Eesti Ratsaspordi Liit
   
           
 
Avaleheks »                                                      
 
Esileht
Uudised
Artiklid
Naisena sündinud ja...
Ajalugu
Edetabelid
Võistluskalender
Kontakt








 
 
ARTIKLID » Apteegis räägitud Kivirähu hobune uues Rõngu tallis


See on lugu sellest, kuidas tekivad külajutud. Seekord sõbralikud ja kahjutud – pigem kasulikud – aga siiski segased ja sõgesed.

See on lugu sellest, kuidas varem või hiljem sõlmuvad otsad ikka kokku – saatuse poolt hopsidest eemale satutatud inimesed jõuavad jälle oma määratuseni ning lisaks satuvad üksteisega sobivad hobuinimesed varem või hiljem nagunii kokku. Kuni enam ei sobi, ja jätkavad hoburahva traditsiooni kakelda, üksteist nugadega ja karjakopleid saega suskida. Aga sellest see jutt siin pole.

Siinses loos on kasutatud kõnealuses tallis seina peal olevaid sisekorraeeskirju. Kirjaviis muutmata, sest sedasi on armas ja natuke naljakas ka.

·         HOOLI HOBUSEST JA SIIS HOOLIB HOBUNE KA SINUST

Kui sina oled selles elus määratud hobustega suhtlema ja nende abil inimeseks õppima, siis ei sa neist pääse. Siis tuleb hobune kui nähtus sinu juurde ka siis, kui lähed lihtsalt apteeki. Ongi nii. Mul sai saunaessents otsa. Võrtsjärve-äärse kodu lähimas, Rannu apteegis on hästi mitmekesine ja kobe valik. Kui juba minna, siis osta ka multivitamiine, et mu tilluke tissitar, Maria Indira nimeks, mind ennast igasugustest mikroelementidest tühjaks ei tiriks. Külas aga on sedasi, et ega ikka ei ütle küll, et palun mulle üks see-ja-see ja nägemist. Nii Rannus kui teise kodu lähistel, Audru apteegis, räägitakse ikkagi törts juttu ka. Külapoe ja postkontoriga on täpselt sama asi. Inimestega räägitakse. Mõnus.

Ja kui proviisor Eeva käest küsisin, kuidas tema tütretütrel Liisal läheb, ütles apteekrinna, et isa ostis talle lõpuks päris oma hobuse. Hobust peetavat Rõngu uues tallis. Sellises, mis üsna äsja ja hiljuti alles tehti. Kes tegi, Eeva ei teadnud. Palju maid on käes, ilus maastik ja pikad traditsioonid – aga kõik hullumoodi lagunenud. Kõik tuleb alles üles ehitada. Ja kirjanik Kivirähk hoiab oma hobust ka seal. Küsisin seepeale üllatunult, mis ajast Andrus ratsutab. Ja miks ta hopsi Tallinnast nii kole kaugel hoiab. Eeva ei teadnud. Ma ostsin seepeale ühe lehekese kroomi dražeesid ka. Võtavad ülemäärase magusaisu ära. Magusaisu ei lase kehakaalul mu peru karaketeriga kooskõlas kiiresti kahaneda. Liiga vara pärast tite sündi ei taha väga rajusse trenni ka minna. Kui olla väljas konkreetse rasva põletamise peal, saab veri jääk-lagu-mürkaineid täis ning titt tangib need piima kaudu omale. Väga vale asi. Pealegi kahandab karm treening piima kogust üldse hullumoodi. Seda räägivad nii aeroobikatreenerid ja nende kunded kui Kristina Šmiguni emmest õde. See ei tähenda, et muiste murdsid emad mööndusteta rasket tööd ja loomad kütivad tiinusest ja imetamisest hoolimata täie auruga. Puudub statistika, kui paljudel juhtudel tegelikult töö sel juhul naise murrab ja kui palju loomade emasid-lapsi olelusvõitluses tegelikult hukka saab.

Koduteel otsustasin, et kui järgmisel hommikul oma kiireloomulised tekstid ära kirjutan, tühi ja tüdinud olen, lähen seda Rõngu uut talli vaatama. Et kesse tegi. Ja eriti huviga vaataks Kivirähu hobust. Sel hetkel ma selle peale ei mõelnud, et Eesti meeskirjanike nimedega on lood eksitavad – Kivirähk, Kivisildnik, Kivastik. Kivine segadus. Ega mu enda nimega ka midagi lihtsat ei toimu. Viljandis on üks tantsuõpetaja – see, kes Tuljakust löömingu lavastas ja viksid tädikesed ära vihastas – Kati Kivitar. Maaelu saateid teeb Mati Kirotar. Ole siis selle kõige peale tähtsalt ja naerma hakkamata Kati Murutar… J

·         AUSTA TEISI TALLIS KÄIAID JA ÄRA KUNAGI RÄÄGI KELLESTKI HALBA (KAS SA TAHAD, ET SINUST RÄÄGITAKS)

Õige mõte. Ärme räägi. Sest ei taha, et endast räägitaks. Oi, kuidas ei taha. Aga esimesel korral seda müstilist talli otsides oleks tahtnud, et maantee ääres olnuks mingigi teeviit. Eeva seletas lihtsalt, et Rõngu asula alguses kohe Elva-poolse sisse-välja sõidu juures vasakut kätt on. Natuke maanteelt maha, ja juba on hobused näha.

Maantee pealt polnud midagi näha. Nii olin esimesel katsel, Rõngule Elva poolt lähenedes, pagariäris väljas. Kuidas sa ikka kaupluses kõigest teed küsid. Ikka ostad võiroose ja moskvasaiu, mõned pirukad ka… Oeeeh! Kolmest müüjast üks teadis, et õunaaedade juurest on vaja alla keerata.

Keerasin. Rõngu poolt õunaaedu – neid on muide väga palju ja suuri ja kaunisti kandvaid. Küll nad võivad kevadel romantilised olla. Nende jaoks, kelles veel romantikat leidub. Teiste jaoks on nad lihtsalt need taimsed objektid, mille otsast omamaised mahlad-moosid-veinid tulevad. Jõudsin ühe väga lagunenud hoonetekompleksi juurde küll. Aga see polnud see hoonestik. Eestis pole ju mingi probleem lagunenud sarasid leida. Osad on mahajäetud. Mõnes elavad inimesed sees – aga ikka on ahervareme nägu. See oli selline, kus elati sees. Ilus tüdruk ja  väike vihane koer. Tüdruk ütles, et talli juurde pääseb teiselt poolt õunaaedu – ja koeranäss ütles, et hakka nüüd kohe sinna poole astuma jah.

Teiselt poolt õunaaeda, vahetult enne Tilga bussipeatust – neid õunaaedu on muide kõvasti rohkem kui aimata võiks – esimene talu on väga ilus. Kui mööda Eestit ohtrasti ringi sõita, võib maanteedelt maas, sügavate metsade ja mägedegi  (jajah, Eesti mäed…) vahel ka täiesti ootamatutes Ürgapõrgu Kükamükades näha üllatavalt kenasti korda tehtud majapidamisi, absoluutselt kobedad  autod ees. Otsustasin praegu just, et hakkan neis, Kolga-Jaani ja Põltsamaa vahelistes hõreda asustustusega paikades, kus järsku – igast linnast kaugel – kena kodu kohtan, kinni pidama ja küsima, kuskohas peremees tööl käib ja miks nii vähe väljasurnud tundub. Jüri Mõisa kiuste. Selles kuldkollases kauniks kõbitud kodus tuli teiselt korruselt alla, tulijale vastu, Aleksander. Rõngu kirikus oluline mees. Koguduse juhatuse esimees oli hulk aega. Teenistustel tegelikult väga tihti ei käinud. Pühakodadega on sama lugu, nagu ratsaspordiga – pidevalt käivad, harrastavad ja pühenduvad naised, aga tipus on mehed. Nüüd käin ma ise rohkem Audru, mitte Rõngu kirikus, sest tädikeste intriigid ja konnatiigi krooks-kobrutamine ajas meie sõbrast vaimuliku Valdo Inglismaale Eesti kogudust teenima ning Pärnumaa kodu lähedal õpetaja Tiina majapidamises sedasorti jama ei esine. Titegi ristisime seal. Aga kodus oli Aleksander – tal on samasugused ülaservast südamlikult lontis kõrvad, nagu minu nelja-aastasel pojal Aleksandril – ütlemata sõbralik, rõõmsalt üllatunud ja abivalmis juhatama, et käänaku taga ongi juba talli maad.

·         AITA ALATI KELLEL ABI VAJA

Tamme karjamõisa talli kätte näitamisega aitas Jumal terve hulga otsi kokku sõlmida ja sõlmuda. Tänu sellele, et apteeker Eevalt tema tütretütre kohta küsisin, jõudsin korraga Igavestele Alleedele. Viissada aastat tagasi sündis Rannu mõisas preili Barbara von Tiesenhusen. Nii eakatel vanematel, et tema sündides olid vennad juba täismehed ning vanemad jätsid ta varakult orvuks. Vähem kui kümnesena läks Rõngu lossi tädi hoole alla. Olen pärast kirikuskäike lastega korduvalt seal lossi varemetes luusinud ja olnud aegu läbi kontide lasknud. Barbarast kirjutasin loo. Tänapäevaste paralleelidega, nagu me miskipärast kõik kirjutama kipume. Et nüüdis-inimesele asi selgeks teha. Nii tavatsevad ka Kivirähk ja Kivastik. Kivisildnik on lihtsalt väike kuri inimene. Papa Jannsenit ja teisi tõsiseid tegijaid torkima ja nüüdisaega kangutama tikub tema-mehikegi, aga las ta, krants, klähvib. See Barbara-lugu ilmus mul ühises raamatus koos Marlene Dietrichi ja Isadora Duncani lugudega. Ühispealkirjaks “Igavestel alleedel” just seepärast, et nii Eestis kui mujal maailmas ühendavad alleed kunagisi mõisaid. Lähevad võimsa võrgustikuna popsitarede vahelt läbi. Ja seisavad paljusaja-aastastena ka pärast kõiki tulevasi automudeleid, mis nende vastu nössi lajatatakse.

Preili Barbaral, kes madalamast seisusest Franz Bonniusesse armus ja selle eest vendade otsusel rasedana Võrtsjärve jää alla uputati, oli must täkk. Ja Tamme karjamõis kuulus Rõngu lossi juurde. Pole oluline, et tõenäoliselt peeti sõiduhobuseid mõistagi otse lossi kõrval. Küllap varsad sündisid ja kasvatati-õpetati ikka karjamõisas. Just seal, kuhu nüüd sattusin.

Praegune tall on Rõngu aiandi õunahoidla juures. Sealt metsa tagant algaval Otepää kuppelmaastiku eelküngastel paistis paarkümmend hobust. Tall ise oli ilusal varasügispäeval mõistagi tühi. Ainult üks väike tüdruk tuli koplist jässaka musta ponijussiga ning asus temaga ümmarguses hobulausumise aedikus ilma sadulata trenni tegema. Tüdruk ütles, et viib homme oma enese hobuse koju – et õpetati siin hobusega kokku, isa ehitas talli ja homme lähebki. Treener, kes õpetas, on Kristiina. Väike sitikmust hobutükk toppis selle jutu ajal aga oma tötsaka nina inimestele põue ja oli üleni sõber.

·         PANE HOBUASJAD ALATI OMA KOHALE TAGASI

Looja paneb hobuinimese alati tema kohale tagasi. Hobuinimene jõuab hobuste juurde alati tagasi. Juhtugu temaga vahepeal, mis iganes. Kristiina oli mõne aasta eest treeneriks Elva külje all Käärdis. Mu vanemate laste ristiema Heli pidas seal siis oma hobuseid, trenne tegi Kristiina. Aga toda endist talli ei müüdud päriseks ja siis pole mõtet investeerida. Kahe koha vahet vehklemine oli kulukas ja käis üle jõu. Kontroll sündmuste üle kadus ka. Ja trennilapsed ei maksnud kõike seda kulu, vaeva ja lahkhelisid kaugeltki kinni.

Edasi pidas Kristiina seda talli juba ise – kahasse meie ristilaste ema Kariniga, kelle oma on praeguseks ka tookord meile kuulunud hiigelsuur tori mära Draama. Maša elab praegu Pangodi ääres õndsat mõõduka koormusega pansionaadi-elu, tal oli mullu vahva täkk-varss. Aga Kristiina ja Karin ei kestnud seal Käärdis ka kahekesi. Nüüd, mitu aastat hiljem, ütleb Kristiina juba elutargalt, et mõlemad olid süüdi – üksi on väga keeruline kakelda, nii, nagu kokku põrkamises osaleb samuti vähemalt kaks autot, üks ei saa teiste osapoolteta kuidagi kokku põrgata.

Ja nende hobuinimeste omavaheliste nägelemiste peensustesse pole mõtet süveneda, sest veel enne, kui püüad võtta seisukoha, kes nende järjekordsetes hõõrumistes on õige mees, on endised tülitsejad leppinud ja koostööd tegema hakanud ning kolmanda, uue ühisvaenlase leidnud. Ja sedasi lõputult.

Tamme talli treener Kristiina oli pärast Käärdi talli krahhi Elva supermarketis tööl. See, kes kaupa laost ette toob, riiulitel paigutab, tassib ja korraldab. Neli aastat tagasi, üsna samal ajal kui mina oma neljanda, sai tema oma teise tütre – nii et kahe lapse üksikema roll eeldas ka stabiilsemat sissetulekut, tubasemat tööd. Ainult et hing oli kogu selle hobustest-eemal aja haige. Ja nüüd on Kristiina kogu oma eluasemelaenuga – ostis üsna sinna Käärdi lähedale oma tütardele päris oma kodu – hobuse ostmise laenuga – ostis endale hannoveri mära Fairi, keda oli ammu tahtnud – jälle hobuste juures. Läks sinna Tilga bussipeatuse taha tallipoisiks, aga kujunes mõistagi treeneriks. Sest sinna, kus on hobused, tulevad ka lapsed. Ja lapsed tahavad ratsutada. Seda on vaja õpetada. Osadest neist, keda õpetada, saavad lausa võistlevad sõitjad. Ja nõnda see läheb.

·         PUHASTA HOBUNE ALATI KORRALIKULT ENNE SÕITU ÄRA

Tamme karjamõisa enese üles ehitamisega on veel pehmelt öeldes pisut tegemist. Tol esimesel sinna sattumise päeval leidsin elumaja juurest – see oli vahepeal aastaid kauplus ning nüüd on sellises seisus, et lihtsam oleks maha lammutada kui üles ehitada, aga stiilne ja legendaarne on ju ka – ühe relakaga midagi jupitava mehe peale. Peremees oli.

Kertu mees. Sellesama, kes mõne aja eest Puhja poole Elvat majandas. Korra olen ta kodutallis võistlustel käinud. Siis läks tal esimese abieluga nii, nagu Eestis enam kui poolte abieludega lähebki. Mõtles, et saab eelmisest kodust lahkunult üldse hobusteta. Aknaid tegi Elvas. Kuni hobusteta elu hakkas üle jõu käima. EVPde ja säästude eest ostis koos uue mehega mitme jupina selle Tamme karjamõisa. Tema mees ütles nüüd asjalikult, et ainult endale ongi mõtet osta. Igasugune rendivariant on jura. Esimese asjana ehitati tall. Ja kohe koliti ka ise kauplusehoonesse elama, sest hobuseid üksi jätta pehmelt öeldes ei või. Seda enam, et päris Kertu enese oma ongi see väike must ponipoiss Eedu. Kõik teised on omanike hobused, kelle majutamine seda peret põhiliselt elatabki.

Elumaja juures ühes koplis oli täkk Krutsifer. Toonases Käärdi tallis figureerinud Elisa hobutükk, kellega perenaisel eriti aega tegelda ei ole, nagu see ikka juhtub, ja kellel miskipärast munad ka õnnetuseks alles on. Täkupoisi elu teeb õnnelikumaks just poni Eedu, kellega nad on südamesõbrad. Teise koplis, väikese kollase maja-lagudiku juures, mille saaks ka üles ehitada, oli mära tänavukevadise varsaga. Ja kaks kirjut kitse. Mää.

Mees – näh, kui inimesega juba veerand tundi juttu oled rääkinud, on veider temalt nime küsida – on erialalt ehitaja. Üks nendest, kelle pärast Eestist on võimatu korralikke ehitajaid leida. Ses mõttes, et töötab Soomes. Ja on tegelikult ka ise avastanud, et seoses kõigi ehitajate Soomes-sebimisega on nüüd nende defka ka Eestis palgad üles ajanud ja võib rahumeeli koju ära tulla. Vaja vaid inertsist loobuda ja tulla. Sest Kertul on üksi raske.

·         ANNA JUUA HOBUSELE ENNE SÕITU (ÜKS TUND ENNE)

Saadetagu ometi Tallinna-välisele Eestile edenemist. Eelmisel talvel tassis Kertu üksinda – mees ju Soomes raha teenimas, noh – hobustele juua. Põrgukülma ajal oli see pärale jõudes mõistagi jäätanud. Nii et praegu on esimene asi talli vee tegemine. Mida mees just parasjagu tegigi. Ja enne talve on vaja tallile teine sama palju otsa ehitada, sest hoiule tuleb veel rohkem hobunaid kui neid juba praegu seal eel-kuplistiku nõlvadel patseerib.

Mees ütles ilmselge uhkuse ja armastusega, et tema naine on nii vapper korraldaja ja tegija, et tänu sellele on neil ligi kümme soomlastegi hobust hoiul. Ja klimaatilise eripärade ületamiseks on ka maneeži moodi asi – suur punane moodustis – õnneks ka olemas, nii et trennilapsi (Rõngu ja Elva koolilapsed loomulikult) saab kenasti üle talve pidada.

Boksirentijad – peremees ka ei vaielnud mitte silpigi vastu, kui ütlesin, et tal on siin Kivirähu hobune… - toidavad. “Kivirähk” ise käib oma Utit ikka paar korda kuus vaatamas ka. Ja Tamme talli parim asi on soomlannast treener ja hipoterapeut Anne, kes tahab nende lähinaabrusest jupikese endale osta, et endale Eestis olemise staap just sellesse kohta rajada. Palju ruumi. Ilus. Lootust andev.

Minu meelest ka. Peaks vaid Kertu vastu, kuni kogu see meeletu töö, mis ees on, tehtud saab. Tallinna ümber on kimpudena mõisaid. Üks pundar on Saha-Loo pool. Seal, kus õli-oligarh Tšulets oma tütrele väga elegantse ja samas koduse talli ehitas. Teine kogum mõisaid on Patika taga, kus on muide ka ilus väike roosa tall (ongi roosa, ükspäev, kui jälle sealt mööda sõidan, pean kinni ja vaatan, mis värk – seni olen alati mõnda mõisa pulma või juubelile kihutanud ja juba peaaegu hiljaks jäänud) – Nabala, Sausti jne. Erineva külluslikkuse astmeni korda tehtud või tegemisel. Mitte-Tallinnas on neid – isegi varemete ja jäänustena – hõredamalt. Aga seda suurem väärtus on igal korda tehtud kohal. Seda enam, et lisaks hobuste staabile on ju see ühe pere kodu. Ja mida ühtlasemalt Eesti on asustatud, seda elujõulisem ta on. Ajagu Jüri Mõis oma suur-Tallinna umbluud omaette. Ehkki jah, selline tervik-Eestile kadu kraaksumine, nagu tema perioodiliselt harrastab, tekitab trotsi ja paneb vastuvaidlemise nimel tegutsema.

·         OMANIKUGA VARUSTUST EI TOHI PUUTUDA

Omanik hammustab J Aga varustuseta lapsed pakib omanik hoobilt oma varustuse sisse. Ja kui lapsed esimesel korral kasvõi toatuhvlites ja lühikestes pükstes kaasa võtta, pakitakse nad Tamme tallis varustuse sisse niikuinii. Mõtlesin õigupoolest järgmisel päeval lihtsalt sel ajal värki vaatama minna, kui Kertu kodus ja Kristiina tööl, ehk siis mõlemad seal on. Suure pere puhul on laupäeva ennelõuna just see aeg, mil nädala toiduvarud valmis ostetakse. Niisiis oli mul mees selle varustusretke pärast kaasas. Tütred olid pardal põhjusel, et nad on ka hobuhaiged – vanem tütar käib regulaarselt (või käis, olenevalt sellest, kuidas selle Timmo talliga nüüd edasi saab ja läheb) Timmo laagrites ja noorem Saaremaal Anne Uudekülli juures, Tika talli Väikse väina äärde tahab ka minna. Väikevend sellepärast, et ta kuulub komplekti. Ja titt niikuinii. Kusjuures mees ja väikevend pääsesid väga napilt sellest, et nad kohe autost välja astumise hetkel oleks sapsudesse pakitud ja hobuste selga aetud. Tütred ei pääsenud, sest ei tahtnudki pääseda.

Jätsin tibid absoluutselt rahuliku südamega Kristiina juurde trenni. Mis tähtsust on igasugustel sigrimigrilistel hobuinimeste tava-karvastel suhetel, kui minul on tema trennidest reeglina ja eranditult kenad kogemused ja mälestused?

·         OMA SÜÜL KATKI LÄINUD ASJAD TULEB KINNI MAKSTA

Vot huvitav, meie majapidamises lähevad asjad ka ise katki. Ja ma loodan südamest, et tõsiasi, et tütred otsustasidki nädalavahetuseti Tamme tallis trennis käima hakata, ei tee mingeid inimsuhteid katki. Nende ristiema Heli juures käiakse nagunii isetegevuslikus korras metsas uhamas, nii et seal ei reeda tüdrukud mingit trenni ega koolkonda. Meie laste ristiema Karini juures on nädalavahetuseti trennirühmad täis – ja kümme kilomeetrit kaugemal ka. Pole poes ja kirikus käimisega nii ladusalt ühitatav kui Rõngu trennid.

Ja ikkagi on mure, et keegi solvub jälle. Et miski läheb jälle põhjuseta katki. Brr!

·         SADULARUUM PEAB OLEMA KOGUAEG KORRAS, VAJADUSEL KORISTA

No tere, Kertu! Emand ilmus lävele kõige kaunima, saledama ja säravamana, mis ma teda iial näinud olen. Nii et näib olevat vaatamata kõigile katsumustele õnnelik. Tamme talli perenaisega kohtusime napilt enne, kui ta oma mehega motika seljas Läti lähistele motikate üritusele sõitis. Väga õige tegu. Selliseid tuulutamisi on hirmsasti vaja. Siis on lihtsam raskustele vastu kesta. Otste sõlmumise mõttes ja seoses sellega, et kõik on kõige ja kõigiga seotud, on Kertu mees – Elver on ta nimi, sain ikka küsitud! – ka Rõngu endise kirikuõpetaja, meie väga lähedase sõbra (pesamuna ristiisa on) Valdoga kenasti tuttav ning kuna ta on, nagu Valdo naine Helengi, Harglast pärit, on nad Heleniga omakorda koolikaaslased. Selline maailm.

Kertuga silmast silma kohtudes selgus hulk meeldivaid ja tema ettevõtmise headesse väljavaadetesse uskuma panevaid asju. Esiteks hoiab ka Sven Šois oma ligi kümmet hopsi tema juures. See on väärt seljatagune. Igas mõttes. Teiseks on Rõngu vallavalitsus väga toetav ja abivalmis. Mis pole siin Eestis sugugi enesestmõistetav, vaid ikka eriti hea õnn.

Ja kolmandaks on kirjanik, kelle hops teiste hulgas seal Tammel hoiul, siiski Mart Kivastik. Mitte järsku ja ootamatult samuti hobutõppe jäänud Kivirähk J Aga kui ma oleksin pärast Rannu apteegis kuuldud uudist kodus kirjutamise asemel seltskonnatanud ja erinevatele ringkondadele rääkinud, et teate, nüüd on ka Kivirähk hobuse ostnud? Siis oleks üks tavaline külajutt lumepallina veerema lastud, ei midagi erilist.

Midagi erilist on muide selles, kui kihvtilt on Kertu ja Elver vana kaupluse sisse eluruumid rajanud. Hirmsa sara sisemuses on kaks suurt, väga leidlikku, maitsekat, puhast ja ilusat tuba tehtud. Mis kogu esmase soojustamise kiuste tühjagi sooja ei pea. Nii et maja kapitaalsema üleskõbimiseni peab Tamme talli emand lisaks hobustele vee vedamisele ka pidevalt tuld ahjus hoidma. Sellest hoolimata kavatseb ta kiiremas korras nii ülejäänud esimese korruse kui ka teise korruse välja ehitada. Ja tallipealse ka. Ja üldse – hull naine, jumal tänatud J!

·         OMA SÕIDUHOBUSE BOKSI VÕIKSID ALATI KORDA TEHA (HOOLI)

Laupäeval trennis käinud piigadega polnud seda juttugi, et pühapäeval ei minda. Teisel päeval jäin otse loomulikult ka ise talli juurde. See juhtub väga lihtsalt. Tõstad autost tite turvahälli välja ja paned vahekäigu rahulikumasse nurka. Ja kuna titt jääb hobuste keskel mõnusasti tuttu, hakkad toimetama. Normaalne.

Mingi nipiga oskavad lapsed mõnd protseduuri kordi ja kordi pealt vaadata, ilma et nad näeksid, mida tehakse. Vähemalt hobuse valmis panemisega on nii. Kuna trenni hinnavahe on olenevalt sellest, kas hopsi saduldab treener või treenitav ise, üsna suur, oli mõistlik see seaduspära murda. Tegelikult on lihtsalt nii, et igasugune praktiline oskus on vajalik. Mistahes elukutse inimesel ka on – hobuse ja jalgrattaga sõita, autot ja laeva juhtida, õmmelda ja kududa, treida ja hööveldada jne võiks ja peaks ta igal juhul. Kuidas mu vanem tütar Kristiina isikliku Fairi saduldamisega toime tuli, ma ei näinud. Sest rääkisin nooremale tütrele üksipulgi, mida ja milleks hobust saduldades-valjastades tehakse ja pannakse.

See, kuivõrd ta tegelikult kuulas ja jälgis, selgub järgmisel nädalavahetusel. Sest tal oli samal ajal käsil taaskohtumine. Käärdi talli aegadel oli tema ja Kristiina vanem tütar Jarleen ehk omadele lihtsalt Sehve, parasjagu mõneaastased tötskääbikud, esmased südamesõbrad. Ja nad tulid mitme aasta tagant kohtudes teineteisele meelde. Ja meeldisid teineteisele. Sehvele tuli meelde Muumimaja, mis Brigital kodus toona oli – ja millega väikevend praegu täiesti eduliselt edasi mängib. Ja tüdrukute tuba. Ja meie eelmine, suur must koer. Ja ka praegune, berna, kui see veel kutsikas oli.

Mispeale mõtlesin, kui ebaõiglaselt emade ja isade suhtlemised – ja suhtlemiste lõppemised ja hargnemised ja uute tuttavateni jõudmised ja eelmistest loobumised ja lahku kulgemised – laste elusid räsivad. Nad jäävad vanemate liikumiste tõttu sõpradest ilma ju. Mis on sama hull kui see, kuidas emad-isad sunnivad väikseid lapsi sõbrustama oma sõprade lastega – kusjuures lapsed ei pruugi omavahel üldse sobida. Ja selle vastu pole midagi teha ega parata. Karm.

·         TRENNIS AUSTA KA TEISI SÕITJAID

Saan selle eeskirja puhul mõistagi aru, et jutt on inimestest. Aga mul on parasjagu käsil enese manitsemine ja motiveerimine läbi hobuse austamise. Olen tavalisest endast ikka veel tiba üle kümne kilo suurem. Ja otsustanud, et hobuse selga – austusest hobuse vastu – ei roni enne, kui olen viis kilo maha võtnud. Jajah, tegelikult on minust oluliselt kogukamaid sõitjaid küll jah. Aga mingi stiimul peab ju olema. Sellest ei aita, et abikaasa ütleb mõnikord titele, et see võiks lisaks tissidele ka emme pepu nahka pista. Soov hobuste selgu säästa aitab paremini.

Päris trenni nagunii enne ei kipu, kui beebi meierei on töö lõpetanud. Ja siis võiks tavaline kehakaal tagasi olla. Nii et hobustest on ka tavalise enese taastamisel abi.

·         ALATI KONTROLLI KA HOBUSE JALGU, KAS NEED EI OLE PAISTES, VÕI KA KUI HOBUNE KÄITUB IMELIKULT, TEATA SELLEST ALATI TREENERITELE

See trenn oli küll trenn, nagu trenn ikka. Ei käitunud siin keegi imelikult. Ehkki tegelikult on ratsutamise treening iseenesest juba üks veider tegevus. Selle asemel, et hobuse abil kuhugi kohale jõuda, eesmärgi ja sihipäraselt sõita, ringitatakse. Kuni pea hakkab ringi käima ja hobusel saab siiber, piltlikult öeldes. Mis ei ole siiski nii jabur, kui motoriseeritud spordialad. Hobusega koos liikudes on meil ikkagi tegemist värske õhuga, kehalise aktiivsusega, loomaga koos töötamisega. Naftat kulutavad alad on aga ses mõttes ju suisa nõmedad, et nii maal, veel kui lumel põletatakse lõputult Maa mahla, ilma et oleks vaja kuhugi kohale jõuda. Lusti pärast. Niisama. Ja kui keegi selle jõuramise ja raiskamise käigus surma saab, ollakse nördinud. Ei saada aru, et see oli karistus.

Üle üsna pika aja ratsatrenni jälgides avastasin, kui nõudlik ja ausalt öeldes raske ülesanne on treeneril igal hetkel. Seda nagunii, et vastutus lapse eest, kelle ta peab vanemale elusana tagasi andma. Ja selle nimel kasvõi jõuga talle kaska pähe suruma. Aga see lõputu otsast alustamine. Ja lisaks erineva tasemega sõitjate üheaegne õpetamine. Otsatud kordused, kordused, kordused. Asi, millega mina iial hakkama ei saaks.

Nii Kristiina kui teised treenerid kinnitavad küll, et tegutsevad loominguliselt. Iga trenn, inimene, päev ja kõigi asjaolude kooslus on alati erinev. Aga ikkagi. Mispeale Kristiina ütles, et teiste lapsi on lihtsam õpetada kui oma Sehvesid. Enda oma lihtsalt ei kuula, ei allu, ajab närvi. Mul sama lugu. Ma pole suutnud oma lapsi lugema-kirjutamagi õpetada, enne saab siiber. Aga siis õpetavad nad üksteisele ise või õpivad lausa omal käel. Mille märke ma oma vanema tütre ratsutamise stiiliski nägin. Hea tasakaal ja muretu hakkamasaamine küll, aga nii käte kui jalgade asendid ja tehnika jutustas Võrtsu-äärsete metsade vabast koolkonnast. Pole selles midagi halba – ainult et nüüd on vaja õigeid võtteid ka õppida. Ja sellepärast oli mul järsku hirmus hea meel, et apteegis räägitud “Kivirähu” hobune Rõngu uues tallis mu sedasi otsi kokku sõlmima peibutas.

Noorem tütar, kes poni-Eeduga suurepäraselt klappivates suurusvahekordades on, teatas muidugi oma üliõnnelikel galopiringidel, et tema hakkab võistlema ka. Selge, et inimesel peavad olema eesmärgid ja unistused. Aga igal alal, millega laps tegeleb, ei jõua ju tippu. Igal tööpäeval tehtavas iluvõimlemises ei pea ta minu meelest ka võistlejaks ega võitjaks pürgima. Võiks ju nautida protsessi ennast, mitte mingeid utoopiaid ehitada. Külavõistlustega on iseasi. See on hästi hea ja õige asi, et sellised väikesed tallid nagu Tamme – kes äsja pidas maha oma esimese, nelja talli vahelise võistluse – korraldavad mõnusalt motiveerivaid pisivõistlusi. Aga mõtetega kohe olümpiale… No ma ei tea.

·         VÕTA TALLI ALATI KAASA HEATUJU

Põhjamaisel inimesel ongi hetke nautimisega kehvad lood. Kogu see edumaania, pidev puššimine ja pürgimine rikub ära hetked siin ja praegu. Nii kui üks eesmärk on saavutatud, algab momentaalselt järgmise poole nühkimine. Mis ongi põhjus, miks ma isiklikult (tipp)sporti ei armasta – jumaldan hobustega kulgemist mööda maastikku, kui takistus ette tuleb, siis sellest üle hüppamist, hea tuju korral koos hobusega tantsimist… Aga mitte hambad ristis hüppamist, kihutamist või koolisõitugi, millest teatud punnitamise-taseme juures samuti nauding ära kaob.

·         ALATI KUULA TREENERITE KORRALDUSI

Eks ma ise olen ka selline edule orienteeritu, üha järgmiste eesmärkide seadja ja hirmus plaanide pidaja. Trenni ajal treeneri tütardega lobisedes – kuni need omakorda minu titte kiigutasid – pidin end samas pidevalt keelama. Juba ma mõtlesin virilalt, miks ma ometi neljanda lapse sünni eel kõik meie pere hopsid erinevatesse tallidesse müüsin, nää kui hea oleks nüüd võtta ja Tamme talli tuua ja lastel oma hobustega sõita ja… Tule mõistusele, tädi! See on juba ära olnud, et kogu teenistus läheb hobunate ülalpidamiseks ja aega teenida lõpuks ka enam ei ole. Aga ikka tekib mõte, et küll oleks vahva nüüd paar hopsi osta ja sinna Kertu juurde viia – noh, Svenil on ju ka! – et lastel oleksid oma… Lõpetage ära! Teiste vigadest ei õpita, enda omadest ju ometi võiks. Mõistlik inimene ühitab laupäevase ratsutamise suurema poeskäiguga ja pühapäevase kirikuskäiguga. Ta ei soeta endale selleks isiklikke hobunaid, kes hobist kohe jälle kohustuse teeksid. Niipea, kui tulevikuplaanid hobuseomamise suunas sõgedaks keeravad, võiks meenutada juba kogetud traumasid, värkimiste-vakstineerimiste karusselle, köhasid – ja ka tujutsemisi, mis sunnitööga kaasnevad. No ei! Piisab sellele mõelda, et koolivaheaegadel ja suveti on lapsed Pärnumaa kodus – ja juba on selge, et siis peaks ju ka isiklikud hobunad kuhugi Sassi või Maria talli tassima. Aga piisab ka sellest, et õhk täitub sügise lõhnadega – ja juba tahaks hirmsasti kuhugi jahiratsutamisele minna, mis on teatavasti just oma, mitte üüritud hobusega eriti uhke asi… Nii tuleb end kogu aeg keelata ja korrale kutsuda. Ja sellest ei pääse elu lõpuni. Tamme tallis ringi vahtides ja hobundust nuusutades taas üle kontrollitud.


Loe kommentaare (99)


Nimi    E-mail   
Kood    

 
 
 
Lisa kuulutus
Tagasiside
Ostetakse
Töö
Lingid
Reklaam


UUDISED

Sanna Backlund ratsasti Suomen mestariksi  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tshempionaat Koolisõidus toimub Vääna Ratsakeskuses 8-9.09!  Loe edasi.. »

Noorhobuste Tšempionaat & Luunja Karikas & ERL Suvine Karikasari Takistussõidus IV etapp  Loe edasi.. »

Urmas Raag ja Lord Conte St.Peterburgis CSI ***noorhobuste sõidus kolmandad  Loe edasi.. »

Mikael Wahlman voitti Ypäjän Finnderbyn, sunnuntain tiedote, yhteenveto ja tulokset  Loe edasi.. »


VANEMAD UUDISED >

 

Hucki jõesaun

Salman Shoisi kella- ja kullapood

ESHKS

ratsutori

http://arnoya-ari.blogspot.com/

HorseTV

http://www.ultraheli.ee/

Noorhonuste Tšempionaat