et sõbra äraandmise pärast kannatanud oleks. Raha oli palju. Maitses hästi. Jürka ja Tinnu hakkavad omavahel tasapisi sõbrunema. Ehkki Jürka on selline vanemat tüüpi raskeveokas – tünnkere ja lühikeste töntside jalgadega – kelle kohta oleks väga raske öelda, et ta on ilus, on ta äärmiselt meeldiv tagasihoidlik suhtlemispartner.

Muide, mis puudutab Tinnu jalgu, siis need on kuivad. Kui olla terminoloogiliselt korrektne. Ja alati, kui keegi ütleb “kuivad jalad”, tuleb mulle meelde üks üsna rõve vanamees. Hohollist posija Lavruša. Ma ei tea, kas ta veel käib erinevates linnades pikkade järjekordade alusel ja päris suurte summade eest naisi kobamas. Minul palus Pärnu Postimees osalusvaatluse korras seansile minna. Eriliselt võigas vana treial, kellel on terve pinu raamitud sensitiivi tõutunnistusi, kobas mu tissi ja käperdas kintse. Teatas, et olen masendavalt närb kronu, kes ei saa mitte kunagi lapsi, kui juurde ei võta. Vana uudishimulike käppadega treial ei öelnud, et ma sellepärast lapsi ei saa, et kõhnadel naistel on vähe naissuguhormooni – tema põhjendus oli, et ükski mees mind lihtsalt ei taha. Nii kuivade jalgadega mehele ei saa. Ahah. Tol ajal olin viisteist aastat abielus olnud ja neli last ilmale toonud. Aga niipea, kui kuivadest jalgadest juttu tuleb – olgu teemaks hobused või koerad – meenub ikka see nilbur.

Õnnetule ja endast ära kaunitarile Tinnule kontrastiks näitas Kersti meile šetlandi ponisid. Torist toodud. Juta oma tütrega. Turris lakkadega ja väga iseteadvad. Nii et kui neid miniminnisid oli vaja pärast külaliste lõbustamist kuuri tagasi saata, tuli nii nooremat kui vanemat mära tagumikust tõugata. Kui hobusorti pöialliisi ei taha kuuri minna, siis tõstetakse, eks ole.

Kuigi erinevatest ilma otstest kokku toodud, keerukate ja värvikate elulugudega hobused moodustavad probleemsete isiksuste koosluse, on Kõrgekalda kari tegelikult väga kihvtilt eriilmeline. Üks raskeveokas on pika valge lokkis laka ja sabaga. Üks on ainulaadne kimmel. Ja üks on tõbras. Päriselt ka. Välimuselt kena kõrb, aga iseloomult täielik kaabakas. Tinnu-sugusest ähmis ja õnnetust – samasugune liimist lahti tüdruk on ju Libatses hoiul olev hollandi külmavereline Sylvia – saad aru ja loodad, et küll ta rahuneb ja taltub mõnusaks mooriks. Kõrb Angus aga tuleb karjamaal inimestele rinnaga peale. Teeb lohe nägu, ähvardab, norib tüli – ja kui sa ei karda, siis hammustab. Jõulise koonulöögiga, kusjuures. See tõhk tuli mulle rinnaga peale, aga sai heleda sipsu mööda nina. Tavaliselt ma hobuseid ausõna ei kolgi, aga mul oli beebi süles, siis oled suuremas kaitses. Sellele draakonile nähvasin. Mispeale ta sooritas kiire sööstu oma enese peremehe peale ja rabas teda rinnust.

Samas näed lõbusat pilti, kuidas üks raskeveokas puud pidi perst sügades selle vitsakese – kümne sentimeetrise läbimõõduga – maast lihtsalt välja juurib ja ise väga üllatunud on. Ja kuidas Gagarini-nimelisest toodud eakad-teenekad Walesi ponid noorusliku kelmikusega mänglevad. Ja kuidas kogu kari korraga liikvele läheb. Maa tümiseb. Musklid möllavad. Kõik kumiseb ja aurab, korskab ja pruuskab. See võimsalt hirmutav raske karja galopp satub Maa enese pulsiga resonantsi, nii et su enese südame rütm seal kõrval muutub.

Kõrgekalda kihutavat karja vaadates otsustasin, et tuleb ikka Ida-Virumaal ära käia. Olen nii palju kuulnud Andres Supi raskeveo mustangite karjast. Erivärvilistest suurepärastest hobustest, keda ei õpetata, vaid lihtsalt peetakse ja mõnikord siiski ka müüakse. Kui keegi nii jurakat mustangit soetada söandab. Tahaks ikka ära näha, kuidas see päriselt välja näeb.

Sellest uudishimust, näha ja teha tahtmisest võin paraku järeldada, et olen vana ja moest väljas naisetükk. Veetsime Kersti ja Georgi eriliselt laheda ürgse disainiga võõrastetoas kaminas vorste vussitades õhtu just pärast seda, kui Kõrgekaldalt oli lahkunud nende tavapärane 20inimeseline seltskond. Pealinna eliitkooli noored oma õpetajatega. Õpetajad kui mõnevõrra vanema põlvkonna esindajad nautisid kõiki variante, mida ürgse looduse sügavaimasse rüppe peidetud paik võimaldas. Noored aga ei tundnud pererahva ehmatuseks mitte millegi astu huvi. Neid ei kottinud mingid hobused. Mis siis, et raskeveokate ja lapiliste ponide segakari näeb minu meelest ka võhikule vaimustav välja. Nad ei tahtnud metsa minna ega tegeliku maailmaga tutvuda. Kui neile pakuti võimalust kanuudega mööda Pärnu jõge sõita, oigasid nemad hoopis, et mobiililevi pole ollagi ja internetti ammugi mitte. Pereahvas kinnitas, et kui külalised on täiega lustinud, huvitunud ja tegutsenud, on nende järel ka lahedam koristada. Kui külalised – ja reeglina on just noorima põlvkonnaga siuke värk – midagi ei vaata ega taha, ainult fuhitavad ja võimatut nõuavad, on ka koristamine kurnav. Loogiline.

Niisiis, kes huvitub ja viitsib, pole enam päris moodsalt noor. Ja kes on Vändra-kandis loonud ja lehvinud vanema põlvkonna esindaja, sellel on ka Kõrgekaldaga üsna kindlasti mingid mälestused olemas. Praegune Särevere hobukuninganna Kuke Maie on seal koos tütre ja sõbrannaga komandant ja valvur olnud. Tütar pidi ta kord pimedas, kui ta pissile paterdas, riidepuuga varga pähe maha lööma. Sõbrannaga elasid nad üle võõraste venelaste dessandi – vennasrahva esindajad lendasid peale, pidutsesid, nii et maa oli must, koristasid enda järel ise perfektselt ära, ja kadusid, jättes kuningliku “na tšai” – ning täiesti ise ja oma osavusest tagurdas ta seal oma autoga vastu posti. Poleks vastu posti põrutada saanud – ei ta siis nii hullumeelselt mastaapsete ettevõtmistega möllaks, nagu Säreveres just käsil on. Järgmises loos jutustan.

Selles loos sai edasi aga sedasi, et me ei saanud autosse. Endast väljas Tinnu ja lihtsalt rajakast Angus ei lasknud. Angus pedereeris sihilikult. Tinnu kooberdas murelikult ümber autode, läks iga asja peale ähmi ja hüppas selgest segadusest inimestele peale. Kui osa seltskonnast oli autosse lipsanud, jäi uks lahti – ja nõutu hobutükk pistis uksetaskus olnud pooliku sigaretipaki nahka. Hobusegi tapab… Raskeveoka kohta, näe, see ütlus ei kehti. Pole kuulda olnud, et tal pärast sellist buterbroodi üldse midagi viga oleks olnud. Liikvele läinud autode eest ei osanud Tinnu ära minna ning läks sellepärast järjekordsesse ähmi, kuhu mujale. Angus aga tahtis sihilikult lajatada. Kui normaal-mõõtmetes hobune on iseärasustega või katus sõidab, peab sellega küll tõsiselt arvestama, aga lausa eluohtlikud need krutskid reeglina ju pole. Raskeveoka laamendamised on aga ülimalt sisendavad ja veenvad.

Nii et veel lõpp-akordiks õpetasid need tegelased

a.        imetlema ja haletsema suurimat sorti hobuste hapraid hingekesi

b.       kartma kaabaka loomusega suurimat sorti hobuste tülinorimisi

c.        nautima kaukaasia lambakoera sõbralikku poolehoidu – mis ongi mu jaoks Kõrgekalda süvaolemuslik visiitkaart.


Loe kommentaare (6)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat