Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Toomas Rüütann juhib oma ettevõtmisi riigivalitsejatele näidiseks, kuidas peab


Spordikommentaatorid olid tänavuse International Horse Show lõppedes hoobilt varmad neid septembrilt oktoobrile üle mineku päevi nimetama Eesti ratsaspordi mustadeks päevadeks. ERL juhatuse liige, Mr. Peugeot Toomas Rüütmann ei pea seda, et Eesti hobud-ratsanikud seekord koduõuel esiviisikusse ei jõudnud, isegi mitte tagasilöögiks.

“Olen näinud ka teatrikriitika puhul sama fenomeni – samal ajal, kui tegijad annavad endast kõik, võtab kõrvalseisjast arvustaja kusagil kontoris tugitoolis endale õiguse oma arvamuse ja maitse ja hinnangu järgi paljude inimeste kauase töö tulemuse kohta lõplik tõde välja ütelda,” muigab Toomas, kelle juhatatav Kommest Auto on teatavasti Vanemuise teatri ja paljude muusikaliprojektide peasponsor.

Oli jah kokkusattumus, et Eesti nimekad ratsanikud tegid tavalised kindla peale hüppavate hopsidega sedapuhku kõik see mees lage raiet, tõkkeid lendas ja auhindu ei tulnud. Toomas Rüütmann nendib, et on selliste kokkusattumuste päevi. Nendest õpitakse, mitte ei heideta meelt. Seda enam, et meie väikese riigi, rahva ja hobuste hulga puhul – vaatamata sellele, et viimastel aastatel on ratsutamise ja hobusekasvatuse populaarsus hoogsa hüppe sooritanud – on valim paratamatult väike. Et Baruto ja kreeka-rooma maadleja, kergejõustiku valitsejad ja suusa imperaatorid on oma kullasajuga meid ära hellitanud, näitab pigem seda, et erandist loodetakse reegel teha.

“Teatrikunstis on nii, et proovisaalide tolmus higistades saavutatud tulemuse esietendus on vaid üks kord. Aga ka kõik järgnevad reaetendused on vaatamisväärsused,” filosofeerib Toomas. “Ratsaspordis võidavad pjedestaalikohti küll vähesed – aga elegantsed, graatsilised, jõulised, osavad ja kaunid on kõik hobused, kes parkuurile lähevad. Kui ma jälgin tõketele lähenevat ratsut, peatub hingamine, veri täitub meeldiva adrenaliiniga ja ma saan ainulaadse, millegi muuga asendamatu elamuse.”

Eesti atleetide enesestmõistetava eduga ära hellitatud kriitiku peavad siiski möönma, et meie ratsasport on  tasemel vaatamata sellele, kui palju aega tulemuste saavutamine sel alal kasvõi hobude füsioloogiast tingitud põhjusil võtab.

“Kõigepealt peab täkk end spordis tõestama, et temaga paaritada tahetaks. Siis suunatakse ta spordist paaritusse – aga iga varssa kannab tiine mära ju 11 kuud, seejärel kasvatatakse varss säluks, kes alles 2aastasena vabahüpetele lastakse ja esmane ettekujutus saadakse, mis tast tulla võib. Sadul läheb selga 3aastaselt ja tõeline ratsastamine tuleb 4aastaselt,” rehkendab mees, kellel endal läheb hobuseomanikuna kuues aasta. “Mina jälgisin kõigepealt kolm aastat mängu ja turgu. Aastal 2000 ostsin esimesed kaks hobust siiski emotsiooni ja ehku peale. Algaja õnn on, et neist Sylvester on vägagi arvestatav tegija. Nüüd on mul üle kümne hobuse, kellest suur osa on juba ise peale kasvatatud-õpetatud. Eesti ratsaspordi ja hobusekasvatuse tase on sel aastatuhandel jõudnud sinnamaale, et kui varem osteti eriti tegijad hobused võõrsilt sisse, siis nüüd sünnivad nad meie tallides, kasvatatakse üles – kes läheb sporti, kes müüki.”

Herr Rüütmanni RSK Grand Cavalier pole mitte tallipõhine, vaid koondab ratsanikke, kes tema hobunaid sõidavad. Hobustesse investeerija alustas rohkemate ratsanikega, nüüd on ta panustanud kahele hobumehele – Heiki Vatsel (Palladiumi poja Epicurosega ilma tegija) tegutseb Veskimetsa tallis, Ivo Ots loob ja lehvib Pärsti mõisas. On Viljandi külje alla rajanud arvestatava talli, kus aretab-kasvatab-ratsastab-õpetab.

Ega tippspordi-hobuste selga harrastusratsanikke lubatagi – peent õpetustööd on valede võtetega imelihtne hukka ajada. Mul on praegu ju ainult profihobud. Eks ratsudega ole sama lugu, nagu pea kõigi asjade ja nähtustega – on profi ja harrastajate tasemele, on laiatarbe ja eksklusiiv hobuseid. Koolitüdrukute harrastusponi pole seejuures sugugi vähem hobune kui õilsa sugupuuga ja filigraanse väljaõppega tippspordi iludus.”

Oma lähikondsete näitel on Toomas näinud, et paljudele sobib hobusega koos töötamiseks ja nautlemiseks pigem koolisõit või maastikuretked. Igaüks ei pea kihutama ega hüppama. Ja igaks alaks on olemas sobivad hobused ka.

“Ma ise püsin ka üsna viisakalt sadulas. Mõnikord käin seal ikka nõksutamas. Me ei karda hobustega vastastikku üksteist. Selge, et mu hobused ei tea, et olen nende leivaisa ja et nad olenevad minust. Mul on väga hea tunne, kui nad võtavad minuga lihtsalt kui huvitava, meeldiva ja mitte ohtliku isiksusega kontakti. Püüan nendega suheldes mitte teha seda viga, mida loomade ja lastega suheldes sageli tehakse – võõras käsi kohe koonu peale ja näkku. Pluti-pluti, küll sa oled suureks kasvanud või ninnu-nännu, kui armsakene sa oled. Loomadega suheldes tuleb arvestada, et nii, nagu sulle enesele, ei pruugi ka talle meeldida sissejuhatuseta välja sirutatud käsi ega mühaklik käperdamine,” selgitab Toomas.

Eesti Ratsaspordi Liit, mida legendaarne Peugeot’de maaletooja ja kultuuri metseen juhib, annab aga õigupoolest eeskuju isegi meie riigijuhtimisele. Samal ajal, kui ministrid üha vahetuvad, enne kui loodetu valmis saab, iga uus juht lammutab sageli eelmise töö maha, selle asemel, et jätkata, valiti ERSLile teist ringi sama juhtkond .

“Ratsaspordiliit on mõnevõrra võrreldav Rotary või Lionsi fenomeniga – sinna kuuluvad väga esinduslikud isiksused kõige erinevamatelt elualadelt. Ühise harrastuse ja investeerimis-eelistuse põhjal suheldes ja sõbrunedes moodustatakse ühtlasi üle-eestiline ja ka ülemaailmne võrgustik. Õige asja ajamise infra. Põimuvad nii äri- ja elualad kui toetusvaldkonnad – teater, golf, tennis, purjetamine, muusika,” kirjeldab mees, kelle juhtimisvõtted-põhimõtted võiksid ka riigi juhtimisel eeskujuks olla. “Meie spordiliit, mis tegeleb nii olümpia- kui harrastustasemel ratsutajatega, teeb sellepärast head tööd, et niipea kui tekivad mingid erimeelsused või vasturääkivused, arutatakse asi kohe päevakorda kerkimisel lahti. Ei ussitata ega kääritata pahameelt, ei visiseta selja taga. Ka HIS-il järjest maha aetud mööbli ümber räägiti ratsanike ja hobuomanike vahel kohe selgeks, mis ja miks juhtus. Minu teada ükski ratsanik omaniku käest kolakat küll ei saanud,” naerab Toomas. “See on muidugi selge, et väga palju auhinnafondi hüvistest järjest võõrsile lasta ei saa. Siis hakkavad auhinnafondi väljapanijad jonnima – ja ka meie sportlased muutuvad õnnetuks. Kuna rahade-auhindade välja panijad on äriinimesed, tahavad nad, et lisaks missiooni täitmisele tuleks ma asiselt midagi tagasi.”

Saamata jäänud medalitest ja mandist rohkem kahju on Toomasel hoopis sellepärast, et tänavu ei osalenud Venemaa ja Ukraina. Sellepärast, et spordi ja kultuuri tasandil suheldes on inimesed pingevabad, ühise asja ümber koondunud ja isiksuslikul tasandil sõbrad. Riigijuhid vahetuvad, huvide ja erialade ümber sõlmuvad tegelikud suhted ja sõprused, mis aitavad inimkonna kenasti poliitikast üle ja eemale.

Mis puutub Toomas Rüütmanni enese isikusse, siis tema tundub küll olevat asendamatu. Mees varustab Eestimaad Peugeot’ autodega. On ratsaspordi, golfi, ja teatri metseen. Rajab Rakverre kaubanduskeskust. Ja seegi pole veel kõik.

“Kasvasin koos kahe vennaga üles Tallinnas paarisaja meetri kaugusel sellest kohast, kus praegu on Sõpruse puiesteel meie Kommest Auto . Mu kodu ümber olid tookord lõputud õunaaiad – ja meile vennaga kasvas sisse teadmine, et õunad sümboliseerivad õnnelikku lapsepõlve. Õunad ja marjad kuuluvad täisväärtusliku elu juurde. Ja järsku jõudis mulle kohale, et pärast oma riigi ajal poode täitnud poola-hispaania-jne õuntega leppimist on aeg jõuda edasi-tagasi omamaise õuna juurde. Hakkame vennaga Pollis – just sealsamas, kus on alati olnud katsebaasid – kasvatatavaid õunu niimoodi säilitama, et Eesti rahvas saab veel maikuus isamaist värsket õuna,” lubab Rüütmann. “Õige õunte hoidistamine käib kaasaegsetes, gaasiga täidetud hoidlates – ilma igasuguste säilitusvahadega mäkerdamata. Kuna meil pole pooltki nii palju kahjureid kui lõunamaadel, kus õunad kaetakse ka putukatõrjeks kohutavate mürgikihtidega, saame sel kombel unikaalselt puhtad põhjamaised õunad, mis sobivad ka väärikaks eriti kvaliteetseks ekspordiartikliks.”

Ilus ja armas ju. Ja naljaka kokkusattumuse kombel ongi nii, et kus autosid, seal teatrit – kus teatrit, seal hobuseid, kus hobuseid, seal õunu!


Loe kommentaare (1)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat