Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Libatse talli vajatakse tallipoissi!


Ei, Pagar – tähendab Vääna talli omanik ja Libatse talli rentija, hobuseparisnik Ruusmann – ei palunud sellist kuulutust panna. Aga kui ma samm- ja kokkusattumus haaval olin Libatse talli sattunud, ütles iga pilk vasakule ja paremale, hobustele näkku ja ajutisele tallimehele otsa, et sinna, paarkümmend kilomeetrit Pärnust Tallinna poole, vajatakse hädasti ja kiiresti tallipoissi. Päris tõsiselt. Mingi selline skeem võiks käivituda, et Pärnusse koledžisse õppima läinud noor saaks talli juures tasuta elamise – Pagar ja tema kompanjonid on Libatsesse ehitanud täieliku varustusega puhkeruumi ja sauna – ja töökoha. Keskkooli ajal hopsidega sahminud noor saaks Pärnusse kooli minnes – kolledžis on turismi ja sotsiaalia kõrgharidus, muide – oma lemmikalaga edasi tegelda. Saaks elamispinna. Ja palka selle eest ka veel. Auto muidugi peaks olema. Aga suss-sõidukid maksavad uuemal ajal teatavasti vaid mõne raha – ja liiguvad küll. Ja eks see talli-inimene võib muidugi ka lihtsalt hobu-töölis-noor või kes iganes olla – teda on hullult vaja. Ja kindlasti peaks ta olema nii usaldusväärne, et tema hoolde võiks beebigi jätta. Teate ju küll, milline oleks ideaalne hobuhooldaja.

Kombeks on väita, et Kroonikat ei loe ja fuh. Lollus. Kroonikas on – eriti kui ridade vahelt lugeda oskad – suht operatiivne ülevaade, mis Eestis toimub. Mina hoian end mõnuga ja metoodiliselt kohalike suundumustega läbi selle väljaande kursis. Kirjutan sinna ka mõnikord. Ja ise satun ka aegajalt sinna. Aga nüüd, enne International Horse Showd tegi Paavo Kangur üsna algelise ja pealiskaudse, aga siiski parem kui mitte midagi ülevaate meie hobuseomanikest. Naljakas pilt väga suurest mehest ja tema kõrval üsna kleenukesest hopsist – Margus, kas ardennidest ja teistest raskeveokatest oled midagi kuulnud!? – tuletas meelde, et Pärnu mees isand Kangur peab ju tõesti ka hobuseid. Tegijatega sõidab Hanno Ellermann Väänas. Noori peetakse samuti Pagari renditud tallis Libatses. Margus lubas lahkesti oma noorukit vaatama minna ja see oli mu esimene samm Libatse suunas. Teine samm oli, et ühel hobunaiste juhuslikul koosviibimisel arutasid Vändra-Libatse vahelisel liinil elavad ja oma väiketalle majandavad neiud Anne-Mai ja Maila, et Pagari tallist läks endine tallimees minema, hobuste välja laskmise ja kogu majapidamisega on paras kamm, ei tea, mis saab. Mulle meenus kohe Kangru-onu mudila seal reskjuu-olukorras – ja see oli teine samm Libatse poole. Kolmas, kohale viiv samm oli, et sõitsin Pärnust Tallinnasse ja keerasin teel sinna lihtsalt sisse. Paanikat ületama. Aasta lõpus on mu papa Harri Vasara 80. sünniaastapäev. Sel puhul annan välja tema duubel-cd-plaadi ja korraldan Estonia teatris galakontserdi, mille ETV salvestab üles ja näitab aastavahetusprogrammis. See tähendab umbes 60-70-inimeselise tegijaskonna liigutamist ja mägede nihutamist. Ehk nagu ütleb ETV boss Ainar Ruussaar – elevandi pööramist. Ja teel rahvusooperisse Estonia tootmisnõupidamisele, kus iga helimees ja piletilevitaja, lavakujundaja ja kontsertmeister mulle küsivalt otsa vaatab, oli vaja ähmist üle saada. Selleks on väga lihtne meetod – pista nina sügavale muusse eluvaldkonda, mis tuletab meelde, et teater-tele-raadio pole maailma ainus naba. Siis on vastutusega lihtsam toime tulla.

Ainult et ma kipun nina sügavale muusse pistes kohe seal ka vastutust võtma. Ja nii ma Libatse tallipoisituse pärast muretsengi. Paras veis muidugi ses mõttes. Kui Libatsesse minnes kõigepealt valele poole teed pöörasin ja ühelt vanamehelt teed küsisin, juhatas too: “Suksud on parempal ja lehmad vassakul, jajaa, lehmad on vassakul, provva…”

Sain vihjest aru.

Talli ees muru peal patseeris kaks šetlandi poni mära. Neid peetakse Hollandis hulgi nagu umbrohtu või jäneseid – aga Eestisse tooduna müüakse päris karmi hinna eest edasi. Ukse ees seisis Audi. Audi ja talliukse vahel noor laika ja küpses eas dobermann. Ainult tola ütleb, et ei karda võõraid koeri. Mina küll respekteerin ja tutkin tükk aega, enne kui nende suunas liikvele lähen. Sama teilegi soovitan. Olen oma niiöelda sõbralike bernhardiinide alt ka pooltuttavaid mittekartjaid üles aidanud, nii et…

Nooruke laika hoidis minust targu eemale. Dobermann nuuskis seelikut, peopesa, tõstis auto ratta vastu kõnekalt jalga, luges mu riiete küljest uuesti mu kodust koerakonda ja jooksis kiunudes ilmselt oma peremehele rääkima, et üks tuli, tead noh.

Kuni dobermister ära käis, võtsin autost tite kaenlasse ja jalutasin ukseni. Koertepaar tuli tagasi, kontrollis üle, et mina olen endiselt mina ega ole vahepeal ohtlikumaks läinud – ja lubas üle läve. Noor laika hoidis nina mu selja taga üsna vastu kanda, debernöör puudutas aegajalt ninaga mu titevaba kätt. Tallis lõhnas päris jõuliselt mitut erinevat sorti loomade järele, noored sihvakad hobused olid kõik tallis sees ja märkimisväärselt kõrge isetehtud kuhja otsas. Palju erinevaid, väga kihvte segatud-murtud värvitoone, nagu hämaras aimata oli. Jõulised nõukaaegsed trellid bokside ees. Ja lõpuks ometi vahekäigu teises otsas keegi noorepoolne mees. Oma käes oleva pika piitsa kohta ütles ta väga heade ja korrapäraste hammaste välkudes, et püüdis lambaid-sunnikuid sisse ajada, aga kus sa saad.

Küsimuse peale, miks ta lammaste karjatamise asemel hoopis hobuseid välja ei lase – noored tahavad palju liikuda, aasad alles jumala haljad, hämara talli raske niiske õhk teeb nende hingamisteedele halba – nentis, et sellega on probleeme. Hiljuti lahkunud tallimees läks tasapisi kõigi naabritädidega kapitaalselt tülli, nii et Libatse tall ühines kõigi nende taludega, kus hobuste karjatamise teemal – või mingil muul põhjusel – riidu kistakse. Hobuinimeste kui kindlasti rikaste aedu vaja lõhkuda, hobused võõrasse vilja lasta – või metssigade tehtu nende kaela veeretada, kaevata ja koputada, et teine oma võimalikest toetustest ilma jääks… Jäle. Libatses sama asi. Mõnus noorsand ütles, et Pagar – kes oli muide kaks minutit enne minu tulekut Vääna suunas tagasi ära lahkunud – vaatab hoopis Mulgimaale ühte talli, kus on palju maid ja loodetavasti vähem jama.

Siinsete jamade üks olulisi põhjusi oli ka kuu aega käimata traktor. Kõigepealt oli tal järjekord. Siis läks midagi katki. Siis oli jälle järjekord. Ja siis oli midagi muud katki. Praegu on järjekordade järjekord. Armas aeg, kui sama moodi ka need jamad igal pool on. Kuni kõigi nende problade lahenemiseni aitas Ruusmanni hädast välja siis see Pärnu-Jaagupi poiss, kes töötab tegelikult hoopis Pärnus Kuursaalis baarmänina. Rein Kilgi teenistuses, nagu varsti suurem osa Eestit, kui Kilk autos magamist jätkab ja sama intensiivne edeneja on.

Selgus, et see heade hammastega sell on niinimetatud noor Jaanikivi. Ratsutas koos Lootustega seni, kuni tuli Pärnu meistriks, siis enam ei viitsinud. Õue peal krõhvitsevad ponid on tema tütre omad – nalja pärast ostetud, nagu suur osa olulisi sisseoste enamasti ju tehaksegi. Lisaks on tal tallis mitu puuritäit erinevaid tõuge jänkse. Lontkõrvalisi, keskmisest karvasemaid – ja ka üks tavaline lapiline tegelane, kes osteti maole söögiks ning on nüüd Jaanikivi oma jänkuna juba kaks pesakonda poegi sünnitanud. Järgmiseks tahab mees Audru tagant Soomralt Pihlaka talu Pirside käest (siin neist kirjutatud ka) Castor Rexi tõugu sametkarvalised tuua. Õigemini osaliselt poni vastu vahetada – Katrin tahab üht šetlandi nubludest endale. Niimoodi aine muudkui ringleb.

Oma laikaga käis endine Pärnu meister Jaanikivi eelmisel päeval jahil. Koera poolest oleks mitu põtra ära toonud – aga jahil kaasas olnud taanlased jäid magama, nii et vormi täiteks vaid kaks kährikut saigi ära toodud. Aga neid võib ju ka auto stangega tahtmatult küttida, kui pimedas sõita tuleb… Nüüd otsustas ajutine tallipoiss minna maneeži siluma. Sylviaga, kelle mõtles tööle panna. Aga Sylvia… Ohsinaissand!

Midagi sellist pole enamus hobusekasvatajaid Maarjamaal oma silmaga näinudki. Teda juba kohanud Aadi Pärtel ütleb tolle hollandi külmaverelise kohta, et tal on pea nagu kohver ja perse nagu opel, vabandage väljendust. Jumala eest, on küll. Määrdunud roosat värvi, tumedate karvaste jalgadega, umbes poolteisetonnine elukas – miskipärast täiesti sabatu – on nii matsakas ja mastaapne, et kuitahes tõhus eesti raskeveokas on temaga võrreldes baleriin. Sylvia veetis Hollandis kõik oma senised kolm aastat vabaduses, oli ees käima – ja ka sadulasse – õpetatud ning kõik neli jalga on raudus. Mis on antud hetkel suhteliselt hapu lugu: boksis end ahistatu ja frustreerituna tundev hiid-daam virutab ette hoiatamata tagant üles. Kabjajälgede tootenäidised on lainetava – kuseb koskedena, nagu vana kuradi vanaema – boksi seinas. Kõrval käies tuleb võimalikult kaugele hoida, sest kui säärase jalajuraka alla jääd, pole omal jalga enam olemas ega tulemas.

Säärase gigandiga saab tänu ta pikale ja sujuvale sammule ratsutada – suust pidavat üllatavalt pehme olema – nii et hobuharrastaja Margus Kangur võiks esimest korda elus sadulasse ronida, ilma et hobune õieti märkakski. Ja põllu- ja metsatöödel on ta oma kogu tõttu midagi hobuse ja traktori vahepealset. Ja ilmselt vajab ta palju hellust ja hoolimist, et stressist üle saada. Need eriti suured on kuidagi iseäranis õrnahingelised. Koletult ilus elajas, ausõna. Arutasime Jaanikiviga, et võiks ta mõnele raskeveokate pidajale müüa. Kui tõuraamat sedasorti ristamist-parendamist lubab. Krista teab. Enne ostmist peaks temaga rääkima. Jaanikivi väitis, et säärastelt nõutakse sammust galoppi tõusmist, samas kui suurtel võistlustelgi traavist galoppi aetakse. Aga see mära… Mu selle nädala konkurentsitult võimsaim elamus.

Kõmu-uudised Kanal 2 Reporterist olid aga Pärnu-Jaagupi mehele äsja nii võimsa elamuse jaganud, et tekitasid talliski paralleele. Ühel õhtul jauras seal üks juristipiiga, kelle luulud sundisid mistahes ettekäänetel oma arstidest vanemaid vangi suruma. Trillerfilmi stsenaariumi moodi lugu. Jaanikivi näitas ilusat helehalli – või oli suisa valge – seal hämaras ei saanud aru hobust, kes keset parimat võistlusiga ja tippvormi kukkus okserisse. Füüsiliselt suurt viga ei saanud, aga ülemine korrus läks segamini. Rahuliku traavi pealt, ilma et läheduses hirmutavaid tõkkeid üleüldse olekski, viskab järsku küünlasse ja kukub tagant üles laduma. Usutavasti saaks oskaja sellegi korda – ainult et kindlasti mitte sedasi raske õhuga hämaras boksis kinni…

Ja Kangru-onu nooruk? Kolmeaastane kaunitar on. Poncordi järeltulija. Ametlikult Marguse tütre oma. Tumehõbedane väga veetlev värvitoon. Ülimalt sõbralik – eriti kui kahe eelneva mustlase püssiga võrrelda – ja turvalise olemisega lapsuke, kellega võiks otsast juba tööle hakata. Vägagi pidamist – ja pidajale õnne soovimist väärt – loomake.  Ja nimi ongi Kohuke. Nii, nagu nupust nikastanud valge ei saa erinevalt inimesest minna Raportile oma luulusid jagama, ei saa ka võrratu tõmmu kaunitar teada, miks tema nimi on Kohuke. Inimsugu mäletab toda k-jama vist küll aegade lõpuni. Aga ega hobune peagi ju klaarima, et peremees kasutas piimatoote reklaamiks üht agressiivset erakonda – mitte vastupidi. Nonii, ärgem politiseerigem hobundust, seltsimehed! Leidkem parem siva üks usaldusväärne tallipoiss, kes nii Kohukese kui Sylvia päevad kauniks paistaks.


Loe kommentaare (14)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tðempionaat