Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Rahula-Pihlaka talust tõuseb tõsine tegija


“Kes teid siia saatis?” küsisid vanema põlvkonna Pihlakad Rahulas ehmunult.

Mine võta kinni, kas hirmunult või lootusrikkalt. Asi selles, et ühegi tee pealt ei näita ükski viit Pihlakate pere talli peale. Kui turismuse ja maastikumatkade pakkujate viidad-reklaamid on nii maanteel kui netis kui… kus iganes – siis oma kindlale ringkonnale talliteenust pakkuvatel ettevõtjatel pole seda enam vaja. Oma tutvuskonnas teatakse hopse rendiboksidesse tuua. Trenniinfo levib samas ringkonnas. Võistlustele saadetakse kutsed ise laiali. Juhuslikkust peaaegu ei jäägi. Välja arvatud see võimalus, et keegi satub lihtsalt mööda sõitma.

Talli tegelikest pidajatest nooremate Pihlakate vanematele ütlesingi, et avastasin nende talli möödasõidul. Eesti Bernhardiinide Tõuühingul on iga aasta augustis kokkutulek. Saaremaa Reinu kapi ja Valgeranna võistlusega oli sel aastal samal päeval näiteks. Tänavu oli see Tallinna lähedal, Pärnu maantee pealt maha sõites umbes selle koha vastas, kus teiselpool maanteed Jõgisoo forellitiigid on. Seal taga all on kämping. Kämpingu juurde viitasid igal teeristil ja lahknemisel noolekesed. Maal elavale ja palju rändavale inimesele absoluutselt hõlpsasti kohale jõutav koht. Linnavurledele, kelle auto kunagi tolmuseks ei saa – nendel teistel, meiesugustel jällegi ei saa kunagi puhtaks – käis üle jõu. Aina helistasid korraldajatele, ekslesid ja sõimlesid ja mõned koerad jäidki sellepärast kohale jõudmata, et omanikud osutusid tühmimateks kui nemad. Võrreldamatult.

Tegelikult ma näitusi – ei koerte, hobuste ega misside omasid – ei armasta. Tallides tahaks käia vaiksel argipäeval, märkamatult ja üksteise eludesse ülemäära sekkumata hobuisiksusi ja nendega kaasnevaid isiksusi tunnetada. Koerad on igapäevased mõnusad elukaaslased. Ja missid… Pole üldse midagi. Näitustel on koerad võõras keskkonnas, närvilised ja totaalselt mitte-endad. Subjektiivne kohtunik topib neile käsa suhu ja keradesse – päriselt ka, isaste isasust katsutaksegi! Mu Barbara kõige dekoratiivsema välimikuga poeg Hermann ehmatas ja käratas moskvalannast munadekatsuja peale nii, et diskvalifitseeriti kevadel – soovitati rohkem tegelda ja õpetada. Kusjuures Hermann käib tegelikult titest saadik koerte koolis. Selle vandi käpardlikkuse krooniks tekitas Hermann paar kuud hiljem sensatsiooni – kõigi aegade esimese bernana tuli kuulekusvõistluse võitjaks. Nii pirakas, pikaldane ja põikpäine tõug, nagu see – ja võitis kõik väiksed, loomult tublid tegelased ära. Mega! Tobiast tassisin näitustele nii palju, kui oli vaja selleks, et tema isa Web Master saaks järglaste andja tšempioni tiitli – ja aitab. Esiteks mõjuvad näitused psüühika peale samamoodi, nagu oma last võistlustel vaadates – sekkuda ei saa, aga tahaks kohtunikke raputada ja konkurente rivistada. Teiseks norivad noore isasega tüli nii vanemad isased kui igas eas emased. Ei ole naljakas. Hea, et see möödas on.

Tänu sellele, et Jaan Rõõmussaar tuli Kanal 2 Reporteri sabaosa loomaminiatuuride sarja sealt kokkutulekult lõiku tegema, õnnestus oma autossündinut (siin eespool on lugu) 80kilose jurakana rahvale näidata. Ja see on just see kontekst, milles mulle meeldib telekasse sattuda. See pole midagi kunstlikku ega kurja, vaid tegelik ja armas maailm. Edasi aga piirdume nende värskes õhus olemise võimalustega, mis meil niigi on. Maal elades me nimelt põhiliselt õues olemegi. Oma õues.

Tookord kokkutulekule sõites märkasin Rahula asulas keskmise suurusega talli, umbes 30 hobust selle juures koplites – ja algusjärgus maneežiehitust. Nüüd keerasin pärast International Horse Show’d Toomas Rüütmanniga vestlema sõites lihtsalt uuesti samas kohas magistraalilt maha ja läksin vaatama, mis värk. Ei midagi keerulisemat ega mingit kutsumist-saatmist.

Mõnes kohas tekib juba esimesel pilguheidul tunne, et see on õige asi. Rahulas ehitatakse hulgi uusi väikseid maju – nagu kõikjal Eestis – ilmselt on samamoodi nagu meil Audrus: kui paar nädalat ära oled olnud, ei tunne Pärnu ja oma kodu vahelisi teeääri enam äragi. Kümneid uusi õhuvahedega kortereid jälle juures. Rahulas ehitavad inimesed teadlikult ümber talli ja hobuste. Siis on õiged inimesed, leian ma.

Tallist väljuv noor naine, noorproua Pihlakas aga oma mehega ühtki muud maja praegu ei ehita kui vägevat hallidest plokkidest maneeži ja uut talli selle juurde. Nad ise elavad senise talli ühes otsas. Ja noor emme ise oli mu sinnajõudes oma noorema tütrega Tallinnasse arsti juurde mõõtma minemas. Pisut vanem kui minu tirts – aga alla aastane temagi. Ütles uhkelt, et IHSil lootiski tänavu kõige rohkem Tiit Kivisillast. Noormees hoiab ka Rahula-Pihlaka talus üht oma noort hobust, ehkki sõidab Häälte hobudega.

Tallis ringi jalutades nägin, et seal peetakse üht Palladiumi last, üht Verso de Paulstra järeltulijat, üks vereline aristokraat oli oma jootja ära lõhkunud ja põrandale tiigi teinud, niipea kui pererahvas selja keeras – ja ka Karmen Haiba hoiab oma suksi seal. Ei väsi kordamast, et kõik asjad siin ilmas on kõigega seotud. Kui Margus Timmo oli just käinud USAs šnitti võtmas, mismoodi turvalist turismust korraldada – ja tuli mulle külla jutustama, et kõigi kundedega tuleb üksipulgi lepingud sõlmida, et mingit jama ei oleks… oi saatuse irooniat! – oli temaga Karmen Haiba kaasas. Armas aeg, kui idealistlikud, õhinas ja naiivsed me kõik tollal iga suhtes veel olime! Nüüd on vastu näppe saadud, hinged kalestatud, maailma tegelik pale paljastunud. Vähemalt üht hobust peab Karmen tänini, nii et midagi siin ilmas on siiski lõplikult lammutamata jäänud.

Vanema generatsiooni Pihlakad, kes selleks ajaks talli tulid, kui noor perenaine lapsega linnas oli, ütlesid, et tallis hobustega maja jagades on ilus ja normaalne elada küll. Tühja neist kärbestest ja pisiasjadest – võrreldes linnarõvedustega on see väga eluterve idüll. Mõningate agadega.

Vanaperemees selgitas: “Kui talli põhiline tegevussuund on omaniku hobustele rendikohtade pakkumine, pole väga mõistlik ise seal kõrval kogu aeg käepärast olla. Inimesed hoolivad oma hobustest vähemalt sama palju kui lastest. Nii kui natuke mingit probleemi on – kohe koputavad uksele ja hüüavad appi. Niimoodi ei jää peale hobuste muud üldse.”

Perenaine lisas: “Peenetõuliste hobustega ongi mõnel omanikul aina üks probleem teise järel. Jalgadel kasvõi järgneb üks ravikuur teisele. Oleme mitmele neist öelnud, et võiks mõelda vähenõudliku ja lollikindla eestlase peale – eesti hobune on vastupidav ja ilmastikukindel, saab ikka sõita ka, ei pea kogu aeg ravima ja nutma.”

Väikeste talli ühes otsas elavate Birgiti ja Beriti vanaema ja vanaisa kinnitasid, et nii suur investeering nagu maneeži ja lisatalli ehitamine tasub end ära ainult Tallinna vahetus läheduses, nagu Rahula-Pihlaka asubki. Kobeda teenimisega tallinlased käivad seal ka reaalselt sõitmas ega hoia hopse üksnes boksis ja koplis – nagu see odavarendilistes ääremaade tallides juhtub. Tallinnale nii lähedal majutatakse reaalselt vajalikke ja töös hobuseid, mistõttu kogu asjal on vägagi mõtet.

Maneež peaks valmis saama õige pea, uue talli avapidu on lubatud maikuuks. Siis lubavad Pihlakad lisaks seni korraldatud väiksematele ka ühe suure ja korraliku võistluse. Tahaks loota, et nende ehitus selleks ajaks ka valmis saab. Endine Lõuna-Eesti Peugeot’de müüja Alar Sööt, kes kinnisvaraärisse siirdunult vahepeal Tallinnas ringi nuusutas, lootis jõuluks kodus olla. Ses mõttes, et ehitab Emajõe ürgorgu Mäksa valda oma projekti järgi maja. Aga suvi otsa erinevatel põhjustel tegevusetult süganud ehitajad on omadega alles vundamendi juures, oh armas aeg.

Minule hakkasid peente adjustaatidega aiameistrid jaanipäeval aeda ehitama – ja nüüdseks on enam-vähem valmis. Aga mis närvikulu, vihastamiste, loobumiste, ahastamiste, leppimiste ja uuesti vihastamistega! Rahulas sama lugu. Ehitusel on pidevalt vähem mehi kui vaja oleks. Nende voblade töö, keda üle kuumenenud turult võtta on, ei kannata kriitikat. Ja ka päris head tööd tegevad ehitajad kukuvad vahepeal ikkagi ümber ja vajavad uut käima jooksmist.

Mina ei saa aru, miks ma nii rõõmus olen, et vanem poeg kõrgkooli tahab minna – räägib vaheldumisi energeetikast ja keskkonna tehnoloogiast – kui ehitajatest selline puudus on, et hea meister võiks ilmselt mistahes palka nõuda. Tjah, paar päeva hiljem sattusin absoluutselt juhuslikult sellisesse talli, kus veendusin omaniku elukäigu näitel, et tegelikult liigne haridus ainult segab ja raiskab rahateenimise aega. Aga sellest edaspidi. Pihlaka-Rahula vinge maneeži ja tallide kompleksiga kohtume kindlasti edaspidigi. Soolaleival.


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat