Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Küürselg sälg – päriselt, mitte muinasjutus


Õieti pole ta enam mingi sälg. On täiskasvanud hobune, kes ei arva ise sugugi, et ta teistest kuigivõrd erineb. Seda enam, et täkk on ka teda sellega tunnustanud, et on ta tiineks teinud. Lausa kaks korda juba. Kapitaalselt küürakas märakene on kaks kena tervet varssa ilmale toonud ning ülejäänud hobukari peab teda koos ta eripäraga enesestmõistetavalt omaks. Sulandub oma iseäraga nii ladusalt karja, et kui ei tea teda ekstra uudistada, ei panegi tema erilisust tähele.

Neli aastat tagasi tabas Soomaa hobuemandat Andet totaalne šokk. Tookord elas ta veel Riisa rantšos ja pidas nii hopse kui kõiki muid pudulojuseid vanas kolhoosilaudas. Nüüd elab 300aastases küla keskuses-postkontoris, kogu loomaaed otse ümber elumaja – kui nad just kusagil rahvuspargis tööl pole ja maastikku hammastehnikas lagedaks ei hari.

Toona aga köögerdas ühel hommikul mööda talli vahekäiku öösel ilmale tulnud olend. Kolmnurkset varssa kujutate ette? Sellist, kel on selgroog pea täisnurga all külje suunas murdunud. Pea ja pee mitte sirgjoonel, vaid kui näiteks pea vaatab põhja, on pee omadega idas. Kuivõrd selgroog oli juba emaüsas niimoodi muserdunud-käkerdunud, olid tal jalad ka all, nagu kännuämblikul. Igaüks isesuunas. Justkui hoburahva hulka kuuluv ja lisaks naissoost Quasimodo.

Arst pakkus kaht võimalikku varianti, mis selle – paberite poolest eesti omatõugu hobunaga emaüsas juhtunud oli. Mära võis olla tiirude pärast või heast meelest püherdanud, nii et loode läks sõlme. Tulevane hobuloom võis tädide omavahelise klaarimise käigus hoobi saada. Ikka eriti kõva tou, et ta sedaviisi moondus. Aga samas ei murdunud selgroog sedasi, et tagakeha oleks halvatuks jäänud. Või oli Jumalal lihtsalt selline tuju. Ühtlasi otsustas Looja, et see erikujuline peab tükkis oma kolmnurksusega ka ilmale pääsema. Ja seal ta siis oli. Prognoosiga, et siuke värdjas elab maksimaalselt kaks nädalat.

Sõnadega on selline lugu, et neid loobime me teatavasti üsna kergehuulselt ja öeldusse süvenemata. Kellegi peale vihastudes ja oma emotsiooni iseloomustades kärgime neid värdjaid-idioote-kretiine üsna hoogsalt. Mõtlemata sellele, et need idioodid-kretiinid tähendavad tegelikult vaimse väärarengu erinevaid astmeid. Polegi erilist afekti vaja, et neid sõnu lennutada. Harjumusest piisab.

Või pahast tujust.

Viisin kord ühe oma üsna hea sõbra tuttavat hobukarja vaatama. Hea sõbra nii ses mõttes, et lähedalt tunneme kui ka ses mõttes, et täitsa soe ja südamlik inimene on. tol päeval oli tal kehv tuju, ilm oli ka sant. Miski varakevadine plärts, nii et kõigil oli lõputust lögast ammu siiber. Kleepuv niiskus, värvitu maailm ja uimased loomad selle keskel, sama vähe efektsed kui kevadväsinult tülpinud inimesed ise.

“Kuradi küürakad,” kohmas sõps, sest varbad külmetasid, nohu oli ja kõik oli nagunii kuradi kurat.

Kenad noored hobutükid – enamus hinnalised sugumärad – olid lihtsalt koerailma käes kössis. Noh, okei, ühel ruunal oli lapsepõlves koer kõrva ka pooleks rabanud ja ühel vanemal märal oli paaritamisäparduse tõttu ahter pisut puudulik – saba oli täku t… säästmiseks kinni köidetuks liiga kauaks jäänud, vereringehäirete tõttu gangreeni saanud ja ots koos pikkade jõhvidega oli ära langenud.

Ega sabaots ju ei sõida ega sigi, nii et kena kobe mära oli tegelikult. Ahjah, ühel ratsul oli vist üks sadula jalus ka ajutiselt põhupallinööriga asendatud – juhtub ju.

Aga nüüd oli sündinud rabava välimusega olevus, kes oli ikka tõepoolest küürakas hobune. Ja eks ta tõele au andes ju värdjas oli küll. Aga see on suhtumise asi. Kui suhtud ebatavalisse olendisse austusega ja probleemitult, pole ta ju nii väga värdjas midagi. Mõni jokk-tüüp aga, kelle puhul juriidiliselt oli kõik korras ja meditsiiniliselt-veterinaarselt kah pole diagnoosi, on oma tegude ja suhtumiste poolest just tegelik värdjas.

Tjah, kas ja kuivõrd muidugi teisel inimesel on üldse kellelegi hinnanguid, silte ja omadussõnu paigaldada. Ent seda me ju pidevalt ja mõnuga teeme. Sõimame konkurente ja poliitikuid, oma enese lastest ja loomadest rääkimata.

Veti poolt lubatud kaks nädalat veetis ebardlik varss igatahes rõõmsalt mängides ja möllates, oma sajasuunalisi koibi loopides ja elujanust pakatades. Polnud seda moodigi, et ära sureb, nagu kästud. Loodus kombineeris-komplekteeris tema skeleti hoopis selliseks nutikaks moodustiseks, nagu see praegu on. Viinamarjakobara moodi on. Mis abaluu või puusakont ükski mammu seal kobaras just on, täpselt ei tea. Peaasi, et kõik toimib.

Tarapita nimelise mära ihujupid toimivad nii, et ta galopeerib teistega sammu pidades mööda rahvusparki. Nii, et teda vaadates on võimalust ja põhjust taaskord järele mõelda, kas ja kui võrd inimesel ikka on õigust ja voli öelda, mis on siin ilmas normaalne ja kes on puudega. Puudega ja puudeta. Inimestega on ju sama lugu. Puuduvad meeled või taeva tahtel tavatult komplekteeritud keha kompenseeritakse üliosavalt. Niiöelda puudega inimesed on sageli palju taiplikumad, tundlikumad ja talendikamad kui nõndanimetatud normaalsed.

Tarapital on sama võime, mis paljudel inimliigistki puudikutel. Ta on juba kaks korda emaks saanud. Eelarvamustega ja piiratud silmaringiga jobud ütlevad selle peale, et äh, Soomaal paljundatakse väärakaid. Jutt või asi! Trauma tõttu moondunud naised saavad terveid lapsi. Saavad loomad ka.

Ega eelarvajad puuduritest inimnaiste suhtes muidugi leplikumad ole. Selgroogu tabanud püstolilasust altpoolt vööd halvatuks jäänud Kristi, kes õpetab praegu Astangu toimetuleku keskuses teistele liikumispuudega inimestele edasi elamist uudses olukorras, on sama kogenud, mis Tarapita. Ratastooli jäänult oma nooremat last tänaval süles hoides – tema laps oli küll enne tragöödiat sündinud – kuulis Kristi uskumatuid inetusi. Teemal, kas ja kes üldse lapsi saada võib.

Mul on hea tuttav Kaja. Üsna noore naisena oma esimest last oodates sõitis ta tuttavate autoga Paidest Tartusse arsti juurde kontrolli. Pandi üle pea. Kaheksandat kuud rase naine lendas autost välja ja murdis selgroo. Laps sündis küll elusana, aga oli sedavõrd viga saanud, et elas alla kümne aasta. Mees jättis rikki läinud naise mõistagi maha. Ratastooli-Kaja leidis ligi 40aastasena uue armastuse. Oma ratastoolitantsu treeneri. Ja nüüd, umbes aasta aega tagasi sünnitas – selleks ajaks juba üle 40sena terve ja toreda tütre. Kunagise trauma tõttu polnud selleks mingit takistust. Suhtumisi ja sosinaid on kindlasti temagi kuulnud oi-kui-kole-palju.

Küüraka Tarapita senised kaks vart on sellepärast olnud segaverelised, et kaheks jagatud karjal on kaks täkku – torikas ja raskeveokas. Küürselg-sälu, õigemini juba küpse mära, varred on torikas Vallatu omad. Kenad heledad elukad mõlemad. Vabapidamisel ja vastavalt ka vabapaaritusel peetud hobuste sundimatul ristamisel on muide kõige kihvtimad tulemused raskeveoka Ekstroni tööl eesti tõugu daamide seas.

Tõsiteaduslikud ja ideoloogiliselt teadlikud hobusekasvatajad arvavad pahasti hobuste vabapidamisest. Veel pahamini vabapaaritusest. Ja kolme meiemaise tõu omavaheline ristuda laskmine on muidugi lausa pühaduse teotus. Krõbeda ütlemisega seisukohavõtjad nimetavad kindlasti ka neid vä… Ah, olgu pealegi. Aga oma soovi ja valiku järgi paljunemise tulemused on sindrima vahvad. Paraku või õnneks seal Soomaal neid enam ei tehta, sest uuest hooajast on karjas ka eesti tõugu täkk.

Eks ta ole, tunnustust ja toetust saavad ainult puhtatõulised. Nii jäävad vinge välimiku ja värvidega ristandid meil siin Eestimaal edaspidi vist üldse üsna olemata.

Kuivõrd ametkonnad ja elukutselised hinnangute andjad ilmutavad nagunii jäika sallimatust. Seega võiksid vähemalt inimesed omavahel olla sallivamad ja hoolivamad. Nii üksteise kui loomade kui üksteise loomade suhtes. Võib ju öelda, et maailmas on nii palju loomi ja linde, et äpardunud eksemplare pole mõtet suureks kasvatada ega pidada. Ometi tundub, et kõik kolme jalaga koerad, ühe silmaga kassid ja muud katki läinud või katki loodud olendid satuvad ettekavatsetult õige inimese ja õige karja juurde. Tulevad sinna midagi lisama. Mingeid tõdesid esile tooma. Oma ümbrust iseloomustama. Minu jaoks iseloomustavad beebid nii ratastoolinaiste süles kui varsad küürakate märade kõrval maailma kõigele vaatamata kauni ja elamisväärse kohana. Mõnikord on tunne, et maailmas hästi hakkama saavad, elujanulised ja rõõmsameelsed küürakad ja kolmejalalised tasakaalustavad seda vaimset ja energeetilist saasta, mida niinimetatud normaalsed toodavad. Aitäh neile selle eest.


Loe kommentaare (3)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat